Mõtteid ja tundeid peale poolt siin veedetud aega

Eelmisel nädalal sai mul täis pool ajast – neli ja pool kuud. Kuna olen teemal “kui kiiresti mu aeg siin lendab” jubedalt leierdanud, siis siinkohal sellega piirdun! Küll aga on öelnud mu sõbrad ja pere Eestis, et nende jaoks olen ma justkui juba aastaid ära olnud, et nende jaoks ei lenda aeg üldse nii kiiresti ning et ausalt öeldes võiksin ma juba tagasi tulla, sest ilma minuta olevat igav! Näiteks olevat mu ema öelnud Kristenile enne siia tulekut, et Triin veel nii kaua seal ning mu täditütar kirjutas ükspäev, et ma võiksin juba tagasi tulla!
Mul on ka üks sõbranna, kes korduvalt küsib, millal ma tagasi tulen ning et kas tõesti pole võimalik mind enne detsembrit Eestimaa pinnal kohata! Ja minu vastus on ikka ja jälle sama: kui keegi abielluma ei hakka, siis mind varem kui detsembris Eestis näha ei saa! Nii, et kui laste saamisega on ots juba lahti tehtud, siis nüüd oleks ka pulmadega vaja ots lahti teha...anyone? Kandidaate jaguks justkui küll.
Selle aja jooksul, mis ma olen Eestist eemal olnud, on mind hakanud huvitama teema, kas ma olen kuidagi muutunud. Kuna ma ei tea, kuidas teie mind seal Eestis näete ning ma ei saa seda ilmselgelt teada enne detsembrit, siis seniks kirjutan hea meelega, kuidas ma iseennast siin näen, mida ma selle 4,5 kuu jooksul õppinud ning teada saanud olen ning mida ma üldse asjadest arvan!
Minu vanaema olevat Eestis minu blogi lugedes öelnud, et näed, läks lapsena, tuleb naisena! Selles lauses on küllaltki palju tõtt! Kuigi ma siiani tunnen end 18-aastasena ning kohati käitun nagu tõeline pubekas (neid hetki tuleb endale lubada, et elu oleks lõbusam – ei tohi unustada last enda sees, eksole!), siis tuleb tunnistada, et ma olen siinse üksi elamise jooksul märkimisväärselt täiskasvanumaks saanud. Oleks ka imelik kui poleks! Minu jaoks on see ikkagi täitsa esimene kord üksi elamist ja minule üllatuseks polnud see üldse nii raske, kui ma alguses arvasin!
Näiteks alguses kartsin ikka kõvasti, kuidas saan hakkama üksindusega ning koduigatsusega. Kuid ma pole siin oldud aja jooksul poetanud mitte ühtegi pisarat! Absoluutselt mitte ühtegi! Eestis oli ikka lugu hoopis teistmoodi. Pidevad tülitsemised ning närvitsemised kiskusid päris tihti pisara silmanurka! Mu närvikava on justkui taastusravil siin! Närvid ja meel puhkavad, olen rahulikum kui kunagi varem.
Ja sellist tõelist koduigatsust justkui ka pole peale tulnud. Jah, vahel ikka mõtled, et tahaks oma sõprade juurde või vanaema juurde pannkooke sööma, kuid ma saan seda kõike teha peagi-peagi! Minu praegune seiklus kestab vaid 9 kuud ning seda peab nautima täiel rinnal. Kui mõtleksin pidevalt sellele, mis mul kodus oli ja mida mu sõbrad-pere kusagil hetkel teevad, siis ma läheks lihtsalt hulluks ning ei naudiks seda aega siin. Seega ma üritan kõiksugustele Eesti asjadele võimalikult vähe mõelda. Alguses oli sellega palju tegemist, kuid nüüd tuleb juba täitsa lihtsalt välja. Lihtsalt ära vaata teiste pilte Orkutis või Facebookis ja kohe on juba märkimisväärselt kergem.
Selle aja jooksul siin olen muutunud märkimisväärselt julgemaks ning pealehakkajamaks! Eestis olles ma ikka mõtlesin enne tükk aega, kui täiesti võhivõõra inimesega juttu alustama hakkasin. See oli minu jaoks alati kuidagi poolenisti ebameeldiv tegevus. Siin aga pole see enam probleemiks. Olen tähele pannud, et nüüd hakkan ise juba vahel bussis või kusagil suvalise inimesega maast ja ilmast rääkima. Pealegi, kui oled välismaallasena teises riigis ja hätta jääd, siis kuidas sa ikka vastuseid leiad, kui ei küsi ning uuri! Siin on see tänaval suvakaga rääkima hakkamine ka justkui lihtsam. Eestlane ikka väga ei jää peatuma, et kedagi aidata, toriseb ja turtsub. Siin aga aeglustatakse rõõmsalt sammu, seletatakse ikka nii, mis hirmus ja kui vaja, siis viiakse sind isegi vajaliku teeotsani! Ükspäev ütles mu naaber, kellega koos lifti sattusime ning kõiksugused viisakused ja palavuse üle kurtmised suutsime ära pajatada, et pole juba ammu kohanud ühte noort, kes oleks niivõrd abivalmis ja rõõmsameelne ning uuris muudkui, kust ma ikka pärit olen! Siinkohal märgiks ära, et ma muud ei teinud, kui hoidsin ust lahti!
Üldiselt mulle tundub, et noored hispaanlased on vähem viisakamad kui eestlased. Kuigi ega sellist tõelist džentelmenlust ikka tänapäeval just kuigi tihti Eesti noorte seaski kohta. Selles suhtes olen ma oma sõprade ringis suhteliselt ära hellitatud, enamus on viksid ja viisakad ning ikka märkavad ust lahti teha, veini valada või niisama abikätt ulatada. Kuid vanemad hispaanlased on tõelised džentelmenluse musternäidised! Vahel paneb see lausa imestama.
Samuti olen ma julgemaks muutunud selles suhtes, et ma oleks valmis pakkima oma kohvri ning minema PEA ükskõik kuhu maailma otsa! Osad sõbrad ikka muudkui kurdavad mulle, et kui kooli ära lõpetan, siis lähen ka välismaale või et kui keegi tuleks kaasa, siis lähen või et kui oleks plaan, oi kus siis läheks! Olen siin aru saanud, et kui sul on ikka soov minna, siis peab selle ära tegema ning mida varem, seda parem! Noorena ju lihtsam kui siis, kui sul juba pere ja muud loomad! Kui ma oleks jäänud kuulama kõiki, kes pidasid minu plaani idiootseks, siis oleks ma 100% jäänud kahetsema, kui ma poleks seda projekti ja võimalust vastu võtnud ning ära kasutanud. Olen aru saanud, kuidas välismaal elamine avardab maailma, kuidas see on tõesti üks parimaid võimalusi iseenda tundma õppimiseks ning oma “mina” leidmiseks. Kui keegi nüüd kahtleb, kas pühkida natukeseks Eestimaa pind jalge alt, siis kahtlemata tuleks seda teha! Tuult tiibadesse – ainult ärge mõelge, et kõik on välismaal roosamanna! Kindlasti mitte. On väga palju asju, mis jäävad mõistmatuks ning mis sind täielikult välja vihastavad.
Olen täiesti veendunud, et olen siinolles muutunud rõõmsamaks ning leidnud üles selle “mina”, mis vahepeal kusagile uitama oli läinud! Vahepeal Eestis läksid asjad nii allamäge, et ma kaotasin ära iseenda – selle rõõmsameelse Triinu, kellena mind ikka tunti! Viimasest sügisest alates muutusid paljud asjad minu jaoks vastikuks ning ebameeldivaks teatud põhjustel ning ma lihtsalt ei olnud enam mina ise. Olin segaduses, minu ideid ja soove materdati vaikselt maha! Olen inimene, kes elab emotsioonidest ning kui mulle nenega ei vastata, mis on eestlaste puhul suhteliselt tüüpiline, siis mis ma ikka teha oska. Mitte midagi. Ja nii ma kaotasingi samm-sammult oma mina ning emotsionaalsust (ok, emotsionaalsus jäi alles, kuid positiivne emotsionaalsus asendus negatiivsega – muserdus, viha ning vastikustunne!) Olen superõnnelik, et olen taas iseennast leidnud ning nüüdsest ei lase enam ümbritseval seda iseennast kaotsi lasta! Kui see juhtuma hakkab, siis pekske mind, eksole! Ja juba iseendaga sõbraks olemine pidavat olema õnn...
Kindlamast kindel on see, et ma olen hakanud väga palju rääkima. Selle peale nüüd mu parimad sõbrannad kindlasti naeravad, et see pole võimalik, kuna Triin nagunii seletas pidevalt maast ja ilmast, kuid ausalt, ma vahel tunnen end imelikuna siin. Ma justkui räägiks ja pläkutaks kõigiga kõigest! Näiteks kasvõi kui Kristeniga olime, siis ma tuletasin vahepeal endale meelde: Triin, anna sõna ka Kristenile! Ja ükspäev just istusin sõpradega rannas grillipeol, seletasin jälle jumal teab millest kuni nad mind katkestasid ning küsisid: “Triin, sa ütlesid kunagi, et eestlased on tagasihoidlikud ning neile ei meeldi väga rääkida, kuid mida ometi sina teed? Me arvame, et sa pole eestlane, sest sa räägid isegi meist rohkem. Sa peaksid minema oma emalt küsima, kust sa tegelikult pärit oled!” Mina lagistasin selle peale naerda ning vastasin, et jajaaa, ma olen naabrimehe või mõne seksika hispaania meremehe vili! Tagasi minu rääkimise juurde. Kui ma tagasi tulen, siis võtke mult hoogu maha, eks! Kuigi samas võib sellega olla kaks varianti – et ma satun igaühega hoogu ning räägin mustmiljon asja kokku või kleebin otsaette sildi, mis ütleb “Mul oli Hispaanias fantastiline! Aitäh tähelepanu eest!”. Ausalt öeldes see, et ma pean tagasi tulles hakkama rääkima ühte ja sama asja teemal kuidas mul Hispaanias läks jälle ja jälle hirmutab mind!
Leian, et olen muutunud siinolles ka hulganisti spontaansemaks. Minu elu on märkimisväärselt plaanivabam ning lihtsam! Eestis olin ma tüüpiline orav rattas, kelle kalendrisse ei mahtunud kõik tegemised ning toimetamised enamasti äragi! Rääkimata siis millestki, mida oleks võinud spontaanselt ette võtta. Nüüd aga olen ma enamvähem plaanimajandusest lahti murdnud. Siinkohal rõhutaksin sõna enamvähem! Sest mingil määral on ikkagi minu plaanimajandus jätkunud, sest muidu ei jõuaks ma kusagile oma suurte soovide ning unistustega! Ja neid mul juba jätkub ning ausalt öeldes ei näi mu ideedele lõppu tulevat. Mis on iseenest päris hirmuäratav! See-eest olen ma rohkem valmis igasugusteks ettepanekuteks ning tegevusteks, mis tekivad hetkemeeleolu ajendil. Praegu ei viitsi oma kalendermärkmikku isegi iga päev tööle kaasa võtta ning sinna enam midagi üles märkida. Pigem on tekkinud minu lauale suur paberikuhil koos kõigega, mida ma ide ejärgi peaksin ära tegema, kuid mis juba iidamast aadamast ootavad oma aega. Oodaku, oodaku! Sest mul on plaan: ma teen seda kõike siis, kui külmaks ja vihmaseks läheb! Palju õnne mulle siinkohal 
Ma olen siinse aja jooksul hakanud rohkem hindama pilvi, lund ja vihma. No ma tõesti, tõesti tahaksin ükspäev kasvõi ühte pilves ilma, veel parem paduvihma!!! Palun, palun! Kuigi sellega on jälle omaette lugu. Kujutan ette, kui tagasi Eesti tulen ning pean nädal aega vihma taluma, siis peagi tahaksin ma taas päikest ja soojust. Aga see käib ikka sinna kategooriasse, et inimene tahab alati seda, mida tal pole.
Lisaks olen aru saanud, et olen üks rahutu seikleja hingega inimene! Mul lähevad silmad särama, kui ma kuulen, et mul on ees jälle üks reis. Või kui keegi otsib reisikaaslast, siis tahaks ma alati oma käe tõsta ja karjuda: “Mina, mina!”. Ja kui keegi räägib, et käis kusagil reisil, kus mina veel pole käinud, siis lähen kadedusest roheliseks! Need on need hetked, kus ma sooviks olla multimiljonär! Ja samuti olen hakanud rohkem mõtlema sellele, et tuleks noorena ikka rohkem ringi seigelda ning maailma avastada. Tundub suhteliselt klišeelik, kuid mis siis ikka.
Samas olen aru saanud, kui keeruline on mitmes keeles suhtlejate elu. Ma suhtlen siinolles pea igapäevaselt kolmes keeles: hispaania, inglise ja eesti. Hispaania keeles kõige rohkem, eesti keeles kõige vähem! Ja teate mis? Ükspäev inglise keeles kirjutades hakkasin ma juba sügavalt mõtlema, kuidas üht või teist sõna öeldakse – kirjutatakse! Täielik segadus! Ja inglise keele tundides hakkan ma ikka ja jälle hispaania keelele üle minema ja siis avastan, et perse,perse ma räägin taas hispaania keeles. Keeruline on see maailm mitmes keeles. See-eest olen ma üliõnnelik, et olen saanud omal hispaania keele niivõrd kiiresti suhu, et saan kõik jutud vabalt ära räägitud. Asi on selles vaid, et hispaania keele sõnavara on nii lai ning neil on mustmiljon väljendit, mis mind ikka ja jälle suu ammuli vahtima panevad. Varsti, varsti hakkan ma ka rohkem grammatikale pühenduma, sest mul on ikka plaanis novembris eksamit tegema hakata. Ja selleks peaks ostma ära raamatu ning vähemalt laua nurgale juba seisma panema...
Paljuski on muutunud minu elustiil – olen muutunud vähemnõudlikumaks ning tagasihoidlikumaks tarbijaks! Kui ma nüüd oma Eesti elustiilile tagasi vaatan, siis tundun ma iseendale täielik ületarbija! Olen aru saanud, et pole mõtet kuhjata omale kokku asju, mida sul vaja ei lähe! Võtame siinkohal näiteks riided. Mis mõtet on osta näiteks 6 paari pükse, kui lemmikud on ikkagi 1-2 paari ning neid kannad enamus ajast ning vahel juhtuvad jalga siis ka need ülejäänud püksipaarid? Mul on siin kõik mu lemmikud asjad ning ausalt öeldes ei tunne ma muust justkui üldse puudust. Või sama on näiteks kosmeetikaga. Mis mõte on kulutada palju raha erinevate meigividinate peale, kui sa niikuinii ennast väga ei meigi ning ikkagi kasutad vanu vahendeid, mis tunduvad paremad ning millega oled juba harjunud. Osta uued asjad siis, kui neid tõeliselt vajad! Minu meigikotis on ühed ja samad laovärvid juba hea mitu aastat ning ma ei kavatse osta uusi enne, kui eelmised pole otsas! Kuigi ikka ja jälle kiustaus selleks tuleb. Kõige ohtlikumad on näiteks lennujaamad, kus sul lihtsalt vahel igav on ning tax free poodide riiulite vahel uitamas käid. Või näiteks eestlaslik telefonikultus. Pole vaja alati kõige vingemat ja uuemat telefoni. Kui vana ikka töötab ning sellega saab teha asju, milleks telefon loodud (helistamine ja sms!), siis pole ju justkui uut vaja või mis?!
Minu paljud sõbrannad on minult küsinud, et kas ma olen ka palju uusi asju ostnud ning pean neid alati kurvastama, et ega ikka ei ole küll. Ainult neid asju, mis päriselt vaja on olnud ja mõned suvised asjad, mis on lihtsalt hämmastavalt odavad ning mille ostmata jätmisel oleksin hakanud neid “taga nutma”. Küll aga kavatsen ma teha enne tagasi tulekut väikese šopingu, sest siin on asjad odavamad ning mis mõtet on viia tagasi vanu kulunud riideid ja siis Eestist kallimalt uusi osta.
Ületarbimise jutt käib ka mu toitumise kohta. Mul oli juba Eestis olles halb vaadata, kui palju pidi asju meil kodus külmkapist ära viskama, sest poodi minnes oli kõigil erinevad isud ning hulk igasuguseid vaimustusi, millest pärast koju jõudes enam juttugi polnud. Siin on mulle hakanud meeldima poes käia siis, kui tekib isu millegi järele ning seejärel kohe ka need asjad ära süüa, mille järgi isu tekkis. Jah, ma käin tihemini küll poes ning pean sellele ilmselgelt rohkem aega kulutama, kui tavaliselt üks kord nädalas kogu kraami soetamisel, kuid see-eest pole ma pidanud midagi veel ära viskama. Ei, siiski eksin. Ükspäev viskasin ühe määrdejuustu ära, mis oli lihtsalt vastik ja mida ma nagunii väga ei kasutanud. Vahepeal olin juba ka veendunud, et pean ära viskama ühe või, mis mulle siia saabudes Escarlata oli soetanud, kuid nüüd enam seda muret pole – Kristen tarbis kogu või, mis Karmost veel oli sinna jäänud, ära!
Kindlasti on muutunud ka minu toitumisharjumused. Endale üllatuseks olen ma hakanud näiteks märkimisväärsemalt vähem magusat sööma. Siin maal justkui pole kombeks väga magusaid asju süüa ning seega on see ka minust kuidagi rohkem mööda läinud. Ja kuna mul on külmutuskapis Eesti kraami, millega oma magusavajadust rahuldada, siis pole ma peale jäätise juba ammu miskit magusat poest ostnud. Lisaks on minust saanud veel rohkem taimetoitlane kui enne. Endiselt ei söö ma lihatooteid ning kuigi ma Eestis olles ikka vahel veel võtsin kana hamba alla, siis siin pole ma kordagi veel kana söönud. Tõesti ei tea, mis maitsega ta on! See-eest olen hakanud rohkem kala tarbima, see siin lihtsalt märkimisväärselt odavam kui Eestis. Kuigi ausalt öeldes ei juhtuks ka midagi, kui kala minu toidulaualt kaoks. Viimasel ajal on minu toitumine muutunud väga taimseks.
See-eest olen ma hakanud rohkem saia sööma. Siin ju lihtsalt pole muud varianti. Kui Eestis sõin ma pigem head musta leiba, mida siin saab ainult kalli hinna eest Stockmanni sarnasest El Corte Inglesist ning selle maitse pole ikka see, mis Eestis, siis on minu toidulauale tekkinud sai. Siiski üritan seda tarbida mõistusega ning hoida eemale hispaanialikust saiasõltuvusest. Samas olen ma hakanud sööma näiteks oliive, aga ainult neid värskeid. Ärge mõelge nüüd, et ma neid porgandiga seest täidetud oliive omale suhu pistaksin! Ja õlut joon ka, vähe, kuid siiski. Selle üle ma küll kuigi õnnelik pole, kuid vahel harva ju ikka võib. Eks me näe, kas mulle need Eesti Sakud ja AleCoqid meeldivad.
Küll aga võib öelda, et olen hakanud toituma hispaanialikult. Minu toidulaual on võimust võtnud tortilla de patatas, pasta- ja muud salatid, suured võikud, kui läheme randa lõunat või õhtusööki sööma, erinevad kalad ahjus või pannil ja nii edasi. Lisaks on näiteks jogurtist saanud minule magustoit, mida tarbin pigem õhtul enne trenni kui et hommikul nagu see Eestis oli. Ja puuvilju läheb suust sisse iga kell. Kindlasti olen hakanud rohkem kohvi ja vett jooma, vähem alkoholi, mahlu ning jääteed. Kuigi minu lauale on ilmunud õlu, siis siin piirdub minu alkoholi tarbimine pigem õlu, vein või mõne maitsva kokteiliga. Mind hirmutab see, kui ma tagasi tulen ning inimesed ümberringi viina joovad. Huh, ma olen esimese laksuga purupurjus! Kuigi ükspäev sai just Vana Tallinnat joodud, mille peale Maria ütles, et oleme hullud, kuid maitses ülihästi! 
Siiski pole ma suutnud ära harjuda hispaanlaste söögiaegadega. Ma lihtsalt ei suuda mõista, kuidas nad suudavad ära süüa suure käntsaka liha kell 10 õhtul. Minu jaoks täiesti ebaloomulik. Jah, on minulgi erandeid, kui ma pole lihtsalt varem sööma jõudnud, kuid enamasti on minu söögiajad siiski väga iseloomulikud Eesti söögiaegadele. Selles on teguriks ka see, et ma olen trennis või kusagil väljas tavaliselt niiöelda normaalsel õhtusöögiajal.
Siiski pole head ilma halvata. Otse loomulikult on muutunud minu juures ka asju, mis mind ennast natukene häirivad või mis vähemalt teistele on jäänud müstiliseks ning mille kohta mulle pidevalt märkusi tehakse.
Üks nendest asjadest on interneti kasutus. Alguses olin ma ikka ülihästi kursis kõige sellega, mis Eestis toimus ning mida tegid sõbrad ühes või teises maailma otsas. Nüüdseks on minu suhtlus jäänud minimaalseks. Peamiselt suhtlen eestlastest oma perekonna ning sõpradega, kelle arvu võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. See-eest olen siinkohal õnnelik, et olen aru saanud, kes on tõelised sõbrad ning kes mitte. Mind hakkas viimasel ajal see Viimsi sõpruskonna “one big happy family” mängimine ikka üle viskama. Kõik justkui oleksid suured sõbrad üheskoos, kuid järgmisel hetkel räägitakse sinust taga nii mis hirmus ning lüüakse nuga selga veel pealekauba! Oma sõpruskonda naasemine teeb mulle ausalt öeldes kõige rohkem muret, sest alati on öeldud, et raske pole minna uude keskkonda, vaid just tagasi tulla vanasse. Kõik on oma eludega edasi läinud ning siis see niiöelda tagasitulija ei leia kohe mitte kuidagi oma kohta oma vanas sõpruskonnas.
Nüüd aga on minu interneti kasutusega nii, et peale tööd ma väga ei viitsi netti kasutada. Ma küll olen avastanud, et kui ma oma toas teen aknad-uksed lahti, siis levib mingi ebamäärane võrk mu tuppa, kui sellest hoolimata ei viitsi ma sellega tegeleda. Nii palju kui tööl jõuan, nii palju jõuan. Alati on ju homme ja ülehomme...Kes oleks osanud arvata, et mina kui perfektsionist ning kohusetundlik inimene hakkan nii arvama!
Lisaks võib märgata, et on vähenenud minu töökus. On ju suvi ning ma lihtsalt ei viitsi peale tööd midagi tööga seotut teha. Minu päevad on tänu minu loengutele küllaltki pingelised (see pole mingi lust ja lillepidu nagu igaüks võib alguses arvata!). Pubekatega võitlemine võtab küllaltki võhmale! Lisaks on mul nüüd ka inglise keele eratunnid ning tennis ja jooksmine ja eraelu. Seega jäävad kõik minu projektid ootama sügist ning külmemaid ja pimedamaid õhtuid. Aga usun, et küll ma Eestis oma töökuse taastan peale aastavahetust (enne seda ei kavatse ma midagi teha, ainult lebotaks ja naudiks kodus olemist, lülitan telefoni välja ja lähen metsa!), kuid kindlasti ei saa enam minust sellist töönarkomaani nagu vanasti. Ma pean lihtsalt leidma omale mõne hea ja mugava koha, kuhu luua oma niiöelda kontor, et koju tööd mitte kaasa tirida...samas ega ma ju üldse ei tea praegu, mida ette võtta, kui ma tagasi tulen. Aga õnneks ma ei mõtle sellele väga, kui keegi just seda ei küsi!
Muutunud on minu kehakuju. Kuigi kaalu järgi pole ma juurde võtnud, on minu kehakuju märkimisväärselt muutunud. Minu käed on nagu kärunaisel (tervitused Anne-Maile), sest ma tassin pidevalt oma poekraami ja veetünne koju. Minu jalad on tänu jooksmisele ning pidevale kondimootorile muutunud lihaselisemaks, mis teatavasti alati naistele ei meeldi. Kuid see on ka kõik. Rohkem ma nagu aru ei ole saanud. Peale selle, et mul on pidevalt tunne, et ma olen paistes – kuumuse kõrvalmõjud!
Ja teate, ma ei oskagi rohkem midagi negatiivset öelda. Arvan, et sain oma mõtetega muutuste kohapealt ühele poole. Ükspäev võtan end kokku ja kirjutan, mis ma hispaanlastest ja Hispaaniast arvan!