Paev tais puhkust ning imelist paikeseloojangut

Ma pole ikka siiani päris matsu lahti jaganud, kui vähe ma siin magan. Pühapäeva hommikul olid mul silmad juba pool üheksa lahti. Mõtlesin, et ma ei ärata Kristenit üles ning üritasin veel edasi pikutada. Sellest sai peagi, aga lihtsalt lakke vaatamine ning kõiksuguste heade mõtete mõtlemine. Nii need ideed mul enamasti tekivadki – kas tänaval käies või hommikuti-õhtuti lakke vaadates!
Lõpuks ajas end ka Kristen ülesse ning meie pühapäev võis alata. Tegime omale mõnusa pika hommikusöögi. Mind ajas see hullult naerma, kui Kristen laupäeval küsis, et kas hommikul ikka kohvi ka saab. Mõtlesin siin, et ossa poiss, mis kõik arvavad, et meil pole siin midagi? Tuli kohe meelde, kuidas minu siia tulekul mu ema sama tobedaid küsimusi esitas. Näiteks kas mul ikka pesumasin on. Kuigi meil puudub must leib, hapukoor ja võibolla veel mõned asjad, siis siiski me ei ela siin kuul!!!
Pühapäevane plaan oli täielik rannapäev. Seadsime sammud hommikul San Juani. Seal on alati rahulikum ja mõnusam ning seekord isegi polnud seal tuult väga! Ja päev tõotas tulla kuum.

Teepeal palusime ühel vanapapil endast pilti teha. Papi siis kohe suure suuga seletama, et miks meist üldse vaja pilti teha, me oleme reaalsuses palju kenamad. Hispaanlased va moosinäod.
Peesitasime rannal päris mitu tundi. Isegi mina polnud juba tükk aega rannas käinud ning eesti sõbrannaga on seal käimine alati huvitavam. Ma kujutan ette, et ma pole kunagi Kristeniga nii palju asju ära arutanud ja lahanud! Meil oli täielik teineteise ja sõpruse taasavastamine, mis mul iga päevaga üha rohkem silma särama pani!!! Eestis olles oli lugu nii, et kuna Kristen oli enamus ajast Tartus ja mina Tallinnas, siis jäi meie suhtlus harvemaks. Enam ma sel juhtuda ei lase! Hakkan rohkem Tartus käima. Luban.

Mulle tegi õudsalt nalja see, kuidas Kristen alguses ütles, et teda üldse vette minek ei tõmba. Minust on siin aga saanud inimene, kes oleks pigem vees, kui kaldal. See on omamoodi imelik, kuna enne ma näiteks väga soolases merevees ujumisest just kuigi vaimustuses ei olnud. Mind alati häiris see, kuidas mõni laine mulle ikka ja jälle soolast vett silma suutis pritsida ning kuidas mul siis muudkui silmad kipitasid. Nüüd on kõik vastupidi ja muutunud tänu surfamisele! Kui ma merd näen, siis see lausa kutsub mind!!! Ja õnneks läks ikka ka Kristen vette ning hakkas asja nautima. Üha enam ja enam võis tema suust kuulda: ma lähen nüüd ujuma....
Pealelõunal suundusime tagasi Alicantesse. Mõtlesime, et läheme otsime omale kusagilt mõne pitsa ning läheme seda sadamasse või randa nosima. Ma polnud siin muuseas varem niimoodi pitsat ostnud, seega oli minu jaoks küllaltki müstika alguses, kust me selle pitsa välja võlume. Olin varemalt jooksmas käies näinud Pizza Huti – suundusime sinna. Peagi aga selgus, et see on kinni pandud, selle asemel on mingi uus pizza baar, kus hinnad olid megakallid! Adjöö! Kõndisime edasi sadamasse. Leidsimegi koha, kust pizza oleks saanud, kuid seal muidugi ei olnud materjali enam selliseks nagu me oleks tahtnud. Läksime edasi. Mõtlesime, et läheme promenaadile, see vähemalt kindel koht!

Lõpuks jõudsime Penelopesse, mõnus välikohvik Esplanadil. Tellisime kahe peale pitsa ning joogid. Istusime ja jutustasime.

Ohtusook. Kristen ja Shandy. Mina ja olu.Peale söömist suundusime kindlusesse. Kell oli juba kaheksa, seega võis eeldada, et kuumus meid enam niivõrd ei tapa ning sinna minek võib olla täitsa inimlik. Minu moto on, et kõik, kes siia tulevad, need ka ükskord seal kindluses ära käivad! Ja Kristen oli sinna nõus minema täitsa vabal tahtel. Mu ema järgmine päev helistas ja küsis, et kas Kristen on hull, et ta vabatahtlikult sinna minna tahtis!? Aga nii see oli ja meil oli seal jummala kift. Ronisime ja siis puhkasime. Tuli ikkagi välja, et suhteliselt palav oli. Eriti just see alguse osa majade vahel vanalinnas. Aga need vaated ja õhustik seal korvavad selle kõik. Ja me sattusime sinna täpselt päikeseloojanguks, mis oli ausalt öeldes fantastiline! Lillakas-sinine taevas ning Alicante!

Teel kindlusesse. Ja poosetamine algab...

Nae Triin, kindlus on seal!

Puhkepaus 15 minutit. Kristen laks vabatahtlikult kindlusesse! Ausalt!

Loojang kindluses

Maailma aarel! Te oleks pidanud samal ajal Kristeni nagu nagema, kui ma ronisin ja turnisin!
Alicante sadam ja rand pimedas

Kui me lõpuks tagasi jõudsime, siis olime parajas tuustid ning kollid valmis. Surmväsinud, kuid rahul ning rõõmsad.