Nii imelik, nii äge

Laupäeva hommik, 25. juuli. Mul läks uni ära juba küllaltki varakult. Ei mäletagi täpselt miks. Ilmselgelt vist ärevus.
Sõin oma mõnusa hommikueine ning tõttasin turule. Seekord oli vaja osta asju kahele, seega võite ette kujutada, milline eesel ma lõppkokkuvõttes olin. Mõtlete kindlasti, et miks kahele. Aga sellepärast, et külla tulemas oli KRISTEN!!!
Muidugi, et oma kõikide tegemiste ning niisama laupäevahommikuse mölutamise juures oleksin peaaegu et juba bussist maha jäänud. Pidin jooksma 12.20 lennujaama bussi peale, Kristen pidi maanduma 13.15. Õnneks, õnneks jäävad siin bussid ka hiljaks nagu kõik muu elu. Seega keel vestil olles jõudsin ma bussi peatusesse ning pidin veel et isegi ootama bussi saabumist. Kuulasin vaikselt oma iPodi ja mõtlesin, kui imelik see on, et Kristen mulle viimaks külla tuleb. Siiski sai sellest imelikkuse tundest võitu ärevus ja ootus!
Lennujaamas oli sigimist ja sagimist palju. Kusagilt kaugelt oli tagasi tulemas mingisugune noortegrupp. Ilmselt mõni keelelaager, võistlus või muu projekt. Igatahes vaatasin ma vahepeal, et ma sinna ukse juurde Kristenit tervitama ilmselgelt ei mahu, kui ma just erilist vaeva trügimisega ei näe. Vaatasin kella ja mõtlesin, et aega veel on. Lähen istun eemale ja kui tuleb silt, et lennuk on maandunud, siis hakkan oma teed sisse raiuma. Minu rahulikust pingil istumisest ja ajakirja lugemisest ei tulnud aga midagi välja. Kõik ümberringi kisasid ja karjusid. Mõtlesin vaikselt, et selge, nüüd tean ka kuidas võtavad hispaanlased vastu oma sõpru-tuttavaid lennujaamas. Ma polnud midagi sellist varem näinud ja siis vaikselt mõlgutasin mõtteid, kuidas ma tahaksin tagasi Eesti tulla hirmtagasihoidlikult!

Lennuk maandus. Pugesin siit ja sealt inimeste vahel läbi ning võtsin sisse koha väljapääsu juurde. Kristen helistas ja küsis, kus ma teda ikka ootan ja kas ta peaks mind kohe nägema. Vastasin, et pole hullu, küll mind ära tunneb ning võtku vaid oma asjad ning ajagu tagumik välja! Ja siis ta tuli, siis ta tuli! Suur kallistus ja imestus! Me polnud ju üksteist juba pea 5 kuud näinud. Nii imelik, nii äge!!! Mu süda põksus sees kohe mitu korda kiiremini. Lõpuks ometi võis puhkus alata.
Kristen sai aetud lennujaamas üliolulised asjaajamised (loe: kusik – muuseas Kristeni isa pani selle nime talle – sai käidud vetsus end värskendamas!) ning bussipeatuse suunas me astuma hakkasimegi. Jumal tänatud, et Kristen oli tulnud lennukilt poolalasti, sest meil oli taas tagasihoidlikult soe päev! Mul oli tunne, et ma räägin liiga palju ja pärin liiga palju. Mul ju oli vaja kohe esimese hetkega kõik Kristeni elu puudutavad küsimused ära küsida, vähemalt nii paljude asjade kohta, millest ma teadlik olin. Ja sama tegi Kristen. Sõna otseses mõttes terve bussisõidu aja (20 minutit) rääkisin mina oma elust siin järjest nii, et keel vahutas.
Kõmpisime korterisse, täitsime Kristeni kõhtu, pakkisime kohvri lahti – Kristen pani oma asjad kappi, mina sain tutvuda endale saadetud asjadega!!! Kroonikad, Marie Claire, Stiil, Mõnus maius, Pilvekese kommid, kohukesed, 2 Viimsi delikatessipoe juustu-spinatipirukat, manna, CD-d filmidega.....Mmmmmmm!
Seejärel hakkasime tegema magamisaset. Vedasime Teresa toas minu tuppa madratsi. Pidime seda tegema enne, kui Maria tagasi tuleb, sest Teresa ei tahtnud, et Maria näeks, et tal on tuttuus madrats. Ma ei saanudki päris hästi aru miks, kuid kuna Teresa ei tahtnud sel teemal väga rääkida, siis ma ka ei pärinud rohkem. Kristen minu voodisse uue madratsiga, mina põrandale. Koonduslaager oli avatud!

Ja mis siis esimese asjana põhjamaa inimene teha tahtis? RANDA!!!! Kuna kell oli selleks ajaks juba suhteliselt palju, siis otsustasime veeta esimese rannapäeva meie linna rannas Postiguelt. Terve tee läks usinasti jutustades, üksteise eluga kurssi viies. Mul oli tõesti vahepeal tunne, et ma olen nagu väike laps jõulude hommikul. Mu vanemad, vend ja vanaema teavad täpselt, milline ma siis olen – ei jõua kohe mitte kuidagi ära oodata, millal saaks pakkepaberit lahti käristada! Nüüd ka, oleks tahtnud teada kõike ja korraga!
Vahepeal helistas mulle Alicante eestlane Kadri ja uuris, millega ma tegelen. Jube naljakas oli alguses kuulda hispaania numbilt eesti keelt. Ehmusin kohe esimese korraga ära. Tal oli üle Alicante Sun Festivalile kaks kutset ning mõtles, et võiksime minna. Kurvastasin teda uudisega, et mul on just sõbranna siia saabunud. Seepeale tema, et pole hullu, annab hea meelega kutsed meile. Me vaid helistagu, kui hakkame õhtul välja minema ning siis saame kokku. Selge, õhtuks tegevus olemas. Kuigi oli nii või naa välja minemise plaan...
Playa de Postiguelt oli see päev suhteliselt tuuline ning täitsa kohe ellujäämise tunne. Ei liiga palav, ei liiga külm! Kuigi ma kahtlen selles, et siin üldse kellelgi suvel külm saab hakata. Veetsime rannas kenad paar tunnikest vaheldumisi pläkutades. Kujutan ette, et rääkisime sel päeval oma ühe nädala limiidi täis ning kogu ülejäänud koos veedetud nädala jooksul kogu kuu limiidi. Aga kõik oli nii huvitav!
Rannast tagasi tulleks läksime läbi poest! Meie lihasöödikule oli vaja sinki ning veel nipet-näpet. Lugesin Kristenile sõnad peale, et meil on poed pühapäeviti kinni ning et ta peaks kõik vajalikud asjad kuni esmaspäeva hommikuni vähemalt ära ostma!

Esimesed elamused kodus

Koju jõudes kasisime ennast ning hakkasime kokkama! Mõnus värske õhtusöök – feta salat, šampnjonid sinihallitusjuustuga, värske leib ning Shandy. Kristen küsis poest, et mis jooki siin juuakse, mis oleks lahja, nagu siider või midagi Eestis. Ütlesin, et mina joon Shandyt. Ostsime kaks purki maistmiseks. Peale esimese ära joomist oli Kristen avastanud omale esimese lemmikjoogi – Shandy on 0,9% õlle ja sidrunilimonaadi jook! Nagu limps – mõnus ja värskendav!
Edasi hakkasime ennast õhtuks ette valmistama. Mina lugesi natukene ühte Kroonikat, Kristen tutvus kohaliku televisiooniga. Vaeseke ei saanud mitte midagi aru! Kuigi siinkohal tuleb Kristenile au anda – peale paari päeva hakkas ta juba aru saama, mis Maria ja mina omavahel rääkisime. Konteksti arvas ära nii, mis hirmus ning hola, gracias ja hasta luego tulid juba ka lepase reega! Kui Kristen jääks minu juurde ca kuukeseks, siis ei kahtleks ma hetkekski, et ta räägib päris ladusalt hispaania keelt. Või vähemalt saab sellest juba ülihäst aru!
Tegime vaikselt rummikokteili. Rääkisin Kristenile, et Maria kolm sõbrannat tuleb ka täna külla Mariale, õhtustavad ning siis lähme välja. Muidugi kella poole üheteist paiku polnud neist veel kippu ega kõppu ning seepeale Kristen juba küsis imelikult, et Triin, kus Maria on ja mis kell nad söövad?! Ütlesin seepeale, et jumal seda teab! Kell pool kaksteist hakkasime meie välja liikuma.
Uksest välja astudes helistasin Kadrile, saime kell 12 promenaadi McDonaldsi ees kokku. Enne seda näitasin Kristenile natukene vanalinna ning nii me seal McDonaldsi ees ootasimegi. Muidugi oli kogu linn hirmsas peomeeleolus juba, kuigi rahvast tänavatel liikumas siiski suhteliselt vähe! Vahepeal suudeti meid juba Benidormi peole kutsuda ja jumal teab mitusada komplimenti me ära ei teeninud. Hispaanlaste värk.

Ja siis tuli Kadri. Eestlased on ikka miljon korda hispaanlastest kenamad! Ausalt! Ma kohe tunnen kaasa neile meessoost isikutele, kes mõtlevad, et tulevad siia omale naist otsima. Unustage see kohe ära – ma hakkan siin nüüd juba aru saama, miks kõik pidevalt räägivad, et põhjamaa inimesed on ikka üle kõige ning miks Eesti naisi peetakse ühtedeks kõige ilusamateks.
Kadri on 27-aastane ning elanud Alicantes juba 8 aastat. Ta ise kirjeldab oma siia sattumise lugu naljakaks. Nimelt oli 8 aastat tagasi siia elama tulnud tema üks Eesti sõbranna, kes armus kohalikku kutti. Kadri siis otsustas, et tuleb talle külla, esialgu kaheks nädalaks. Peagi oli aga Kadrile selge, et ta ei taha enam siit ära minna ning nii ta jäigi. Sõbranna küll aga pöördus tagasi Eestimaale peale suhte purunemist.
Hetkel töötab Kadri El Corte Inglesi kaubamajas ning elab seal vahetus läheduses ehk siis samamoodi kesklinnas nagu mina. Ta elab koos poiss-sõbraga, kelle rahvust ma ausalt öeldes kirja panna ei oska. Vanemad on kutil Iraanist, kutt ise sündinud Inglismaal, kuid 10 aastat elanus Rootsis. Eks sa siis ütle nüüd, kes ta tegelikult on. Sellel kutil olevat vanalinnas mingi baar, mida me ükspäev pidime üle vaatama minema.
Küsisin Kadrilt ka, et kas ta pole kunagi mõelnud tagasi Eesti minna. Seepeale ütles ta, et proovis ükskord. Läks tagasi peale kahte siin oldud aastat, kuid peagi tundis, et ta ei sobi enam Eestisse. Kõik olid oma eludega edasi liikunud ning ta tundis seal end väga võõralt ja pealegi igatsus hea kliima ja elu järele tekkis ka! Antud hetkel on Kadrigi mõtlemas siin õppimise peale ning hakkas oma paberimajandust korda ajama.
Kadri viis meid Volvo Ocean rajooni sadamas, andis piletid ning soovis mõnusat õhtu jätku. Ahjaa, vahepeal suutis ta peaaegu oma kinga ära lõhkuda, jäädes kinni sadamas olevate laudade vahele. See oli päris naljakas, kuidas ta seal oma kingaga mässas. Ise läks ta edasi pidusse, meie Kristeniga Sun Festivalile.

Kristeniga Alicante Sun Festivalil

Kuna kell oli suhteliselt vähe, siis polnud seal ka veel meeletult rahvast ning pealegi selline house’i festival pole ikka minu värk. Samuti ka mitte Kristeni. Olime seal natukene, vaatasime kohalikke purjus inimesi ning otsustasime, et läheme parem ühele väiksele jäätisele. Siin on jäätisekohvikud varahommikuni lahti, seega on siin suhteliselt normaalne minna südaööl väikest jätsi nautima. Nii me siis ka läksime.
Kristen valis omale mingi pistaatsia jäätise, millest tal pärast süda pahaks läks. Mina jäin oma liistude juurde – šokolaadijäätis. Ma muuseas Eestis üldse šokolaadi jäätist ei söö, kuid siin ma nagu muud polegi väga maistnud. Alati kas lihtne šokolaadi oma, šokolaadi apelsini või šokolaadi piparmündi või midagi seesugust. Istusime Kristeniga sadamas pingil ning jätkasime oma maailma asjade arutamist.
Koju tagasi jõudsime kella poole kolme paiku. Ütlesin Kristenile, et pane tähele, kui meie tagasi koju hakkame jõudma, siis hakkavad Maria ja tema sõbrannad välja minema. Ja nii oligi. Ettevalmistused välja minekuks olid täies hoos – viski ja coka pudelid igal pool, naised jõhkralt üles mukitud. Maria sõbrannadega kohtudes, keda ma varem näinud ei olnud, sain ma aru, et Maria on ikka väga kena naine. Olin sellele juba enne mõelnud, et ta on ikka keskmisest naisest palju kenam, kuid ülemukitud sõbrannasid vaadates mõistsin, et ikka kohe väga kena on ta!
Kristen oli väsinud, läks magama. Mina jäin nendega veel juttu rääkima. Oma pool tundi kulutasid nad sellele, et mind veenda, et ma nendega ikka kaasa tuleks. Oleks kindlasti läinudki, kuid ei tahtnud Kristenit üksi jätta ning seega otsustasin selle seekord vahele jätta. Küll aga oli mul tunne neid vaadates, et mina olen vana ning neil käes puberteet – ülejääma hakanud viski pandi usinasti veepudelisse ning kotti, et siis ikka väljas juues vähem raha läheks!
Kui plikad ära läksid, siis läksin mina magama. Kell kuus kuulsin korra, kuidas nad lällates koju tulid ja kõik.