Järgmine päev hakkas kosutava hommikusöögiga hotellis. Mulle meeldib hommikuti hotellides süüa ning mõnuleda. Kõik tehakse ette ja taha ära. Eks ma seda niivõrd ei igatseks, kui keegi mulle vahel kodus ka kohvi voodisse tassiks või kui saaksin lihtsalt hommikul vanemate juurde sisse sadada ning öelda rõõmsalt: “Pannkooke, palun!”.
Oli pühapäev. Ja mis tähendab pühapäev Madriidis? Et oli minek El Rastro turule! El Rastro turgu peetakse Euroopa kõige suuremaks kirbuturuks, kust võib soetadada endale pea kõike, mida hing ihaldab! Odavad riided, kotid, vanad flamenko plaadid, majapidamistarbed, jalanõud, elekritoonika ning vanaraud. Mulle jäi tunne justkui leiduks seal kõike ja kõigile!
Turg võlgneb oma nime verele, mis siit kunagi tänavatpidi alla voolas ning mis pärines nõlva otsas asuvatest tapamajadest. Vabaõhu kirbuturuna on El Rastro tegutsenud juba aga üle poole milleeniumi.
Tee sinna oli päris pikk ning juba varahommikul küllaltki soe (loe: palav!). Vähemalt minu jaoks. Millegipärast põhjast ning “külmalt” maalt pärit eestlased arvasid, et pole siin palav midagi. Ilmselgelt oli Madriidi kliima midagi teistsugust. Kuigi meil on kraadiklaasi näit Madriidiga enamjaolt suvel sama, siis Madriidis puudub igasugune õhk! Meil on vähemalt meri kohe lähedalt võtta, mistõttu võib kohata ka mõnusiad jahutavaid briise tänavanurkadel, kuid Madriidis oli sulaselge leitsak! Aga ei, kui jala, siis jala! Oleme tervislikud ☺
Teel turule võib leida mitmeid pisemaid väljakuid, kus on erinevaid putkasid ning müügipuntke. Näiteks lilleputkad.
Ja kui me lõpuks kohale jõudsime, siis ootas meid ees täielik kaos. Ma polnud juba ammu nii palju rhavast ühel kitsukesek tänaval näinud! Ja neid väikeseid putkasid ja müügikohti oli kõikjal, vähemalt nii kaugele kui silm seletas võis näha ringi sagivaid inimesi ning putkasid! Ruttu tõmbasin oma koti kaenlasse, kuna oli ju tark Lonely Planet öelnud, et El Rastro on eriline taskuvaraste lemmik!
Meie idee minna turule oli lihtne: lähme vaatame selle asja üle ning sammume edasi. Otse loomulikult ei tulnud sellest midagi välja. Jäime sinna ikka mõnusaks paariks tunniks ning lõppkokkuvõttes ostsime ka igast asju kokku. Käed olid pampusid kenasti ikka täis! Mul on ausalt öeldes täpselt meelest läinud, mida kõike me ostsime. Täpsemalt, mida ema ja isa ostsid. Mina sain omale saagiks ühe ilusa roosa kleidi, seeliku-kleidi (seda saab kanda nii seeliku kui kleidina), megailusa pluusi, arvutikoti (siin mul polnud seda ja olin oma arvutit käes muudkui kaasas tirinud, kui vaja oli!), mündikoti (sellise, kuhu hea eurosente visata ning nüüd ma muud kaasas ei kannagi). Ja kõik. Muidugi tundus seal kohati kõik kallis. Vähemalt minu jaoks. Olin harjunud käima Costa del Soli kirbuturgudel ning seal oli ikka kõik märkimisväärselt odavam! Aga õnneks ei tulnud mul oma rahakoti suud avada. Boonus vanematega reisil olles ☺
Kui ma neid meeste seksikaid kaabusid seal ka nägin, siis hõikasin kohe emale-isale, et selle te lihtsalt peate vennale viima, kindlasti tahab seda! Muidugi mu ema arvas selle peale, et ei, ei, Manks ei kanna selliseid asju. Mina ikka vastu, et kannab-kannab! Ja siis tehti kontrollkõne ning mis te arvate, mis mu vend vastuseks ütles? Otse loomulikult, et tahab seda kaabut! Ja nii ma siis tunglesingi tagasi kaabut soetama. Otse loomulikult oli ema sel ajal midagi veel endale leidnud ning ausalt öeldes, kui sa seal lihtsalt lolli näoga oleks ringi vaatama jäänud, siis oleks sealt igaüks midagi veel ja veel leidnud. Lõpuks oli mul juba tunne, et lähme ruttu ära, muidu läheme hulluks! Selleks hetkeks oli meil ikka mega palju asju juba kilekottidesse topitud! Mõeldud, tehtud! Lasime jalga! Äkki kunagi naasen sinna turule ning lähen kunagi uuesti lolliks.
EL Rastro ja paar pühapäevahommikust külastajat...
Selliseid hipistiilis riideid või suvekleite ja seelikuid oleks võinud sealt osta lõpmatuseni.
El Rastro turul, kust varusin kokku nii mõndagi :)
Ja mis järgneb tavaliselt šoppamisele? Loomulikult, et kosutav õllelonks! Võtsime suuna Plaza de Santa Ana poole, mida härra Lonely Planet iseloomustab kui ideaalset kohta lõunaks. Teepeal saime me vaikselt omavahel vaielda, kas viia asjad koju või ei. Ema oli meelt, et ei viitsi, mina ja isa arvasime aga et tuleks ikka asjad koju viia, sest kuhu me nii läheme. Ema oma õlle kätte saades mõtles uue stsenaariumi välja – nii kaua kuni meie asju ära viime, istub tema seal ning rüüpab paar lonksu veel! Igatahes saime end kenasti turgutada, kes õlu, kes sangriaga, kõhutäide oliivide näol ning niisama istuda ning jalga puhata. Järgmiseks peatuseks oli mõeldud hotell, et asjad ära viia ning seda kolmekesi! Ema üksi me ei jäta, see kaob veel ära, kuna orienteerumisega pole teda just kuigi palju õnnistatud!
Plaza de Santa Ana ja välikohvikud. Väljakut peetakse üheks parimaks, kus lõunat süüa.
Plaza de Santa Anal emaga - väike õlu, sangria ning oliivid!
Tagasiteel avastasime aga, et ka pühapäeval on siin poed lahti. Absoluutselt enamus tähtsamad kaubamärgid ja asjad. Tsivilisatsioon!!!! Ausalt, ma olin ikka arvestanud, et asi käib nii nagu mul Alicantes – pühapäeviti on kõik poed kinni ja asi vask! Kui nüüd välja arvata araablastele kuuluv 24 / 7 pood... Siin aga minu imestuseks – kõik lahti ja rahvas muudkui šoppaks ja šoppaks! Aga mis on saanud pühapäevast kui puhkamiseks mõeldud päevast?
Kui sulle maitseb liha, siis on Hispaania sinu paradiis. Kohalikus lihapoes-kohvikus.
Seejärel oli minu suureks sooviks minna El Retiro parki. Jällegi, nendes parkides on see miski, mis mind ligi tõmbab. Ma ise ei ole seda veel lahti jaganud, mis see täpselt on. Äkki see, et meil Eestis pole sellist suurt-suurt korralikku parki nagu Hyde Park? Või äkki on asi selles, et mulle lihtsalt meeldib siinne komme minna parki piknkikku pidama ning sõprade-perega aega veetma, komme, mida jällegi Eestis ei ole, sest jumal seda teab, millal järgmise vihmasahmaka osaliseks saad? Igatahes on need pargid mu suured lemmikud.
Mulle meeldib Madriidi juures see (ma oskan küll kommenteerida kesklinna osa), kuidas igal sinu sammul leidub mõni huvitav hoone või detail. Meie teekond pargi poole kulges mööda Gran Viat ning peagi seisime silmitsi Banco de Espana hoonega, mille kõrval Eesti Keskpank tundub väikse kääbusena. Ja seal samas kõrval oli veel mingi hoone, millel oli uhke kuldne kuppel. Ja selle kõrval hoone, mille otsas olid ratsanikud. Ja siis selle läheduses Cervantese Instituudi mõjuvõimas hoone. Ning tagatipuks seisime silmitsi Plaza de la Cibeles purskkaevuga! Uhke ning toretsev! Ning mis peamine, purskab!!!
Banco de Espana grandioosne hoone.
Teel El Retiro pargi poole. Kohalik triumfikaare moodi asjandus, mille nime ma täpselt ei tea.
Aga tagasi minu pargi juurde. Öeldakse, et üks pühapäevane jalutuskäik Parque del Buen Retiros on Madriidile sama omale kui tapas ning terrassiga kohvikud! Park on suuruselt tohutu, seal saaks ikka mõned head kilomeetrid maha käia või jooksta või hoopsiki oleks see ideaalne koht rulluisutamiseks. Kui ma elaks Madriidis, siis kuuluks seal nädalavahetusel uisutamine ning piknik minu traditsiooni hulka. See oleks kindlamast kindlam. Parki kaunistavad marmorist monumendid, suur-suur tiik, kus saab paati laenutada ning romantilist paadisõitu nautida, laste mänguväljakud, elegantsed ehitised ning muidugi ei tohi unustada ilmatuma suuri muruplatse, mis nädalavahetusel täituvad päevitajate või niisama loodust otsima tulnud madriidikatega!
Pargi keskel on suur tiik, kus saab paati laenutada ning romantilist paadisõitu nautida.
Estanque
Minu kindel eesmärk pargis oli otsida üles Kristallpalee – Palacio de Cristal – mille ilust olin ma varem nii palju kuulnud! Väikese seiklemisega leidsimegi selle üles. Sinna saab sisse vaid ilusa ilmaga, millegipärast vihmase ilmaga on palee suletud. Ja sinna rõõmsalt sisse tatsates tuli millegipärast meelde film “Helisev muusika”, kus see tüdruk ja poiss seal lehtlas on ning tüdruk laulab laulu “I’m sixteen, going on seventeen...”. Ja sellises hoones abielluks küll, ei väga ei ütleks ☺
Hiljem vaatasin oma kaamerast, et olin leebelt öeldes hulluks läinud oma pildistamisega kristallpalee juures. Üks kuni mitu pilti oli sellest jäädvustatud. Nii paleest endast, tiigistm purkskaevudest, koopast ja isegi seal ringi roomavatest partidest. Ups! Aga ma nägin ära selle, mis ma tahtsin!
Palacio de Cristal täies hiilguses! Sisse pääseb vaid päikesepaistelise ilmaga.
Purskkaev palee ees.
Kristallpalee ümber kolades avastasin laheda koopa.
Kuna nälg hakkas näpistama, hakkasime usinasti otsima söögikohta. Võtsime tee Atocha rongijaama poole. Olime seal kandis eelmine päev mitmeid söögikohti näinud ning seega oli siht vähemalt selge. Välismaal sobivat söögikohta leida võib vahel olla täielik võimatu missioon, sest inimeste söögi- ning kohaeelistused on ju niivõrd erinevad! Valisime välja kohaliku cafeteria, kus sai paellat! Vanemad võtsid paella, mina coca tonyina.
Kuna seal kõrval oli täpselt Atocha rongijaam ning millest olin varem pilte näinud, siis otsustasime ka seda kaema minna. Miks peaks sinna sisse minema ning miks väljast pilgu peale viskamine ei aita? Sellepärast, et seal sees on täielik botaanikaaed, palmisalu ning kilpkonnad-kalad pealekauba! Seda kõike nähes tekkis mul kaks reaktsiooni: 1) mismõttes on neil rongijaamas täispikkuses palmidega botaanikaaed, millest saavad veel osa laisklevad kilpkonnad? ning 2) kus on Balti jaama palmisalu? Ma ausalt öeldes järgmine kord Eestis rongi peale minnes viskaks hea meelega pilgu peale mõnele uimlevale minikilpkonnale! See oli jummala kihvt, kuidagi sooja ja mõnusa tunde tekitas. Mitte nagu meie kallis lagunev rongijaam, kus ma alati kasutan vaid marsruuti auto-rong-auto, sest ma lihtsalt ei julge sinna sisse oma nina pista! Mind on see koht jummala ära hirmutanud, kuna olen kuulnud nii palju, kuidas seal narkarid pesitsevad, kuidas sul taskud tühjaks varastatakse ning kuidas seal tagatipuks ka haiseb!
Atoha rongijaama botaanikaaed.
Kuna meil kindlat suunda peale seda enam ei olnud, siis otsustasime võtta suuna botaanikaaia poole, mis oli samuti kõrval. Kõik hakkasid juba vaikselt vinguma, et aitab-aitab, ei jaksa enam rohkem käia ning seetõttu võtsime omale suunaks lähedale jäävad kohad-asjad! Real Jardin Botanico sissepääs maksis paar eurot, isa see ei huvitanud, seega läksime meie kaks – ema ja mina. Tatsasime seal ringi, kahjuks pole me mingid taimeteadlased. Vähemalt mina mitte, ema ikka teadis neist istikutest märksa rohkem. Minu üllatuses olid seal külg külje kõrval nii tavalised taimed, juurikad nagu peet, redis ja isegi kõrvits, palmid, sõstrad ja puud-põõsad! Ja kõik see vabas õhus, mitte kusagil klaaskupli all. Kui uksi hakati sulgema, astusime välja, saime kokku isaga ning võtsime suuna edasi Plaza Mayori poole. Ideeks süüa jäätist ning kaeda milline elu käib peaväljakul pühapäeva õhtul.
Väljavõtteid botaanikaaiast.
Kohe mitte ei mõista, kuidas keegi viitsib neid puid-põõsaid ühesuguseks lõigata.
Jäätisest. Jäätisesorte on siin mustmiljon ning kõik, mis ma siin olen proovinud on lausa vapustavad! Siiski tuleb tunnistada, et jäätist siin väljas süüa tundub küllaltki kallis. Keskmine topsitäis, mis minusgusele jäätisesõbrale on täpselt paras, maksab ca 3 eurot. Poes saad lausa pool liitrit head jäätist 2 euriga. Samas ma ei mäletaks, et ma Eestis olles oleks väga väljas käies ka lahtist jäätist söönud, ikka parem mõni Balbiino või Premia. Aga mulle on hakanud meeldima, kuidas jäätisesöömisest on saanud mõnus nädalavahetuse traditsioon. Kas siis niisama lähemegi välja jäätise söömise eesmärgiga või oleme rannas ning premeerime end hiljem väikese jätsiga! Lisaks olen ma hakanud vahvli asemel paluma jäätist topsis. Miks? Sest minul on saanud jäätise söömisest pikk protsess (no ausalt, te ei suudaks ära uskuda, kui aeglaselt ma jäätist näost sisse ajan!) ning kuna meil võimust võtvas suvel lihtsalt jäätis sulab, siis on lihtsam, mugavam ja puhtam oma jäätist nautida topsist! Kes nüüd siis tahaks, et su ilusale valgele seelikule-kleidile mõni kole šokolaadijäätise tilk satuks, eksole!
Muuseas tundub, et siin süüakse jäätist palju ning absoluutselt igal kellaajal. Ja jäätise söömise eesmärgil välja minek on ka igati pop ning seda ükskõik mis vanuses. Näiteks Alicantes on promenaadidel ja peamistel tänavatel jäätisekohvikud lahti ka kell 2-3 öösel. Kui tuleb jäätiseisu, siis astu muudkui ligi ning küsi! Eestis sellist asja ei kohta. Samas ei käi Eestis nii palju inimesi ööstit jalutamas ka.
Tagasi Madriidi. Leidsime omale sobiva jätsi, topsid-vahvlid käes ning suundusime ühele suvalisele väljakule jäätist nautima! Seal edasi Plaza Mayorile, kus istusime lambiposti all paiknevale pingile ning jäime ootama pimenemist. Tuled läksid vaikselt põlema, rahvas tuli õhtuvõikusid nautima, kuulas tänavamuuskuid ning vaatas etteasteid! Just see tänavaelu ongi üks neid põhjusi, miks mulle siin nii väga meeldib! Selles tänavaelus on miskit. Ilmselt see, et Eestis seda lihtsalt kliima põhjustel praktiseerida ei saa.
Plaza Mayor õhtul
Jätsimüüja
Edasi suundusime öise kuningapalee ning Plaza de Espana poole ja kaarega tagasi hotelli. Unekotist ema suundus kohe magama, mina lugesin veel mõningaid ajakirju ning nii me Madriid otsa saigi. Hommikul tagasi Alicantesse.
Oli pühapäev. Ja mis tähendab pühapäev Madriidis? Et oli minek El Rastro turule! El Rastro turgu peetakse Euroopa kõige suuremaks kirbuturuks, kust võib soetadada endale pea kõike, mida hing ihaldab! Odavad riided, kotid, vanad flamenko plaadid, majapidamistarbed, jalanõud, elekritoonika ning vanaraud. Mulle jäi tunne justkui leiduks seal kõike ja kõigile!
Turg võlgneb oma nime verele, mis siit kunagi tänavatpidi alla voolas ning mis pärines nõlva otsas asuvatest tapamajadest. Vabaõhu kirbuturuna on El Rastro tegutsenud juba aga üle poole milleeniumi.
Tee sinna oli päris pikk ning juba varahommikul küllaltki soe (loe: palav!). Vähemalt minu jaoks. Millegipärast põhjast ning “külmalt” maalt pärit eestlased arvasid, et pole siin palav midagi. Ilmselgelt oli Madriidi kliima midagi teistsugust. Kuigi meil on kraadiklaasi näit Madriidiga enamjaolt suvel sama, siis Madriidis puudub igasugune õhk! Meil on vähemalt meri kohe lähedalt võtta, mistõttu võib kohata ka mõnusiad jahutavaid briise tänavanurkadel, kuid Madriidis oli sulaselge leitsak! Aga ei, kui jala, siis jala! Oleme tervislikud ☺
Teel turule võib leida mitmeid pisemaid väljakuid, kus on erinevaid putkasid ning müügipuntke. Näiteks lilleputkad.
Ja kui me lõpuks kohale jõudsime, siis ootas meid ees täielik kaos. Ma polnud juba ammu nii palju rhavast ühel kitsukesek tänaval näinud! Ja neid väikeseid putkasid ja müügikohti oli kõikjal, vähemalt nii kaugele kui silm seletas võis näha ringi sagivaid inimesi ning putkasid! Ruttu tõmbasin oma koti kaenlasse, kuna oli ju tark Lonely Planet öelnud, et El Rastro on eriline taskuvaraste lemmik!Meie idee minna turule oli lihtne: lähme vaatame selle asja üle ning sammume edasi. Otse loomulikult ei tulnud sellest midagi välja. Jäime sinna ikka mõnusaks paariks tunniks ning lõppkokkuvõttes ostsime ka igast asju kokku. Käed olid pampusid kenasti ikka täis! Mul on ausalt öeldes täpselt meelest läinud, mida kõike me ostsime. Täpsemalt, mida ema ja isa ostsid. Mina sain omale saagiks ühe ilusa roosa kleidi, seeliku-kleidi (seda saab kanda nii seeliku kui kleidina), megailusa pluusi, arvutikoti (siin mul polnud seda ja olin oma arvutit käes muudkui kaasas tirinud, kui vaja oli!), mündikoti (sellise, kuhu hea eurosente visata ning nüüd ma muud kaasas ei kannagi). Ja kõik. Muidugi tundus seal kohati kõik kallis. Vähemalt minu jaoks. Olin harjunud käima Costa del Soli kirbuturgudel ning seal oli ikka kõik märkimisväärselt odavam! Aga õnneks ei tulnud mul oma rahakoti suud avada. Boonus vanematega reisil olles ☺
Kui ma neid meeste seksikaid kaabusid seal ka nägin, siis hõikasin kohe emale-isale, et selle te lihtsalt peate vennale viima, kindlasti tahab seda! Muidugi mu ema arvas selle peale, et ei, ei, Manks ei kanna selliseid asju. Mina ikka vastu, et kannab-kannab! Ja siis tehti kontrollkõne ning mis te arvate, mis mu vend vastuseks ütles? Otse loomulikult, et tahab seda kaabut! Ja nii ma siis tunglesingi tagasi kaabut soetama. Otse loomulikult oli ema sel ajal midagi veel endale leidnud ning ausalt öeldes, kui sa seal lihtsalt lolli näoga oleks ringi vaatama jäänud, siis oleks sealt igaüks midagi veel ja veel leidnud. Lõpuks oli mul juba tunne, et lähme ruttu ära, muidu läheme hulluks! Selleks hetkeks oli meil ikka mega palju asju juba kilekottidesse topitud! Mõeldud, tehtud! Lasime jalga! Äkki kunagi naasen sinna turule ning lähen kunagi uuesti lolliks.
EL Rastro ja paar pühapäevahommikust külastajat...
Selliseid hipistiilis riideid või suvekleite ja seelikuid oleks võinud sealt osta lõpmatuseni.
El Rastro turul, kust varusin kokku nii mõndagi :)
Ja mis järgneb tavaliselt šoppamisele? Loomulikult, et kosutav õllelonks! Võtsime suuna Plaza de Santa Ana poole, mida härra Lonely Planet iseloomustab kui ideaalset kohta lõunaks. Teepeal saime me vaikselt omavahel vaielda, kas viia asjad koju või ei. Ema oli meelt, et ei viitsi, mina ja isa arvasime aga et tuleks ikka asjad koju viia, sest kuhu me nii läheme. Ema oma õlle kätte saades mõtles uue stsenaariumi välja – nii kaua kuni meie asju ära viime, istub tema seal ning rüüpab paar lonksu veel! Igatahes saime end kenasti turgutada, kes õlu, kes sangriaga, kõhutäide oliivide näol ning niisama istuda ning jalga puhata. Järgmiseks peatuseks oli mõeldud hotell, et asjad ära viia ning seda kolmekesi! Ema üksi me ei jäta, see kaob veel ära, kuna orienteerumisega pole teda just kuigi palju õnnistatud!Plaza de Santa Ana ja välikohvikud. Väljakut peetakse üheks parimaks, kus lõunat süüa.
Plaza de Santa Anal emaga - väike õlu, sangria ning oliivid!
Tagasiteel avastasime aga, et ka pühapäeval on siin poed lahti. Absoluutselt enamus tähtsamad kaubamärgid ja asjad. Tsivilisatsioon!!!! Ausalt, ma olin ikka arvestanud, et asi käib nii nagu mul Alicantes – pühapäeviti on kõik poed kinni ja asi vask! Kui nüüd välja arvata araablastele kuuluv 24 / 7 pood... Siin aga minu imestuseks – kõik lahti ja rahvas muudkui šoppaks ja šoppaks! Aga mis on saanud pühapäevast kui puhkamiseks mõeldud päevast?Kui sulle maitseb liha, siis on Hispaania sinu paradiis. Kohalikus lihapoes-kohvikus.
Seejärel oli minu suureks sooviks minna El Retiro parki. Jällegi, nendes parkides on see miski, mis mind ligi tõmbab. Ma ise ei ole seda veel lahti jaganud, mis see täpselt on. Äkki see, et meil Eestis pole sellist suurt-suurt korralikku parki nagu Hyde Park? Või äkki on asi selles, et mulle lihtsalt meeldib siinne komme minna parki piknkikku pidama ning sõprade-perega aega veetma, komme, mida jällegi Eestis ei ole, sest jumal seda teab, millal järgmise vihmasahmaka osaliseks saad? Igatahes on need pargid mu suured lemmikud.Mulle meeldib Madriidi juures see (ma oskan küll kommenteerida kesklinna osa), kuidas igal sinu sammul leidub mõni huvitav hoone või detail. Meie teekond pargi poole kulges mööda Gran Viat ning peagi seisime silmitsi Banco de Espana hoonega, mille kõrval Eesti Keskpank tundub väikse kääbusena. Ja seal samas kõrval oli veel mingi hoone, millel oli uhke kuldne kuppel. Ja selle kõrval hoone, mille otsas olid ratsanikud. Ja siis selle läheduses Cervantese Instituudi mõjuvõimas hoone. Ning tagatipuks seisime silmitsi Plaza de la Cibeles purskkaevuga! Uhke ning toretsev! Ning mis peamine, purskab!!!
Banco de Espana grandioosne hoone.
Teel El Retiro pargi poole. Kohalik triumfikaare moodi asjandus, mille nime ma täpselt ei tea.
Aga tagasi minu pargi juurde. Öeldakse, et üks pühapäevane jalutuskäik Parque del Buen Retiros on Madriidile sama omale kui tapas ning terrassiga kohvikud! Park on suuruselt tohutu, seal saaks ikka mõned head kilomeetrid maha käia või jooksta või hoopsiki oleks see ideaalne koht rulluisutamiseks. Kui ma elaks Madriidis, siis kuuluks seal nädalavahetusel uisutamine ning piknik minu traditsiooni hulka. See oleks kindlamast kindlam. Parki kaunistavad marmorist monumendid, suur-suur tiik, kus saab paati laenutada ning romantilist paadisõitu nautida, laste mänguväljakud, elegantsed ehitised ning muidugi ei tohi unustada ilmatuma suuri muruplatse, mis nädalavahetusel täituvad päevitajate või niisama loodust otsima tulnud madriidikatega!
Pargi keskel on suur tiik, kus saab paati laenutada ning romantilist paadisõitu nautida.
Estanque
Minu kindel eesmärk pargis oli otsida üles Kristallpalee – Palacio de Cristal – mille ilust olin ma varem nii palju kuulnud! Väikese seiklemisega leidsimegi selle üles. Sinna saab sisse vaid ilusa ilmaga, millegipärast vihmase ilmaga on palee suletud. Ja sinna rõõmsalt sisse tatsates tuli millegipärast meelde film “Helisev muusika”, kus see tüdruk ja poiss seal lehtlas on ning tüdruk laulab laulu “I’m sixteen, going on seventeen...”. Ja sellises hoones abielluks küll, ei väga ei ütleks ☺Hiljem vaatasin oma kaamerast, et olin leebelt öeldes hulluks läinud oma pildistamisega kristallpalee juures. Üks kuni mitu pilti oli sellest jäädvustatud. Nii paleest endast, tiigistm purkskaevudest, koopast ja isegi seal ringi roomavatest partidest. Ups! Aga ma nägin ära selle, mis ma tahtsin!
Palacio de Cristal täies hiilguses! Sisse pääseb vaid päikesepaistelise ilmaga.
Purskkaev palee ees.
Kristallpalee ümber kolades avastasin laheda koopa.
Kuna nälg hakkas näpistama, hakkasime usinasti otsima söögikohta. Võtsime tee Atocha rongijaama poole. Olime seal kandis eelmine päev mitmeid söögikohti näinud ning seega oli siht vähemalt selge. Välismaal sobivat söögikohta leida võib vahel olla täielik võimatu missioon, sest inimeste söögi- ning kohaeelistused on ju niivõrd erinevad! Valisime välja kohaliku cafeteria, kus sai paellat! Vanemad võtsid paella, mina coca tonyina.Kuna seal kõrval oli täpselt Atocha rongijaam ning millest olin varem pilte näinud, siis otsustasime ka seda kaema minna. Miks peaks sinna sisse minema ning miks väljast pilgu peale viskamine ei aita? Sellepärast, et seal sees on täielik botaanikaaed, palmisalu ning kilpkonnad-kalad pealekauba! Seda kõike nähes tekkis mul kaks reaktsiooni: 1) mismõttes on neil rongijaamas täispikkuses palmidega botaanikaaed, millest saavad veel osa laisklevad kilpkonnad? ning 2) kus on Balti jaama palmisalu? Ma ausalt öeldes järgmine kord Eestis rongi peale minnes viskaks hea meelega pilgu peale mõnele uimlevale minikilpkonnale! See oli jummala kihvt, kuidagi sooja ja mõnusa tunde tekitas. Mitte nagu meie kallis lagunev rongijaam, kus ma alati kasutan vaid marsruuti auto-rong-auto, sest ma lihtsalt ei julge sinna sisse oma nina pista! Mind on see koht jummala ära hirmutanud, kuna olen kuulnud nii palju, kuidas seal narkarid pesitsevad, kuidas sul taskud tühjaks varastatakse ning kuidas seal tagatipuks ka haiseb!
Atoha rongijaama botaanikaaed.
Kuna meil kindlat suunda peale seda enam ei olnud, siis otsustasime võtta suuna botaanikaaia poole, mis oli samuti kõrval. Kõik hakkasid juba vaikselt vinguma, et aitab-aitab, ei jaksa enam rohkem käia ning seetõttu võtsime omale suunaks lähedale jäävad kohad-asjad! Real Jardin Botanico sissepääs maksis paar eurot, isa see ei huvitanud, seega läksime meie kaks – ema ja mina. Tatsasime seal ringi, kahjuks pole me mingid taimeteadlased. Vähemalt mina mitte, ema ikka teadis neist istikutest märksa rohkem. Minu üllatuses olid seal külg külje kõrval nii tavalised taimed, juurikad nagu peet, redis ja isegi kõrvits, palmid, sõstrad ja puud-põõsad! Ja kõik see vabas õhus, mitte kusagil klaaskupli all. Kui uksi hakati sulgema, astusime välja, saime kokku isaga ning võtsime suuna edasi Plaza Mayori poole. Ideeks süüa jäätist ning kaeda milline elu käib peaväljakul pühapäeva õhtul.Väljavõtteid botaanikaaiast.
Kohe mitte ei mõista, kuidas keegi viitsib neid puid-põõsaid ühesuguseks lõigata.
Jäätisest. Jäätisesorte on siin mustmiljon ning kõik, mis ma siin olen proovinud on lausa vapustavad! Siiski tuleb tunnistada, et jäätist siin väljas süüa tundub küllaltki kallis. Keskmine topsitäis, mis minusgusele jäätisesõbrale on täpselt paras, maksab ca 3 eurot. Poes saad lausa pool liitrit head jäätist 2 euriga. Samas ma ei mäletaks, et ma Eestis olles oleks väga väljas käies ka lahtist jäätist söönud, ikka parem mõni Balbiino või Premia. Aga mulle on hakanud meeldima, kuidas jäätisesöömisest on saanud mõnus nädalavahetuse traditsioon. Kas siis niisama lähemegi välja jäätise söömise eesmärgiga või oleme rannas ning premeerime end hiljem väikese jätsiga! Lisaks olen ma hakanud vahvli asemel paluma jäätist topsis. Miks? Sest minul on saanud jäätise söömisest pikk protsess (no ausalt, te ei suudaks ära uskuda, kui aeglaselt ma jäätist näost sisse ajan!) ning kuna meil võimust võtvas suvel lihtsalt jäätis sulab, siis on lihtsam, mugavam ja puhtam oma jäätist nautida topsist! Kes nüüd siis tahaks, et su ilusale valgele seelikule-kleidile mõni kole šokolaadijäätise tilk satuks, eksole!Muuseas tundub, et siin süüakse jäätist palju ning absoluutselt igal kellaajal. Ja jäätise söömise eesmärgil välja minek on ka igati pop ning seda ükskõik mis vanuses. Näiteks Alicantes on promenaadidel ja peamistel tänavatel jäätisekohvikud lahti ka kell 2-3 öösel. Kui tuleb jäätiseisu, siis astu muudkui ligi ning küsi! Eestis sellist asja ei kohta. Samas ei käi Eestis nii palju inimesi ööstit jalutamas ka.
Tagasi Madriidi. Leidsime omale sobiva jätsi, topsid-vahvlid käes ning suundusime ühele suvalisele väljakule jäätist nautima! Seal edasi Plaza Mayorile, kus istusime lambiposti all paiknevale pingile ning jäime ootama pimenemist. Tuled läksid vaikselt põlema, rahvas tuli õhtuvõikusid nautima, kuulas tänavamuuskuid ning vaatas etteasteid! Just see tänavaelu ongi üks neid põhjusi, miks mulle siin nii väga meeldib! Selles tänavaelus on miskit. Ilmselt see, et Eestis seda lihtsalt kliima põhjustel praktiseerida ei saa.
Plaza Mayor õhtul
Jätsimüüja
Edasi suundusime öise kuningapalee ning Plaza de Espana poole ja kaarega tagasi hotelli. Unekotist ema suundus kohe magama, mina lugesin veel mõningaid ajakirju ning nii me Madriid otsa saigi. Hommikul tagasi Alicantesse.
No comments:
Post a Comment