Esimesed emotsioonid vanemate nägemisest olid igati meeliülendavad. Kuigi tuleb tunnistada, et natukene ikka oli imelik ka. Polnud ikka juba pea kolm ja pool kuud näinud ning kohe alguses ei teadnudki kust alustada ja kust mitte.
Igatahes ruttasime hotelli, kohvriralli ema-isa poolt. Mina justkui oleksin kohalik olnud, kes juba täpselt teab, kus, mis ja kuidas. Hotellis kiire ülevaade mulle saadetud asjadest: Karumsi kohukesed, must leib, Merevaigu juust, tuunikalapirukas, šokolaadi, kõiksuguseid ajakirju, mehe moodi Vana Tallinnat ning riided! Justkui sünnipäev oleks olnud, taaskord!
Keegi just küsis mult, et Triin, mis ajast sa kohukesi sööd. Ega ausalt öeldes ei söögi, kuid kui hakkasin mõtlema, mida mu sõbrannad alati lasevad Eestist tuua ning esimese asjana tuli pähe kohuke, siis lisasin sellega oma soovide nimekirja. Ja ausalt öeldes maitses ikka ülihästi – kohupiima polnud ju ma teab mis ajast saanud ning üle hulga aja oli lausa super! Must leib ning juust jäid esialgu puutumata, kuid pirukas lendas kähku kotti. Tagavaraks, kui nälg hakkab näpistama ning vanemad õlut soovivad juua! See oli muideks nende esimene soov – üks hea külm õlu! Kas ma mitte ei tunne neid hästi!
Kuna ma olin juba täielik Madriidi spets, siis võtsime esimesena sammud Plaza Mayori poole, et sealt siis saada kätte see külm hispaania õlu! Siinkohal võib meid kirjeldada ehtsate turistidena – ikka kõige kallim koht väikeseks lõunaseks turgutuseks. Plaza Mayor on linna peaväljak, millele viskab ilmselgelt pilgu peale iga inimene, kes Madriidi läheb! Sest see on lihtsalt üks nendest kohtadest, kus peab käima, sest muidu sa justkui polekski linna külastanud. Ja elu käib seal varahommikust hilisööni. Tõsine segasummasuvila – kes joob vaikselt õlut, kes einestab, kes uudistab niisama ringi, kusgail nurgas mängib tänavamuusik ning tuleb sult pärast selle eest raha küsima, kusagil müüb keegi raamatuid, keegi kõiksugu muud träni ning kusagil keegi teeb kindlasti veel miskit, mille peale sa isegi tulla ei oska.
Isaga Plaza Mayoril
Otse loomulikult valiti õluks kõige suurem toob, mille peale tavaliselt hispaanlased viltu vaatavad ning salaja muigavad eeldades, et tegemist on sakslastega! Mina piirdusin siin tagasihoidlikuma toobiga.
Minu õllejoomisest. Siinne õlu on kuidagi teistmoodi, lahjem ning maitsvam. Kallid eesti õlletootjad, ärge nüüd kohe solvuge! Tulen tagasi, siis vaatan, kas see eesti õlu ka mul alla läheb või ei! Igatahes saan ma aegajalt ühe õllega hakkama küll, mis on märkimisväärselt rohkem kui ikka enne. Äkki siin on oma käsi mängus ka kuttidel, kellega suusatamas käisin ning kes mulle vägisi õlletoobi nina alla lükkasid ning jootma hakkasid (siinkohal tervitused Reneele!). Hispaanlaste kohta (naiste ma mõtlen) joon ma siiski ülivähe õlut. No üle ühe klaasi või pudelikese ma endale mitte mingi hinna eest alla ei kulista, see-eest oma eesti sõbrannadele teeksin õllejoomisest ilmselgelt ära! Ma juba viskasin poistele nalja siin, et vaadake-vaadake, järgmine aasta Austrias joon ma teiega koos õlut nii mis hirmus! Isegi kui see võiks olla naljakas ning parimates unelmates tõsi, siis ma millegipärast kardan, et Eestisse tulles pöördun ma tagasi oma šampa usku. Siin ma lihtsalt pole veel leidnud inimest, kes minuga lahkesti šampust jooks ning veel enam pole ma leidnud head ning mõistliku hinnaga kohalikku šampat ning noh, Astit siin lihtsalt pole! Uskuge või mitte, kuid nii see on! Isegi El Corte Inglesis pole!
Jätkates nüüd Madriidist. Otse loomulikult tirisin ma vaikselt kotist välja oma tuunikala piruka. Olin küll soovinud juustu-spinati, mis mul lemmik, kuid seda ei olevat sel päeval olnud ning mu vennal ei õnnestunud seda ka kusagilt välja võluda! Siit moraal – venna, õpi selle piruka tegemine ära, siis saab teinekordki mulle neid saata! Aga ka tuunikala pirukas oli väga maitsev, aitäh!
Istusime seal Madriid väljakul ning lobisesime. Ausalt öeldes oma vanematega suheldes tundus mulle, et ma ikka räägin liiga palju! No muudkui vatraks ja vatraks. Aga ega see nii lihtne polnudki. Ma ikka üritasin kenasti näidata, et mu eesti keelel pole midagi viga, kuid näed, vahel oli mul ikka tunne, et püha müristus, ma ei tea isegi nii lihtsaid sõnu! Vahel oli seis, kus kõik tuli meelde kenasti hispaania või inglise keeles, kuid seda eesti keelset sõna polnud mitte kuskil. Absoluutselt mitte ksukil! Ja siis mul oli seal neid pausi hetki, kus ma tundsin ennast täieliku poolearulisena. Aga see selleks. Ma olen hakanud niivõrd vähe eestlastega suhtlema, et see sorav eesti keel on natukene tuhmistunud, see-eest kirjakeele kohta ei saa midagi halba öelda! Pole just selline parim Kirsi kirjanditeaegne eesti keel, kuid kenasti saame hakkama.
Ja siis mu vanemad viisid kurssi eesti uudistega, nii üldiste, küla, sõprade kui muu sellisega. Ning kosutava klatšiannuse sain ikka ka ära – teemal, mida on kuulda minu sõprade tegemistest Viimsis! Hähä. Ärge te seal arvake midagi, et kui mind pole ja minuga ei suhtle, siis ma midagi ei tea! Kuigi tuleb ikka tunnistada, et olen parajalt ajast maha jäänud küll, kuid ausalt öeldes on mul selle üle vaid hea meel. Palju lihtsam on ning tundub, et Viimsis ikka jätkub pidev seebiooper täies jõus!
Plaza Mayori esimesed õlud tehtud, kes sai hakkama ühe, kes kahega, suundusime edasi kuningalossi poole. See oli ju kõik nii lähedal, et tundus igati hea mõte, see üle vaadata. Jällegi olin mina seal juba jõudnud varem ära käia, seega tee selge ning pare-vasak-üks-kaks-kolm edasi! Isa va operaator kõps muudkui filmis, mina ja ema pläkutasime. Nagu ikka. Miski siin sellel rindel ei paista muutuvat! Vahel on mul tunne, et ema ja minu suhted pole kuigi normaalsed, me oleme ikka niivõrd sarnased ning justkui ühe vitsaga löödud. Mäletan, kui ükskord mu ema mulle ütles, et vahel tuleb talle tõsiselt hirm nahka, kui ta mind vaatab – täpselt nagu tema! Ja no selle tunnistajateks on olnud ka mõned mu sõbrannad, kes ei jaga üldse matsu lahti, kuidas saab emaga vabalt suhelda, tehes ühte auku nalju, lõõpides väikese iroonia ja skeptilisusega....
Palacio Real ehk kuningapalee on selline ülipisikene majakene koos oma 2800 toaga! Ja see on vaid ¼ esialgsest plaanist. Mõtle vaid, kui seal oleks üle 10 000 toa! Sinna saaks terve Viimsi ära mahutada ning kõik viimsikate sõbrad ka kindlasti, sest kuningapaleede toad pole just kõige väiksemad uberikud!
Palacio Real oma tagasihoidliku tubade arvuga
Mulle meenutas see palee täiega Buckinghami paleed. Mitte miskit ei saanud ma sinna teha. Ükskõik, kus küljest ma seda lossi ei vaadanud, tuli mulle ikka silme ette Buckinghami palee ning kuidas Piret seal üritas oma prints Williamit kohata! Ainuke asi, mis mulle tõsiselt meeldis selle palee juures oli see, et see tundus nii valge. Justkui oleks keegi teda Oxy Actioniga valgendanud. Ning muidugi säras päike täiel väel ning palee kõrval olev park – Jardines de Sabatini! Park täis valgeid magnooliaid ning pügatud põõsaid, mis justkui moodustasid labürindi! Selles mõttes ma vahel ikka tunnen, et ma pole päris normaalne inimene, kuna iga kord välismaal käies tõmbavad mind kümne küünega ligi pargid. Olgu siis Londonis Hyde Park, Barcelonas Parc Güell või nüüd Madriidis sealsed väikesed pargid ning Parque del Retiro!
Jardines de la Sabatinis
Jardines de la Sabatin labürindirägastik
Ja mõtle vaid, oma 2800 toaga seisab see pisikene loss täiesti tühjana (kui välja jätta muuseumid ja asjad). Mitte keegi seal ei ela! Kuningapere kunagi seal küll pesitses, kuid nüüdseks on nad kolinud pisemasse pessa. Nüüd korraldatakse seal vaid harva kuninglikke üritusi-vastuvõtte.
Muidugi ei saanud ma oma silmi ära ka Plaza de Orientalilt, mis kohe palee kõrval ning mis jällegi võitis vaikselt mu südame! Usun, et kui ma elaksin kusagil linnas, kus on sellised suured ja ilusad pargid, siis suur osa minu vabast ajast kuluks neis. Kas siis sõpradega jutustades ning einetased, siestat magades, raamatut lugedes, muusikat kuulates ning häid mõtteid mõeldes! Ma ausalt öeldes armastan nende siinset kommet minna sõpradega või perega välja piknikule, oma võikud ning joogid kenasti kaasas ning kuidas siis veedetakse pere või sõpradega täisväärtuslik päev-lõuna-õhtu!
Plaza Oriental - a perfect spot for a picnic!
Peale kuningapalee külastamist võtsime suuna ette Museu de Prado poole. Kuna oli ilus päev, siis otsustasime kasutada taas kondimootorit. Otse loomulikult jäi tee peale väike baar kaunis kohas, kus otsustasime võtta väikse järjekordse õlle-sangria ning suupiste – tortilla de patatas! See oli esimene kord mu emale-isale süüa ehtsat tortillat. Tuli välja, et mu ema polnud kunagi seda kodus teinud, vaatamata oma lubadustele ning minu retseptidele! Vot sulle! Aga maitses ning ütlesid, et teevad nüüd kodus ka. Vanaema oli ükskord teinud, oli ühe komponendi ära unustanud (keegi ei tea, mis see oli!) ning siis ei olnud üldse hästi välja tulnud, kuid nüüd minnakse uuele katsele! Pean nüüd vist vaikselt vennalt uurima hakkama, kas plaan ka reaalseks sai... Sellest hoolimata mulle meeldib väga selline reisimisviis, kus sa võid vaikselt ringi tiksuda ning kui tuleb isu, siis saab meelepärasesse baari maha istuda ning lihtsalt mõnuleda!
Tee muuseumi suunas oli muidugi konarlik. Mulle kohati tundub, et kõik hispaania linnad on sarnased – täis imepisikesi tänavakesi, mille nimesid mitte keegi ei raatsi kaardile panna! Tegelikult see poleks ju üldse võimalikki, sest neid lihtsalt on nii palju! Igatahes juhatas meid üks mees ja siis teine ning varsti olime enamvähem kaardi pealt ära tuntavas kohas!
Üks asi, mis mulle siin veel väga meeldib. Hispaanlaste abivalmidus. Kui sa ikka teed küsid, siis jäetakse pooleli kõik tööd-tegemised ning hakatakse hädasolijat aitama! Seletatakse ikka põhjalikult ning hoolikalt, mitte ei hüüta nii eestlaslikult mööda minnes, et jajaa, mine aga otse edasi ja siis üks hetk pööra sinna või tänna! Ja kui ka inimene ei tea, kus miski asub, siis pole ka ime, kui tõtatakse kohe sõpradelt-töökaaslastelt nõu küsima, et ikka hädasolijat aidata! Vahva!
Aga lõpuks olime me kohal! Museum del Prado ootas meid. Kella 18-20 oli tasuta sissepääs ning kohal me olimegi! Saan nüüd uhkusega öelda, et olen käinud ühes maailma kõige tähtsamas kunstimuuseumis! Säh! Prado on kuulus oma suure Euroopa ning Hispaania päritolu kunstikogu üle, mis sisaldab ka selliseid kuulsaid nimesid nagu Rembrandt, Velazquez, Goya ja nii edasi. Siiski tuleb mul tunnistada, et ma pole suur kunsti fänn, kus on kujutatud inimesi. Ma lihtsalt ei mõista seda, kes peaks tahtma omale seinale panna võõra inimese, kes tihtipeale on veel ka alasti! Mu pea lihtsalt ei mõista seda, olen ilmselgelt teistsuguse kunsti austaja! Sellest hoolimata meeldisid mulle kõige rohkem Velazquezi tööd.
Prado täies hiilguses
Peale muuseumi tiksusime mööda Paseo del Pradot pidi Plaza de la Cibelesi poole, kust omakorda pöörasime Puerta del Soli poole. Puerta de Sol on ilmselgelt ka üks neist kohtadest, kus igaüks ära käib, kuna see oli kunagi peamine väljak, kuhu kõik teed kokku viisid. Kui võib öelda, et kõik teed viivad Rooma, siis madrilenod võisid vanasti öelda, et kõik teed viivad Puerta del Soli. See on ka koht, kuhu koguneb rahvas uusaastaöösel, et vaadata õhkulastavat ilutulestikku ning vaikselt uue aasta tulemisest hulluks minna! Kahjuks on seal praegu käimas tõsised ehitustööd ning seetõttu polnud seal justkui midagi uudistada. Ainult palju tolmu ning erksavärvilised töömehed! See-eest leidsime nii pool juhuslikult üles sealt Madriidi sümboli – karu maasikapuuga!
Seejärel otsustasime teha väikese šopingtuuri. Meil on siin alanud suvised allahindlused ning inimesed on lausa hulluks käinud. Niivõrd hulluks, et kohati on lausa raske poe uksest sisse saada! Ja siis vaatad õhtul telekast, kuidas tarbimine väheneb ning inimesed kurdavad, et kriis ja kriis. No kus kohas see kriis teil siin on? Inimesed ei anna endale üldse aru. Ikka kohe üldse mitte. Vaadatakse, et ohoo! Pluus vaid 5 euri, ma võtan! Ja mitte ühe, vaid ikka eri värve ja särke värke. Kas aga seda uut hilpu tõesti vaja oli? Enamasti ikka mitte. Tarbimine, ma ütlen! Poodi minnakse kahel põhjusel: 1) kui sul tõesti midagi väga vaja on ja 2) kui sa lihtsalt juhtud poest mööda minemas ja näed seda asja, mis sind lihtsalt kutsub ning mille sa lausa pead saada, see asi mis on üdini sinulik!
Põikasime sisse siia ja sinna, kuid saagiks jäi vaid minu ostetud öösärk. No seda oli juba ammu vaja ning ma ikka noolisin seda siin Alicantes ka aeg-ajalt, kuni õige aja maha magasin ning see otsa sai. Ja Madriidis oli see olemas, otse loomulikult pidin selle endale soetama! Seejärel suundusime toidupoodi, et hotelli kõike head ja paremat osta (loe: õlut!) ning läksime hotelli.
Mina suure hooga tegin ühe musta leivaga võiku ning hakkasin Kroonikat lugema. Teised olid väsinud, mis väsinud! Ema isegi niivõrd väsinud, et ei viitsinud meiega isegi pärast linna peale minna. Läksime siis isaga kahekesi. Tatsasime tuledes tänavatel ringi, rääkisime maast ja ilmast. Jõudsime lõpuks kuningapalee juurde, mis oli tuledes lausa imeline! Samuti kõrval olev väljak Plaza de Oriental. Sealt edasi läksime Plaza de Espanale, uitasime ringi hipiturul ning uudistasime, mida pakuvad kohalikud murjamid ja siis tagasi hotelli! Head ööd.
Igatahes ruttasime hotelli, kohvriralli ema-isa poolt. Mina justkui oleksin kohalik olnud, kes juba täpselt teab, kus, mis ja kuidas. Hotellis kiire ülevaade mulle saadetud asjadest: Karumsi kohukesed, must leib, Merevaigu juust, tuunikalapirukas, šokolaadi, kõiksuguseid ajakirju, mehe moodi Vana Tallinnat ning riided! Justkui sünnipäev oleks olnud, taaskord!
Keegi just küsis mult, et Triin, mis ajast sa kohukesi sööd. Ega ausalt öeldes ei söögi, kuid kui hakkasin mõtlema, mida mu sõbrannad alati lasevad Eestist tuua ning esimese asjana tuli pähe kohuke, siis lisasin sellega oma soovide nimekirja. Ja ausalt öeldes maitses ikka ülihästi – kohupiima polnud ju ma teab mis ajast saanud ning üle hulga aja oli lausa super! Must leib ning juust jäid esialgu puutumata, kuid pirukas lendas kähku kotti. Tagavaraks, kui nälg hakkab näpistama ning vanemad õlut soovivad juua! See oli muideks nende esimene soov – üks hea külm õlu! Kas ma mitte ei tunne neid hästi!
Kuna ma olin juba täielik Madriidi spets, siis võtsime esimesena sammud Plaza Mayori poole, et sealt siis saada kätte see külm hispaania õlu! Siinkohal võib meid kirjeldada ehtsate turistidena – ikka kõige kallim koht väikeseks lõunaseks turgutuseks. Plaza Mayor on linna peaväljak, millele viskab ilmselgelt pilgu peale iga inimene, kes Madriidi läheb! Sest see on lihtsalt üks nendest kohtadest, kus peab käima, sest muidu sa justkui polekski linna külastanud. Ja elu käib seal varahommikust hilisööni. Tõsine segasummasuvila – kes joob vaikselt õlut, kes einestab, kes uudistab niisama ringi, kusgail nurgas mängib tänavamuusik ning tuleb sult pärast selle eest raha küsima, kusagil müüb keegi raamatuid, keegi kõiksugu muud träni ning kusagil keegi teeb kindlasti veel miskit, mille peale sa isegi tulla ei oska.
Isaga Plaza Mayoril
Otse loomulikult valiti õluks kõige suurem toob, mille peale tavaliselt hispaanlased viltu vaatavad ning salaja muigavad eeldades, et tegemist on sakslastega! Mina piirdusin siin tagasihoidlikuma toobiga.
Minu õllejoomisest. Siinne õlu on kuidagi teistmoodi, lahjem ning maitsvam. Kallid eesti õlletootjad, ärge nüüd kohe solvuge! Tulen tagasi, siis vaatan, kas see eesti õlu ka mul alla läheb või ei! Igatahes saan ma aegajalt ühe õllega hakkama küll, mis on märkimisväärselt rohkem kui ikka enne. Äkki siin on oma käsi mängus ka kuttidel, kellega suusatamas käisin ning kes mulle vägisi õlletoobi nina alla lükkasid ning jootma hakkasid (siinkohal tervitused Reneele!). Hispaanlaste kohta (naiste ma mõtlen) joon ma siiski ülivähe õlut. No üle ühe klaasi või pudelikese ma endale mitte mingi hinna eest alla ei kulista, see-eest oma eesti sõbrannadele teeksin õllejoomisest ilmselgelt ära! Ma juba viskasin poistele nalja siin, et vaadake-vaadake, järgmine aasta Austrias joon ma teiega koos õlut nii mis hirmus! Isegi kui see võiks olla naljakas ning parimates unelmates tõsi, siis ma millegipärast kardan, et Eestisse tulles pöördun ma tagasi oma šampa usku. Siin ma lihtsalt pole veel leidnud inimest, kes minuga lahkesti šampust jooks ning veel enam pole ma leidnud head ning mõistliku hinnaga kohalikku šampat ning noh, Astit siin lihtsalt pole! Uskuge või mitte, kuid nii see on! Isegi El Corte Inglesis pole!
Jätkates nüüd Madriidist. Otse loomulikult tirisin ma vaikselt kotist välja oma tuunikala piruka. Olin küll soovinud juustu-spinati, mis mul lemmik, kuid seda ei olevat sel päeval olnud ning mu vennal ei õnnestunud seda ka kusagilt välja võluda! Siit moraal – venna, õpi selle piruka tegemine ära, siis saab teinekordki mulle neid saata! Aga ka tuunikala pirukas oli väga maitsev, aitäh!
Istusime seal Madriid väljakul ning lobisesime. Ausalt öeldes oma vanematega suheldes tundus mulle, et ma ikka räägin liiga palju! No muudkui vatraks ja vatraks. Aga ega see nii lihtne polnudki. Ma ikka üritasin kenasti näidata, et mu eesti keelel pole midagi viga, kuid näed, vahel oli mul ikka tunne, et püha müristus, ma ei tea isegi nii lihtsaid sõnu! Vahel oli seis, kus kõik tuli meelde kenasti hispaania või inglise keeles, kuid seda eesti keelset sõna polnud mitte kuskil. Absoluutselt mitte ksukil! Ja siis mul oli seal neid pausi hetki, kus ma tundsin ennast täieliku poolearulisena. Aga see selleks. Ma olen hakanud niivõrd vähe eestlastega suhtlema, et see sorav eesti keel on natukene tuhmistunud, see-eest kirjakeele kohta ei saa midagi halba öelda! Pole just selline parim Kirsi kirjanditeaegne eesti keel, kuid kenasti saame hakkama.
Ja siis mu vanemad viisid kurssi eesti uudistega, nii üldiste, küla, sõprade kui muu sellisega. Ning kosutava klatšiannuse sain ikka ka ära – teemal, mida on kuulda minu sõprade tegemistest Viimsis! Hähä. Ärge te seal arvake midagi, et kui mind pole ja minuga ei suhtle, siis ma midagi ei tea! Kuigi tuleb ikka tunnistada, et olen parajalt ajast maha jäänud küll, kuid ausalt öeldes on mul selle üle vaid hea meel. Palju lihtsam on ning tundub, et Viimsis ikka jätkub pidev seebiooper täies jõus!
Plaza Mayori esimesed õlud tehtud, kes sai hakkama ühe, kes kahega, suundusime edasi kuningalossi poole. See oli ju kõik nii lähedal, et tundus igati hea mõte, see üle vaadata. Jällegi olin mina seal juba jõudnud varem ära käia, seega tee selge ning pare-vasak-üks-kaks-kolm edasi! Isa va operaator kõps muudkui filmis, mina ja ema pläkutasime. Nagu ikka. Miski siin sellel rindel ei paista muutuvat! Vahel on mul tunne, et ema ja minu suhted pole kuigi normaalsed, me oleme ikka niivõrd sarnased ning justkui ühe vitsaga löödud. Mäletan, kui ükskord mu ema mulle ütles, et vahel tuleb talle tõsiselt hirm nahka, kui ta mind vaatab – täpselt nagu tema! Ja no selle tunnistajateks on olnud ka mõned mu sõbrannad, kes ei jaga üldse matsu lahti, kuidas saab emaga vabalt suhelda, tehes ühte auku nalju, lõõpides väikese iroonia ja skeptilisusega....
Palacio Real ehk kuningapalee on selline ülipisikene majakene koos oma 2800 toaga! Ja see on vaid ¼ esialgsest plaanist. Mõtle vaid, kui seal oleks üle 10 000 toa! Sinna saaks terve Viimsi ära mahutada ning kõik viimsikate sõbrad ka kindlasti, sest kuningapaleede toad pole just kõige väiksemad uberikud!
Palacio Real oma tagasihoidliku tubade arvuga
Mulle meenutas see palee täiega Buckinghami paleed. Mitte miskit ei saanud ma sinna teha. Ükskõik, kus küljest ma seda lossi ei vaadanud, tuli mulle ikka silme ette Buckinghami palee ning kuidas Piret seal üritas oma prints Williamit kohata! Ainuke asi, mis mulle tõsiselt meeldis selle palee juures oli see, et see tundus nii valge. Justkui oleks keegi teda Oxy Actioniga valgendanud. Ning muidugi säras päike täiel väel ning palee kõrval olev park – Jardines de Sabatini! Park täis valgeid magnooliaid ning pügatud põõsaid, mis justkui moodustasid labürindi! Selles mõttes ma vahel ikka tunnen, et ma pole päris normaalne inimene, kuna iga kord välismaal käies tõmbavad mind kümne küünega ligi pargid. Olgu siis Londonis Hyde Park, Barcelonas Parc Güell või nüüd Madriidis sealsed väikesed pargid ning Parque del Retiro!
Jardines de la Sabatinis
Jardines de la Sabatin labürindirägastik
Ja mõtle vaid, oma 2800 toaga seisab see pisikene loss täiesti tühjana (kui välja jätta muuseumid ja asjad). Mitte keegi seal ei ela! Kuningapere kunagi seal küll pesitses, kuid nüüdseks on nad kolinud pisemasse pessa. Nüüd korraldatakse seal vaid harva kuninglikke üritusi-vastuvõtte.
Muidugi ei saanud ma oma silmi ära ka Plaza de Orientalilt, mis kohe palee kõrval ning mis jällegi võitis vaikselt mu südame! Usun, et kui ma elaksin kusagil linnas, kus on sellised suured ja ilusad pargid, siis suur osa minu vabast ajast kuluks neis. Kas siis sõpradega jutustades ning einetased, siestat magades, raamatut lugedes, muusikat kuulates ning häid mõtteid mõeldes! Ma ausalt öeldes armastan nende siinset kommet minna sõpradega või perega välja piknikule, oma võikud ning joogid kenasti kaasas ning kuidas siis veedetakse pere või sõpradega täisväärtuslik päev-lõuna-õhtu!
Plaza Oriental - a perfect spot for a picnic!
Peale kuningapalee külastamist võtsime suuna ette Museu de Prado poole. Kuna oli ilus päev, siis otsustasime kasutada taas kondimootorit. Otse loomulikult jäi tee peale väike baar kaunis kohas, kus otsustasime võtta väikse järjekordse õlle-sangria ning suupiste – tortilla de patatas! See oli esimene kord mu emale-isale süüa ehtsat tortillat. Tuli välja, et mu ema polnud kunagi seda kodus teinud, vaatamata oma lubadustele ning minu retseptidele! Vot sulle! Aga maitses ning ütlesid, et teevad nüüd kodus ka. Vanaema oli ükskord teinud, oli ühe komponendi ära unustanud (keegi ei tea, mis see oli!) ning siis ei olnud üldse hästi välja tulnud, kuid nüüd minnakse uuele katsele! Pean nüüd vist vaikselt vennalt uurima hakkama, kas plaan ka reaalseks sai... Sellest hoolimata mulle meeldib väga selline reisimisviis, kus sa võid vaikselt ringi tiksuda ning kui tuleb isu, siis saab meelepärasesse baari maha istuda ning lihtsalt mõnuleda!
Tee muuseumi suunas oli muidugi konarlik. Mulle kohati tundub, et kõik hispaania linnad on sarnased – täis imepisikesi tänavakesi, mille nimesid mitte keegi ei raatsi kaardile panna! Tegelikult see poleks ju üldse võimalikki, sest neid lihtsalt on nii palju! Igatahes juhatas meid üks mees ja siis teine ning varsti olime enamvähem kaardi pealt ära tuntavas kohas!
Üks asi, mis mulle siin veel väga meeldib. Hispaanlaste abivalmidus. Kui sa ikka teed küsid, siis jäetakse pooleli kõik tööd-tegemised ning hakatakse hädasolijat aitama! Seletatakse ikka põhjalikult ning hoolikalt, mitte ei hüüta nii eestlaslikult mööda minnes, et jajaa, mine aga otse edasi ja siis üks hetk pööra sinna või tänna! Ja kui ka inimene ei tea, kus miski asub, siis pole ka ime, kui tõtatakse kohe sõpradelt-töökaaslastelt nõu küsima, et ikka hädasolijat aidata! Vahva!
Aga lõpuks olime me kohal! Museum del Prado ootas meid. Kella 18-20 oli tasuta sissepääs ning kohal me olimegi! Saan nüüd uhkusega öelda, et olen käinud ühes maailma kõige tähtsamas kunstimuuseumis! Säh! Prado on kuulus oma suure Euroopa ning Hispaania päritolu kunstikogu üle, mis sisaldab ka selliseid kuulsaid nimesid nagu Rembrandt, Velazquez, Goya ja nii edasi. Siiski tuleb mul tunnistada, et ma pole suur kunsti fänn, kus on kujutatud inimesi. Ma lihtsalt ei mõista seda, kes peaks tahtma omale seinale panna võõra inimese, kes tihtipeale on veel ka alasti! Mu pea lihtsalt ei mõista seda, olen ilmselgelt teistsuguse kunsti austaja! Sellest hoolimata meeldisid mulle kõige rohkem Velazquezi tööd.
Prado täies hiilguses
Peale muuseumi tiksusime mööda Paseo del Pradot pidi Plaza de la Cibelesi poole, kust omakorda pöörasime Puerta del Soli poole. Puerta de Sol on ilmselgelt ka üks neist kohtadest, kus igaüks ära käib, kuna see oli kunagi peamine väljak, kuhu kõik teed kokku viisid. Kui võib öelda, et kõik teed viivad Rooma, siis madrilenod võisid vanasti öelda, et kõik teed viivad Puerta del Soli. See on ka koht, kuhu koguneb rahvas uusaastaöösel, et vaadata õhkulastavat ilutulestikku ning vaikselt uue aasta tulemisest hulluks minna! Kahjuks on seal praegu käimas tõsised ehitustööd ning seetõttu polnud seal justkui midagi uudistada. Ainult palju tolmu ning erksavärvilised töömehed! See-eest leidsime nii pool juhuslikult üles sealt Madriidi sümboli – karu maasikapuuga!
Seejärel otsustasime teha väikese šopingtuuri. Meil on siin alanud suvised allahindlused ning inimesed on lausa hulluks käinud. Niivõrd hulluks, et kohati on lausa raske poe uksest sisse saada! Ja siis vaatad õhtul telekast, kuidas tarbimine väheneb ning inimesed kurdavad, et kriis ja kriis. No kus kohas see kriis teil siin on? Inimesed ei anna endale üldse aru. Ikka kohe üldse mitte. Vaadatakse, et ohoo! Pluus vaid 5 euri, ma võtan! Ja mitte ühe, vaid ikka eri värve ja särke värke. Kas aga seda uut hilpu tõesti vaja oli? Enamasti ikka mitte. Tarbimine, ma ütlen! Poodi minnakse kahel põhjusel: 1) kui sul tõesti midagi väga vaja on ja 2) kui sa lihtsalt juhtud poest mööda minemas ja näed seda asja, mis sind lihtsalt kutsub ning mille sa lausa pead saada, see asi mis on üdini sinulik!
Põikasime sisse siia ja sinna, kuid saagiks jäi vaid minu ostetud öösärk. No seda oli juba ammu vaja ning ma ikka noolisin seda siin Alicantes ka aeg-ajalt, kuni õige aja maha magasin ning see otsa sai. Ja Madriidis oli see olemas, otse loomulikult pidin selle endale soetama! Seejärel suundusime toidupoodi, et hotelli kõike head ja paremat osta (loe: õlut!) ning läksime hotelli.
Mina suure hooga tegin ühe musta leivaga võiku ning hakkasin Kroonikat lugema. Teised olid väsinud, mis väsinud! Ema isegi niivõrd väsinud, et ei viitsinud meiega isegi pärast linna peale minna. Läksime siis isaga kahekesi. Tatsasime tuledes tänavatel ringi, rääkisime maast ja ilmast. Jõudsime lõpuks kuningapalee juurde, mis oli tuledes lausa imeline! Samuti kõrval olev väljak Plaza de Oriental. Sealt edasi läksime Plaza de Espanale, uitasime ringi hipiturul ning uudistasime, mida pakuvad kohalikud murjamid ja siis tagasi hotelli! Head ööd.
No comments:
Post a Comment