Järgmisel hommikul olin mina taas üleval kell kaheksa nagu viis kopikat. Otsustasin natukene oodata ning siis kohmitsema hakata, et minna hommikusööki nautima. Jälle sai kõike head ja paremat näost sisse aetud. Selles suhtes on ikka enamus hotellides hea, et on internatsionaalne hommikusöök, mitte ei anta sulle pihku röstsai ja moos.
Hommikusöögile järgnes suplus basseinis ning väike lebotamine basseini ääres. Justkui perfect hommik! Oleks tahtnud sinna kauemakski jääda.
Otsustasime, et ei hakka enam Granadat avastama minema, kuigi ma väga oleksin tahtnud ka Albazini linnaosa ära näha, kui kunagi teine kord. Otsustasime, et suundume ranniku poole. Sihtkohaks Cabo de Gata, kus pidavat olema Hispaania ühed ilusaimad ning üksikuimad rannad, mis paiknevad üksikute rannakaljude ning vulkaaniliste kivimite vahel.
Hommikusöögile järgnes suplus basseinis ning väike lebotamine basseini ääres. Justkui perfect hommik! Oleks tahtnud sinna kauemakski jääda.
Otsustasime, et ei hakka enam Granadat avastama minema, kuigi ma väga oleksin tahtnud ka Albazini linnaosa ära näha, kui kunagi teine kord. Otsustasime, et suundume ranniku poole. Sihtkohaks Cabo de Gata, kus pidavat olema Hispaania ühed ilusaimad ning üksikuimad rannad, mis paiknevad üksikute rannakaljude ning vulkaaniliste kivimite vahel.
Suureprane hommik hotellis 
Sõitsime kõigepealt otse Granadast alla rannikuni ning siis juba edasi Almería poole. See on lausa uksumatu kui kift on autoga Hispaanias ringi sõita. Mäed vahelduvad merevaadetega, kaljude otsas tiirlevad suured tuulegeneraatorid ning vahel on tunne, et justkui midagi rohkemat ei olekski vaja. Rannikule jõudes tegime ka peatuse, et seda kõike nautida. Kuigi nautimiseks ei saa seda väga nimetada, sest tuul oleks mind peaaegu kaljult alla puhunud.
Almería piirkond on teada tuntud oma suurte suurte kasvuhoone väljade poolest. Almería on üks neist piirkonadadest, kus tulevad peaaaegu kõik meie roheline kraam. Alguses ma mõtlesin, et nii hull ikka ka nüüd see asi ei saa olla nagu räägitakse – et nii kaugele kui silm ulatub on üksteise järel reas suured ja koledad valged kasvuhoonelahmakad. Nii aga just oli. Neid oli kõikjal, absoluutselt kõikjal. Pilt hakkas paranema siis, kui jõudsime lähemale Almería linnale ning Cabo de Gatale.
Cabo de Gatast rääkis mulle esimest korda Maria. Ilmselt on see koht, mis igale tavaturistile jääb tundmatuks maaks. Pigem ikka Costa del Sol, Marbella ja Gibraltar. Sellest on muidugi kahju, samas võiks öelda, et jumal tänatud, sest muidu poleks varsti sellest loodusest enam midagi järel.
Sõitsime kõigepealt otse Granadast alla rannikuni ning siis juba edasi Almería poole. See on lausa uksumatu kui kift on autoga Hispaanias ringi sõita. Mäed vahelduvad merevaadetega, kaljude otsas tiirlevad suured tuulegeneraatorid ning vahel on tunne, et justkui midagi rohkemat ei olekski vaja. Rannikule jõudes tegime ka peatuse, et seda kõike nautida. Kuigi nautimiseks ei saa seda väga nimetada, sest tuul oleks mind peaaegu kaljult alla puhunud.Almería piirkond on teada tuntud oma suurte suurte kasvuhoone väljade poolest. Almería on üks neist piirkonadadest, kus tulevad peaaaegu kõik meie roheline kraam. Alguses ma mõtlesin, et nii hull ikka ka nüüd see asi ei saa olla nagu räägitakse – et nii kaugele kui silm ulatub on üksteise järel reas suured ja koledad valged kasvuhoonelahmakad. Nii aga just oli. Neid oli kõikjal, absoluutselt kõikjal. Pilt hakkas paranema siis, kui jõudsime lähemale Almería linnale ning Cabo de Gatale.
Cabo de Gatast rääkis mulle esimest korda Maria. Ilmselt on see koht, mis igale tavaturistile jääb tundmatuks maaks. Pigem ikka Costa del Sol, Marbella ja Gibraltar. Sellest on muidugi kahju, samas võiks öelda, et jumal tänatud, sest muidu poleks varsti sellest loodusest enam midagi järel.
Puhkepaus teel Cabo de Gatasse.
Ja kuidas tuul tahtis mind minema pyhkida.
Cabo de Gata on suur suur looduspark, mis laiub Almería lähistel ning mida peetakse Euroopa kõige kuivemaks piirkonnaks. Kohati meenutab ta pigem Aafrikat oma kõrbe, palmide, kaktuste, helesinise merevee, valge liiva ning lumivalgete tasaste katuste majadega.
Kõigepealt jõudsime me välja Cabo de Gata külla. Küla koosneb peamiselt suvilatest või puhkemajadest ning rannariba on üüratult pikk. Meie külastuse päeval oli tuul meeletult suur ning kui ma oleksin surfar (see õige lainelauaga), siis see oleks just see koht, kus ma läheks. Mitte ühtegi hingelist, ainult meri, lained ja sina! Cabo de Gata küla juures on ka Salinas de Cabo de Gata, mis on niiöelda soolalaguunid, kust augustikuus võib leida kuni 1000 flamingot!
Edasi viis meie tee Farode Cabo de Gatani – vana tuletorn, mis on Cabo de Gata kõige lõunapoolsem osa. Vaated on sealt uskumatud! Helesinine vesi ning lained pauhti vastu vulkaanikivimeid löömas!
Sealt edasi vaatasime kaardi pealt, et justkui läheks tee edasi nende kurikuulsate randade poole, kuid meie kurvastuseks pidime tõdema, et ei, peab tagasi pöörama ning ringiga minema. Pöörasime otsa ringi ning tagasi sõit. Leidsime tee pealt sildi San Josesse ning otsustasime minna kaema. See oli küla nende randade lähedal ning seetõttu võis eeldada ka, et just see on see õige tee, mis tuleb võtta, et jõuda nendesse randadesse. Ja nii oligi.
Cabo de Gatas on kaks kõige kuulsamat randa – Playa de los Genoveses ja Playa de Monsul.
Playa de los Genoveses on täielik paradiisikoht. Suur valge rannariba kahe kalju vahel, mis omakorda moodustab oma helesinise veega justkui laguuni või oaasi. Tee sinna on muidugi konarlik. Asfalt lõpeb külast väljudes ning järgmised paar kilomeetrit tuleb läbida kruusateel. See oli minu jaoks esimene kord, kui ma Hispaanias kruusateed nägin! Ümberringi on loodus vapustav – kaktuste põõsad, mäed, põllud ning taamal sinine meri.
Playa de Monsul on eelmisest veel paari kilomeetri võrra kaugemal, on lühema liivariba ning halli liivaga ning kaljusem, kuna ümbritsetud vulkaanilistest kivimitest. Sinna me kahjuks ei jõudnud.
Vaade Playa de los Genoveseselt.
Playa de los Genoveses.
Playa de los Genoveses oli aga kaunis. Kahjuks rikkus meie rannamõnud ära tuul, mis meid peatselt liivaga üle küllas. Samas kui oleks ilus vaikne ilm, siis oleks see koht lausa suurepärane üheks vaikseks ja rahulikuks nädalavahetuseks koos sõpradega. Justkui paradiis Hispaania moodi. Olime rannas kokkuvõttes ca tunnike ehk. Käisime ujumas ning pildistamas. Pealse seda suundusime õhtust sööma San Josesse – pisikesse armsasse külasse keset täielikku tühjust. Kui ma tahaks ühte romantilist nädalavahetust linnast eemal, siis oleks ilmselt see koht, kuhu ma läheksin! 
Cabo de Gata on Hispaania koige kuivem piirkond.
Kaktusepold.
Muidugi oli söögikoha leidmine seal raskendatud, kuna olime sinna sattunud ca kella 5 ajal, mis tähendab seda, et enamus restorane oli kinni. Viimaks leidsime ühe mere ääres. Peale sööki võtsime veel jäätsie ning algas tagasisõit Alicante poole.
Sõit kulges mööda mägiseid teid. Ilus. Päike hakkas loojuma. Mäest üles, mäest alla. Kella üheksa ajal jõudsime tagasi Alicantesse. Sõitsime suurde kaubanduskeskuse toidupoodi (meil siin suletakse linna sees toidupoed kell 21), et osta mulle mõningaid asju ning et vanemad saaksid omale kraami Eesti kaasa osta – kohalikke vorste ja asju.
Ja siis suundusime tagasi minu kodu poole. Sealt hakkas raske osa. Tassisime asjad üles minu tuppa, mina jäin Mariaga ruttu juttu rääkima, kui märkasin, et vanemad olid jalga lasknud. Läksin siis järgi ja vaatasin, mis värk on. Ema ütles hiljem, et ta lihtsalt polnud konditsioonis, et Mariat näha või midagi. Sõitsin liftiga nendega kaasa ning läks hüvasti jätmiseks. Oi, kuidas ma neid vihkan! Kohe mitte ei salli hüvastijätte. Emal oli juba pisar silmis ja mitte, et ma kohe ka lahistama hakkaksin, tuli see asi ära teha kiirelt. Kallistused ja viimased head sõnad, vanemad autosse ja mina tagasi üles korterisse. Muidu oleks läinud veel nutumaratoniks lahti...ja nii see nädal vanematega otsa saigi.
Ja kuidas tuul tahtis mind minema pyhkida.Kõigepealt jõudsime me välja Cabo de Gata külla. Küla koosneb peamiselt suvilatest või puhkemajadest ning rannariba on üüratult pikk. Meie külastuse päeval oli tuul meeletult suur ning kui ma oleksin surfar (see õige lainelauaga), siis see oleks just see koht, kus ma läheks. Mitte ühtegi hingelist, ainult meri, lained ja sina! Cabo de Gata küla juures on ka Salinas de Cabo de Gata, mis on niiöelda soolalaguunid, kust augustikuus võib leida kuni 1000 flamingot!
Cabo de Gata kyla ning rannad
Kui ma oleksin lainelauasurfar, siis sinna ma laheks...
Kui ma oleksin lainelauasurfar, siis sinna ma laheks...Faro de Cabo de Gata - pildikesi siit ja sealt.
Sealt edasi vaatasime kaardi pealt, et justkui läheks tee edasi nende kurikuulsate randade poole, kuid meie kurvastuseks pidime tõdema, et ei, peab tagasi pöörama ning ringiga minema. Pöörasime otsa ringi ning tagasi sõit. Leidsime tee pealt sildi San Josesse ning otsustasime minna kaema. See oli küla nende randade lähedal ning seetõttu võis eeldada ka, et just see on see õige tee, mis tuleb võtta, et jõuda nendesse randadesse. Ja nii oligi.Cabo de Gatas on kaks kõige kuulsamat randa – Playa de los Genoveses ja Playa de Monsul.
Playa de los Genoveses on täielik paradiisikoht. Suur valge rannariba kahe kalju vahel, mis omakorda moodustab oma helesinise veega justkui laguuni või oaasi. Tee sinna on muidugi konarlik. Asfalt lõpeb külast väljudes ning järgmised paar kilomeetrit tuleb läbida kruusateel. See oli minu jaoks esimene kord, kui ma Hispaanias kruusateed nägin! Ümberringi on loodus vapustav – kaktuste põõsad, mäed, põllud ning taamal sinine meri.
Playa de Monsul on eelmisest veel paari kilomeetri võrra kaugemal, on lühema liivariba ning halli liivaga ning kaljusem, kuna ümbritsetud vulkaanilistest kivimitest. Sinna me kahjuks ei jõudnud.
Vaade Playa de los Genoveseselt.
Playa de los Genoveses. Playa de los Genoveses oli aga kaunis. Kahjuks rikkus meie rannamõnud ära tuul, mis meid peatselt liivaga üle küllas. Samas kui oleks ilus vaikne ilm, siis oleks see koht lausa suurepärane üheks vaikseks ja rahulikuks nädalavahetuseks koos sõpradega. Justkui paradiis Hispaania moodi. Olime rannas kokkuvõttes ca tunnike ehk. Käisime ujumas ning pildistamas. Pealse seda suundusime õhtust sööma San Josesse – pisikesse armsasse külasse keset täielikku tühjust. Kui ma tahaks ühte romantilist nädalavahetust linnast eemal, siis oleks ilmselt see koht, kuhu ma läheksin!
Teel San Josesse.
Cabo de Gata on Hispaania koige kuivem piirkond. Kaktusepold. Muidugi oli söögikoha leidmine seal raskendatud, kuna olime sinna sattunud ca kella 5 ajal, mis tähendab seda, et enamus restorane oli kinni. Viimaks leidsime ühe mere ääres. Peale sööki võtsime veel jäätsie ning algas tagasisõit Alicante poole.Armas pisike San Jose.
San Jose taustal.
Sõit kulges mööda mägiseid teid. Ilus. Päike hakkas loojuma. Mäest üles, mäest alla. Kella üheksa ajal jõudsime tagasi Alicantesse. Sõitsime suurde kaubanduskeskuse toidupoodi (meil siin suletakse linna sees toidupoed kell 21), et osta mulle mõningaid asju ning et vanemad saaksid omale kraami Eesti kaasa osta – kohalikke vorste ja asju.Ja siis suundusime tagasi minu kodu poole. Sealt hakkas raske osa. Tassisime asjad üles minu tuppa, mina jäin Mariaga ruttu juttu rääkima, kui märkasin, et vanemad olid jalga lasknud. Läksin siis järgi ja vaatasin, mis värk on. Ema ütles hiljem, et ta lihtsalt polnud konditsioonis, et Mariat näha või midagi. Sõitsin liftiga nendega kaasa ning läks hüvasti jätmiseks. Oi, kuidas ma neid vihkan! Kohe mitte ei salli hüvastijätte. Emal oli juba pisar silmis ja mitte, et ma kohe ka lahistama hakkaksin, tuli see asi ära teha kiirelt. Kallistused ja viimased head sõnad, vanemad autosse ja mina tagasi üles korterisse. Muidu oleks läinud veel nutumaratoniks lahti...ja nii see nädal vanematega otsa saigi.
No comments:
Post a Comment