Olles nüüdseks elanud juba pea paar kuud Eestist eemal ning puutudes iga päev tihedalt kokku noortega, olen hakanud märkama erinevusi, mis on siinsete ning Eesti noorte vahel.
Olen veendunud, et eesti noored on 100% ettevõtlikumad ning suurema saavutusvajadusega kui hispaania noored. Eesti noorel on enamasti juba varakult kindel siht silme ees, mille poole samm-sammult püüeldakse. Olgu siis selleks edasi õppima minek, soovitud amet või töökoht, auto või korteri soetamine, reisimine või välismaale elama minek. Samuti on eesti noor hakkajam looma oma ettevõtet ning lööma kaasa erinevate organisatsioonides või tegevustes. Mulle on hakanud tunduma, et eesti noor teab rohkem, mida ta niiöelda elult tahab kui siinsed noored ning tänu sellele saab ka varem täiskasvanuks ning hakkab mõtlema tulevikule, on intelligentsem ning arukam.
Siinne noorus on kohati kaootiline. Ei tea nad, mida teha, mida tahta ning kas üldse midagi tahta. Paljudele tundub sobilik mõtteviis, et küll elu näitab, mis saab ning milleks muretseda tuleviku pärast – kõik on siiani kenasti hakkama saanud, küll saame meie ka! Kuigi selline mõtteviis võib esialgu tunduda vastuvõetamatu, siis ei saa siiski öelda, et see oleks üdini halb. Kohati tundub, et nende kaootilisus ning muretu mõtteviis teevad elu spontaansemaks ning värvilisemaks ning seetõttu on hakanud mulle nende mõtteviis üha rohkem meeldima!
Näiteks on eestlasel vaja alati kindlat plaani. Eestlane teab tavaliselt juba jaanuaris millal ta suvepuhkuse välja võtab. Siin pole kellelgi õrna aimugi isegi praegu! Puhkus võetakse siis, kui tuleb tuju või tihtipeale ei tea nad üldse, mis puhkusega peale hakata. Nii ongi minu osakonnas näiteks ainult üks inimene praeguseks ära määranud, et võtab puhkuse augustis, teised ei viitsi puhkuse plaanide peale üldse mitte mõeldagi!
Või näiteks nädalavahetuseks plaane tehes teavad juba enamus eesti noori nädala alguses, mis pidu kusagil klubis on ning kuhu nimekirja end panna tuleb. Jess, plaan nädalavahetusel välja minekuks olemas! Siin on pigem mõtteviis, et lähme võtame midagi, tiirutame niisama ringi ja kus elu käib, sinna ka läheme. Niisama siin-seal ringi uitamine-jalutamine on väga omane kohalikule ööelule!
Samuti olen rääkinud oma eesti sõpradega, kes soovivad minna välismaale tööle või õppima. Mitte keegi neist pole veel Eestist lahkunud, kuna neil puudub plaan! Mitte keegi pole neist lihtsalt kohvrit pakkinud ning läinud, sest see oleks ju liiga riskantne! Äkki ma veel põrun, ei leia tööd või mulle ei meeldi! Võrdluseks siinkohal toon oma korterikaaslase Maria Jose, kes 7 aastat tagasi otsustas, et nüüd on aeg pakkida kohvrid ning minna Inglismaale keelt õppima. Kaks nädalat hiljem oli ta Londonis, esimest korda üksinda välismaal. Esialgne plaan oli lahkuda paariks kuuks, kiiresti sai sellest aasta, kaks, kolm.....kuni lõpuks naases ta Hispaaniasse viis aastat hiljem. Olen mitmeid kordi talt küsinud, kuidas nii juhtus ning ta kunagi ei oska seda täpselt seletada. Ütleb vaid, et juhtus nii ning ei kahetse hetkekski. Lisaks üks sõber läheb augustis Ameerikasse õppima, kuna tundub huvitav ning teistmoodi. Küsisin ta käest, kas ta ei karda, et ei saa hakkama (ta ei räägi väga inglise keelt) või raha ei jätku? Ütles, et kui ta pidevalt nii mõtleks, siis ta ei lahkuks siit kunagi ning tuleb lihtsalt rohkem vaeva näha, et hakkama saada! Ja näete, plaani pole vaja...
Üks asi, mis mull Eesti noorte juures väga meeldib on nende arukus, iseseisvus ning täiskasvanulikkus. Pea iga noor Eestis soovib täisealiseks saades võimalikult kiiresti kodust “põgeneda” ning niiöelda oma elu elama hakata. Ma ei oska öelda, kas see on õige või vale, siinkohal peab igaüks ise otsustama. Kuid kui võimalus selleks, siis miks mitte! Siin aga elavad noored vanematega kuni 25-28-eluaastani ja see on täiesti normaalne! Kui sa varem kodust välja kolid, oled justkui tulnukas! Ja vanemad siin talutavad oma võsukesi igale poole. Näiteks kui tekib idee, et tahaks võtta osa mingist kursusest või tegevusest, siis marsivad noored oma vanematega meie keskusesse, istuvad kõik koos rõõmsalt maha ning hakkavad oma küsimustega sind pommitama. Seejuures küsijateks on enamasti vanemad, võsuke istub vaikselt kõrval ning noogutab vaikselt...Eestis sellist asja juba naljalt ei kohta! Ning kuna vanemaid oma lapsi igal sammul aitavad ning neil endil midagi proovida ning sellest õppida ei lase, siis on siinsed noored ka suhteliselt eluvõõrad.
Kohe kindlasti on eesti noor töökam kui hispaania oma. Üks põhjamaallane saab antud ülesanded tehtud ära päevaga, kui lõunamaa inimesel kulub selleks 2-3 päeva. Moto, et sa pead nautima seda, mida teed ning moto “küll aega on” saadab lõunamaa inimesi igal sammul. Seetõttu pole üldse ime, kui meilidele vastamine võtab aega paar päeva, ühe paberi jõudmine teiselt korruselt neljandale nädala ning vastamata kõne puhul tagasi helistamist pole üldse mõtet oodata! Siinkohal aga tekib küsimus – kas meie eestlaslik töönarkomaania teeb meid õnnelikumaks ning kas me tunneme end paremini, kui teame, kui palju asju me päeva jooksul korda oleme saatnud, seejuures pidevalt kurtes, et ma olen väsinud ning mul on kõigest kõrini? Olen siin tähele pannud, et inimesed ei tule hommikul tööle jutuga ma olen nii väsinud või mul on uni. Siin jõutakse kenasti end välja puhata, et järgmisel päeval rõõmsa meelega tööle minna, võetakse asja rahulikult ning leitakse aega, et panna tähele, mis ümberringi toimub. Eestis mulle kohati tundus, et kõik on väikesed oravad rattas ning elu jookseb lihtsalt mööda. Olen veendunud, et inimesed on siin rõõmsamad ning õnnelikumad. Olgu selle põhjuseks siis päike, kliima, elurütm või jumal teab mida veel.
Hispaania noor on kindlasti paiksem, kuigi see on praegu kõvasti muutumas. Suur osa noori ning ka ülejäänud hispaanlasi pole kunagi Hispaaniast välja jõudnud. Nad pole tihtipeale käinud isegi kõige suurtemates Hispaania linnades. Enamus on käinud küll pealinnas Madriidis, kuid Barcelona, Valencia või Sevilla on paljudele täiesti tume maa. Rääkimata siis välismaal käimisest ning ringi reisimisest. Üheks põhjuseks, miks hispaanlased eriti oma riigist välja ei jõua on see, et neil on kõik siin olemas! Kui tahad päikest, randa ja snorgeldamist, mine lõunasse Costa del Soli või Costa Blancale. Kui soovid kultuuri, kunsti ja arhitektuuriga tutvuda, mine Madriidi, Barcelonasse või Sevillasse. Kui soovid suusatada ning suurtel lainetel surfata, sõida põhja Asturiasse. Milleks siis üldse peaks reisile minema kui kõik vajalik käe-jala juures?
Sellest tulenevalt on hispaania noored ka jube väikse silmaringiga. Enamus neist ei kujuta üldse ettegi kus Eesti asub. Kõige naljakam oli, kui ühed tüdrukud pakkusid, et me asume Türgi kandis. No tere talv! Nii palju peaks ju ikka teadma, kus kandis me asume. Samas võib olla see ka hispaania haridussüsteemi viga, mitte noorte endi. Ja tihtipeale ei tea siinsed noored maailma uudistest midagi, nad isegi ei taha nendest midagi kuulda. Näiteks minu korterikaaslane Teresa läheb õhtuste uudiste maailma uudiste osa ajal tavaliselt süüa tegema või suitsupausile. Kord küsisin ta käest, et kas teda ei huvita, mis toimub Hispaaniast väljaspool. Vastuseks sain oodatu: mitte eriti, see ei mõjuta meid!
Eesti noor muudkui reisiks ning lahkuks kodumaalt. Vähemalt selline mulje on mulle viimase paari aasta jooksul jäänud...
Kurb on ka tõdeda, et siinsed noored ei oska keeli. Kuigi koolides õpetatakse kõikidele inglise keelt, siis nad küll oskavad kirjutada ning grammatikat, kuid rääkimisest võib vaid unistada. See on kohati lausa koomiline, kuidas neile keeli õpetatakse. Kuna õpetajad riigikoolides isegi väga hästi ei oska, siis nad ka ei paranda oma õpilasi, kui midagi valesti läheb, neil pole materjale või üldse õrna aimugi, mida peaks õpetama. Vähemalt selline on olnud minu kokkupuude siinsete inglise keele tundidega.
Üldiselt aga mulle meeldivad nii eesti kui hispaania noored. Mulle meeldib eestlase asjalikkus ning vahel tunnen sellest tõsiselt puudust. Samas naudin hispaanlaste rahulikku elustiili ning imetlen nende oskust nautida elu. Eesti noortel oleks väga palju õppida hispaania noortelt ning vastupidi.
Olen veendunud, et eesti noored on 100% ettevõtlikumad ning suurema saavutusvajadusega kui hispaania noored. Eesti noorel on enamasti juba varakult kindel siht silme ees, mille poole samm-sammult püüeldakse. Olgu siis selleks edasi õppima minek, soovitud amet või töökoht, auto või korteri soetamine, reisimine või välismaale elama minek. Samuti on eesti noor hakkajam looma oma ettevõtet ning lööma kaasa erinevate organisatsioonides või tegevustes. Mulle on hakanud tunduma, et eesti noor teab rohkem, mida ta niiöelda elult tahab kui siinsed noored ning tänu sellele saab ka varem täiskasvanuks ning hakkab mõtlema tulevikule, on intelligentsem ning arukam.
Siinne noorus on kohati kaootiline. Ei tea nad, mida teha, mida tahta ning kas üldse midagi tahta. Paljudele tundub sobilik mõtteviis, et küll elu näitab, mis saab ning milleks muretseda tuleviku pärast – kõik on siiani kenasti hakkama saanud, küll saame meie ka! Kuigi selline mõtteviis võib esialgu tunduda vastuvõetamatu, siis ei saa siiski öelda, et see oleks üdini halb. Kohati tundub, et nende kaootilisus ning muretu mõtteviis teevad elu spontaansemaks ning värvilisemaks ning seetõttu on hakanud mulle nende mõtteviis üha rohkem meeldima!
Näiteks on eestlasel vaja alati kindlat plaani. Eestlane teab tavaliselt juba jaanuaris millal ta suvepuhkuse välja võtab. Siin pole kellelgi õrna aimugi isegi praegu! Puhkus võetakse siis, kui tuleb tuju või tihtipeale ei tea nad üldse, mis puhkusega peale hakata. Nii ongi minu osakonnas näiteks ainult üks inimene praeguseks ära määranud, et võtab puhkuse augustis, teised ei viitsi puhkuse plaanide peale üldse mitte mõeldagi!
Või näiteks nädalavahetuseks plaane tehes teavad juba enamus eesti noori nädala alguses, mis pidu kusagil klubis on ning kuhu nimekirja end panna tuleb. Jess, plaan nädalavahetusel välja minekuks olemas! Siin on pigem mõtteviis, et lähme võtame midagi, tiirutame niisama ringi ja kus elu käib, sinna ka läheme. Niisama siin-seal ringi uitamine-jalutamine on väga omane kohalikule ööelule!
Samuti olen rääkinud oma eesti sõpradega, kes soovivad minna välismaale tööle või õppima. Mitte keegi neist pole veel Eestist lahkunud, kuna neil puudub plaan! Mitte keegi pole neist lihtsalt kohvrit pakkinud ning läinud, sest see oleks ju liiga riskantne! Äkki ma veel põrun, ei leia tööd või mulle ei meeldi! Võrdluseks siinkohal toon oma korterikaaslase Maria Jose, kes 7 aastat tagasi otsustas, et nüüd on aeg pakkida kohvrid ning minna Inglismaale keelt õppima. Kaks nädalat hiljem oli ta Londonis, esimest korda üksinda välismaal. Esialgne plaan oli lahkuda paariks kuuks, kiiresti sai sellest aasta, kaks, kolm.....kuni lõpuks naases ta Hispaaniasse viis aastat hiljem. Olen mitmeid kordi talt küsinud, kuidas nii juhtus ning ta kunagi ei oska seda täpselt seletada. Ütleb vaid, et juhtus nii ning ei kahetse hetkekski. Lisaks üks sõber läheb augustis Ameerikasse õppima, kuna tundub huvitav ning teistmoodi. Küsisin ta käest, kas ta ei karda, et ei saa hakkama (ta ei räägi väga inglise keelt) või raha ei jätku? Ütles, et kui ta pidevalt nii mõtleks, siis ta ei lahkuks siit kunagi ning tuleb lihtsalt rohkem vaeva näha, et hakkama saada! Ja näete, plaani pole vaja...
Üks asi, mis mull Eesti noorte juures väga meeldib on nende arukus, iseseisvus ning täiskasvanulikkus. Pea iga noor Eestis soovib täisealiseks saades võimalikult kiiresti kodust “põgeneda” ning niiöelda oma elu elama hakata. Ma ei oska öelda, kas see on õige või vale, siinkohal peab igaüks ise otsustama. Kuid kui võimalus selleks, siis miks mitte! Siin aga elavad noored vanematega kuni 25-28-eluaastani ja see on täiesti normaalne! Kui sa varem kodust välja kolid, oled justkui tulnukas! Ja vanemad siin talutavad oma võsukesi igale poole. Näiteks kui tekib idee, et tahaks võtta osa mingist kursusest või tegevusest, siis marsivad noored oma vanematega meie keskusesse, istuvad kõik koos rõõmsalt maha ning hakkavad oma küsimustega sind pommitama. Seejuures küsijateks on enamasti vanemad, võsuke istub vaikselt kõrval ning noogutab vaikselt...Eestis sellist asja juba naljalt ei kohta! Ning kuna vanemaid oma lapsi igal sammul aitavad ning neil endil midagi proovida ning sellest õppida ei lase, siis on siinsed noored ka suhteliselt eluvõõrad.
Kohe kindlasti on eesti noor töökam kui hispaania oma. Üks põhjamaallane saab antud ülesanded tehtud ära päevaga, kui lõunamaa inimesel kulub selleks 2-3 päeva. Moto, et sa pead nautima seda, mida teed ning moto “küll aega on” saadab lõunamaa inimesi igal sammul. Seetõttu pole üldse ime, kui meilidele vastamine võtab aega paar päeva, ühe paberi jõudmine teiselt korruselt neljandale nädala ning vastamata kõne puhul tagasi helistamist pole üldse mõtet oodata! Siinkohal aga tekib küsimus – kas meie eestlaslik töönarkomaania teeb meid õnnelikumaks ning kas me tunneme end paremini, kui teame, kui palju asju me päeva jooksul korda oleme saatnud, seejuures pidevalt kurtes, et ma olen väsinud ning mul on kõigest kõrini? Olen siin tähele pannud, et inimesed ei tule hommikul tööle jutuga ma olen nii väsinud või mul on uni. Siin jõutakse kenasti end välja puhata, et järgmisel päeval rõõmsa meelega tööle minna, võetakse asja rahulikult ning leitakse aega, et panna tähele, mis ümberringi toimub. Eestis mulle kohati tundus, et kõik on väikesed oravad rattas ning elu jookseb lihtsalt mööda. Olen veendunud, et inimesed on siin rõõmsamad ning õnnelikumad. Olgu selle põhjuseks siis päike, kliima, elurütm või jumal teab mida veel.
Hispaania noor on kindlasti paiksem, kuigi see on praegu kõvasti muutumas. Suur osa noori ning ka ülejäänud hispaanlasi pole kunagi Hispaaniast välja jõudnud. Nad pole tihtipeale käinud isegi kõige suurtemates Hispaania linnades. Enamus on käinud küll pealinnas Madriidis, kuid Barcelona, Valencia või Sevilla on paljudele täiesti tume maa. Rääkimata siis välismaal käimisest ning ringi reisimisest. Üheks põhjuseks, miks hispaanlased eriti oma riigist välja ei jõua on see, et neil on kõik siin olemas! Kui tahad päikest, randa ja snorgeldamist, mine lõunasse Costa del Soli või Costa Blancale. Kui soovid kultuuri, kunsti ja arhitektuuriga tutvuda, mine Madriidi, Barcelonasse või Sevillasse. Kui soovid suusatada ning suurtel lainetel surfata, sõida põhja Asturiasse. Milleks siis üldse peaks reisile minema kui kõik vajalik käe-jala juures?
Sellest tulenevalt on hispaania noored ka jube väikse silmaringiga. Enamus neist ei kujuta üldse ettegi kus Eesti asub. Kõige naljakam oli, kui ühed tüdrukud pakkusid, et me asume Türgi kandis. No tere talv! Nii palju peaks ju ikka teadma, kus kandis me asume. Samas võib olla see ka hispaania haridussüsteemi viga, mitte noorte endi. Ja tihtipeale ei tea siinsed noored maailma uudistest midagi, nad isegi ei taha nendest midagi kuulda. Näiteks minu korterikaaslane Teresa läheb õhtuste uudiste maailma uudiste osa ajal tavaliselt süüa tegema või suitsupausile. Kord küsisin ta käest, et kas teda ei huvita, mis toimub Hispaaniast väljaspool. Vastuseks sain oodatu: mitte eriti, see ei mõjuta meid!
Eesti noor muudkui reisiks ning lahkuks kodumaalt. Vähemalt selline mulje on mulle viimase paari aasta jooksul jäänud...
Kurb on ka tõdeda, et siinsed noored ei oska keeli. Kuigi koolides õpetatakse kõikidele inglise keelt, siis nad küll oskavad kirjutada ning grammatikat, kuid rääkimisest võib vaid unistada. See on kohati lausa koomiline, kuidas neile keeli õpetatakse. Kuna õpetajad riigikoolides isegi väga hästi ei oska, siis nad ka ei paranda oma õpilasi, kui midagi valesti läheb, neil pole materjale või üldse õrna aimugi, mida peaks õpetama. Vähemalt selline on olnud minu kokkupuude siinsete inglise keele tundidega.
Üldiselt aga mulle meeldivad nii eesti kui hispaania noored. Mulle meeldib eestlase asjalikkus ning vahel tunnen sellest tõsiselt puudust. Samas naudin hispaanlaste rahulikku elustiili ning imetlen nende oskust nautida elu. Eesti noortel oleks väga palju õppida hispaania noortelt ning vastupidi.
Sagrat Cor - kirik, mis on tegelikult kaks kirikut yksteise otsas. 
Tibitabo vaateplatvormil. Taamal on lobustuspark.
Plaza de Catalunya
Tanavamuusikud 
Ja siis sain kokku Irenega. Kuna oli natukene pilviseks tõmmanud, siis jalutasime kõigepealt niisam vanalinnas ringi. Katedraal, mida praegu rekonstrueeriti, ei jätnud just kuigi sügavat muljet. Samuti ka mitte Picasso muuseum ega Esglesia de Santa Maria del Mar, mida peetakse üheks Barcelona ilusaimaks.
Triumfikaar.
Kunst Barcelona tanavatel. Selle juures tuli kohe meedle, kuidas me Anne-Maiga minu keskkooli lopus Barcelonas kaisime ning Anne-Mail peaks selle juures veel ka pilt olema! 
La Barceloneta rand ning World Trade Centre.
Suur vahk-poiss.
Muuseum Palau Nacional.
Muuseumi juures. Minu selja taha jaab Tibitabo.
Plaza de España ja kaks kuulsat torni.
Trepid, millest tuli usinasti yles ja alla ronida.
Vaatega Plaza de Españale.
Harjavoitlusring Plaza de Españal.
Peale väljaku külastamist, olles väsinud treppidest üles ja alla ronimisest (kohalikud ütlesid, et minu sealoleku ajal oli Barcelona vallutanud enneolematu kuumus ning keegi rääkis isegi ka 41 kraadist, kuigi ma seda väga ei usuks!), otsustasin, et on aeg sõita La Sagrada Familia juurde, võtta üks hingetõmbepaus, kirjutada kaarte, juua kohvi ning tõmmata niisama hinge!
La Sagrada Familia juures, Gaudí pargis. Kui see 2020. valmis saab, lahen sinna uuesti.
Seejärel liikusin sadamasse. Idee oli teha paar kiiremat pilti olümpiasadamast onule, et tal ikka meeles seisaks, kus ta 1992. aastal olümpial poistega medalit toomas käis. Ja siis hüppasin läbi turul ning sain kokku Irene ja Fernandaga. Siinne kõige kuulsam turg La Ramblal paiknev Mercat de la Boqueria on täielik turistilõks. Kõik on nii kallis ning igal pool võib näha vaid turiste. Sama lugu on La Rambla (Barcelona peatänav) endaga. Liikuda seal on võimatu, inimesed voorivad-edasi tagasi, miimid üritavad sind meelitada pilti tega ning raha andma, putkasid pidavad murjamid suveniire ostma.
Valjak, mille leidsin La Rambla juurest, kuid mille nimi mul hetkel enam meeles pole! 
La Rambla tanavaelu - kunstnikud, lillemyyjad, miimid ja jumal teab missugused sulelised ja karvased veel.
Paar pilti Barcelona koige kuulsamalt turult - Mercat de la Boquería
Barcelona tanavatel.
Irene sõbranna Fernanda on Brasiiliast ning Hispaanias kuni suve lõpuni. See on tema esimene kord olla Euroopas, kuigi tema pool suguvõsa elab Portugalis (muuseas Faros!!!) ning onu Barcelonas. Siia tuli ta just keelt õppima ning niiöelda maailma avastama ja sugulasi kohtama. Sugulasi, keda ta kunagi varem polnud elus näinud ning ütles seepeale, et natukene kardab. See-eest pidavat talle väga Euroopas meeldima ning ütles, et ausalt öeldes ei taha väga koju tagasi minna. Ja see müüt, et brasiillannad on megakenad, vastab 110% tõele.
