Muidugi meie ettevalmistus esimeseks hoguerase õhtuks kujunes küllaltki naljakaks. Kuna minul oli järgmisel hommikul kell 6.45 lennuk Madriidi, siis oli minul ideeks võtta asja rahulikult. Olin lubanud Johannale, et tähistame temaga koos midsommerit – mingisugune rahvusvaheline Rootsi püha, mis pidavat sarnanema meie jaanipäevaga – ning siis peale seda läheme korraks kontserdile, kuhu ma kutsed ja pääsmed sain.
Mariale aga helistas üks kutt ning kutsus õhtust sööma. Maria tahtis mind väga kaasa saada, kuna üksi ta mitte kuidagi ei tahtnud minna, kuid olin lubanud Johannale, et lõbustan teda, kuna ta ei tunne siin kedagi ning seetõttu pidin Maria “hätta” jätma. Õnneks sai aga Maria omale kaaslaseks Pepi. Mina olin päästetud, kuigi sündmuste edenedes oleksin tahtnud pigem sellele õhtusöögile minna.
Õhtusöök oli kell 10. Ma pole kunagi Mariat enne nii närvis näinud. Ta hakkas ikka vaikselt täitsa hulluks minema! Miks? Sellel on mitmeid põhjuseid. Esiteks on Maria olnud vaba ja vallalise staatuses juba 3 aastat. Ta lihtsalt ütleb, et siin maal pole mitte ühtegi korralikku meest talle! Ja siis nad siin ikka Pepiga naeravad, et ma võiks omale mõnusad Eesti mehed külla kutsuda, kes oleks niiöelda abielumaterjal ning kes sooviksid ehk Hispaaniasse kolida-jääda. Ja siis nüüd Maria valmistus üle hulga aja kohtinguks, tõsiseks kohtinguks. Sinna lisas särtsu veel juurde fakt, et seekord talle kutt iseenesest väga meeldib, kuid siin on üks suur aga. Alfonso (ei, see pole see vormelisõitja, vaid tavaline Alfonso Villenast) on tema sõbranna endine kutt. Mitte küll mõne parima sõbranna, kuid sõbranna, kellega ta on terve oma elu suhelnud ning kellega on seotud ilmselt ka tulevikus kasvõi sunnitud asjaoludel. Ja siis ta ei tea nüüd kuidagi, mis ette võtta või kas üldse midagi ette võtta.
Kuigi talle õudselt meeldib, kuidas Alfonso on initsiatiivi enda peale võtnud. Ta nägi aega ca kuus kuud, et saada Maria telefoninumber. Siin on kombeks, et keegi ei levita teiste telefoninumbreid nagu Eestis see kombeks on ning Maria sõbrannadelt ta ju ei saanud seda küsida, kuna oleks olnud imelik. Ja nüüd siis paar nädalat tagasi oli Alfonso selle numbri kelleltki välja sebinud vaikselt ja salaja ning helistas Mariale. Maria muidugi jummala šokis, et mis, kus ja kes. Ta küll üritas alguses Alfonsot igatepidi blokkida, sest talle üldse ei meeldi, et see kutt on tema sõbranna eks, kuid kuna kutt ei jätnud jonni, siis mõtles ta, et miks ma mitte. Lähme siis temaga õhtust sööma ja vaatame, kas ta üldse meeldibki. Äkki on vaid mõte boyfriendist mõnus...
Ja siis veel sellepärast oli närvis, et ta ei tea mida selga panna. Valisime õiget riietust, kingi ja meiki välja ikka hea mitukümmend minutit. Jube lõbus oli!
Mina samal ajal triikisin ja üritasin pakkida, kui Maria mulle kogu seda lugu jutustas. Ja siis üritasin paar oma elutarkust (nii palju, kui neid minu vanuses üldse olla saab!) juurde sokutada. Ja siis jõudsime lõpuks välja selleni, et hakkasime oma eelmistest kuttidest ja asjadest rääkima. Tõeline naistekas! Ja siis järsku tõi meid tagasi reaalsusesse uksekell – kell oli juba pool üheksa ning Pepi oli kohale jõudnud! Nüüd valdas Mariat paanika, sest ta ei olnud veel pesemas käinud ega midagi!!!
Mina läksin lippasid ruttu poodi, et osta kaasa midagi lennukisse, mis hommikul mu nälga kustutaks, Maria ja Pepi jäid ettevalmistusi tegema.
Kui ma tagasi jõudsin, siis hakkasin ruttu viimaseid asju kotti viskama ning ennast valmis seadma. Vahepeal sain telefonikõne, mis mu jalust niitis ning millest kiiruga Mariale ja Pepile jutustasin, kuna nad vaatasid, mind ikka silmad ja suu lahti, kuidas ma käte ja jalgadega vehkides mööda tubasid ringi tiirutasin ning siis läks Maria riietuse valimine edasi. Ta tahtis väga pükse panna, meie olime Pepiga kahe käega seeliku või kleidi poolt. Aga Marial pole ühtegi, mida ta oleks tahtnud selga panna. Ja niisiis me vaidlesime seal ja leidsime, et peame nüüd Maria ikka viima šoppama, kui kõik peaks hästi minema ning järgmine kohting ukse ees seisab!
Maria ja Pepi lahkusid kell 10, mina pool üksteist. Olin selleks hetkeks juba piisavalt väsinud, et kui ma oleks korraks diivanile istunud, siis oleks ma kohe ka unemati maal olnud. Samas oli sees väike ärevus Madriidi mineku ees ning mõtted omadega juba Madriidis.
Läksime Johanna ning tema sõbrannaga (jälle ei mäleta ma tema nime, ei olnud väga rootsilik, sest plika on mingi islamimaa juurtega) kõigepealt Nicsi ühele kokteilile ning siis pärast randa kokteili edasi jooma. Kella poole ühe ajal suundusime kontserdile sadamasse. Meeletult palju rahvast oli, sest tegemist oli “Hola, verano!” suvealguspeoga ning noored muudkui jooksid sissepääsu juurde. Me siis läksime ka, seiklesime ringi kuni kella kaheni. Tuleb tunnistada, et isegi päris head bändid mängisid seal. Võrdleksin neid selliste noortebändide konkursi bändidega. Aga polnud viga, sai sussi keerutada nii mis hirmus. Ja kuna väljas oli niivõrd palav, siis täitsa läbi kohe võttis!
Kell kaks aga ma ütlesin Johannale ja tšikile, et mulle nüüd aitab. Ma tahan olla homme Madriidis vormis ning mitte lihtsalt uniselt ringi tiksuda ja vaat et igale poole magama jääda ja et ma lihtsalt vajan oma iluund paariks tunniks. Jõudsin kell pool kolm koju, voodisse. Takso oli tellitud kella poole kuueks, mis tähendas, et äratuskell tuli helisema panna poole viieks. Jess, kaks tundi und!
Ja just siis, kui ma olin saanud silma kinni, lendasid uksest sisse Maria, Pepi, Alfonso ja tema sõber. No loomulikult ei teadnud nad, kas ma olen kodus või ei. Seega hakkasid nad mind vaikselt luurama, tahtsid mulle äratuseks šokki teha ning öelda, et olen sisse maganud ja jumal teab, mida veel. Ja kui nad olid mu ukse lahti teinud vaikselt, siis ma lehvitasin neile ning muidugi said nad šoki ning jooksid tuldud teed pidi uksest tagasi välja! Minule tegi see hirmus nalja. Ainuke miinuspool oli muidugi see, et ma ei saanud enam peale seda sõba silmale. Tõusingi siis pool neli üles, käisin pesemas ning keetsin rahulikult kohvi. Mulle ikka väga meeldivad varahommikud.
Tsuti enne poolt kuut keerasin ukse enda järel kinni ning läksin taksot ootama. Kuna see oli mu esimene kord siin takso tellida, siis olin ma natukene ärevuses. Ei teadnud ju, kas ta ikka tuleb ning mis siis saab, kui ta ei tule. Õnneks läks aga hästi. Takso kohal ning lennujaama sõit võis alati. 20 minutit hiljem ning 16 eurot vaesemana olin ma lennujaamas. Ja lennujaamad mulle meeldivad, tunnen end neis alati kuidagi koduselt. Mulle meeldib vaadata, kuidas inimesed tulevad rõõmust segased, kuidas inimesed lähevad pisarad silmis, kuidas neid kallid-lähedased vastu on tulnud võtma või ära saatma. Lennujaamad on minu jaoks kohad, kus on alati niivõrd palju emotsioone.
Mariale aga helistas üks kutt ning kutsus õhtust sööma. Maria tahtis mind väga kaasa saada, kuna üksi ta mitte kuidagi ei tahtnud minna, kuid olin lubanud Johannale, et lõbustan teda, kuna ta ei tunne siin kedagi ning seetõttu pidin Maria “hätta” jätma. Õnneks sai aga Maria omale kaaslaseks Pepi. Mina olin päästetud, kuigi sündmuste edenedes oleksin tahtnud pigem sellele õhtusöögile minna.
Õhtusöök oli kell 10. Ma pole kunagi Mariat enne nii närvis näinud. Ta hakkas ikka vaikselt täitsa hulluks minema! Miks? Sellel on mitmeid põhjuseid. Esiteks on Maria olnud vaba ja vallalise staatuses juba 3 aastat. Ta lihtsalt ütleb, et siin maal pole mitte ühtegi korralikku meest talle! Ja siis nad siin ikka Pepiga naeravad, et ma võiks omale mõnusad Eesti mehed külla kutsuda, kes oleks niiöelda abielumaterjal ning kes sooviksid ehk Hispaaniasse kolida-jääda. Ja siis nüüd Maria valmistus üle hulga aja kohtinguks, tõsiseks kohtinguks. Sinna lisas särtsu veel juurde fakt, et seekord talle kutt iseenesest väga meeldib, kuid siin on üks suur aga. Alfonso (ei, see pole see vormelisõitja, vaid tavaline Alfonso Villenast) on tema sõbranna endine kutt. Mitte küll mõne parima sõbranna, kuid sõbranna, kellega ta on terve oma elu suhelnud ning kellega on seotud ilmselt ka tulevikus kasvõi sunnitud asjaoludel. Ja siis ta ei tea nüüd kuidagi, mis ette võtta või kas üldse midagi ette võtta.
Kuigi talle õudselt meeldib, kuidas Alfonso on initsiatiivi enda peale võtnud. Ta nägi aega ca kuus kuud, et saada Maria telefoninumber. Siin on kombeks, et keegi ei levita teiste telefoninumbreid nagu Eestis see kombeks on ning Maria sõbrannadelt ta ju ei saanud seda küsida, kuna oleks olnud imelik. Ja nüüd siis paar nädalat tagasi oli Alfonso selle numbri kelleltki välja sebinud vaikselt ja salaja ning helistas Mariale. Maria muidugi jummala šokis, et mis, kus ja kes. Ta küll üritas alguses Alfonsot igatepidi blokkida, sest talle üldse ei meeldi, et see kutt on tema sõbranna eks, kuid kuna kutt ei jätnud jonni, siis mõtles ta, et miks ma mitte. Lähme siis temaga õhtust sööma ja vaatame, kas ta üldse meeldibki. Äkki on vaid mõte boyfriendist mõnus...
Ja siis veel sellepärast oli närvis, et ta ei tea mida selga panna. Valisime õiget riietust, kingi ja meiki välja ikka hea mitukümmend minutit. Jube lõbus oli!
Mina samal ajal triikisin ja üritasin pakkida, kui Maria mulle kogu seda lugu jutustas. Ja siis üritasin paar oma elutarkust (nii palju, kui neid minu vanuses üldse olla saab!) juurde sokutada. Ja siis jõudsime lõpuks välja selleni, et hakkasime oma eelmistest kuttidest ja asjadest rääkima. Tõeline naistekas! Ja siis järsku tõi meid tagasi reaalsusesse uksekell – kell oli juba pool üheksa ning Pepi oli kohale jõudnud! Nüüd valdas Mariat paanika, sest ta ei olnud veel pesemas käinud ega midagi!!!
Mina läksin lippasid ruttu poodi, et osta kaasa midagi lennukisse, mis hommikul mu nälga kustutaks, Maria ja Pepi jäid ettevalmistusi tegema.
Kui ma tagasi jõudsin, siis hakkasin ruttu viimaseid asju kotti viskama ning ennast valmis seadma. Vahepeal sain telefonikõne, mis mu jalust niitis ning millest kiiruga Mariale ja Pepile jutustasin, kuna nad vaatasid, mind ikka silmad ja suu lahti, kuidas ma käte ja jalgadega vehkides mööda tubasid ringi tiirutasin ning siis läks Maria riietuse valimine edasi. Ta tahtis väga pükse panna, meie olime Pepiga kahe käega seeliku või kleidi poolt. Aga Marial pole ühtegi, mida ta oleks tahtnud selga panna. Ja niisiis me vaidlesime seal ja leidsime, et peame nüüd Maria ikka viima šoppama, kui kõik peaks hästi minema ning järgmine kohting ukse ees seisab!
Maria ja Pepi lahkusid kell 10, mina pool üksteist. Olin selleks hetkeks juba piisavalt väsinud, et kui ma oleks korraks diivanile istunud, siis oleks ma kohe ka unemati maal olnud. Samas oli sees väike ärevus Madriidi mineku ees ning mõtted omadega juba Madriidis.
Läksime Johanna ning tema sõbrannaga (jälle ei mäleta ma tema nime, ei olnud väga rootsilik, sest plika on mingi islamimaa juurtega) kõigepealt Nicsi ühele kokteilile ning siis pärast randa kokteili edasi jooma. Kella poole ühe ajal suundusime kontserdile sadamasse. Meeletult palju rahvast oli, sest tegemist oli “Hola, verano!” suvealguspeoga ning noored muudkui jooksid sissepääsu juurde. Me siis läksime ka, seiklesime ringi kuni kella kaheni. Tuleb tunnistada, et isegi päris head bändid mängisid seal. Võrdleksin neid selliste noortebändide konkursi bändidega. Aga polnud viga, sai sussi keerutada nii mis hirmus. Ja kuna väljas oli niivõrd palav, siis täitsa läbi kohe võttis!
Kell kaks aga ma ütlesin Johannale ja tšikile, et mulle nüüd aitab. Ma tahan olla homme Madriidis vormis ning mitte lihtsalt uniselt ringi tiksuda ja vaat et igale poole magama jääda ja et ma lihtsalt vajan oma iluund paariks tunniks. Jõudsin kell pool kolm koju, voodisse. Takso oli tellitud kella poole kuueks, mis tähendas, et äratuskell tuli helisema panna poole viieks. Jess, kaks tundi und!
Ja just siis, kui ma olin saanud silma kinni, lendasid uksest sisse Maria, Pepi, Alfonso ja tema sõber. No loomulikult ei teadnud nad, kas ma olen kodus või ei. Seega hakkasid nad mind vaikselt luurama, tahtsid mulle äratuseks šokki teha ning öelda, et olen sisse maganud ja jumal teab, mida veel. Ja kui nad olid mu ukse lahti teinud vaikselt, siis ma lehvitasin neile ning muidugi said nad šoki ning jooksid tuldud teed pidi uksest tagasi välja! Minule tegi see hirmus nalja. Ainuke miinuspool oli muidugi see, et ma ei saanud enam peale seda sõba silmale. Tõusingi siis pool neli üles, käisin pesemas ning keetsin rahulikult kohvi. Mulle ikka väga meeldivad varahommikud.
Tsuti enne poolt kuut keerasin ukse enda järel kinni ning läksin taksot ootama. Kuna see oli mu esimene kord siin takso tellida, siis olin ma natukene ärevuses. Ei teadnud ju, kas ta ikka tuleb ning mis siis saab, kui ta ei tule. Õnneks läks aga hästi. Takso kohal ning lennujaama sõit võis alati. 20 minutit hiljem ning 16 eurot vaesemana olin ma lennujaamas. Ja lennujaamad mulle meeldivad, tunnen end neis alati kuidagi koduselt. Mulle meeldib vaadata, kuidas inimesed tulevad rõõmust segased, kuidas inimesed lähevad pisarad silmis, kuidas neid kallid-lähedased vastu on tulnud võtma või ära saatma. Lennujaamad on minu jaoks kohad, kus on alati niivõrd palju emotsioone.
No comments:
Post a Comment