Tänu oma inglise keele tundidele olen aru saanud, et üks päev saab veel minust õpetaja. Olen selle geeni vist vanaemalt liiga tugevalt kaasa saanud.
Hetkel annan ma tunde reede õhtuti Centro 14-s. Minu õpilasteks on taas noored vanuses 17-35 (mind ikka ja jälle ajab naerma, kuidas noor siin on kuni 35-aastane!) ning kokku neid ca 15. Alguses on ikka nii, et kirja panevad kõik, kuid kui asi läheb reede õhtul tundi minekuks, siis voolab kohale vaid 15. No reaalselt, ega minagi viitsiks kell 20 reede õhtul tundi minna, kui see mu töö poleks! See-eest eelmine kord oli juba rohkem õpilasi, sest ma olen muudkui kõikidele huvilistele öelnud, et tulge, tulge! Minu eesmärgiks on, et meid oleks piisavalt palju, sest siis on ka rohkem arvamusi. Minu tundide eesmärgiks on õppida rääkima (ametlik nimi kursusel on inglise keele vestlus) ning seetõttu on meie peamisteks tegevusteks arutlused, rollimängud ja muud naljakad ajaviited.
Minu üllatuseks seekord kõik räägivad! Ma pidin esimesel korral ikka puhta pikali kukkuma, kui kuulsin, kuidas nad ennast tutvustavad ning seda enamvähem okei inglise keeles. Muidugi nad teevad tüüpilisi vigu, kuid see-eest ei karda nad asju välja öelda ning soovivad, et ma neid just rohkem parandaks. Ja nad tõesti räägivad. Ka teises tunnis ei suutnud ma seda uskuda. Aga näiteks rääkisime oma elust ning tegemistest festivali ajal ca tunnikese. Ja seda mitte stiilis, et üks räägib ja teised kuulavad, vaid kõik muudkui küsisid küsimusi ning tekkis mõnus vestlus-arutlusring. Peale tundi läksin keskuses ära naeratus näol ning mõtlesin, et ma ikka peaks kaaluma kunagi õpetajaks hakkamist...
See-eest minu eratundidega Angelile on natukene keerulisem. Ta on siuke ehtne 13-aastane tagashoidlik pubekas, kelle lemmik vastus on “Ma ei tea” ja “Mitte midagi erilist”. Üritan ma teda murda ja avada küll siit, küll sealt, kuid siiani suht edutult. Ta ema (minu kolleeg Maricarmen) ka ütles, et temaga on natukene keeruline, kuna kutt hirmus tagasihoidlik. Aga küll ma ükspäev ka selle jää ära lõhun...
Hetkel annan ma tunde reede õhtuti Centro 14-s. Minu õpilasteks on taas noored vanuses 17-35 (mind ikka ja jälle ajab naerma, kuidas noor siin on kuni 35-aastane!) ning kokku neid ca 15. Alguses on ikka nii, et kirja panevad kõik, kuid kui asi läheb reede õhtul tundi minekuks, siis voolab kohale vaid 15. No reaalselt, ega minagi viitsiks kell 20 reede õhtul tundi minna, kui see mu töö poleks! See-eest eelmine kord oli juba rohkem õpilasi, sest ma olen muudkui kõikidele huvilistele öelnud, et tulge, tulge! Minu eesmärgiks on, et meid oleks piisavalt palju, sest siis on ka rohkem arvamusi. Minu tundide eesmärgiks on õppida rääkima (ametlik nimi kursusel on inglise keele vestlus) ning seetõttu on meie peamisteks tegevusteks arutlused, rollimängud ja muud naljakad ajaviited.
Minu üllatuseks seekord kõik räägivad! Ma pidin esimesel korral ikka puhta pikali kukkuma, kui kuulsin, kuidas nad ennast tutvustavad ning seda enamvähem okei inglise keeles. Muidugi nad teevad tüüpilisi vigu, kuid see-eest ei karda nad asju välja öelda ning soovivad, et ma neid just rohkem parandaks. Ja nad tõesti räägivad. Ka teises tunnis ei suutnud ma seda uskuda. Aga näiteks rääkisime oma elust ning tegemistest festivali ajal ca tunnikese. Ja seda mitte stiilis, et üks räägib ja teised kuulavad, vaid kõik muudkui küsisid küsimusi ning tekkis mõnus vestlus-arutlusring. Peale tundi läksin keskuses ära naeratus näol ning mõtlesin, et ma ikka peaks kaaluma kunagi õpetajaks hakkamist...
See-eest minu eratundidega Angelile on natukene keerulisem. Ta on siuke ehtne 13-aastane tagashoidlik pubekas, kelle lemmik vastus on “Ma ei tea” ja “Mitte midagi erilist”. Üritan ma teda murda ja avada küll siit, küll sealt, kuid siiani suht edutult. Ta ema (minu kolleeg Maricarmen) ka ütles, et temaga on natukene keeruline, kuna kutt hirmus tagasihoidlik. Aga küll ma ükspäev ka selle jää ära lõhun...
No comments:
Post a Comment