Nädalavahetusel pidin ma minema Benidormi. Minu endine klassivend Hendrik oli seal oma sõpradega. Saatsin neile siis reedel sõnumi, et hea meelega tuleks pühapäeval ning oleks nendega terve päeva koos. Hendrik vastas, et väga tore ning kui mul ka sõbrannasid, siis võtku aga ma julgelt kaasa!
Rääkisin siis Mariale ja Teresale, et nüüd pühapäeval minek Benidormi. Sõbrad seal ning et ikka ka nemad kaasa tuleksid. Muidugi öeldi mulle selle peale, et ei, ei, ei – me ei julge! Hästi, lähen siis üksinda!
Pühapäeva hommikul kella kümne paiku saatsin Hendrikule sõnumi, et sauki, ma nüüd hakkaks tulema, kas olete elus ning kus te täpsemalt olete. Vastust mitte kusagil. Ootasin ja ootasin ja ootasin. Kella kolme paiku olin saanud sõnumi, et me nüüd just ärkasime, käime pesemas, söömas ja siis liiguks välja. Mina olin sõnumi saatmise ajal väljas jooksmas, kuna mõtlesin, et ei pane oma elu nende pärast pausile ja seega sain sõnumi pooletunnise hilinemisega. Seepeale mõtlesin, et kui ma nüüd pesemas käin, korda sätin ning trammiga tunniajase sõidu teen, siis on kell juba kuus-seitse kui Benidormi jõuan pluus ma pean veel õhtul tagasi tulema.
Saatsin Hendrikule sõnumi, et tead, mul pole enam mõtet nii hilja sinna tulla. Pukk vastas, et okei, mõtlesime homme-ülehomme tulla Alicantesse, lähme siis sööma koos. Saatsin vastu, et tulge homme, ma teisipäeval lähen Barcelonasse. Hästi, kokku lepitud, õhtusöök esmaspäeva õhtul.
Mida muidgi polnud, oli see õhtusöök esmaspäeva õhtul. Hendrikust ei kippu ega kõppu ning mõtlesin, et mina siis ka vaeva nägema rohkem ei hakka. Las ta olla. Lisaks oli mu vend mind ka ette hoiatanud, et äkki ma üldse ei kannatakski nendega olla, sest peale Hendriku ma sealt kedagi ei tea. Ja nii mul jäidki eestlased seekord nägemata.
Rääkisin siis Mariale ja Teresale, et nüüd pühapäeval minek Benidormi. Sõbrad seal ning et ikka ka nemad kaasa tuleksid. Muidugi öeldi mulle selle peale, et ei, ei, ei – me ei julge! Hästi, lähen siis üksinda!
Pühapäeva hommikul kella kümne paiku saatsin Hendrikule sõnumi, et sauki, ma nüüd hakkaks tulema, kas olete elus ning kus te täpsemalt olete. Vastust mitte kusagil. Ootasin ja ootasin ja ootasin. Kella kolme paiku olin saanud sõnumi, et me nüüd just ärkasime, käime pesemas, söömas ja siis liiguks välja. Mina olin sõnumi saatmise ajal väljas jooksmas, kuna mõtlesin, et ei pane oma elu nende pärast pausile ja seega sain sõnumi pooletunnise hilinemisega. Seepeale mõtlesin, et kui ma nüüd pesemas käin, korda sätin ning trammiga tunniajase sõidu teen, siis on kell juba kuus-seitse kui Benidormi jõuan pluus ma pean veel õhtul tagasi tulema.
Saatsin Hendrikule sõnumi, et tead, mul pole enam mõtet nii hilja sinna tulla. Pukk vastas, et okei, mõtlesime homme-ülehomme tulla Alicantesse, lähme siis sööma koos. Saatsin vastu, et tulge homme, ma teisipäeval lähen Barcelonasse. Hästi, kokku lepitud, õhtusöök esmaspäeva õhtul.
Mida muidgi polnud, oli see õhtusöök esmaspäeva õhtul. Hendrikust ei kippu ega kõppu ning mõtlesin, et mina siis ka vaeva nägema rohkem ei hakka. Las ta olla. Lisaks oli mu vend mind ka ette hoiatanud, et äkki ma üldse ei kannatakski nendega olla, sest peale Hendriku ma sealt kedagi ei tea. Ja nii mul jäidki eestlased seekord nägemata.
No comments:
Post a Comment