Ärge minge Benidormi

Esmaspäeval otsustasime minna üheks päevaks Benidormi. Pakkusin küll Kristenile välja, et võime sinna minna ka nädalalõpu poole pidusse, kuid sellest ta väga huvitatud ei olnud. Nagu ka mina mitte.
Benidormi saab trammi või bussiga. Minule meeldib tramm rohkem ning samuti pean ma seda mugavamaks. Pealegi on edasi-tagasi pilet soodsam kui bussiga – 5,60 eurot. Ma siinkohal ei mäleta palju see bussi oma oli, kuid mäletan, et keegi ütles, et see on märkimisväärselt kallim. Tramm sõidab sinna tunnikese ja 15 minutit. Vahepeal saab nautida rannikuvaateid, millest ma vist kunagi ei tüdine.
Benidormi jõudes oli muidugi ilm pilvine. Ma kohati kohe ei mõista seda Benidormi ilma – ma olen seal kaks korda käinud ning mõlemal päeval on seal poolpilves ilm olnud. Ei mingit päikest. Mõtlesin, et Kristen kindlasti väga häppi selle üle ei ole, kuid õnneks on ka tema sellest päikese otsimisest üle saanud. Pealegi pani meie kuumus teda siin kohati igatepidi ähkima ja puhkima. Ega minagi erand ei ole.
See-eest võis nädala arenedes näha, kuidas Kristen meie kuumusega hakkama sai. Alguses ikka küsisin, et millisel teepoolel ta käia tahab, kas päikeselisel või vilus. Vastuseks silmapilkselt: päikselisel. Paar päeva hiljem juba ütles Kristen ise mulle, et lähme villu. Meie temperatuur on igati tore ja talutav, kui sa ei pea midagi poest käe otsas koju tassima. Näiteks neid minu suurepäraseid 8L veetünne!
Esimese asjana võtsime sammud vanalinna osa poole. Käisime vaatasime üle, tegime mitu miljon pilti ning mõtlesime ja puhkasime. Benidorm on tõesti tõeline väike New York või Inglismaa keset Hispaaniat. Turiste on seal murdu, enamus neist 24/7 promilli all ning jauravad igal tänavanurgal. Peale puhkust tuulisel vaateplatvormil otsustasime minna randa, kuna peale oli tulemas siesta.

Selline see Benidormi koige kuulsam vaade ongi - vaade Playa de Levantele.

Benidormi vaateplatvorm

Selline see kuulus Benidormi kindlus ongi. Minu jaoks jubenaljakas, et nad seda kindluseks kutsuvad, kuid mis seal ikka.

Kui ma eelnevalt arvasin, et meie Playa de Postiguet on ülerahvastatud, siis siinkohal ma pidin eksima. Mõlemad Benidormi kõige tuntumad rannad – Playa de Levante y Playa de Poniente olid ülerahvastatud! Vabamat kohakest leida oli ikka suhteliselt keeruline, see-eest see meil õnnestus!
Kristen küsis minu käest kohe, et kus on riiete vahetamise kabiinid. Mina vastu seepeale, et meil vist neid ei ole siin. Ma muuseas polnud selle peale kunagi varem mõelnud, kuid meil tõesti ei ole randades riiete vahetamise kabiine. Enamus inimesi tulevad kohe päevitusriietes või siis vahetavad oma riided vabalt rannas. Võtad lihtsalt pluusi ära, paned rinnahoidjate peale päevitusriided ja võtad rinnahoidja alt ära. See on see tagasihoidlik põhjamaallase stiil. Kohalik võtab end lihtsalt paljaks ning vahetab ülemise osa ära. Pükstega on vähe keerulisem, kuid kuna enamikel naisterahvastel on seelikud-kleidid, siis pole seegi kuigi keeruline. Kristen vaatas mind selle peale esmapilgul nagu poolearulist, kuid paar päeva ütles mulle juba, et näed, tõesti, teil pole siin mingeid komplekse ning vahetate riideid niisama. Siin on ju topless päevitamine väga populaarne ning keegi ei pööra sellele isegi mitte tähelepanu. Ja kui ma tagasi Eesti tulen ning riideid tahan hakata ranas vahetama, siis juhatage mind ikka kabiini, sest ma ei taha saada kurjade või uudistavate pilkude osaliseks!

Peale Kristeni siesta uinakut rannas ning minu Kroonika lugemist (jah, üllatavalt põnev on end kurssi viia sellega, mida Eestis tehakse – näiteks ma ei teadnud, et Käll ja Violina olid Kroonikas olnud!), otsustasime minna edasi Zara outleti. Benidormis käivad kõik Zara outletis. Kuid seekord oli tunne justkui oleks sellest tõsine sõda üle käinud. Kõik asjad olid kuhjades ning laiali ning noh, mina lihtsalt ei salli selliseid poode ning ei viitsinud seal tuhlama hakata lootuses, et äkki näkkab ning ma midagi leian! Mõtlesime, et teeme parem ühe tapase ringi.

Playa de Levante

Superhyper pohjamaa rannaline

Ma olin küllaltki veendunud, et kuna tegemist on niivõrd turisti kohaga, siis seal pole siestast halli haisugi. Siinkohal pidin ma pettuma. Need tänavad ja baarid, mida ma teadsin, olid kõik väikesel siestal! Seega läksime edasi, et ostida mõni, kust saaks natukene kohutäidet. Läksime Playa de Levante promenaadile ning leidsime imekifti kohaliku baari. See oli tõesti turgutav, kuna meenutas keset inglaslikke baare tõesti ühte tõelist hispaania baari!
Tegime omale ühe korraliku hispaania lõuna: üks lõik tortilla de patatast mulle, värske salat Kristenile, calamares a la romana kahe peale ning õlu ja Shandy. Mulle hullult meeldis sealne õhustik ning inimesed. Ma isegi ei oska seda seletada, kuid seal oli see miski. Kui ma peaks kunagi veel minema Benidormi, siis lähen sinna sööma!

Tyypiline hispaania louna
Playa de Levante rannapromenaadil. Meile tohutult meeldisid need sinised toolid.

Selliste liivaskulptuuridega turistidelt raha teenimine on meil pop vark!

Edasi läksime väiksele šopingtuurile. Avastasime Kristeniga ühe kellapoe, kust ta soovis Madisele (Kristeni kutt) ning emale kella osta. Valisime ja valisim. Mina oleks ostnud ühesuguse, Kristen teistsuguse. Asi selles, et ma ausalt öeldes üldse ei kujutanud ette, kuidas Madis riides käib või milliseid ehteid ta eelistab. Ma olen teda vast vaid 5 korda elus näinud. Kas pole imelik? Nad on Kristeniga koos olnud juba praktiliselt 2 aastat ning ma olen tema kutti näinud vaid maksimaalselt 5 korda. Aga lõpuks peale pikka uurimist ja puurimist saime kellad kätte. Kiikasime veel sisse mõnda poodi, kuid ei ostnud midagi. Kell oli selleks ajaks saanud juba viis. Mõtlesime, et lähme tagasi Alicantesse.

Muidugi pidime vahepeal trammijaama otsides palavuse kätte ära surema ning turismiinfokeskusest juhiseid küsima, kuid kohale me jõudsime. Ainuke probleem, et väikese hilinemisega. Täpselt meie nina alt läks ära tramm, pidime ootama veel pool tunnikest järgmist.
Trammi pealt tulime maha kaubanduskeskuse juures. Tegime seal väikese tiiru, käisime toidupoes ja kõmpisime tagasi koju. Kohale jõudes olime ikka suhteliselt läbi.

Nüüd aga minu arvamus Benidormist. Ma mõtlesin pidevalt, et lähen sinna tagasi, äkki hakkan ma viimaks aru saama, miks see kõikidele meeldib! Kuid ei, absoluutselt mitte. Seal pole mitte midagi, mis seostuks Hispaaniaga. Kõik kohad on täis turiste, kes on enamasti ebakaines olekus ning lihtsalt jauravad. Pole seal midagi erilist vaadata ega teha. Selline suhteliselt mõttetu koht minu jaoks. Jah, ma võin sinna minna üheks päevaks, maksimaalselt kaheks, kui sisse arvestada üks peoõhtu, kuid rohkemaks ma suuteline poleks. Ja ma ei mõista, kuidas said seal Hendrik ja co olla kaks nädalat. Üle mõistuse! Kui teil on vähegi valida, kuhu oma puhkuse ajal minna, siis jah, minge põigake sinna sisse, visake pilk peale, kuid sellest ka piisab!

Paev tais puhkust ning imelist paikeseloojangut

Ma pole ikka siiani päris matsu lahti jaganud, kui vähe ma siin magan. Pühapäeva hommikul olid mul silmad juba pool üheksa lahti. Mõtlesin, et ma ei ärata Kristenit üles ning üritasin veel edasi pikutada. Sellest sai peagi, aga lihtsalt lakke vaatamine ning kõiksuguste heade mõtete mõtlemine. Nii need ideed mul enamasti tekivadki – kas tänaval käies või hommikuti-õhtuti lakke vaadates!
Lõpuks ajas end ka Kristen ülesse ning meie pühapäev võis alata. Tegime omale mõnusa pika hommikusöögi. Mind ajas see hullult naerma, kui Kristen laupäeval küsis, et kas hommikul ikka kohvi ka saab. Mõtlesin siin, et ossa poiss, mis kõik arvavad, et meil pole siin midagi? Tuli kohe meelde, kuidas minu siia tulekul mu ema sama tobedaid küsimusi esitas. Näiteks kas mul ikka pesumasin on. Kuigi meil puudub must leib, hapukoor ja võibolla veel mõned asjad, siis siiski me ei ela siin kuul!!!
Pühapäevane plaan oli täielik rannapäev. Seadsime sammud hommikul San Juani. Seal on alati rahulikum ja mõnusam ning seekord isegi polnud seal tuult väga! Ja päev tõotas tulla kuum.

Teepeal palusime ühel vanapapil endast pilti teha. Papi siis kohe suure suuga seletama, et miks meist üldse vaja pilti teha, me oleme reaalsuses palju kenamad. Hispaanlased va moosinäod.
Peesitasime rannal päris mitu tundi. Isegi mina polnud juba tükk aega rannas käinud ning eesti sõbrannaga on seal käimine alati huvitavam. Ma kujutan ette, et ma pole kunagi Kristeniga nii palju asju ära arutanud ja lahanud! Meil oli täielik teineteise ja sõpruse taasavastamine, mis mul iga päevaga üha rohkem silma särama pani!!! Eestis olles oli lugu nii, et kuna Kristen oli enamus ajast Tartus ja mina Tallinnas, siis jäi meie suhtlus harvemaks. Enam ma sel juhtuda ei lase! Hakkan rohkem Tartus käima. Luban.

Mulle tegi õudsalt nalja see, kuidas Kristen alguses ütles, et teda üldse vette minek ei tõmba. Minust on siin aga saanud inimene, kes oleks pigem vees, kui kaldal. See on omamoodi imelik, kuna enne ma näiteks väga soolases merevees ujumisest just kuigi vaimustuses ei olnud. Mind alati häiris see, kuidas mõni laine mulle ikka ja jälle soolast vett silma suutis pritsida ning kuidas mul siis muudkui silmad kipitasid. Nüüd on kõik vastupidi ja muutunud tänu surfamisele! Kui ma merd näen, siis see lausa kutsub mind!!! Ja õnneks läks ikka ka Kristen vette ning hakkas asja nautima. Üha enam ja enam võis tema suust kuulda: ma lähen nüüd ujuma....
Pealelõunal suundusime tagasi Alicantesse. Mõtlesime, et läheme otsime omale kusagilt mõne pitsa ning läheme seda sadamasse või randa nosima. Ma polnud siin muuseas varem niimoodi pitsat ostnud, seega oli minu jaoks küllaltki müstika alguses, kust me selle pitsa välja võlume. Olin varemalt jooksmas käies näinud Pizza Huti – suundusime sinna. Peagi aga selgus, et see on kinni pandud, selle asemel on mingi uus pizza baar, kus hinnad olid megakallid! Adjöö! Kõndisime edasi sadamasse. Leidsimegi koha, kust pizza oleks saanud, kuid seal muidugi ei olnud materjali enam selliseks nagu me oleks tahtnud. Läksime edasi. Mõtlesime, et läheme promenaadile, see vähemalt kindel koht!

Lõpuks jõudsime Penelopesse, mõnus välikohvik Esplanadil. Tellisime kahe peale pitsa ning joogid. Istusime ja jutustasime.

Ohtusook. Kristen ja Shandy. Mina ja olu.Peale söömist suundusime kindlusesse. Kell oli juba kaheksa, seega võis eeldada, et kuumus meid enam niivõrd ei tapa ning sinna minek võib olla täitsa inimlik. Minu moto on, et kõik, kes siia tulevad, need ka ükskord seal kindluses ära käivad! Ja Kristen oli sinna nõus minema täitsa vabal tahtel. Mu ema järgmine päev helistas ja küsis, et kas Kristen on hull, et ta vabatahtlikult sinna minna tahtis!? Aga nii see oli ja meil oli seal jummala kift. Ronisime ja siis puhkasime. Tuli ikkagi välja, et suhteliselt palav oli. Eriti just see alguse osa majade vahel vanalinnas. Aga need vaated ja õhustik seal korvavad selle kõik. Ja me sattusime sinna täpselt päikeseloojanguks, mis oli ausalt öeldes fantastiline! Lillakas-sinine taevas ning Alicante!

Teel kindlusesse. Ja poosetamine algab...

Nae Triin, kindlus on seal!

Puhkepaus 15 minutit. Kristen laks vabatahtlikult kindlusesse! Ausalt!

Loojang kindluses

Maailma aarel! Te oleks pidanud samal ajal Kristeni nagu nagema, kui ma ronisin ja turnisin!
Alicante sadam ja rand pimedas

Kui me lõpuks tagasi jõudsime, siis olime parajas tuustid ning kollid valmis. Surmväsinud, kuid rahul ning rõõmsad.

Nii imelik, nii äge

Laupäeva hommik, 25. juuli. Mul läks uni ära juba küllaltki varakult. Ei mäletagi täpselt miks. Ilmselgelt vist ärevus.
Sõin oma mõnusa hommikueine ning tõttasin turule. Seekord oli vaja osta asju kahele, seega võite ette kujutada, milline eesel ma lõppkokkuvõttes olin. Mõtlete kindlasti, et miks kahele. Aga sellepärast, et külla tulemas oli KRISTEN!!!
Muidugi, et oma kõikide tegemiste ning niisama laupäevahommikuse mölutamise juures oleksin peaaegu et juba bussist maha jäänud. Pidin jooksma 12.20 lennujaama bussi peale, Kristen pidi maanduma 13.15. Õnneks, õnneks jäävad siin bussid ka hiljaks nagu kõik muu elu. Seega keel vestil olles jõudsin ma bussi peatusesse ning pidin veel et isegi ootama bussi saabumist. Kuulasin vaikselt oma iPodi ja mõtlesin, kui imelik see on, et Kristen mulle viimaks külla tuleb. Siiski sai sellest imelikkuse tundest võitu ärevus ja ootus!
Lennujaamas oli sigimist ja sagimist palju. Kusagilt kaugelt oli tagasi tulemas mingisugune noortegrupp. Ilmselt mõni keelelaager, võistlus või muu projekt. Igatahes vaatasin ma vahepeal, et ma sinna ukse juurde Kristenit tervitama ilmselgelt ei mahu, kui ma just erilist vaeva trügimisega ei näe. Vaatasin kella ja mõtlesin, et aega veel on. Lähen istun eemale ja kui tuleb silt, et lennuk on maandunud, siis hakkan oma teed sisse raiuma. Minu rahulikust pingil istumisest ja ajakirja lugemisest ei tulnud aga midagi välja. Kõik ümberringi kisasid ja karjusid. Mõtlesin vaikselt, et selge, nüüd tean ka kuidas võtavad hispaanlased vastu oma sõpru-tuttavaid lennujaamas. Ma polnud midagi sellist varem näinud ja siis vaikselt mõlgutasin mõtteid, kuidas ma tahaksin tagasi Eesti tulla hirmtagasihoidlikult!

Lennuk maandus. Pugesin siit ja sealt inimeste vahel läbi ning võtsin sisse koha väljapääsu juurde. Kristen helistas ja küsis, kus ma teda ikka ootan ja kas ta peaks mind kohe nägema. Vastasin, et pole hullu, küll mind ära tunneb ning võtku vaid oma asjad ning ajagu tagumik välja! Ja siis ta tuli, siis ta tuli! Suur kallistus ja imestus! Me polnud ju üksteist juba pea 5 kuud näinud. Nii imelik, nii äge!!! Mu süda põksus sees kohe mitu korda kiiremini. Lõpuks ometi võis puhkus alata.
Kristen sai aetud lennujaamas üliolulised asjaajamised (loe: kusik – muuseas Kristeni isa pani selle nime talle – sai käidud vetsus end värskendamas!) ning bussipeatuse suunas me astuma hakkasimegi. Jumal tänatud, et Kristen oli tulnud lennukilt poolalasti, sest meil oli taas tagasihoidlikult soe päev! Mul oli tunne, et ma räägin liiga palju ja pärin liiga palju. Mul ju oli vaja kohe esimese hetkega kõik Kristeni elu puudutavad küsimused ära küsida, vähemalt nii paljude asjade kohta, millest ma teadlik olin. Ja sama tegi Kristen. Sõna otseses mõttes terve bussisõidu aja (20 minutit) rääkisin mina oma elust siin järjest nii, et keel vahutas.
Kõmpisime korterisse, täitsime Kristeni kõhtu, pakkisime kohvri lahti – Kristen pani oma asjad kappi, mina sain tutvuda endale saadetud asjadega!!! Kroonikad, Marie Claire, Stiil, Mõnus maius, Pilvekese kommid, kohukesed, 2 Viimsi delikatessipoe juustu-spinatipirukat, manna, CD-d filmidega.....Mmmmmmm!
Seejärel hakkasime tegema magamisaset. Vedasime Teresa toas minu tuppa madratsi. Pidime seda tegema enne, kui Maria tagasi tuleb, sest Teresa ei tahtnud, et Maria näeks, et tal on tuttuus madrats. Ma ei saanudki päris hästi aru miks, kuid kuna Teresa ei tahtnud sel teemal väga rääkida, siis ma ka ei pärinud rohkem. Kristen minu voodisse uue madratsiga, mina põrandale. Koonduslaager oli avatud!

Ja mis siis esimese asjana põhjamaa inimene teha tahtis? RANDA!!!! Kuna kell oli selleks ajaks juba suhteliselt palju, siis otsustasime veeta esimese rannapäeva meie linna rannas Postiguelt. Terve tee läks usinasti jutustades, üksteise eluga kurssi viies. Mul oli tõesti vahepeal tunne, et ma olen nagu väike laps jõulude hommikul. Mu vanemad, vend ja vanaema teavad täpselt, milline ma siis olen – ei jõua kohe mitte kuidagi ära oodata, millal saaks pakkepaberit lahti käristada! Nüüd ka, oleks tahtnud teada kõike ja korraga!
Vahepeal helistas mulle Alicante eestlane Kadri ja uuris, millega ma tegelen. Jube naljakas oli alguses kuulda hispaania numbilt eesti keelt. Ehmusin kohe esimese korraga ära. Tal oli üle Alicante Sun Festivalile kaks kutset ning mõtles, et võiksime minna. Kurvastasin teda uudisega, et mul on just sõbranna siia saabunud. Seepeale tema, et pole hullu, annab hea meelega kutsed meile. Me vaid helistagu, kui hakkame õhtul välja minema ning siis saame kokku. Selge, õhtuks tegevus olemas. Kuigi oli nii või naa välja minemise plaan...
Playa de Postiguelt oli see päev suhteliselt tuuline ning täitsa kohe ellujäämise tunne. Ei liiga palav, ei liiga külm! Kuigi ma kahtlen selles, et siin üldse kellelgi suvel külm saab hakata. Veetsime rannas kenad paar tunnikest vaheldumisi pläkutades. Kujutan ette, et rääkisime sel päeval oma ühe nädala limiidi täis ning kogu ülejäänud koos veedetud nädala jooksul kogu kuu limiidi. Aga kõik oli nii huvitav!
Rannast tagasi tulleks läksime läbi poest! Meie lihasöödikule oli vaja sinki ning veel nipet-näpet. Lugesin Kristenile sõnad peale, et meil on poed pühapäeviti kinni ning et ta peaks kõik vajalikud asjad kuni esmaspäeva hommikuni vähemalt ära ostma!

Esimesed elamused kodus

Koju jõudes kasisime ennast ning hakkasime kokkama! Mõnus värske õhtusöök – feta salat, šampnjonid sinihallitusjuustuga, värske leib ning Shandy. Kristen küsis poest, et mis jooki siin juuakse, mis oleks lahja, nagu siider või midagi Eestis. Ütlesin, et mina joon Shandyt. Ostsime kaks purki maistmiseks. Peale esimese ära joomist oli Kristen avastanud omale esimese lemmikjoogi – Shandy on 0,9% õlle ja sidrunilimonaadi jook! Nagu limps – mõnus ja värskendav!
Edasi hakkasime ennast õhtuks ette valmistama. Mina lugesi natukene ühte Kroonikat, Kristen tutvus kohaliku televisiooniga. Vaeseke ei saanud mitte midagi aru! Kuigi siinkohal tuleb Kristenile au anda – peale paari päeva hakkas ta juba aru saama, mis Maria ja mina omavahel rääkisime. Konteksti arvas ära nii, mis hirmus ning hola, gracias ja hasta luego tulid juba ka lepase reega! Kui Kristen jääks minu juurde ca kuukeseks, siis ei kahtleks ma hetkekski, et ta räägib päris ladusalt hispaania keelt. Või vähemalt saab sellest juba ülihäst aru!
Tegime vaikselt rummikokteili. Rääkisin Kristenile, et Maria kolm sõbrannat tuleb ka täna külla Mariale, õhtustavad ning siis lähme välja. Muidugi kella poole üheteist paiku polnud neist veel kippu ega kõppu ning seepeale Kristen juba küsis imelikult, et Triin, kus Maria on ja mis kell nad söövad?! Ütlesin seepeale, et jumal seda teab! Kell pool kaksteist hakkasime meie välja liikuma.
Uksest välja astudes helistasin Kadrile, saime kell 12 promenaadi McDonaldsi ees kokku. Enne seda näitasin Kristenile natukene vanalinna ning nii me seal McDonaldsi ees ootasimegi. Muidugi oli kogu linn hirmsas peomeeleolus juba, kuigi rahvast tänavatel liikumas siiski suhteliselt vähe! Vahepeal suudeti meid juba Benidormi peole kutsuda ja jumal teab mitusada komplimenti me ära ei teeninud. Hispaanlaste värk.

Ja siis tuli Kadri. Eestlased on ikka miljon korda hispaanlastest kenamad! Ausalt! Ma kohe tunnen kaasa neile meessoost isikutele, kes mõtlevad, et tulevad siia omale naist otsima. Unustage see kohe ära – ma hakkan siin nüüd juba aru saama, miks kõik pidevalt räägivad, et põhjamaa inimesed on ikka üle kõige ning miks Eesti naisi peetakse ühtedeks kõige ilusamateks.
Kadri on 27-aastane ning elanud Alicantes juba 8 aastat. Ta ise kirjeldab oma siia sattumise lugu naljakaks. Nimelt oli 8 aastat tagasi siia elama tulnud tema üks Eesti sõbranna, kes armus kohalikku kutti. Kadri siis otsustas, et tuleb talle külla, esialgu kaheks nädalaks. Peagi oli aga Kadrile selge, et ta ei taha enam siit ära minna ning nii ta jäigi. Sõbranna küll aga pöördus tagasi Eestimaale peale suhte purunemist.
Hetkel töötab Kadri El Corte Inglesi kaubamajas ning elab seal vahetus läheduses ehk siis samamoodi kesklinnas nagu mina. Ta elab koos poiss-sõbraga, kelle rahvust ma ausalt öeldes kirja panna ei oska. Vanemad on kutil Iraanist, kutt ise sündinud Inglismaal, kuid 10 aastat elanus Rootsis. Eks sa siis ütle nüüd, kes ta tegelikult on. Sellel kutil olevat vanalinnas mingi baar, mida me ükspäev pidime üle vaatama minema.
Küsisin Kadrilt ka, et kas ta pole kunagi mõelnud tagasi Eesti minna. Seepeale ütles ta, et proovis ükskord. Läks tagasi peale kahte siin oldud aastat, kuid peagi tundis, et ta ei sobi enam Eestisse. Kõik olid oma eludega edasi liikunud ning ta tundis seal end väga võõralt ja pealegi igatsus hea kliima ja elu järele tekkis ka! Antud hetkel on Kadrigi mõtlemas siin õppimise peale ning hakkas oma paberimajandust korda ajama.
Kadri viis meid Volvo Ocean rajooni sadamas, andis piletid ning soovis mõnusat õhtu jätku. Ahjaa, vahepeal suutis ta peaaegu oma kinga ära lõhkuda, jäädes kinni sadamas olevate laudade vahele. See oli päris naljakas, kuidas ta seal oma kingaga mässas. Ise läks ta edasi pidusse, meie Kristeniga Sun Festivalile.

Kristeniga Alicante Sun Festivalil

Kuna kell oli suhteliselt vähe, siis polnud seal ka veel meeletult rahvast ning pealegi selline house’i festival pole ikka minu värk. Samuti ka mitte Kristeni. Olime seal natukene, vaatasime kohalikke purjus inimesi ning otsustasime, et läheme parem ühele väiksele jäätisele. Siin on jäätisekohvikud varahommikuni lahti, seega on siin suhteliselt normaalne minna südaööl väikest jätsi nautima. Nii me siis ka läksime.
Kristen valis omale mingi pistaatsia jäätise, millest tal pärast süda pahaks läks. Mina jäin oma liistude juurde – šokolaadijäätis. Ma muuseas Eestis üldse šokolaadi jäätist ei söö, kuid siin ma nagu muud polegi väga maistnud. Alati kas lihtne šokolaadi oma, šokolaadi apelsini või šokolaadi piparmündi või midagi seesugust. Istusime Kristeniga sadamas pingil ning jätkasime oma maailma asjade arutamist.
Koju tagasi jõudsime kella poole kolme paiku. Ütlesin Kristenile, et pane tähele, kui meie tagasi koju hakkame jõudma, siis hakkavad Maria ja tema sõbrannad välja minema. Ja nii oligi. Ettevalmistused välja minekuks olid täies hoos – viski ja coka pudelid igal pool, naised jõhkralt üles mukitud. Maria sõbrannadega kohtudes, keda ma varem näinud ei olnud, sain ma aru, et Maria on ikka väga kena naine. Olin sellele juba enne mõelnud, et ta on ikka keskmisest naisest palju kenam, kuid ülemukitud sõbrannasid vaadates mõistsin, et ikka kohe väga kena on ta!
Kristen oli väsinud, läks magama. Mina jäin nendega veel juttu rääkima. Oma pool tundi kulutasid nad sellele, et mind veenda, et ma nendega ikka kaasa tuleks. Oleks kindlasti läinudki, kuid ei tahtnud Kristenit üksi jätta ning seega otsustasin selle seekord vahele jätta. Küll aga oli mul tunne neid vaadates, et mina olen vana ning neil käes puberteet – ülejääma hakanud viski pandi usinasti veepudelisse ning kotti, et siis ikka väljas juues vähem raha läheks!
Kui plikad ära läksid, siis läksin mina magama. Kell kuus kuulsin korra, kuidas nad lällates koju tulid ja kõik.

Mõtteid ja tundeid peale poolt siin veedetud aega

Eelmisel nädalal sai mul täis pool ajast – neli ja pool kuud. Kuna olen teemal “kui kiiresti mu aeg siin lendab” jubedalt leierdanud, siis siinkohal sellega piirdun! Küll aga on öelnud mu sõbrad ja pere Eestis, et nende jaoks olen ma justkui juba aastaid ära olnud, et nende jaoks ei lenda aeg üldse nii kiiresti ning et ausalt öeldes võiksin ma juba tagasi tulla, sest ilma minuta olevat igav! Näiteks olevat mu ema öelnud Kristenile enne siia tulekut, et Triin veel nii kaua seal ning mu täditütar kirjutas ükspäev, et ma võiksin juba tagasi tulla!
Mul on ka üks sõbranna, kes korduvalt küsib, millal ma tagasi tulen ning et kas tõesti pole võimalik mind enne detsembrit Eestimaa pinnal kohata! Ja minu vastus on ikka ja jälle sama: kui keegi abielluma ei hakka, siis mind varem kui detsembris Eestis näha ei saa! Nii, et kui laste saamisega on ots juba lahti tehtud, siis nüüd oleks ka pulmadega vaja ots lahti teha...anyone? Kandidaate jaguks justkui küll.
Selle aja jooksul, mis ma olen Eestist eemal olnud, on mind hakanud huvitama teema, kas ma olen kuidagi muutunud. Kuna ma ei tea, kuidas teie mind seal Eestis näete ning ma ei saa seda ilmselgelt teada enne detsembrit, siis seniks kirjutan hea meelega, kuidas ma iseennast siin näen, mida ma selle 4,5 kuu jooksul õppinud ning teada saanud olen ning mida ma üldse asjadest arvan!
Minu vanaema olevat Eestis minu blogi lugedes öelnud, et näed, läks lapsena, tuleb naisena! Selles lauses on küllaltki palju tõtt! Kuigi ma siiani tunnen end 18-aastasena ning kohati käitun nagu tõeline pubekas (neid hetki tuleb endale lubada, et elu oleks lõbusam – ei tohi unustada last enda sees, eksole!), siis tuleb tunnistada, et ma olen siinse üksi elamise jooksul märkimisväärselt täiskasvanumaks saanud. Oleks ka imelik kui poleks! Minu jaoks on see ikkagi täitsa esimene kord üksi elamist ja minule üllatuseks polnud see üldse nii raske, kui ma alguses arvasin!
Näiteks alguses kartsin ikka kõvasti, kuidas saan hakkama üksindusega ning koduigatsusega. Kuid ma pole siin oldud aja jooksul poetanud mitte ühtegi pisarat! Absoluutselt mitte ühtegi! Eestis oli ikka lugu hoopis teistmoodi. Pidevad tülitsemised ning närvitsemised kiskusid päris tihti pisara silmanurka! Mu närvikava on justkui taastusravil siin! Närvid ja meel puhkavad, olen rahulikum kui kunagi varem.
Ja sellist tõelist koduigatsust justkui ka pole peale tulnud. Jah, vahel ikka mõtled, et tahaks oma sõprade juurde või vanaema juurde pannkooke sööma, kuid ma saan seda kõike teha peagi-peagi! Minu praegune seiklus kestab vaid 9 kuud ning seda peab nautima täiel rinnal. Kui mõtleksin pidevalt sellele, mis mul kodus oli ja mida mu sõbrad-pere kusagil hetkel teevad, siis ma läheks lihtsalt hulluks ning ei naudiks seda aega siin. Seega ma üritan kõiksugustele Eesti asjadele võimalikult vähe mõelda. Alguses oli sellega palju tegemist, kuid nüüd tuleb juba täitsa lihtsalt välja. Lihtsalt ära vaata teiste pilte Orkutis või Facebookis ja kohe on juba märkimisväärselt kergem.
Selle aja jooksul siin olen muutunud märkimisväärselt julgemaks ning pealehakkajamaks! Eestis olles ma ikka mõtlesin enne tükk aega, kui täiesti võhivõõra inimesega juttu alustama hakkasin. See oli minu jaoks alati kuidagi poolenisti ebameeldiv tegevus. Siin aga pole see enam probleemiks. Olen tähele pannud, et nüüd hakkan ise juba vahel bussis või kusagil suvalise inimesega maast ja ilmast rääkima. Pealegi, kui oled välismaallasena teises riigis ja hätta jääd, siis kuidas sa ikka vastuseid leiad, kui ei küsi ning uuri! Siin on see tänaval suvakaga rääkima hakkamine ka justkui lihtsam. Eestlane ikka väga ei jää peatuma, et kedagi aidata, toriseb ja turtsub. Siin aga aeglustatakse rõõmsalt sammu, seletatakse ikka nii, mis hirmus ja kui vaja, siis viiakse sind isegi vajaliku teeotsani! Ükspäev ütles mu naaber, kellega koos lifti sattusime ning kõiksugused viisakused ja palavuse üle kurtmised suutsime ära pajatada, et pole juba ammu kohanud ühte noort, kes oleks niivõrd abivalmis ja rõõmsameelne ning uuris muudkui, kust ma ikka pärit olen! Siinkohal märgiks ära, et ma muud ei teinud, kui hoidsin ust lahti!
Üldiselt mulle tundub, et noored hispaanlased on vähem viisakamad kui eestlased. Kuigi ega sellist tõelist džentelmenlust ikka tänapäeval just kuigi tihti Eesti noorte seaski kohta. Selles suhtes olen ma oma sõprade ringis suhteliselt ära hellitatud, enamus on viksid ja viisakad ning ikka märkavad ust lahti teha, veini valada või niisama abikätt ulatada. Kuid vanemad hispaanlased on tõelised džentelmenluse musternäidised! Vahel paneb see lausa imestama.
Samuti olen ma julgemaks muutunud selles suhtes, et ma oleks valmis pakkima oma kohvri ning minema PEA ükskõik kuhu maailma otsa! Osad sõbrad ikka muudkui kurdavad mulle, et kui kooli ära lõpetan, siis lähen ka välismaale või et kui keegi tuleks kaasa, siis lähen või et kui oleks plaan, oi kus siis läheks! Olen siin aru saanud, et kui sul on ikka soov minna, siis peab selle ära tegema ning mida varem, seda parem! Noorena ju lihtsam kui siis, kui sul juba pere ja muud loomad! Kui ma oleks jäänud kuulama kõiki, kes pidasid minu plaani idiootseks, siis oleks ma 100% jäänud kahetsema, kui ma poleks seda projekti ja võimalust vastu võtnud ning ära kasutanud. Olen aru saanud, kuidas välismaal elamine avardab maailma, kuidas see on tõesti üks parimaid võimalusi iseenda tundma õppimiseks ning oma “mina” leidmiseks. Kui keegi nüüd kahtleb, kas pühkida natukeseks Eestimaa pind jalge alt, siis kahtlemata tuleks seda teha! Tuult tiibadesse – ainult ärge mõelge, et kõik on välismaal roosamanna! Kindlasti mitte. On väga palju asju, mis jäävad mõistmatuks ning mis sind täielikult välja vihastavad.
Olen täiesti veendunud, et olen siinolles muutunud rõõmsamaks ning leidnud üles selle “mina”, mis vahepeal kusagile uitama oli läinud! Vahepeal Eestis läksid asjad nii allamäge, et ma kaotasin ära iseenda – selle rõõmsameelse Triinu, kellena mind ikka tunti! Viimasest sügisest alates muutusid paljud asjad minu jaoks vastikuks ning ebameeldivaks teatud põhjustel ning ma lihtsalt ei olnud enam mina ise. Olin segaduses, minu ideid ja soove materdati vaikselt maha! Olen inimene, kes elab emotsioonidest ning kui mulle nenega ei vastata, mis on eestlaste puhul suhteliselt tüüpiline, siis mis ma ikka teha oska. Mitte midagi. Ja nii ma kaotasingi samm-sammult oma mina ning emotsionaalsust (ok, emotsionaalsus jäi alles, kuid positiivne emotsionaalsus asendus negatiivsega – muserdus, viha ning vastikustunne!) Olen superõnnelik, et olen taas iseennast leidnud ning nüüdsest ei lase enam ümbritseval seda iseennast kaotsi lasta! Kui see juhtuma hakkab, siis pekske mind, eksole! Ja juba iseendaga sõbraks olemine pidavat olema õnn...
Kindlamast kindel on see, et ma olen hakanud väga palju rääkima. Selle peale nüüd mu parimad sõbrannad kindlasti naeravad, et see pole võimalik, kuna Triin nagunii seletas pidevalt maast ja ilmast, kuid ausalt, ma vahel tunnen end imelikuna siin. Ma justkui räägiks ja pläkutaks kõigiga kõigest! Näiteks kasvõi kui Kristeniga olime, siis ma tuletasin vahepeal endale meelde: Triin, anna sõna ka Kristenile! Ja ükspäev just istusin sõpradega rannas grillipeol, seletasin jälle jumal teab millest kuni nad mind katkestasid ning küsisid: “Triin, sa ütlesid kunagi, et eestlased on tagasihoidlikud ning neile ei meeldi väga rääkida, kuid mida ometi sina teed? Me arvame, et sa pole eestlane, sest sa räägid isegi meist rohkem. Sa peaksid minema oma emalt küsima, kust sa tegelikult pärit oled!” Mina lagistasin selle peale naerda ning vastasin, et jajaaa, ma olen naabrimehe või mõne seksika hispaania meremehe vili! Tagasi minu rääkimise juurde. Kui ma tagasi tulen, siis võtke mult hoogu maha, eks! Kuigi samas võib sellega olla kaks varianti – et ma satun igaühega hoogu ning räägin mustmiljon asja kokku või kleebin otsaette sildi, mis ütleb “Mul oli Hispaanias fantastiline! Aitäh tähelepanu eest!”. Ausalt öeldes see, et ma pean tagasi tulles hakkama rääkima ühte ja sama asja teemal kuidas mul Hispaanias läks jälle ja jälle hirmutab mind!
Leian, et olen muutunud siinolles ka hulganisti spontaansemaks. Minu elu on märkimisväärselt plaanivabam ning lihtsam! Eestis olin ma tüüpiline orav rattas, kelle kalendrisse ei mahtunud kõik tegemised ning toimetamised enamasti äragi! Rääkimata siis millestki, mida oleks võinud spontaanselt ette võtta. Nüüd aga olen ma enamvähem plaanimajandusest lahti murdnud. Siinkohal rõhutaksin sõna enamvähem! Sest mingil määral on ikkagi minu plaanimajandus jätkunud, sest muidu ei jõuaks ma kusagile oma suurte soovide ning unistustega! Ja neid mul juba jätkub ning ausalt öeldes ei näi mu ideedele lõppu tulevat. Mis on iseenest päris hirmuäratav! See-eest olen ma rohkem valmis igasugusteks ettepanekuteks ning tegevusteks, mis tekivad hetkemeeleolu ajendil. Praegu ei viitsi oma kalendermärkmikku isegi iga päev tööle kaasa võtta ning sinna enam midagi üles märkida. Pigem on tekkinud minu lauale suur paberikuhil koos kõigega, mida ma ide ejärgi peaksin ära tegema, kuid mis juba iidamast aadamast ootavad oma aega. Oodaku, oodaku! Sest mul on plaan: ma teen seda kõike siis, kui külmaks ja vihmaseks läheb! Palju õnne mulle siinkohal 
Ma olen siinse aja jooksul hakanud rohkem hindama pilvi, lund ja vihma. No ma tõesti, tõesti tahaksin ükspäev kasvõi ühte pilves ilma, veel parem paduvihma!!! Palun, palun! Kuigi sellega on jälle omaette lugu. Kujutan ette, kui tagasi Eesti tulen ning pean nädal aega vihma taluma, siis peagi tahaksin ma taas päikest ja soojust. Aga see käib ikka sinna kategooriasse, et inimene tahab alati seda, mida tal pole.
Lisaks olen aru saanud, et olen üks rahutu seikleja hingega inimene! Mul lähevad silmad särama, kui ma kuulen, et mul on ees jälle üks reis. Või kui keegi otsib reisikaaslast, siis tahaks ma alati oma käe tõsta ja karjuda: “Mina, mina!”. Ja kui keegi räägib, et käis kusagil reisil, kus mina veel pole käinud, siis lähen kadedusest roheliseks! Need on need hetked, kus ma sooviks olla multimiljonär! Ja samuti olen hakanud rohkem mõtlema sellele, et tuleks noorena ikka rohkem ringi seigelda ning maailma avastada. Tundub suhteliselt klišeelik, kuid mis siis ikka.
Samas olen aru saanud, kui keeruline on mitmes keeles suhtlejate elu. Ma suhtlen siinolles pea igapäevaselt kolmes keeles: hispaania, inglise ja eesti. Hispaania keeles kõige rohkem, eesti keeles kõige vähem! Ja teate mis? Ükspäev inglise keeles kirjutades hakkasin ma juba sügavalt mõtlema, kuidas üht või teist sõna öeldakse – kirjutatakse! Täielik segadus! Ja inglise keele tundides hakkan ma ikka ja jälle hispaania keelele üle minema ja siis avastan, et perse,perse ma räägin taas hispaania keeles. Keeruline on see maailm mitmes keeles. See-eest olen ma üliõnnelik, et olen saanud omal hispaania keele niivõrd kiiresti suhu, et saan kõik jutud vabalt ära räägitud. Asi on selles vaid, et hispaania keele sõnavara on nii lai ning neil on mustmiljon väljendit, mis mind ikka ja jälle suu ammuli vahtima panevad. Varsti, varsti hakkan ma ka rohkem grammatikale pühenduma, sest mul on ikka plaanis novembris eksamit tegema hakata. Ja selleks peaks ostma ära raamatu ning vähemalt laua nurgale juba seisma panema...
Paljuski on muutunud minu elustiil – olen muutunud vähemnõudlikumaks ning tagasihoidlikumaks tarbijaks! Kui ma nüüd oma Eesti elustiilile tagasi vaatan, siis tundun ma iseendale täielik ületarbija! Olen aru saanud, et pole mõtet kuhjata omale kokku asju, mida sul vaja ei lähe! Võtame siinkohal näiteks riided. Mis mõtet on osta näiteks 6 paari pükse, kui lemmikud on ikkagi 1-2 paari ning neid kannad enamus ajast ning vahel juhtuvad jalga siis ka need ülejäänud püksipaarid? Mul on siin kõik mu lemmikud asjad ning ausalt öeldes ei tunne ma muust justkui üldse puudust. Või sama on näiteks kosmeetikaga. Mis mõte on kulutada palju raha erinevate meigividinate peale, kui sa niikuinii ennast väga ei meigi ning ikkagi kasutad vanu vahendeid, mis tunduvad paremad ning millega oled juba harjunud. Osta uued asjad siis, kui neid tõeliselt vajad! Minu meigikotis on ühed ja samad laovärvid juba hea mitu aastat ning ma ei kavatse osta uusi enne, kui eelmised pole otsas! Kuigi ikka ja jälle kiustaus selleks tuleb. Kõige ohtlikumad on näiteks lennujaamad, kus sul lihtsalt vahel igav on ning tax free poodide riiulite vahel uitamas käid. Või näiteks eestlaslik telefonikultus. Pole vaja alati kõige vingemat ja uuemat telefoni. Kui vana ikka töötab ning sellega saab teha asju, milleks telefon loodud (helistamine ja sms!), siis pole ju justkui uut vaja või mis?!
Minu paljud sõbrannad on minult küsinud, et kas ma olen ka palju uusi asju ostnud ning pean neid alati kurvastama, et ega ikka ei ole küll. Ainult neid asju, mis päriselt vaja on olnud ja mõned suvised asjad, mis on lihtsalt hämmastavalt odavad ning mille ostmata jätmisel oleksin hakanud neid “taga nutma”. Küll aga kavatsen ma teha enne tagasi tulekut väikese šopingu, sest siin on asjad odavamad ning mis mõtet on viia tagasi vanu kulunud riideid ja siis Eestist kallimalt uusi osta.
Ületarbimise jutt käib ka mu toitumise kohta. Mul oli juba Eestis olles halb vaadata, kui palju pidi asju meil kodus külmkapist ära viskama, sest poodi minnes oli kõigil erinevad isud ning hulk igasuguseid vaimustusi, millest pärast koju jõudes enam juttugi polnud. Siin on mulle hakanud meeldima poes käia siis, kui tekib isu millegi järele ning seejärel kohe ka need asjad ära süüa, mille järgi isu tekkis. Jah, ma käin tihemini küll poes ning pean sellele ilmselgelt rohkem aega kulutama, kui tavaliselt üks kord nädalas kogu kraami soetamisel, kuid see-eest pole ma pidanud midagi veel ära viskama. Ei, siiski eksin. Ükspäev viskasin ühe määrdejuustu ära, mis oli lihtsalt vastik ja mida ma nagunii väga ei kasutanud. Vahepeal olin juba ka veendunud, et pean ära viskama ühe või, mis mulle siia saabudes Escarlata oli soetanud, kuid nüüd enam seda muret pole – Kristen tarbis kogu või, mis Karmost veel oli sinna jäänud, ära!
Kindlasti on muutunud ka minu toitumisharjumused. Endale üllatuseks olen ma hakanud näiteks märkimisväärsemalt vähem magusat sööma. Siin maal justkui pole kombeks väga magusaid asju süüa ning seega on see ka minust kuidagi rohkem mööda läinud. Ja kuna mul on külmutuskapis Eesti kraami, millega oma magusavajadust rahuldada, siis pole ma peale jäätise juba ammu miskit magusat poest ostnud. Lisaks on minust saanud veel rohkem taimetoitlane kui enne. Endiselt ei söö ma lihatooteid ning kuigi ma Eestis olles ikka vahel veel võtsin kana hamba alla, siis siin pole ma kordagi veel kana söönud. Tõesti ei tea, mis maitsega ta on! See-eest olen hakanud rohkem kala tarbima, see siin lihtsalt märkimisväärselt odavam kui Eestis. Kuigi ausalt öeldes ei juhtuks ka midagi, kui kala minu toidulaualt kaoks. Viimasel ajal on minu toitumine muutunud väga taimseks.
See-eest olen ma hakanud rohkem saia sööma. Siin ju lihtsalt pole muud varianti. Kui Eestis sõin ma pigem head musta leiba, mida siin saab ainult kalli hinna eest Stockmanni sarnasest El Corte Inglesist ning selle maitse pole ikka see, mis Eestis, siis on minu toidulauale tekkinud sai. Siiski üritan seda tarbida mõistusega ning hoida eemale hispaanialikust saiasõltuvusest. Samas olen ma hakanud sööma näiteks oliive, aga ainult neid värskeid. Ärge mõelge nüüd, et ma neid porgandiga seest täidetud oliive omale suhu pistaksin! Ja õlut joon ka, vähe, kuid siiski. Selle üle ma küll kuigi õnnelik pole, kuid vahel harva ju ikka võib. Eks me näe, kas mulle need Eesti Sakud ja AleCoqid meeldivad.
Küll aga võib öelda, et olen hakanud toituma hispaanialikult. Minu toidulaual on võimust võtnud tortilla de patatas, pasta- ja muud salatid, suured võikud, kui läheme randa lõunat või õhtusööki sööma, erinevad kalad ahjus või pannil ja nii edasi. Lisaks on näiteks jogurtist saanud minule magustoit, mida tarbin pigem õhtul enne trenni kui et hommikul nagu see Eestis oli. Ja puuvilju läheb suust sisse iga kell. Kindlasti olen hakanud rohkem kohvi ja vett jooma, vähem alkoholi, mahlu ning jääteed. Kuigi minu lauale on ilmunud õlu, siis siin piirdub minu alkoholi tarbimine pigem õlu, vein või mõne maitsva kokteiliga. Mind hirmutab see, kui ma tagasi tulen ning inimesed ümberringi viina joovad. Huh, ma olen esimese laksuga purupurjus! Kuigi ükspäev sai just Vana Tallinnat joodud, mille peale Maria ütles, et oleme hullud, kuid maitses ülihästi! 
Siiski pole ma suutnud ära harjuda hispaanlaste söögiaegadega. Ma lihtsalt ei suuda mõista, kuidas nad suudavad ära süüa suure käntsaka liha kell 10 õhtul. Minu jaoks täiesti ebaloomulik. Jah, on minulgi erandeid, kui ma pole lihtsalt varem sööma jõudnud, kuid enamasti on minu söögiajad siiski väga iseloomulikud Eesti söögiaegadele. Selles on teguriks ka see, et ma olen trennis või kusagil väljas tavaliselt niiöelda normaalsel õhtusöögiajal.
Siiski pole head ilma halvata. Otse loomulikult on muutunud minu juures ka asju, mis mind ennast natukene häirivad või mis vähemalt teistele on jäänud müstiliseks ning mille kohta mulle pidevalt märkusi tehakse.
Üks nendest asjadest on interneti kasutus. Alguses olin ma ikka ülihästi kursis kõige sellega, mis Eestis toimus ning mida tegid sõbrad ühes või teises maailma otsas. Nüüdseks on minu suhtlus jäänud minimaalseks. Peamiselt suhtlen eestlastest oma perekonna ning sõpradega, kelle arvu võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. See-eest olen siinkohal õnnelik, et olen aru saanud, kes on tõelised sõbrad ning kes mitte. Mind hakkas viimasel ajal see Viimsi sõpruskonna “one big happy family” mängimine ikka üle viskama. Kõik justkui oleksid suured sõbrad üheskoos, kuid järgmisel hetkel räägitakse sinust taga nii mis hirmus ning lüüakse nuga selga veel pealekauba! Oma sõpruskonda naasemine teeb mulle ausalt öeldes kõige rohkem muret, sest alati on öeldud, et raske pole minna uude keskkonda, vaid just tagasi tulla vanasse. Kõik on oma eludega edasi läinud ning siis see niiöelda tagasitulija ei leia kohe mitte kuidagi oma kohta oma vanas sõpruskonnas.
Nüüd aga on minu interneti kasutusega nii, et peale tööd ma väga ei viitsi netti kasutada. Ma küll olen avastanud, et kui ma oma toas teen aknad-uksed lahti, siis levib mingi ebamäärane võrk mu tuppa, kui sellest hoolimata ei viitsi ma sellega tegeleda. Nii palju kui tööl jõuan, nii palju jõuan. Alati on ju homme ja ülehomme...Kes oleks osanud arvata, et mina kui perfektsionist ning kohusetundlik inimene hakkan nii arvama!
Lisaks võib märgata, et on vähenenud minu töökus. On ju suvi ning ma lihtsalt ei viitsi peale tööd midagi tööga seotut teha. Minu päevad on tänu minu loengutele küllaltki pingelised (see pole mingi lust ja lillepidu nagu igaüks võib alguses arvata!). Pubekatega võitlemine võtab küllaltki võhmale! Lisaks on mul nüüd ka inglise keele eratunnid ning tennis ja jooksmine ja eraelu. Seega jäävad kõik minu projektid ootama sügist ning külmemaid ja pimedamaid õhtuid. Aga usun, et küll ma Eestis oma töökuse taastan peale aastavahetust (enne seda ei kavatse ma midagi teha, ainult lebotaks ja naudiks kodus olemist, lülitan telefoni välja ja lähen metsa!), kuid kindlasti ei saa enam minust sellist töönarkomaani nagu vanasti. Ma pean lihtsalt leidma omale mõne hea ja mugava koha, kuhu luua oma niiöelda kontor, et koju tööd mitte kaasa tirida...samas ega ma ju üldse ei tea praegu, mida ette võtta, kui ma tagasi tulen. Aga õnneks ma ei mõtle sellele väga, kui keegi just seda ei küsi!
Muutunud on minu kehakuju. Kuigi kaalu järgi pole ma juurde võtnud, on minu kehakuju märkimisväärselt muutunud. Minu käed on nagu kärunaisel (tervitused Anne-Maile), sest ma tassin pidevalt oma poekraami ja veetünne koju. Minu jalad on tänu jooksmisele ning pidevale kondimootorile muutunud lihaselisemaks, mis teatavasti alati naistele ei meeldi. Kuid see on ka kõik. Rohkem ma nagu aru ei ole saanud. Peale selle, et mul on pidevalt tunne, et ma olen paistes – kuumuse kõrvalmõjud!
Ja teate, ma ei oskagi rohkem midagi negatiivset öelda. Arvan, et sain oma mõtetega muutuste kohapealt ühele poole. Ükspäev võtan end kokku ja kirjutan, mis ma hispaanlastest ja Hispaaniast arvan!

Mõne asja vastu Hispaania siiski ei saa

Kõndisin täna trenni, kui järksu tundsin mõnusat värskelt niidetud muru lõhna! Aeglustasin sammu ning jäin natukeseks seisma. Tõmbasin suure sõõmu lõhna ninna ja mõtlesin, et hmmm, kuidas tahaks olla praegu oma vanemate hoovis, muru niita ja paljajalu murus ringi joosta! Mõne asja vastu Hispaania siiski ei saa...

Kõik on uus agustikuus!

Kõik on uus agustikuus! Ma ikka ei suuda uskuda, et pidin paar päeva tagasi kalendris juba augustikuu ette keerama. Käesoleva kuuga on toimunud ka mõned muudatused.
Esiteks lõppesid ära minu meedia tunnid ning nüüd on mul natukene rohkem aega tööl muid töö asju teha. Ausalt öeldes oli mul lausa kahju, sest need meedia loengud olid alati mega lõbusad! Aga vahetasime Marielaga (hästi kift Venezuela naisterahvas!) kontakte ning hakkame nüüd ka edaspidi suhtlema. Ta kutsus mind juba Lõuna-Ameerikasse, kui ma teatasin, et pole seal kunagi käinud. Ütles, et alati on parem minna kellegi "kohalikuga" kui lihtsalt turistina. Panin tema kutsungi ootele ning kõrva taha!
Teiseks on mul nüüdsest tennises uued ajad. Samaks jäi teisipäevane aeg, kuid neljapäeva asemel mängin nüüd reede õhtuti. Alguses mõtlesin, et reede ehk väheke kehv päev, kuid jõuan alati koju ca poole 11 paiku, seega kui tekib tahtmine veel pidusse minna, siis on selleks aega maa ja ilm! Muutsin ühe päeva sellepärast ära, et rootsi tüdruku Saraga edasi ühes trennis käia. Tema enam neljapäeviti ei saanud, kuna ta mees Christian otsustas ka trennis hakata käima.
Kolmandaks on uudis see, et minu kirjutatud rahvusvaheline noorsoovahetus sai toetuse! Aga sellest kirjutan juba ükspäev pikemalt! Nüüd peab vaid kõike hakkama planeerima ja organiseerima. Ma olen jummala elevil...
Neljandaks saime me uue mikrolaineahju! Täitsa uhke teine! Kuigi mina kasutan seda ikka minimaalselt. Endine ahi, mis oli Maria oma, rändas temaga kaasa uude korterisse. Helistasime siis Teresaga meie korteriomanikule Nievesele, et oleks nüüd vaja meile uut mikrolaineahju ning kaks päeva hiljem oli meil jõuluvana käinud - suur valge kast köögis ootamas tuttuue ahjuga! Teresa oli kõige rohkem erutunud, sest tema vist kasutab seda ka kõige rohkem.
Viiendaks on meil nüüd korteris apelsini uputus! Meil on töö juures mingi näitus ning iga päev tuuakse selle puhul kastide viisi apelsine! Muidugi, et me läheme omale ka kohe haarama. Ja nii ma nüüd olengi kaks viimast päeva kilode viisi apelsine koju tassinud. See-eest maitseb värskelt pressitud apelsinimahl imehästi!
Kuuendaks, mul on nüüd oma Saaremaa peidupaik ja paradiis mind ootamas, kui tagasi Eesti jõuan!
Seitsmendaks ja praegu ka viimaseks on mul homme kolimispäev! Haaran oma valdusesse Maria toa!

Ummikud ja täbar turismisektor

Hispaanlaste jaoks on augustikuu peamine puhkamise kuu. Enamus, kes vähegi saab, võtab omale kohe terve kuu vabaks!
Sellest puhkusepaanikast on hakatud uudistes söögi alla ja söögi peale leierdama teemadel liiklusummikud ja turism.
Kõigepealt ummikutest. Ma ausalt öeldes tunnen kaasa suurlinnades elajatele ning neile, kes võtavad omale nädalavahetusel plaani sõita ranniku äärde liivarandu ja merevett ostima! Laupäeval uudistes näidat, kui pikad olid ummikud Barcelona, Sevilla ja Madriidi kiirteedel suunaga ranniku poole. Inimesed ootasid tunde ja tunde ning liikusid teel edasi veel aeglasemalt kui kõige kõige aeglasemad teod...Kristen kohe selle peale küsis, et kuidas ma homme hommikul lennujaama saan?! Ma siis rahustasin, et meie teedel pole midagi viga ning et võib südame rahuga hingata :)
Teiseks on turismi probleem. Majanduskriis on kõvasti Hispaania turismisektorit mõjutanud. Seda nii sise- kui välisturismi osas. Hotellid on tühjemad kui aasta tagasi ning raha puhkustele kulutatakse ka vähem. Näiteks ühe kohaliku uuringu kohaselt kulutab keskmine hispaanlane see aasta puhkusele 800 eurot. Eelmine aasta oli see number poole võrra kõrgem ehk 1200 eurot. Ja tänu sellele on turismiettevõtjad hakanud välja mõtlema kõiksuguseid skeeme, et vaid kuidagi oma majutus- ja toitlustusasutusi täita. Näiteks lugesin ma ühest hotelli peremehest, kes tegi oma hotellist apartemendi teenust pakkuva asutuse. Inimesel on võimalik rentida omale hotelli tuba, kasutada kõiki sealseid võimalusi, kuid toateenija käib 1 kord nädalas ning toitlustuse eest peab ise hoolt kandma. Lisaks on lisandunud ka kõiksuguseid pettuseid - turistidele (eriti inglased) renditakse erinevatel kodulehtedel villasid, võetakse ettemaks või koguni täissumma, kuid neid villasid olemas pole! Ja siis jäävad siia saabunud turistid pika ninaga.
Lisaks majanduslangusele mõjutavad praegu meie turismi hoogsalt ka metsatulekahjud, mis on võimust võtmas kogu Hispaanias. Mallorcal on see lugu üldse kole paha. Inimesed muudkui surevad ja kaotavad kodusid. Lisaks mässas seal veel ka ETA, kelle pommiplahvatuse tagajärjel hukkusid paar politseinikku.

Vahel ma lihtsalt ei mõista - lugu sellest, kuidas pangaülekannet teha!

Minu järjekordne sissekanne teemal, mida ma Hispaanias ei mõista. Seekordne peatükk on pühendatud siinsele pangandusele.
Panku jagub Hispaanias igale maitsele. Kohati on mul tunne, et ka kõige väiksematel küladel ja linnadel on oma pank püsti pandud! Alguses ma ikka üritasin kokku lugeda, mitut erinevat panka tuvastada suudan, kuid peagi sai see mulle selgeks, et see on sama hea kui nõela heinakuhjast otsida!
Kuid meie pangandussüsteemis pole viga selles, et panku on palju ning inimestel keeruline valida, millisesse oma varandus hoiule pann, vaid ikka selles, kuidas nad töötavad.
Enamus pangakontoreid on lahti 8.30-14.30 tööpäeviti, nädalavahetusel suletud. Mida see tähendab? Aga loomulikult seda, et sa pead kasutama oma lõunapausi või muud väärtuslikku tööaega, et minna panka oma toimetusi tegema! Kindlasti pole töötajal selle vastu midagi peale selle, et ta kõht tühjaks jääb, kuid tööandjale see ilmselt suurt rõõmu ei valmista, et töötajad mööda linna ringi jooksevad. Sest ega see pangas käik pole selline lihtne 15 minutiline sisse-välja põikamine! On ju ka tuhat teist inimest, kes on mõelnud, et kasutavad oma lõunapausi pangas asjatoimetuste tegemiseks!
Miks siin peaks üldse pangakontorisse minema? Sellepärast, et meil küll on internetipank, kuid ülekandeid seal teha ei saa! Selleks, et teha ühte kõik see kõige lihtsamat ülekannet, pead sa minema eraldi panka, tirima kaasa kõik pangakontode numbrid, nimed ja asjad ning siis nad teevad sinu eest ülekande ära.
Ja kui üldse internetipangast rääkida, siis on see siin üks kõige suurem mõttetus. Ma ei saa sellest midagi aru, sest see on lihtsalt liiga ebaloogiliselt üles ehitatud ja pealegi ma ei külasta ka seda, kuna ma ju ei saa seal vajalikke asju teha! Mis ma seal muud ikka tegema peaks! Niisama aega veetma?
Igatahes pidin ma ükspäev minema oma tennise eest ülekannet tegema. Mõtlesin, et olen kaval. Lähen kohale 8.30-ks ja siis lihtsalt hiljem tööle. Minu kavalusest polnud aga mitte midagi tolku! Kuigi ma jõudsin panga ukse ette 5 minutit enne lahti tegemist, oli seal juba posu inimesi enne mind ukse taga ootamas ja sebimas. Ohkasin sügavalt ja mõtlesin, et kuidas need hispaanlased saavad mõnes asjas lausa kolmandast maailmast pärit olla! Ega midagi, ootasin siis nagu vanasti inimesed leiva järjekorras või enne Hullude Päevade algamist Stockmanni ukse taga!
Kella üheksaks oli kätte jõudnud minu kord. Läks kaks minutit ja minu ülekanne oli tehtud. Ja selleks kõigeks pidin ma kulutama ca 45 minutit. Ei mõista, ei mõista! Eestlased, tulge näidake neile, milline üks õige internetipank välja näeb ning miks võiks luua sinna funksiooni pangaülekannete tegemiseks...

Maria viimane päev meiega

Maria on oma kolimisega juba suhteliselt kaugele jõudnud ja eluke siin korteris on võtnud suhteliselt kurvemapoolse pöörde. Maria asjad on kadunud, kõikjal laiutab tühjus. Kõige rohkem on mul kahju Mariast endast, sest ta ütles ükspäev mulle, et ta hea meelega jääks meie juurde. Meil on viimasel ajal ülilõbusaks ja kihvtiks siin läinud ning siis ta teatas, et ei kujuta ette, kuidas ta seal üksi olema hakkab. Ja siis ütlesin, et kui meid puudust tunneb, siis võib iga kell uksekella lasta ning külla tulla! Meil nagunii hetkel üks tuba varsti üle! Ja seepeale vastas Maria, et olgu ma ettevaatlik, ta hakkab nii veel iga nädalavahetus käima! Lisaks on ta viimasel ajal ülinärviline ning rahutu, ainult mässab oma korteriga, otsib mööblit, koristab ja tassib asju. Ükspäev lõin minagi asjade tassimisele käed külge, mispeale ta jube õnnelik oli. Ja nüüd on homme viimane päev ja kolmapäeval ta ongi läinud....

Lõpuks ometi läätsed käes

Kirjutasin eile, et lähen täna uuesti arsti juurde. Nüüd siis visiit sinna tehtud ning läätsed lõpuks käes! Veetsin täna tunnikese rõõmsalt silmaarsti juures kontrollis ning uuringutel (tööajast!) ja lõpuks kirjutati mulle välja läätsed. Kurb uudis siinkohal on see, et mu silmanägemine on halvenenud, kuigi öeldi, et mul prilliklaasi ei pea vahetama, lihtsalt liiga nõrgad läätsed olid enne. Minu eelmiste läätsede ja prillide erinevus oli 0,5. Kuigi mina pole absoluutselt aru saanud, et miskit muutunud oleks. Äkki mulle siis lihtsalt meeldib asju uduselt näha, mine tea!
Ja oh seda rasket kotitäit, mida ma koju vedama pidin. Nüüd veel vaja paberimajandus korda - paberid Brüsselisse saata, et kindlustuselt raha tagasi saada!
Aga nüüd kohe elu jälle selgem :)

Hispaanlaste puhkamine = kuku või pikali!

Ma olen korduvalt seletanud, et ma ei mõista hispaanlaste reisimist. Kuigi mulle üritatakse pidevalt selgeks teha, et hispaanlased pole üldse Hispaania kesksed, vaid väga heal meelel reisivad ka väljapoole oma kodumaalt, siis ma arvan, et nad lihtsalt ei taha omale tõde tunnistada!
Näiteks rääkis Maria mulle just oma sõbrannadest, kes elavad Villenas (see linn, kust Maria on pärit ning mis asub Alicantest ca 45 minutilise autosõidu kaugusel) ning nende puhkuseplaanidest. Nimelt on tema sõbrannad võtnud nüüd omale nädalakese puhkust Benidormis ning maksavad majutuse ja toitlustuse eest ca 600 eurot. Tule taevas appi! Benidorm on siit kiviga visata, sinna saab minna ju kasvõi iga päev! Miks peaks keegi maksma nii suure summa lihtsalt selle eest, et sinna minna? Okei, ma saaks aru, kui nad poleks seal kunagi käinud, kuid nad on seal oma parimad puberteediea peod maha pidanud ning varemgi nädalastel puhkustel viibinud. No kuulge, selle raha eest saab juba kusagile kaugemale ja põnevamasse kohta reisile minna. Ma ei mõista, õnneks ka Maria ei mõista!
Ja tänasest veel üks puhkuse näide. Maria üks parimaid sõbrannasid Pepi läheb 5 päevaks Cabo de Gatasse ning maksab selle eest ka üüratuid summasid, kuna kohalike jaoks on Cabo de Gata looduspark omamoodi paradiis! Maria otsustas, et ta kaasa ei lähe, kuna esiteks pole seal nii kaua midagi teha ning pigem hoiab raha kokku ja sisustab oma uut korterit ja tuleb talvel Eesti külla!
Ma lihtsalt ei mõista seda hispaanlaste puhkamist ja reisimist....

Esimene käik juuksurisse

Reedel läksin randa. Ülikuum päev ning tuult polnud peaaegu ollagi! Lesisin seal ja mõlgutasin oma mõtteid. Juuksed olid peas rasked. Ja siis mõtlesin, et nii enam ei saa – ma pean minema juuksurisse! Polnud juba üle viie kuu juuksuris käinud ning ausalt öeldes nägid mu kiharad juba parajalt räsitud ja väsinud välja.
Mõeldud, tehtud! Teel tagasi kodu poole hüppasin suvalisest juuksuriuksest sisse ja teatasin rõõmsalt, et soovin juukseid lõigata! Mind oli ette hoiatatud, et siin on juuksuris kallis käia ning et kõiksugustele hooldustele ja asjadele ütle parem heaga EI!
Istusin tooli, minult võeti kott ja visati mingi hull kostüüm selga! Läks pea pesemiseks, ma oleks sinna magama jäänud, sest see oli nii mõnus – pikk pesu ja massaaž! Ja siis läks soengu valikuks ja lõikuseks. Ja ma ei oska kohe mitte öelda miks, kuid iga kord, kui ma juuksurisse lähen, siis ma soovin omal juuksed ära lõigata. Nii siis ka seekord. Kui juuksur küsis, mida teha, siis mina kohe võtsin salgu kätte ja näitasin, et kui juba lõigata, siis lõigata. Nagu näha, siis pole minu lühikestes soengutes süüdi ainult Pillekas (minu juuksur Eestis!), vaid mina ise! Ma lihtsalt leian, et pigem on parem omanäoline soeng ja terved juuksed, kui mingi pikk jubedus, mis ilmselgelt minu üliõhukeste juuste puhul nii ka on!
Kui lõpuks juuksuri juurest koju läksin, siis oli alguses ikka väga imelik olla. Juukseid polnud enam, kuid tunne oli super! Palju värksem ja lahedam oli ringi tatsata! Läksin koju ja hõikasin Mariale, et tule vaata, mis ma tegin! Selle peale muidugi oli Maria ehmunud ja arvas, et ma olen millegiga hakkama saanud! Kui ta aga mu soengut nägi, siis ütles, et ülikihvt ning uuris kohe huviga, millises juuksuris ma käisin! Ja ta oli imestunud, kui hea summa eest ma pesu ja lõikuse sain – ainult 14 eurot!
Ja mulle mu uus soeng väga meeldib, kuigi Pilleka vastu ei saa ikka keegi! Järgmine kord lähen ma juuksurisse Eestis. Kuigi tore on ka siin käia, siis Pilleka vastu ei saa keegi!

Minu uus soeng

Kuningakass optiku juures

Reede hommikul otsustasin, et hakkan kasutama vabatahtliku kindlustuse võimalusi. Mitte muidugi sellepärast, et lihtsalt Euroopa Liidu maksumaksja raha raisata, vaid sellepärast, et mul oli vaja uusi läätsesid!
Võtsin omale reedese päeva vabaks ning jätsin ainult inglise keele tunni. Mõtlesin, et naudin oma puhkuse algust täiel rinnal ning tegelen kõige sellega, mis oli vahepeal jäänud tegemata. Sealhulgas siis optiku juures käimine.
Olin eelneval päeval Maria soovitatud optikapoodi julgelt sisse marssinud suures lootuses, et kohe tehakse kõik kontrollid ja asjad ära ja asi vask. Kuid ei, siin on silmaarsti juures käimine hoopis miskit muud!
Kuna mul oli see esimene kord, kui ma Hispaanias optiku juurde läksin, siis vahvad tädid arvasid, et tuleks mulle ikka kõik testid ja uuringud teha, mis võimalik! Mina siis kiiruga küsima, et väga tore, kuid mis see kõik mulle maksma läheb? Olen ju ikkagi eestlaslikult harjunud, et kõige eest siin elus tuleb maksta ning ilma rahata ei saa midagi! Ja kuigi mul on superhüper kindlustus, siis pean alguses ikkagi raha ise välja käima ning alles hiljem saan selle tagasi oma kontole. Tädid seepeale rõõmsalt, et absoluutselt mitte midagi! Mina olin vaimustusest sõnatu ning ütlesin, et aga sellisel juhul miks mitte! Panime mulle usinasti visiidiks aja kirja ning loeti sõnad peale, et ei tohi läätsesid enne silma panna. Sammusin kodu poole rõõmsal sammul ning olin oma eesoleva uuringu suhtes põnevil...
Reedel läksingi kella 11-ks uuesti kohale. Kohe oli vastas mul kaks tädi, kes mind kusagile teisele korrusele juhatasid. Tundsin ennast nagu kuningakass! Kõigepealt võeti mu prillid ning tehti kindlaks, milliseid klaase ma kannan, kui kaua ma olen nendega käinud ja nii edasi. Selline tavaline küsimus-vastus kontroll, et teada saada minu taust. Seejärel uuriti, et milliseid läätsesid ma enamasti kannan – kas päevaseid, kuuseis, kvartali omi või aastaseid. Siiani olen ma kandnud kuuseid ning osadest polnud ma varem miskit kuulnudki! Siin see prillitööstus on ikka jõhkralt arenenud, sest iga nurga peal on prillipood või kaks!
Seejärel juhatati mind ühte kabinetti, kus tehti tavaline uuring teada saamaks, mis mu miinus on. Sellist masinat ja asju olin enne ka Instrumentaariumis näinud (tavaliselt käisin ma Eestis arsti juures Instrumentaariumis!). Seejärel teise kabinetti, kus proovisime, kuidas ma prillidega näen. Siis pandi ette sobivate läätsede tugevuse leidmiseks mingi masin. Olin nagu kosmonaut! Ja siis aeti niisama juttu. Prooviti veel ühte ja teist. Ja siis võeti mingi X masin ning hakati uurima mu silmi, kas nad on kuidagi kahjustatud, ega mul mingit haigust pole või jumal teab, mis veel neil võiks viga olla! Ca tunnikene hiljem olid kõik uuringud tehtud ning küsimused küsitud! Anti prooviläätsed, pistsin need silma ning võisin minna linna peale, sest pidin naasema 30 minuti pärast, et tulemused üle vaadata!
Kui ma sinna rõõmsal sammul tagasi tatsasin, siis uuriti kohe, et millised läätsed on mugavamad, kontrollisime uuesti, kuidas ma näen ning kas läätsed on kuidagi minu silmi kahjustanud. Selleks pandi mulle silma mingit vahvat kollast vedelikku ning kogu mu maailm muutus kollaseks! Seejärel uuriti veel minu silmi ning öeldi, et mu silmad tunduvad väsinud ning et nad ei tahaks veel mulle midagi määrata, vaid et peaksin nädalakese nüüd nende uute läätsedega elama ning siis tagasi minema. Ja siis vaatame, kuidas mu silmad on ning otsustame, millised läätsed valime. Seniks aga pandi mulle kaasa läätsede “stardikomplekt”, et ma kenasti tulevase nädala üle elaksin ning juba vaikselt uusi läätsi kasutama hakkaksin.
Muuseas vahepeal veel kommentaariks, et siinne optikusüsteem on puhta lust ja lillepidu! Näiteks maksab kuue kuu komplekt siin 99 eurot, kuid kui oled uus klient, siis saad selle ca 67 euroga. Ja sellega kaasneb järgmised garantiid:
- kui kolme esimese kuu jooksul ostu tegemisest tunned, et ostetud läätsed ikkagi su silmadega ei sobi, siis mine aga poodi tagasi ning nad vahetavad ära või tagastavad raha;
- 1 aasta jooksul tehakse sulle tasuta kõik kontrollid ning uuringud, mis vaja, täiesti tasuta;
- kui su läätsed lähevad katki või nad kaotad, siis saad uued.
Hallo, hallo! Kus on Instrumentaariumis sellised boonused? Instrus muudkui maksa ja maksa. Kõigepealt maksa kontrolli eest ja siis läätsede. Ja ausalt öeldes pole mulle küll keegi öelnud, et mul mingeid garantiisid või asju oleks!
Möödunud reedel marssisin suures hoos tagasi optiku juurde. Õnneks polnud mul seekord mingit kindlat visiidiaega vaja, vaid võisin niisama sisse jalutada. Pandi jälle istuma, vaadati siit ja sealt. Küll aga ei saanud me kuigi palju targemaks peale selle, et mu silmad on ikka natukene liiga punased ning kuna olin ära kaotanud eelmine päev ühe läätse (ütlesin neile kohe, et see on mu silma jaoks liiga suur!), siis andsin muudkui uue ning ütlesid, et tule esmaspäeval tagasi! Nüüd ma siis ootan põnevusega, mida nad mulle homme seal ütlevad ning kas viimaks läheb ka ostuks või ei...