Mulle alati meeldib avastada uusi linnu. Kõik on uus ja põnev ning käid silmad-suu lahti ringi! Pealegi olin ma kuulnud nii palju head Madriidist, et kohe tekkis huvi selle linna vastu ja vajadus teada saada, kas see linn mulle ka niivõrd meeldima hakkab.
Mu emps oli varem välja uurinud, et lennujaamast linna saab nii bussi kui metrooga. Kuna mulle tohutult meeldivad metrood, siis ma otse loomulikult otsustasin võtta metroo. Pealegi oli Maria mulle enne tuhat korda Madriidi metrood kiitnud, kuna see olevat alles renoveeritud ning hästi puhas ja korras. Aga oi kuidas ma kirusin ennast siis, kui ma muudkui metroo siltide järgi peatuse poole marssisin. See tee tundus lõputu, seljakott oli parajalt raske, uni silmas ning tagatipuks oli ka päris palav! Lisaks oli veel suur vajadus ruttu linna jõuda, ei teagi kohe miks.
Igatahes sebisin omale peatusest pileti, metroo onu märkis mul kaardil täpselt ära, millistes peatustes pean ringi istuma ning kuidas täpselt oma peatusesse kohale jõuan ning metroos ma olingi. Mulle ikka väga meeldivad metrood! Need on kuidagi mõnusad. Mulle meeldivad inimesed, kes metroos on. Loevad raamatut, ajalehte või kuulavad muusikat. Igaüks eri kohta teel. Ma vist olen ikka väga püsimatu hingega, sest mulle meeldivad rändavad inimesed või liikumine või ma ei oskagi seda kohe kirjeldada.
Igatahes olin ma 40 minutit hiljem linnas ning kui ma metroopeatusest välja astusin, siis esimese ehmatusena tahtis mind tuul lihtsalt minema pühkida. Mõtlesin siis kohe, et püha müristus, eestlased tulevad külla ning nüüd see ilm siis keerab ära. Ja pealegi, kuidagi jahe tundus ka esimese raksuna.
Hotelli leidmine oli lihtne, kes siis kaarti lugeda ei oskaks! Minust saaks hea rallisõitja muide, no mitte sõitja, aga kaardilugeja! Läksin hotelli, tore tädi võttis mind vastu! Ja siis seletasin, et mul vanemad tulevad hiljem koos voucheriga ning kindlasti teil pole vaba tuba veel, kuid kas ma saaksin oma asjad siia jätta ning siis kella 12 ajal naaseda. Tädi ütles kohe, et anna oma pass, vaatame kas tuba olemas. Tegi paar kiiremat kõnet ning sai teada, et ca 30 minuti pärast saab tuba valmis! Vaat kui tore! J
Tädi hakkas tegema mu passist koopiat ja küsis, et kas ma elan siin Madriidis. Ja siis läks jutt sujuvalt üle sellele, et ma elan Alicantes ning mis ma ikka teen jne. Tuli lõpuks välja, et sellel tädil on eestlasest sõbranna Madriidis, kes seal pidavat õppima ning nii ta siis minult küsiski, et ega ma juhuslikult ei tea teda. Peale mõningast jutuajamist suutsin ma vahepeal sõna sekka öelda, et äkki on teil ka Madriidi kaarti, et ma teeks väikse tiiru ja hommikusöögi ning siis naaseks oma tuppa. Mõeldud, tehtud!
Võtsin oma Lonely Planeti (jah, ma olen tõeline turist oma raamatukesega), kaardi ning rahakoti ja läksin oma esimest tiiru Madriidis tegema. Mulle on hakanud meeldima hommikud ning ärkavad linnad, mistõttu ma lausa nautisin oma jalutuskäiku! Meie hotell oli Gran Via ja Plaza Mayori lähedal kohe, seega jalutasin Plaza Mayorile, Plaza de Espanale ning siis tagasi Gran Viale, kus otsustasin mõne mõnusa söögikoha otsida. Leidsin hubase kohviku, küsisin menüüd. Vaatasin hinda, pidin pikali kukkuma! Võrreldes eluga Alicantes olid seal hinnad justkui mitu korda kallimad. Samas ma mõtlesin, et pole midagi, on puhkus ning võin ju end natukene hellitada. Tellisin kohvi ja tostada (tüüpiline hispaania hommikusöök, millega kõik eestlased ilmselt nälga jääks!) ning nautisin ärkavat linna, lugesin raamatut kuni silm hakkas kinni vajuma! Selge märk sellest, et oli aeg tagasi hotelli suunduda....
Küsisin oma toa võtme, mu asjad olid juba iseenest tuppa jõudnud muuseas, vaatasin ruttu toa üle ning keerasin tunnikeseks magama. Väike värskendus enne vanemate saabumist...
Aga juba siis ma teadsin, et see linn hakkab mulle väga meeldima (mitte et öelda, et ahvivaimustus tekiks!)
Mu emps oli varem välja uurinud, et lennujaamast linna saab nii bussi kui metrooga. Kuna mulle tohutult meeldivad metrood, siis ma otse loomulikult otsustasin võtta metroo. Pealegi oli Maria mulle enne tuhat korda Madriidi metrood kiitnud, kuna see olevat alles renoveeritud ning hästi puhas ja korras. Aga oi kuidas ma kirusin ennast siis, kui ma muudkui metroo siltide järgi peatuse poole marssisin. See tee tundus lõputu, seljakott oli parajalt raske, uni silmas ning tagatipuks oli ka päris palav! Lisaks oli veel suur vajadus ruttu linna jõuda, ei teagi kohe miks.
Igatahes sebisin omale peatusest pileti, metroo onu märkis mul kaardil täpselt ära, millistes peatustes pean ringi istuma ning kuidas täpselt oma peatusesse kohale jõuan ning metroos ma olingi. Mulle ikka väga meeldivad metrood! Need on kuidagi mõnusad. Mulle meeldivad inimesed, kes metroos on. Loevad raamatut, ajalehte või kuulavad muusikat. Igaüks eri kohta teel. Ma vist olen ikka väga püsimatu hingega, sest mulle meeldivad rändavad inimesed või liikumine või ma ei oskagi seda kohe kirjeldada.
Igatahes olin ma 40 minutit hiljem linnas ning kui ma metroopeatusest välja astusin, siis esimese ehmatusena tahtis mind tuul lihtsalt minema pühkida. Mõtlesin siis kohe, et püha müristus, eestlased tulevad külla ning nüüd see ilm siis keerab ära. Ja pealegi, kuidagi jahe tundus ka esimese raksuna.
Hotelli leidmine oli lihtne, kes siis kaarti lugeda ei oskaks! Minust saaks hea rallisõitja muide, no mitte sõitja, aga kaardilugeja! Läksin hotelli, tore tädi võttis mind vastu! Ja siis seletasin, et mul vanemad tulevad hiljem koos voucheriga ning kindlasti teil pole vaba tuba veel, kuid kas ma saaksin oma asjad siia jätta ning siis kella 12 ajal naaseda. Tädi ütles kohe, et anna oma pass, vaatame kas tuba olemas. Tegi paar kiiremat kõnet ning sai teada, et ca 30 minuti pärast saab tuba valmis! Vaat kui tore! J
Tädi hakkas tegema mu passist koopiat ja küsis, et kas ma elan siin Madriidis. Ja siis läks jutt sujuvalt üle sellele, et ma elan Alicantes ning mis ma ikka teen jne. Tuli lõpuks välja, et sellel tädil on eestlasest sõbranna Madriidis, kes seal pidavat õppima ning nii ta siis minult küsiski, et ega ma juhuslikult ei tea teda. Peale mõningast jutuajamist suutsin ma vahepeal sõna sekka öelda, et äkki on teil ka Madriidi kaarti, et ma teeks väikse tiiru ja hommikusöögi ning siis naaseks oma tuppa. Mõeldud, tehtud!
Võtsin oma Lonely Planeti (jah, ma olen tõeline turist oma raamatukesega), kaardi ning rahakoti ja läksin oma esimest tiiru Madriidis tegema. Mulle on hakanud meeldima hommikud ning ärkavad linnad, mistõttu ma lausa nautisin oma jalutuskäiku! Meie hotell oli Gran Via ja Plaza Mayori lähedal kohe, seega jalutasin Plaza Mayorile, Plaza de Espanale ning siis tagasi Gran Viale, kus otsustasin mõne mõnusa söögikoha otsida. Leidsin hubase kohviku, küsisin menüüd. Vaatasin hinda, pidin pikali kukkuma! Võrreldes eluga Alicantes olid seal hinnad justkui mitu korda kallimad. Samas ma mõtlesin, et pole midagi, on puhkus ning võin ju end natukene hellitada. Tellisin kohvi ja tostada (tüüpiline hispaania hommikusöök, millega kõik eestlased ilmselt nälga jääks!) ning nautisin ärkavat linna, lugesin raamatut kuni silm hakkas kinni vajuma! Selge märk sellest, et oli aeg tagasi hotelli suunduda....
Küsisin oma toa võtme, mu asjad olid juba iseenest tuppa jõudnud muuseas, vaatasin ruttu toa üle ning keerasin tunnikeseks magama. Väike värskendus enne vanemate saabumist...
Aga juba siis ma teadsin, et see linn hakkab mulle väga meeldima (mitte et öelda, et ahvivaimustus tekiks!)
No comments:
Post a Comment