El Rastro ehk kuidas turul võib lolliks minna. El Retiro ehk park, kuhu tahaks jäädagi. Atoha ehk mitte rongijaam rotiburgeriga.

Järgmine päev hakkas kosutava hommikusöögiga hotellis. Mulle meeldib hommikuti hotellides süüa ning mõnuleda. Kõik tehakse ette ja taha ära. Eks ma seda niivõrd ei igatseks, kui keegi mulle vahel kodus ka kohvi voodisse tassiks või kui saaksin lihtsalt hommikul vanemate juurde sisse sadada ning öelda rõõmsalt: “Pannkooke, palun!”.
Oli pühapäev. Ja mis tähendab pühapäev Madriidis? Et oli minek El Rastro turule! El Rastro turgu peetakse Euroopa kõige suuremaks kirbuturuks, kust võib soetadada endale pea kõike, mida hing ihaldab! Odavad riided, kotid, vanad flamenko plaadid, majapidamistarbed, jalanõud, elekritoonika ning vanaraud. Mulle jäi tunne justkui leiduks seal kõike ja kõigile!
Turg võlgneb oma nime verele, mis siit kunagi tänavatpidi alla voolas ning mis pärines nõlva otsas asuvatest tapamajadest. Vabaõhu kirbuturuna on El Rastro tegutsenud juba aga üle poole milleeniumi.
Tee sinna oli päris pikk ning juba varahommikul küllaltki soe (loe: palav!). Vähemalt minu jaoks. Millegipärast põhjast ning “külmalt” maalt pärit eestlased arvasid, et pole siin palav midagi. Ilmselgelt oli Madriidi kliima midagi teistsugust. Kuigi meil on kraadiklaasi näit Madriidiga enamjaolt suvel sama, siis Madriidis puudub igasugune õhk! Meil on vähemalt meri kohe lähedalt võtta, mistõttu võib kohata ka mõnusiad jahutavaid briise tänavanurkadel, kuid Madriidis oli sulaselge leitsak! Aga ei, kui jala, siis jala! Oleme tervislikud ☺

Teel turule võib leida mitmeid pisemaid väljakuid, kus on erinevaid putkasid ning müügipuntke. Näiteks lilleputkad.
Ja kui me lõpuks kohale jõudsime, siis ootas meid ees täielik kaos. Ma polnud juba ammu nii palju rhavast ühel kitsukesek tänaval näinud! Ja neid väikeseid putkasid ja müügikohti oli kõikjal, vähemalt nii kaugele kui silm seletas võis näha ringi sagivaid inimesi ning putkasid! Ruttu tõmbasin oma koti kaenlasse, kuna oli ju tark Lonely Planet öelnud, et El Rastro on eriline taskuvaraste lemmik!
Meie idee minna turule oli lihtne: lähme vaatame selle asja üle ning sammume edasi. Otse loomulikult ei tulnud sellest midagi välja. Jäime sinna ikka mõnusaks paariks tunniks ning lõppkokkuvõttes ostsime ka igast asju kokku. Käed olid pampusid kenasti ikka täis! Mul on ausalt öeldes täpselt meelest läinud, mida kõike me ostsime. Täpsemalt, mida ema ja isa ostsid. Mina sain omale saagiks ühe ilusa roosa kleidi, seeliku-kleidi (seda saab kanda nii seeliku kui kleidina), megailusa pluusi, arvutikoti (siin mul polnud seda ja olin oma arvutit käes muudkui kaasas tirinud, kui vaja oli!), mündikoti (sellise, kuhu hea eurosente visata ning nüüd ma muud kaasas ei kannagi). Ja kõik. Muidugi tundus seal kohati kõik kallis. Vähemalt minu jaoks. Olin harjunud käima Costa del Soli kirbuturgudel ning seal oli ikka kõik märkimisväärselt odavam! Aga õnneks ei tulnud mul oma rahakoti suud avada. Boonus vanematega reisil olles ☺
Kui ma neid meeste seksikaid kaabusid seal ka nägin, siis hõikasin kohe emale-isale, et selle te lihtsalt peate vennale viima, kindlasti tahab seda! Muidugi mu ema arvas selle peale, et ei, ei, Manks ei kanna selliseid asju. Mina ikka vastu, et kannab-kannab! Ja siis tehti kontrollkõne ning mis te arvate, mis mu vend vastuseks ütles? Otse loomulikult, et tahab seda kaabut! Ja nii ma siis tunglesingi tagasi kaabut soetama. Otse loomulikult oli ema sel ajal midagi veel endale leidnud ning ausalt öeldes, kui sa seal lihtsalt lolli näoga oleks ringi vaatama jäänud, siis oleks sealt igaüks midagi veel ja veel leidnud. Lõpuks oli mul juba tunne, et lähme ruttu ära, muidu läheme hulluks! Selleks hetkeks oli meil ikka mega palju asju juba kilekottidesse topitud! Mõeldud, tehtud! Lasime jalga! Äkki kunagi naasen sinna turule ning lähen kunagi uuesti lolliks.

EL Rastro ja paar pühapäevahommikust külastajat...

Selliseid hipistiilis riideid või suvekleite ja seelikuid oleks võinud sealt osta lõpmatuseni.

El Rastro turul, kust varusin kokku nii mõndagi :)Ja mis järgneb tavaliselt šoppamisele? Loomulikult, et kosutav õllelonks! Võtsime suuna Plaza de Santa Ana poole, mida härra Lonely Planet iseloomustab kui ideaalset kohta lõunaks. Teepeal saime me vaikselt omavahel vaielda, kas viia asjad koju või ei. Ema oli meelt, et ei viitsi, mina ja isa arvasime aga et tuleks ikka asjad koju viia, sest kuhu me nii läheme. Ema oma õlle kätte saades mõtles uue stsenaariumi välja – nii kaua kuni meie asju ära viime, istub tema seal ning rüüpab paar lonksu veel! Igatahes saime end kenasti turgutada, kes õlu, kes sangriaga, kõhutäide oliivide näol ning niisama istuda ning jalga puhata. Järgmiseks peatuseks oli mõeldud hotell, et asjad ära viia ning seda kolmekesi! Ema üksi me ei jäta, see kaob veel ära, kuna orienteerumisega pole teda just kuigi palju õnnistatud!

Plaza de Santa Ana ja välikohvikud. Väljakut peetakse üheks parimaks, kus lõunat süüa.
Plaza de Santa Anal emaga - väike õlu, sangria ning oliivid!Tagasiteel avastasime aga, et ka pühapäeval on siin poed lahti. Absoluutselt enamus tähtsamad kaubamärgid ja asjad. Tsivilisatsioon!!!! Ausalt, ma olin ikka arvestanud, et asi käib nii nagu mul Alicantes – pühapäeviti on kõik poed kinni ja asi vask! Kui nüüd välja arvata araablastele kuuluv 24 / 7 pood... Siin aga minu imestuseks – kõik lahti ja rahvas muudkui šoppaks ja šoppaks! Aga mis on saanud pühapäevast kui puhkamiseks mõeldud päevast?

Kui sulle maitseb liha, siis on Hispaania sinu paradiis. Kohalikus lihapoes-kohvikus.Seejärel oli minu suureks sooviks minna El Retiro parki. Jällegi, nendes parkides on see miski, mis mind ligi tõmbab. Ma ise ei ole seda veel lahti jaganud, mis see täpselt on. Äkki see, et meil Eestis pole sellist suurt-suurt korralikku parki nagu Hyde Park? Või äkki on asi selles, et mulle lihtsalt meeldib siinne komme minna parki piknkikku pidama ning sõprade-perega aega veetma, komme, mida jällegi Eestis ei ole, sest jumal seda teab, millal järgmise vihmasahmaka osaliseks saad? Igatahes on need pargid mu suured lemmikud.
Mulle meeldib Madriidi juures see (ma oskan küll kommenteerida kesklinna osa), kuidas igal sinu sammul leidub mõni huvitav hoone või detail. Meie teekond pargi poole kulges mööda Gran Viat ning peagi seisime silmitsi Banco de Espana hoonega, mille kõrval Eesti Keskpank tundub väikse kääbusena. Ja seal samas kõrval oli veel mingi hoone, millel oli uhke kuldne kuppel. Ja selle kõrval hoone, mille otsas olid ratsanikud. Ja siis selle läheduses Cervantese Instituudi mõjuvõimas hoone. Ning tagatipuks seisime silmitsi Plaza de la Cibeles purskkaevuga! Uhke ning toretsev! Ning mis peamine, purskab!!!

Banco de Espana grandioosne hoone.

Teel El Retiro pargi poole. Kohalik triumfikaare moodi asjandus, mille nime ma täpselt ei tea.
Aga tagasi minu pargi juurde. Öeldakse, et üks pühapäevane jalutuskäik Parque del Buen Retiros on Madriidile sama omale kui tapas ning terrassiga kohvikud! Park on suuruselt tohutu, seal saaks ikka mõned head kilomeetrid maha käia või jooksta või hoopsiki oleks see ideaalne koht rulluisutamiseks. Kui ma elaks Madriidis, siis kuuluks seal nädalavahetusel uisutamine ning piknik minu traditsiooni hulka. See oleks kindlamast kindlam. Parki kaunistavad marmorist monumendid, suur-suur tiik, kus saab paati laenutada ning romantilist paadisõitu nautida, laste mänguväljakud, elegantsed ehitised ning muidugi ei tohi unustada ilmatuma suuri muruplatse, mis nädalavahetusel täituvad päevitajate või niisama loodust otsima tulnud madriidikatega!

Pargi keskel on suur tiik, kus saab paati laenutada ning romantilist paadisõitu nautida. Estanque
Minu kindel eesmärk pargis oli otsida üles Kristallpalee – Palacio de Cristal – mille ilust olin ma varem nii palju kuulnud! Väikese seiklemisega leidsimegi selle üles. Sinna saab sisse vaid ilusa ilmaga, millegipärast vihmase ilmaga on palee suletud. Ja sinna rõõmsalt sisse tatsates tuli millegipärast meelde film “Helisev muusika”, kus see tüdruk ja poiss seal lehtlas on ning tüdruk laulab laulu “I’m sixteen, going on seventeen...”. Ja sellises hoones abielluks küll, ei väga ei ütleks ☺
Hiljem vaatasin oma kaamerast, et olin leebelt öeldes hulluks läinud oma pildistamisega kristallpalee juures. Üks kuni mitu pilti oli sellest jäädvustatud. Nii paleest endast, tiigistm purkskaevudest, koopast ja isegi seal ringi roomavatest partidest. Ups! Aga ma nägin ära selle, mis ma tahtsin!

Palacio de Cristal täies hiilguses! Sisse pääseb vaid päikesepaistelise ilmaga.

Purskkaev palee ees.

Kristallpalee ümber kolades avastasin laheda koopa.

Kuna nälg hakkas näpistama, hakkasime usinasti otsima söögikohta. Võtsime tee Atocha rongijaama poole. Olime seal kandis eelmine päev mitmeid söögikohti näinud ning seega oli siht vähemalt selge. Välismaal sobivat söögikohta leida võib vahel olla täielik võimatu missioon, sest inimeste söögi- ning kohaeelistused on ju niivõrd erinevad! Valisime välja kohaliku cafeteria, kus sai paellat! Vanemad võtsid paella, mina coca tonyina.
Kuna seal kõrval oli täpselt Atocha rongijaam ning millest olin varem pilte näinud, siis otsustasime ka seda kaema minna. Miks peaks sinna sisse minema ning miks väljast pilgu peale viskamine ei aita? Sellepärast, et seal sees on täielik botaanikaaed, palmisalu ning kilpkonnad-kalad pealekauba! Seda kõike nähes tekkis mul kaks reaktsiooni: 1) mismõttes on neil rongijaamas täispikkuses palmidega botaanikaaed, millest saavad veel osa laisklevad kilpkonnad? ning 2) kus on Balti jaama palmisalu? Ma ausalt öeldes järgmine kord Eestis rongi peale minnes viskaks hea meelega pilgu peale mõnele uimlevale minikilpkonnale! See oli jummala kihvt, kuidagi sooja ja mõnusa tunde tekitas. Mitte nagu meie kallis lagunev rongijaam, kus ma alati kasutan vaid marsruuti auto-rong-auto, sest ma lihtsalt ei julge sinna sisse oma nina pista! Mind on see koht jummala ära hirmutanud, kuna olen kuulnud nii palju, kuidas seal narkarid pesitsevad, kuidas sul taskud tühjaks varastatakse ning kuidas seal tagatipuks ka haiseb!

Atoha rongijaama botaanikaaed.
Kuna meil kindlat suunda peale seda enam ei olnud, siis otsustasime võtta suuna botaanikaaia poole, mis oli samuti kõrval. Kõik hakkasid juba vaikselt vinguma, et aitab-aitab, ei jaksa enam rohkem käia ning seetõttu võtsime omale suunaks lähedale jäävad kohad-asjad! Real Jardin Botanico sissepääs maksis paar eurot, isa see ei huvitanud, seega läksime meie kaks – ema ja mina. Tatsasime seal ringi, kahjuks pole me mingid taimeteadlased. Vähemalt mina mitte, ema ikka teadis neist istikutest märksa rohkem. Minu üllatuses olid seal külg külje kõrval nii tavalised taimed, juurikad nagu peet, redis ja isegi kõrvits, palmid, sõstrad ja puud-põõsad! Ja kõik see vabas õhus, mitte kusagil klaaskupli all. Kui uksi hakati sulgema, astusime välja, saime kokku isaga ning võtsime suuna edasi Plaza Mayori poole. Ideeks süüa jäätist ning kaeda milline elu käib peaväljakul pühapäeva õhtul.

Väljavõtteid botaanikaaiast.




Kohe mitte ei mõista, kuidas keegi viitsib neid puid-põõsaid ühesuguseks lõigata.
Jäätisest. Jäätisesorte on siin mustmiljon ning kõik, mis ma siin olen proovinud on lausa vapustavad! Siiski tuleb tunnistada, et jäätist siin väljas süüa tundub küllaltki kallis. Keskmine topsitäis, mis minusgusele jäätisesõbrale on täpselt paras, maksab ca 3 eurot. Poes saad lausa pool liitrit head jäätist 2 euriga. Samas ma ei mäletaks, et ma Eestis olles oleks väga väljas käies ka lahtist jäätist söönud, ikka parem mõni Balbiino või Premia. Aga mulle on hakanud meeldima, kuidas jäätisesöömisest on saanud mõnus nädalavahetuse traditsioon. Kas siis niisama lähemegi välja jäätise söömise eesmärgiga või oleme rannas ning premeerime end hiljem väikese jätsiga! Lisaks olen ma hakanud vahvli asemel paluma jäätist topsis. Miks? Sest minul on saanud jäätise söömisest pikk protsess (no ausalt, te ei suudaks ära uskuda, kui aeglaselt ma jäätist näost sisse ajan!) ning kuna meil võimust võtvas suvel lihtsalt jäätis sulab, siis on lihtsam, mugavam ja puhtam oma jäätist nautida topsist! Kes nüüd siis tahaks, et su ilusale valgele seelikule-kleidile mõni kole šokolaadijäätise tilk satuks, eksole!
Muuseas tundub, et siin süüakse jäätist palju ning absoluutselt igal kellaajal. Ja jäätise söömise eesmärgil välja minek on ka igati pop ning seda ükskõik mis vanuses. Näiteks Alicantes on promenaadidel ja peamistel tänavatel jäätisekohvikud lahti ka kell 2-3 öösel. Kui tuleb jäätiseisu, siis astu muudkui ligi ning küsi! Eestis sellist asja ei kohta. Samas ei käi Eestis nii palju inimesi ööstit jalutamas ka.
Tagasi Madriidi. Leidsime omale sobiva jätsi, topsid-vahvlid käes ning suundusime ühele suvalisele väljakule jäätist nautima! Seal edasi Plaza Mayorile, kus istusime lambiposti all paiknevale pingile ning jäime ootama pimenemist. Tuled läksid vaikselt põlema, rahvas tuli õhtuvõikusid nautima, kuulas tänavamuuskuid ning vaatas etteasteid! Just see tänavaelu ongi üks neid põhjusi, miks mulle siin nii väga meeldib! Selles tänavaelus on miskit. Ilmselt see, et Eestis seda lihtsalt kliima põhjustel praktiseerida ei saa.

Plaza Mayor õhtul

Jätsimüüja

Edasi suundusime öise kuningapalee ning Plaza de Espana poole ja kaarega tagasi hotelli. Unekotist ema suundus kohe magama, mina lugesin veel mõningaid ajakirju ning nii me Madriid otsa saigi. Hommikul tagasi Alicantesse.

Plaza Mayor, kuningapalee, Prado muuseum ja muid emotsioone esimesest päevast!

Esimesed emotsioonid vanemate nägemisest olid igati meeliülendavad. Kuigi tuleb tunnistada, et natukene ikka oli imelik ka. Polnud ikka juba pea kolm ja pool kuud näinud ning kohe alguses ei teadnudki kust alustada ja kust mitte.
Igatahes ruttasime hotelli, kohvriralli ema-isa poolt. Mina justkui oleksin kohalik olnud, kes juba täpselt teab, kus, mis ja kuidas. Hotellis kiire ülevaade mulle saadetud asjadest: Karumsi kohukesed, must leib, Merevaigu juust, tuunikalapirukas, šokolaadi, kõiksuguseid ajakirju, mehe moodi Vana Tallinnat ning riided! Justkui sünnipäev oleks olnud, taaskord!
Keegi just küsis mult, et Triin, mis ajast sa kohukesi sööd. Ega ausalt öeldes ei söögi, kuid kui hakkasin mõtlema, mida mu sõbrannad alati lasevad Eestist tuua ning esimese asjana tuli pähe kohuke, siis lisasin sellega oma soovide nimekirja. Ja ausalt öeldes maitses ikka ülihästi – kohupiima polnud ju ma teab mis ajast saanud ning üle hulga aja oli lausa super! Must leib ning juust jäid esialgu puutumata, kuid pirukas lendas kähku kotti. Tagavaraks, kui nälg hakkab näpistama ning vanemad õlut soovivad juua! See oli muideks nende esimene soov – üks hea külm õlu! Kas ma mitte ei tunne neid hästi!
Kuna ma olin juba täielik Madriidi spets, siis võtsime esimesena sammud Plaza Mayori poole, et sealt siis saada kätte see külm hispaania õlu! Siinkohal võib meid kirjeldada ehtsate turistidena – ikka kõige kallim koht väikeseks lõunaseks turgutuseks. Plaza Mayor on linna peaväljak, millele viskab ilmselgelt pilgu peale iga inimene, kes Madriidi läheb! Sest see on lihtsalt üks nendest kohtadest, kus peab käima, sest muidu sa justkui polekski linna külastanud. Ja elu käib seal varahommikust hilisööni. Tõsine segasummasuvila – kes joob vaikselt õlut, kes einestab, kes uudistab niisama ringi, kusgail nurgas mängib tänavamuusik ning tuleb sult pärast selle eest raha küsima, kusagil müüb keegi raamatuid, keegi kõiksugu muud träni ning kusagil keegi teeb kindlasti veel miskit, mille peale sa isegi tulla ei oska.

Isaga Plaza Mayoril


Otse loomulikult valiti õluks kõige suurem toob, mille peale tavaliselt hispaanlased viltu vaatavad ning salaja muigavad eeldades, et tegemist on sakslastega! Mina piirdusin siin tagasihoidlikuma toobiga.
Minu õllejoomisest. Siinne õlu on kuidagi teistmoodi, lahjem ning maitsvam. Kallid eesti õlletootjad, ärge nüüd kohe solvuge! Tulen tagasi, siis vaatan, kas see eesti õlu ka mul alla läheb või ei! Igatahes saan ma aegajalt ühe õllega hakkama küll, mis on märkimisväärselt rohkem kui ikka enne. Äkki siin on oma käsi mängus ka kuttidel, kellega suusatamas käisin ning kes mulle vägisi õlletoobi nina alla lükkasid ning jootma hakkasid (siinkohal tervitused Reneele!). Hispaanlaste kohta (naiste ma mõtlen) joon ma siiski ülivähe õlut. No üle ühe klaasi või pudelikese ma endale mitte mingi hinna eest alla ei kulista, see-eest oma eesti sõbrannadele teeksin õllejoomisest ilmselgelt ära! Ma juba viskasin poistele nalja siin, et vaadake-vaadake, järgmine aasta Austrias joon ma teiega koos õlut nii mis hirmus! Isegi kui see võiks olla naljakas ning parimates unelmates tõsi, siis ma millegipärast kardan, et Eestisse tulles pöördun ma tagasi oma šampa usku. Siin ma lihtsalt pole veel leidnud inimest, kes minuga lahkesti šampust jooks ning veel enam pole ma leidnud head ning mõistliku hinnaga kohalikku šampat ning noh, Astit siin lihtsalt pole! Uskuge või mitte, kuid nii see on! Isegi El Corte Inglesis pole!
Jätkates nüüd Madriidist. Otse loomulikult tirisin ma vaikselt kotist välja oma tuunikala piruka. Olin küll soovinud juustu-spinati, mis mul lemmik, kuid seda ei olevat sel päeval olnud ning mu vennal ei õnnestunud seda ka kusagilt välja võluda! Siit moraal – venna, õpi selle piruka tegemine ära, siis saab teinekordki mulle neid saata! Aga ka tuunikala pirukas oli väga maitsev, aitäh!
Istusime seal Madriid väljakul ning lobisesime. Ausalt öeldes oma vanematega suheldes tundus mulle, et ma ikka räägin liiga palju! No muudkui vatraks ja vatraks. Aga ega see nii lihtne polnudki. Ma ikka üritasin kenasti näidata, et mu eesti keelel pole midagi viga, kuid näed, vahel oli mul ikka tunne, et püha müristus, ma ei tea isegi nii lihtsaid sõnu! Vahel oli seis, kus kõik tuli meelde kenasti hispaania või inglise keeles, kuid seda eesti keelset sõna polnud mitte kuskil. Absoluutselt mitte ksukil! Ja siis mul oli seal neid pausi hetki, kus ma tundsin ennast täieliku poolearulisena. Aga see selleks. Ma olen hakanud niivõrd vähe eestlastega suhtlema, et see sorav eesti keel on natukene tuhmistunud, see-eest kirjakeele kohta ei saa midagi halba öelda! Pole just selline parim Kirsi kirjanditeaegne eesti keel, kuid kenasti saame hakkama.
Ja siis mu vanemad viisid kurssi eesti uudistega, nii üldiste, küla, sõprade kui muu sellisega. Ning kosutava klatšiannuse sain ikka ka ära – teemal, mida on kuulda minu sõprade tegemistest Viimsis! Hähä. Ärge te seal arvake midagi, et kui mind pole ja minuga ei suhtle, siis ma midagi ei tea! Kuigi tuleb ikka tunnistada, et olen parajalt ajast maha jäänud küll, kuid ausalt öeldes on mul selle üle vaid hea meel. Palju lihtsam on ning tundub, et Viimsis ikka jätkub pidev seebiooper täies jõus!
Plaza Mayori esimesed õlud tehtud, kes sai hakkama ühe, kes kahega, suundusime edasi kuningalossi poole. See oli ju kõik nii lähedal, et tundus igati hea mõte, see üle vaadata. Jällegi olin mina seal juba jõudnud varem ära käia, seega tee selge ning pare-vasak-üks-kaks-kolm edasi! Isa va operaator kõps muudkui filmis, mina ja ema pläkutasime. Nagu ikka. Miski siin sellel rindel ei paista muutuvat! Vahel on mul tunne, et ema ja minu suhted pole kuigi normaalsed, me oleme ikka niivõrd sarnased ning justkui ühe vitsaga löödud. Mäletan, kui ükskord mu ema mulle ütles, et vahel tuleb talle tõsiselt hirm nahka, kui ta mind vaatab – täpselt nagu tema! Ja no selle tunnistajateks on olnud ka mõned mu sõbrannad, kes ei jaga üldse matsu lahti, kuidas saab emaga vabalt suhelda, tehes ühte auku nalju, lõõpides väikese iroonia ja skeptilisusega....
Palacio Real ehk kuningapalee on selline ülipisikene majakene koos oma 2800 toaga! Ja see on vaid ¼ esialgsest plaanist. Mõtle vaid, kui seal oleks üle 10 000 toa! Sinna saaks terve Viimsi ära mahutada ning kõik viimsikate sõbrad ka kindlasti, sest kuningapaleede toad pole just kõige väiksemad uberikud!

Palacio Real oma tagasihoidliku tubade arvuga

Mulle meenutas see palee täiega Buckinghami paleed. Mitte miskit ei saanud ma sinna teha. Ükskõik, kus küljest ma seda lossi ei vaadanud, tuli mulle ikka silme ette Buckinghami palee ning kuidas Piret seal üritas oma prints Williamit kohata! Ainuke asi, mis mulle tõsiselt meeldis selle palee juures oli see, et see tundus nii valge. Justkui oleks keegi teda Oxy Actioniga valgendanud. Ning muidugi säras päike täiel väel ning palee kõrval olev park – Jardines de Sabatini! Park täis valgeid magnooliaid ning pügatud põõsaid, mis justkui moodustasid labürindi! Selles mõttes ma vahel ikka tunnen, et ma pole päris normaalne inimene, kuna iga kord välismaal käies tõmbavad mind kümne küünega ligi pargid. Olgu siis Londonis Hyde Park, Barcelonas Parc Güell või nüüd Madriidis sealsed väikesed pargid ning Parque del Retiro!

Jardines de la Sabatinis


Jardines de la Sabatin labürindirägastik


Ja mõtle vaid, oma 2800 toaga seisab see pisikene loss täiesti tühjana (kui välja jätta muuseumid ja asjad). Mitte keegi seal ei ela! Kuningapere kunagi seal küll pesitses, kuid nüüdseks on nad kolinud pisemasse pessa. Nüüd korraldatakse seal vaid harva kuninglikke üritusi-vastuvõtte.
Muidugi ei saanud ma oma silmi ära ka Plaza de Orientalilt, mis kohe palee kõrval ning mis jällegi võitis vaikselt mu südame! Usun, et kui ma elaksin kusagil linnas, kus on sellised suured ja ilusad pargid, siis suur osa minu vabast ajast kuluks neis. Kas siis sõpradega jutustades ning einetased, siestat magades, raamatut lugedes, muusikat kuulates ning häid mõtteid mõeldes! Ma ausalt öeldes armastan nende siinset kommet minna sõpradega või perega välja piknikule, oma võikud ning joogid kenasti kaasas ning kuidas siis veedetakse pere või sõpradega täisväärtuslik päev-lõuna-õhtu!

Plaza Oriental - a perfect spot for a picnic!


Peale kuningapalee külastamist võtsime suuna ette Museu de Prado poole. Kuna oli ilus päev, siis otsustasime kasutada taas kondimootorit. Otse loomulikult jäi tee peale väike baar kaunis kohas, kus otsustasime võtta väikse järjekordse õlle-sangria ning suupiste – tortilla de patatas! See oli esimene kord mu emale-isale süüa ehtsat tortillat. Tuli välja, et mu ema polnud kunagi seda kodus teinud, vaatamata oma lubadustele ning minu retseptidele! Vot sulle! Aga maitses ning ütlesid, et teevad nüüd kodus ka. Vanaema oli ükskord teinud, oli ühe komponendi ära unustanud (keegi ei tea, mis see oli!) ning siis ei olnud üldse hästi välja tulnud, kuid nüüd minnakse uuele katsele! Pean nüüd vist vaikselt vennalt uurima hakkama, kas plaan ka reaalseks sai... Sellest hoolimata mulle meeldib väga selline reisimisviis, kus sa võid vaikselt ringi tiksuda ning kui tuleb isu, siis saab meelepärasesse baari maha istuda ning lihtsalt mõnuleda!
Tee muuseumi suunas oli muidugi konarlik. Mulle kohati tundub, et kõik hispaania linnad on sarnased – täis imepisikesi tänavakesi, mille nimesid mitte keegi ei raatsi kaardile panna! Tegelikult see poleks ju üldse võimalikki, sest neid lihtsalt on nii palju! Igatahes juhatas meid üks mees ja siis teine ning varsti olime enamvähem kaardi pealt ära tuntavas kohas!
Üks asi, mis mulle siin veel väga meeldib. Hispaanlaste abivalmidus. Kui sa ikka teed küsid, siis jäetakse pooleli kõik tööd-tegemised ning hakatakse hädasolijat aitama! Seletatakse ikka põhjalikult ning hoolikalt, mitte ei hüüta nii eestlaslikult mööda minnes, et jajaa, mine aga otse edasi ja siis üks hetk pööra sinna või tänna! Ja kui ka inimene ei tea, kus miski asub, siis pole ka ime, kui tõtatakse kohe sõpradelt-töökaaslastelt nõu küsima, et ikka hädasolijat aidata! Vahva!
Aga lõpuks olime me kohal! Museum del Prado ootas meid. Kella 18-20 oli tasuta sissepääs ning kohal me olimegi! Saan nüüd uhkusega öelda, et olen käinud ühes maailma kõige tähtsamas kunstimuuseumis! Säh! Prado on kuulus oma suure Euroopa ning Hispaania päritolu kunstikogu üle, mis sisaldab ka selliseid kuulsaid nimesid nagu Rembrandt, Velazquez, Goya ja nii edasi. Siiski tuleb mul tunnistada, et ma pole suur kunsti fänn, kus on kujutatud inimesi. Ma lihtsalt ei mõista seda, kes peaks tahtma omale seinale panna võõra inimese, kes tihtipeale on veel ka alasti! Mu pea lihtsalt ei mõista seda, olen ilmselgelt teistsuguse kunsti austaja! Sellest hoolimata meeldisid mulle kõige rohkem Velazquezi tööd.

Prado täies hiilguses

Peale muuseumi tiksusime mööda Paseo del Pradot pidi Plaza de la Cibelesi poole, kust omakorda pöörasime Puerta del Soli poole. Puerta de Sol on ilmselgelt ka üks neist kohtadest, kus igaüks ära käib, kuna see oli kunagi peamine väljak, kuhu kõik teed kokku viisid. Kui võib öelda, et kõik teed viivad Rooma, siis madrilenod võisid vanasti öelda, et kõik teed viivad Puerta del Soli. See on ka koht, kuhu koguneb rahvas uusaastaöösel, et vaadata õhkulastavat ilutulestikku ning vaikselt uue aasta tulemisest hulluks minna! Kahjuks on seal praegu käimas tõsised ehitustööd ning seetõttu polnud seal justkui midagi uudistada. Ainult palju tolmu ning erksavärvilised töömehed! See-eest leidsime nii pool juhuslikult üles sealt Madriidi sümboli – karu maasikapuuga!
Seejärel otsustasime teha väikese šopingtuuri. Meil on siin alanud suvised allahindlused ning inimesed on lausa hulluks käinud. Niivõrd hulluks, et kohati on lausa raske poe uksest sisse saada! Ja siis vaatad õhtul telekast, kuidas tarbimine väheneb ning inimesed kurdavad, et kriis ja kriis. No kus kohas see kriis teil siin on? Inimesed ei anna endale üldse aru. Ikka kohe üldse mitte. Vaadatakse, et ohoo! Pluus vaid 5 euri, ma võtan! Ja mitte ühe, vaid ikka eri värve ja särke värke. Kas aga seda uut hilpu tõesti vaja oli? Enamasti ikka mitte. Tarbimine, ma ütlen! Poodi minnakse kahel põhjusel: 1) kui sul tõesti midagi väga vaja on ja 2) kui sa lihtsalt juhtud poest mööda minemas ja näed seda asja, mis sind lihtsalt kutsub ning mille sa lausa pead saada, see asi mis on üdini sinulik!
Põikasime sisse siia ja sinna, kuid saagiks jäi vaid minu ostetud öösärk. No seda oli juba ammu vaja ning ma ikka noolisin seda siin Alicantes ka aeg-ajalt, kuni õige aja maha magasin ning see otsa sai. Ja Madriidis oli see olemas, otse loomulikult pidin selle endale soetama! Seejärel suundusime toidupoodi, et hotelli kõike head ja paremat osta (loe: õlut!) ning läksime hotelli.
Mina suure hooga tegin ühe musta leivaga võiku ning hakkasin Kroonikat lugema. Teised olid väsinud, mis väsinud! Ema isegi niivõrd väsinud, et ei viitsinud meiega isegi pärast linna peale minna. Läksime siis isaga kahekesi. Tatsasime tuledes tänavatel ringi, rääkisime maast ja ilmast. Jõudsime lõpuks kuningapalee juurde, mis oli tuledes lausa imeline! Samuti kõrval olev väljak Plaza de Oriental. Sealt edasi läksime Plaza de Espanale, uitasime ringi hipiturul ning uudistasime, mida pakuvad kohalikud murjamid ja siis tagasi hotelli! Head ööd.

Ja kohale nad jõudsidki

Kell 12 helises kell. Ausalt öeldes polnud ma väga sõba silmale saanud, pigem puhkasin lihtsalt natukene silmi. Vanemate lennuk pidi maanduma 12.45. Mõtlesin, et teen veel väikese tiiru linnas ning ootan kuni nad helistavad.
Uksest välja astudes pidin ma end kõigepealt kreepsu saama – jessas kui palav oli! Ausalt, kuhu see tuul-poiss kadus? Liikusin natukene aega edasi, märkasin kraadiklaasi – 36 kraadi! Okei, see oli küll päikese käes, kuid teate, õhku üldse polnud. Alicantes on ikka mõnus, väike meretuul tuleb õhutab sind natukene, kuid seal täielik null! Päike lagipähe ning tuulest polnud halli haisugi!
Suundusin turgutuseks Starbucksi, tops käes ning tuju hea! Ma võib-olla olen täielik idioot, et olen valmis kohvi eest nii palju maksma, kuid selles Starbucksis on midagi, mis mulle meeldib. Ilmselt need tumblerid (soojatopsid), millest ma üle ega ümber ei saa peale eelmist sügist, kui ma oma esimese topsi soetasin, mille ma nüüd muidugi kogemata õhku lasksin ☺ No hästi, pigem ära sulatasin...
Mõtlesin, et lähen tiirutan lihtsalt ringi ja vaatan, mis huvitavat ette jääb. Lõpuks muidugi sai sellest jalutuskäik erinevates poodides. Maria luges mulle sõnad ikka peale, et ma läheks vaataks riiete valiku üle, kuna seal palju rohkem kraami ja ehk juba allahindlused ka. Allahindlused olidki! Muuseas täna algasid meil ametlikult allahindlused kuni 70% mis kestavad kuni augustini! Ja nii ma siis tatsasingi ringi ja mõlgutasin oma mõtteid, kuni tuli kõne mu emalt – nad olid kohal! Uuris siis mult, kuidas ma linna sain ja siis ma hoogsalt andsin juhiseid nagu oleks juba vana Madriidi spets! Tõeline metrooäss ise!
Seepeale mõtlesin, et lähen otsin neile kusagilt poest külma õlut! Mu vanematel on kombeks, et kusagile puhkusele minnes on hotelli jõudes vaja esimese asjana külma õlut. Ja ärge nüüd hakake mulle üldse vastu vaidlema, nii see on!!! Te ise ei pane seda lihtsalt tähele või panete ja eitate ☺ Igatahes nägin ma esimese hetkega vaid El Corte Inglesi ning mõtlesin, et seal on kindlasti ka üks korralik toidupood! No toidupood võis seal küll olla, aga mida polnud oli külm õlu!!! Tiirutasin ja tiirutasin seal ringi, kuid mitte kusagilt ei õnnestunud leida külma õluga kappi ega riiulit. Näh! Seejärel vaatasin, et veel natukene aega, läheks õige ja uuriks, mis neil siin veinimaastikul toimub. Sattusin valge veini riiuli ette koos ühe vahva onuga. Ilmselt oli mul peas nägu, et ma ei jaga Hispaania veinidest midagi, sest see onu kohe lahkelt hakkas küsima, et mille jaoks ma veini tahan ning millised veinid mulle maitsevad ja nii edasi ja nii edasi. Sattusime siis jutustama ja jutustama, soovitas mulle siit ühte ja sealt ühte ja bla bla bla. Lõpuks ma siiski ei ostnud midagi, kuid see onu mulle ikka tõsiselt meeldis! Kohe hea emotsiooni tekitas. Eestis sa vist ikka ei kohta poes kedagi, kes sulle veiniriiuli juures appi tõttaks. Või kohtab?
Igatahes helistas mulle ema, et nad tegid oma viimase ümberistumise ning varsti kohal. Ruttasin kokkulepitud peatuse poole. Ootasin, ootasin ja veelkord ootasin. Kannatus hakkas katkema. Värskendasin end mingilt murjamilt seotatud külma veega, sest no ma ütlen, õhku lihtsalt polnud!!!! Ja seal nad siis olid, pöörasin ringi ja ema-isa uhkelt kohvritega marssimas! Kohe imelik oli natukene, kallistused, soojad sõnad ja kohal me kõik kolmekesi olimegi. Puhkus võis alata....

Esimesed sammud Madriidis...

Mulle alati meeldib avastada uusi linnu. Kõik on uus ja põnev ning käid silmad-suu lahti ringi! Pealegi olin ma kuulnud nii palju head Madriidist, et kohe tekkis huvi selle linna vastu ja vajadus teada saada, kas see linn mulle ka niivõrd meeldima hakkab.
Mu emps oli varem välja uurinud, et lennujaamast linna saab nii bussi kui metrooga. Kuna mulle tohutult meeldivad metrood, siis ma otse loomulikult otsustasin võtta metroo. Pealegi oli Maria mulle enne tuhat korda Madriidi metrood kiitnud, kuna see olevat alles renoveeritud ning hästi puhas ja korras. Aga oi kuidas ma kirusin ennast siis, kui ma muudkui metroo siltide järgi peatuse poole marssisin. See tee tundus lõputu, seljakott oli parajalt raske, uni silmas ning tagatipuks oli ka päris palav! Lisaks oli veel suur vajadus ruttu linna jõuda, ei teagi kohe miks.
Igatahes sebisin omale peatusest pileti, metroo onu märkis mul kaardil täpselt ära, millistes peatustes pean ringi istuma ning kuidas täpselt oma peatusesse kohale jõuan ning metroos ma olingi. Mulle ikka väga meeldivad metrood! Need on kuidagi mõnusad. Mulle meeldivad inimesed, kes metroos on. Loevad raamatut, ajalehte või kuulavad muusikat. Igaüks eri kohta teel. Ma vist olen ikka väga püsimatu hingega, sest mulle meeldivad rändavad inimesed või liikumine või ma ei oskagi seda kohe kirjeldada.
Igatahes olin ma 40 minutit hiljem linnas ning kui ma metroopeatusest välja astusin, siis esimese ehmatusena tahtis mind tuul lihtsalt minema pühkida. Mõtlesin siis kohe, et püha müristus, eestlased tulevad külla ning nüüd see ilm siis keerab ära. Ja pealegi, kuidagi jahe tundus ka esimese raksuna.
Hotelli leidmine oli lihtne, kes siis kaarti lugeda ei oskaks! Minust saaks hea rallisõitja muide, no mitte sõitja, aga kaardilugeja! Läksin hotelli, tore tädi võttis mind vastu! Ja siis seletasin, et mul vanemad tulevad hiljem koos voucheriga ning kindlasti teil pole vaba tuba veel, kuid kas ma saaksin oma asjad siia jätta ning siis kella 12 ajal naaseda. Tädi ütles kohe, et anna oma pass, vaatame kas tuba olemas. Tegi paar kiiremat kõnet ning sai teada, et ca 30 minuti pärast saab tuba valmis! Vaat kui tore! J
Tädi hakkas tegema mu passist koopiat ja küsis, et kas ma elan siin Madriidis. Ja siis läks jutt sujuvalt üle sellele, et ma elan Alicantes ning mis ma ikka teen jne. Tuli lõpuks välja, et sellel tädil on eestlasest sõbranna Madriidis, kes seal pidavat õppima ning nii ta siis minult küsiski, et ega ma juhuslikult ei tea teda. Peale mõningast jutuajamist suutsin ma vahepeal sõna sekka öelda, et äkki on teil ka Madriidi kaarti, et ma teeks väikse tiiru ja hommikusöögi ning siis naaseks oma tuppa. Mõeldud, tehtud!
Võtsin oma Lonely Planeti (jah, ma olen tõeline turist oma raamatukesega), kaardi ning rahakoti ja läksin oma esimest tiiru Madriidis tegema. Mulle on hakanud meeldima hommikud ning ärkavad linnad, mistõttu ma lausa nautisin oma jalutuskäiku! Meie hotell oli Gran Via ja Plaza Mayori lähedal kohe, seega jalutasin Plaza Mayorile, Plaza de Espanale ning siis tagasi Gran Viale, kus otsustasin mõne mõnusa söögikoha otsida. Leidsin hubase kohviku, küsisin menüüd. Vaatasin hinda, pidin pikali kukkuma! Võrreldes eluga Alicantes olid seal hinnad justkui mitu korda kallimad. Samas ma mõtlesin, et pole midagi, on puhkus ning võin ju end natukene hellitada. Tellisin kohvi ja tostada (tüüpiline hispaania hommikusöök, millega kõik eestlased ilmselt nälga jääks!) ning nautisin ärkavat linna, lugesin raamatut kuni silm hakkas kinni vajuma! Selge märk sellest, et oli aeg tagasi hotelli suunduda....
Küsisin oma toa võtme, mu asjad olid juba iseenest tuppa jõudnud muuseas, vaatasin ruttu toa üle ning keerasin tunnikeseks magama. Väike värskendus enne vanemate saabumist...
Aga juba siis ma teadsin, et see linn hakkab mulle väga meeldima (mitte et öelda, et ahvivaimustus tekiks!)

Madriidi sõit – minu esimene reis Ryanairiga

Olin omale Madriidi sõitmiseks ostnud 13 euroga (13 euri koos maksudega!) Ryanairi pileti. Kuna läksin vaid paariks päevaks, siis polnud mul vaja muud peale suure seljakoti ning seetõttu ei lisandunud ka mingit pagasimaksu. Minu jaoks oli see esimene kord lennata Ryanairiga, tundus natukene hirmus, kuna mulle need odavlennufirmad väga ei sümpatiseeri.
Aga kõik kulges justkui väga hästi. Oma välja prinditud pilet näpus muudkui sammusin tähtsal sammul turvakontrollist läbi värava poole. Lennujaam oli inimtühi, poed kinni. Vaid üksikud turistid tuiasid ringi ning ootasid oma lendude väljumist.
Lennukisse saamine oli ka igati mugav. Kuigi mul on lennukitega alati üks probleem. Mu hääl tahab seal alati hakata ära kaduma ning seekord unustasin ka salli koju, millega oma kõri kaistsa. Tõmbasin omal jaki kaeluse võimelikult kõrgele ning kinni ja panin silma kinni. Lennukis istudes oli mul esimene hetk, kus uni hakkas peale tulema. Ja no 40 minutit võiks ju silma kinni panna küll.
Muidugi jäi minu tukastamine ääretult lühikeseks, kuna järsku hakkas üks mees täiesti kõrist kriiskama. Nimelt oli kellelgi telefon sisse jäänud, see hakkas helisema ning mees, kes istus selle heliseva telefoniga mehe kõrval, hakkas lihtsalt sõimama. Jutt, mis tema suust vihasena välja purskus oli stiilis, et kas sa tahad meid kõiki ära tappa ning vaata, mis alles Brasiilias juhtus ning kas sul pole ikka veel aru pähe tulnud, et sa sead meid sellega praegu ohtu. Minu jaoks oli see üllatus, mis üllatus! Polnud sellist asja varem näinud, et mõni inimene niivõrd närvi lennukis läheb. Hispaania temperament!
40 minutit hiljem ning olime maandunud Madriidis. Ryanairi reklaamlauseks on “Oleme lennukompanii, mis kõige vähem hilineb” ning nii see täpselt ka oli. Olin õigeaegselt kohal. Ja siis hakkas seiklus linna...

Ettevalmistused esimeseks hoguerase õhtuks...

Muidugi meie ettevalmistus esimeseks hoguerase õhtuks kujunes küllaltki naljakaks. Kuna minul oli järgmisel hommikul kell 6.45 lennuk Madriidi, siis oli minul ideeks võtta asja rahulikult. Olin lubanud Johannale, et tähistame temaga koos midsommerit – mingisugune rahvusvaheline Rootsi püha, mis pidavat sarnanema meie jaanipäevaga – ning siis peale seda läheme korraks kontserdile, kuhu ma kutsed ja pääsmed sain.
Mariale aga helistas üks kutt ning kutsus õhtust sööma. Maria tahtis mind väga kaasa saada, kuna üksi ta mitte kuidagi ei tahtnud minna, kuid olin lubanud Johannale, et lõbustan teda, kuna ta ei tunne siin kedagi ning seetõttu pidin Maria “hätta” jätma. Õnneks sai aga Maria omale kaaslaseks Pepi. Mina olin päästetud, kuigi sündmuste edenedes oleksin tahtnud pigem sellele õhtusöögile minna.
Õhtusöök oli kell 10. Ma pole kunagi Mariat enne nii närvis näinud. Ta hakkas ikka vaikselt täitsa hulluks minema! Miks? Sellel on mitmeid põhjuseid. Esiteks on Maria olnud vaba ja vallalise staatuses juba 3 aastat. Ta lihtsalt ütleb, et siin maal pole mitte ühtegi korralikku meest talle! Ja siis nad siin ikka Pepiga naeravad, et ma võiks omale mõnusad Eesti mehed külla kutsuda, kes oleks niiöelda abielumaterjal ning kes sooviksid ehk Hispaaniasse kolida-jääda. Ja siis nüüd Maria valmistus üle hulga aja kohtinguks, tõsiseks kohtinguks. Sinna lisas särtsu veel juurde fakt, et seekord talle kutt iseenesest väga meeldib, kuid siin on üks suur aga. Alfonso (ei, see pole see vormelisõitja, vaid tavaline Alfonso Villenast) on tema sõbranna endine kutt. Mitte küll mõne parima sõbranna, kuid sõbranna, kellega ta on terve oma elu suhelnud ning kellega on seotud ilmselt ka tulevikus kasvõi sunnitud asjaoludel. Ja siis ta ei tea nüüd kuidagi, mis ette võtta või kas üldse midagi ette võtta.
Kuigi talle õudselt meeldib, kuidas Alfonso on initsiatiivi enda peale võtnud. Ta nägi aega ca kuus kuud, et saada Maria telefoninumber. Siin on kombeks, et keegi ei levita teiste telefoninumbreid nagu Eestis see kombeks on ning Maria sõbrannadelt ta ju ei saanud seda küsida, kuna oleks olnud imelik. Ja nüüd siis paar nädalat tagasi oli Alfonso selle numbri kelleltki välja sebinud vaikselt ja salaja ning helistas Mariale. Maria muidugi jummala šokis, et mis, kus ja kes. Ta küll üritas alguses Alfonsot igatepidi blokkida, sest talle üldse ei meeldi, et see kutt on tema sõbranna eks, kuid kuna kutt ei jätnud jonni, siis mõtles ta, et miks ma mitte. Lähme siis temaga õhtust sööma ja vaatame, kas ta üldse meeldibki. Äkki on vaid mõte boyfriendist mõnus...
Ja siis veel sellepärast oli närvis, et ta ei tea mida selga panna. Valisime õiget riietust, kingi ja meiki välja ikka hea mitukümmend minutit. Jube lõbus oli!
Mina samal ajal triikisin ja üritasin pakkida, kui Maria mulle kogu seda lugu jutustas. Ja siis üritasin paar oma elutarkust (nii palju, kui neid minu vanuses üldse olla saab!) juurde sokutada. Ja siis jõudsime lõpuks välja selleni, et hakkasime oma eelmistest kuttidest ja asjadest rääkima. Tõeline naistekas! Ja siis järsku tõi meid tagasi reaalsusesse uksekell – kell oli juba pool üheksa ning Pepi oli kohale jõudnud! Nüüd valdas Mariat paanika, sest ta ei olnud veel pesemas käinud ega midagi!!!
Mina läksin lippasid ruttu poodi, et osta kaasa midagi lennukisse, mis hommikul mu nälga kustutaks, Maria ja Pepi jäid ettevalmistusi tegema.
Kui ma tagasi jõudsin, siis hakkasin ruttu viimaseid asju kotti viskama ning ennast valmis seadma. Vahepeal sain telefonikõne, mis mu jalust niitis ning millest kiiruga Mariale ja Pepile jutustasin, kuna nad vaatasid, mind ikka silmad ja suu lahti, kuidas ma käte ja jalgadega vehkides mööda tubasid ringi tiirutasin ning siis läks Maria riietuse valimine edasi. Ta tahtis väga pükse panna, meie olime Pepiga kahe käega seeliku või kleidi poolt. Aga Marial pole ühtegi, mida ta oleks tahtnud selga panna. Ja niisiis me vaidlesime seal ja leidsime, et peame nüüd Maria ikka viima šoppama, kui kõik peaks hästi minema ning järgmine kohting ukse ees seisab!
Maria ja Pepi lahkusid kell 10, mina pool üksteist. Olin selleks hetkeks juba piisavalt väsinud, et kui ma oleks korraks diivanile istunud, siis oleks ma kohe ka unemati maal olnud. Samas oli sees väike ärevus Madriidi mineku ees ning mõtted omadega juba Madriidis.
Läksime Johanna ning tema sõbrannaga (jälle ei mäleta ma tema nime, ei olnud väga rootsilik, sest plika on mingi islamimaa juurtega) kõigepealt Nicsi ühele kokteilile ning siis pärast randa kokteili edasi jooma. Kella poole ühe ajal suundusime kontserdile sadamasse. Meeletult palju rahvast oli, sest tegemist oli “Hola, verano!” suvealguspeoga ning noored muudkui jooksid sissepääsu juurde. Me siis läksime ka, seiklesime ringi kuni kella kaheni. Tuleb tunnistada, et isegi päris head bändid mängisid seal. Võrdleksin neid selliste noortebändide konkursi bändidega. Aga polnud viga, sai sussi keerutada nii mis hirmus. Ja kuna väljas oli niivõrd palav, siis täitsa läbi kohe võttis!
Kell kaks aga ma ütlesin Johannale ja tšikile, et mulle nüüd aitab. Ma tahan olla homme Madriidis vormis ning mitte lihtsalt uniselt ringi tiksuda ja vaat et igale poole magama jääda ja et ma lihtsalt vajan oma iluund paariks tunniks. Jõudsin kell pool kolm koju, voodisse. Takso oli tellitud kella poole kuueks, mis tähendas, et äratuskell tuli helisema panna poole viieks. Jess, kaks tundi und!
Ja just siis, kui ma olin saanud silma kinni, lendasid uksest sisse Maria, Pepi, Alfonso ja tema sõber. No loomulikult ei teadnud nad, kas ma olen kodus või ei. Seega hakkasid nad mind vaikselt luurama, tahtsid mulle äratuseks šokki teha ning öelda, et olen sisse maganud ja jumal teab, mida veel. Ja kui nad olid mu ukse lahti teinud vaikselt, siis ma lehvitasin neile ning muidugi said nad šoki ning jooksid tuldud teed pidi uksest tagasi välja! Minule tegi see hirmus nalja. Ainuke miinuspool oli muidugi see, et ma ei saanud enam peale seda sõba silmale. Tõusingi siis pool neli üles, käisin pesemas ning keetsin rahulikult kohvi. Mulle ikka väga meeldivad varahommikud.
Tsuti enne poolt kuut keerasin ukse enda järel kinni ning läksin taksot ootama. Kuna see oli mu esimene kord siin takso tellida, siis olin ma natukene ärevuses. Ei teadnud ju, kas ta ikka tuleb ning mis siis saab, kui ta ei tule. Õnneks läks aga hästi. Takso kohal ning lennujaama sõit võis alati. 20 minutit hiljem ning 16 eurot vaesemana olin ma lennujaamas. Ja lennujaamad mulle meeldivad, tunnen end neis alati kuidagi koduselt. Mulle meeldib vaadata, kuidas inimesed tulevad rõõmust segased, kuidas inimesed lähevad pisarad silmis, kuidas neid kallid-lähedased vastu on tulnud võtma või ära saatma. Lennujaamad on minu jaoks kohad, kus on alati niivõrd palju emotsioone.