Kell 12 helises kell. Ausalt öeldes polnud ma väga sõba silmale saanud, pigem puhkasin lihtsalt natukene silmi. Vanemate lennuk pidi maanduma 12.45. Mõtlesin, et teen veel väikese tiiru linnas ning ootan kuni nad helistavad.
Uksest välja astudes pidin ma end kõigepealt kreepsu saama – jessas kui palav oli! Ausalt, kuhu see tuul-poiss kadus? Liikusin natukene aega edasi, märkasin kraadiklaasi – 36 kraadi! Okei, see oli küll päikese käes, kuid teate, õhku üldse polnud. Alicantes on ikka mõnus, väike meretuul tuleb õhutab sind natukene, kuid seal täielik null! Päike lagipähe ning tuulest polnud halli haisugi!
Suundusin turgutuseks Starbucksi, tops käes ning tuju hea! Ma võib-olla olen täielik idioot, et olen valmis kohvi eest nii palju maksma, kuid selles Starbucksis on midagi, mis mulle meeldib. Ilmselt need tumblerid (soojatopsid), millest ma üle ega ümber ei saa peale eelmist sügist, kui ma oma esimese topsi soetasin, mille ma nüüd muidugi kogemata õhku lasksin ☺ No hästi, pigem ära sulatasin...
Mõtlesin, et lähen tiirutan lihtsalt ringi ja vaatan, mis huvitavat ette jääb. Lõpuks muidugi sai sellest jalutuskäik erinevates poodides. Maria luges mulle sõnad ikka peale, et ma läheks vaataks riiete valiku üle, kuna seal palju rohkem kraami ja ehk juba allahindlused ka. Allahindlused olidki! Muuseas täna algasid meil ametlikult allahindlused kuni 70% mis kestavad kuni augustini! Ja nii ma siis tatsasingi ringi ja mõlgutasin oma mõtteid, kuni tuli kõne mu emalt – nad olid kohal! Uuris siis mult, kuidas ma linna sain ja siis ma hoogsalt andsin juhiseid nagu oleks juba vana Madriidi spets! Tõeline metrooäss ise!
Seepeale mõtlesin, et lähen otsin neile kusagilt poest külma õlut! Mu vanematel on kombeks, et kusagile puhkusele minnes on hotelli jõudes vaja esimese asjana külma õlut. Ja ärge nüüd hakake mulle üldse vastu vaidlema, nii see on!!! Te ise ei pane seda lihtsalt tähele või panete ja eitate ☺ Igatahes nägin ma esimese hetkega vaid El Corte Inglesi ning mõtlesin, et seal on kindlasti ka üks korralik toidupood! No toidupood võis seal küll olla, aga mida polnud oli külm õlu!!! Tiirutasin ja tiirutasin seal ringi, kuid mitte kusagilt ei õnnestunud leida külma õluga kappi ega riiulit. Näh! Seejärel vaatasin, et veel natukene aega, läheks õige ja uuriks, mis neil siin veinimaastikul toimub. Sattusin valge veini riiuli ette koos ühe vahva onuga. Ilmselt oli mul peas nägu, et ma ei jaga Hispaania veinidest midagi, sest see onu kohe lahkelt hakkas küsima, et mille jaoks ma veini tahan ning millised veinid mulle maitsevad ja nii edasi ja nii edasi. Sattusime siis jutustama ja jutustama, soovitas mulle siit ühte ja sealt ühte ja bla bla bla. Lõpuks ma siiski ei ostnud midagi, kuid see onu mulle ikka tõsiselt meeldis! Kohe hea emotsiooni tekitas. Eestis sa vist ikka ei kohta poes kedagi, kes sulle veiniriiuli juures appi tõttaks. Või kohtab?
Igatahes helistas mulle ema, et nad tegid oma viimase ümberistumise ning varsti kohal. Ruttasin kokkulepitud peatuse poole. Ootasin, ootasin ja veelkord ootasin. Kannatus hakkas katkema. Värskendasin end mingilt murjamilt seotatud külma veega, sest no ma ütlen, õhku lihtsalt polnud!!!! Ja seal nad siis olid, pöörasin ringi ja ema-isa uhkelt kohvritega marssimas! Kohe imelik oli natukene, kallistused, soojad sõnad ja kohal me kõik kolmekesi olimegi. Puhkus võis alata....
Uksest välja astudes pidin ma end kõigepealt kreepsu saama – jessas kui palav oli! Ausalt, kuhu see tuul-poiss kadus? Liikusin natukene aega edasi, märkasin kraadiklaasi – 36 kraadi! Okei, see oli küll päikese käes, kuid teate, õhku üldse polnud. Alicantes on ikka mõnus, väike meretuul tuleb õhutab sind natukene, kuid seal täielik null! Päike lagipähe ning tuulest polnud halli haisugi!
Suundusin turgutuseks Starbucksi, tops käes ning tuju hea! Ma võib-olla olen täielik idioot, et olen valmis kohvi eest nii palju maksma, kuid selles Starbucksis on midagi, mis mulle meeldib. Ilmselt need tumblerid (soojatopsid), millest ma üle ega ümber ei saa peale eelmist sügist, kui ma oma esimese topsi soetasin, mille ma nüüd muidugi kogemata õhku lasksin ☺ No hästi, pigem ära sulatasin...
Mõtlesin, et lähen tiirutan lihtsalt ringi ja vaatan, mis huvitavat ette jääb. Lõpuks muidugi sai sellest jalutuskäik erinevates poodides. Maria luges mulle sõnad ikka peale, et ma läheks vaataks riiete valiku üle, kuna seal palju rohkem kraami ja ehk juba allahindlused ka. Allahindlused olidki! Muuseas täna algasid meil ametlikult allahindlused kuni 70% mis kestavad kuni augustini! Ja nii ma siis tatsasingi ringi ja mõlgutasin oma mõtteid, kuni tuli kõne mu emalt – nad olid kohal! Uuris siis mult, kuidas ma linna sain ja siis ma hoogsalt andsin juhiseid nagu oleks juba vana Madriidi spets! Tõeline metrooäss ise!
Seepeale mõtlesin, et lähen otsin neile kusagilt poest külma õlut! Mu vanematel on kombeks, et kusagile puhkusele minnes on hotelli jõudes vaja esimese asjana külma õlut. Ja ärge nüüd hakake mulle üldse vastu vaidlema, nii see on!!! Te ise ei pane seda lihtsalt tähele või panete ja eitate ☺ Igatahes nägin ma esimese hetkega vaid El Corte Inglesi ning mõtlesin, et seal on kindlasti ka üks korralik toidupood! No toidupood võis seal küll olla, aga mida polnud oli külm õlu!!! Tiirutasin ja tiirutasin seal ringi, kuid mitte kusagilt ei õnnestunud leida külma õluga kappi ega riiulit. Näh! Seejärel vaatasin, et veel natukene aega, läheks õige ja uuriks, mis neil siin veinimaastikul toimub. Sattusin valge veini riiuli ette koos ühe vahva onuga. Ilmselt oli mul peas nägu, et ma ei jaga Hispaania veinidest midagi, sest see onu kohe lahkelt hakkas küsima, et mille jaoks ma veini tahan ning millised veinid mulle maitsevad ja nii edasi ja nii edasi. Sattusime siis jutustama ja jutustama, soovitas mulle siit ühte ja sealt ühte ja bla bla bla. Lõpuks ma siiski ei ostnud midagi, kuid see onu mulle ikka tõsiselt meeldis! Kohe hea emotsiooni tekitas. Eestis sa vist ikka ei kohta poes kedagi, kes sulle veiniriiuli juures appi tõttaks. Või kohtab?
Igatahes helistas mulle ema, et nad tegid oma viimase ümberistumise ning varsti kohal. Ruttasin kokkulepitud peatuse poole. Ootasin, ootasin ja veelkord ootasin. Kannatus hakkas katkema. Värskendasin end mingilt murjamilt seotatud külma veega, sest no ma ütlen, õhku lihtsalt polnud!!!! Ja seal nad siis olid, pöörasin ringi ja ema-isa uhkelt kohvritega marssimas! Kohe imelik oli natukene, kallistused, soojad sõnad ja kohal me kõik kolmekesi olimegi. Puhkus võis alata....
No comments:
Post a Comment