Teisipäeva hommikul lippasin rõõmsalt kella poole kümnese Barcelona rongi peale. Rong oli välja müüdud, kuid minul kenasti pilet olemas! Enamus, kes sellel rongil olid, olid teel U2 kontserdile nagu minagi! Rongis kuulati U2 muusikat ning muudkui pläkutati eesolevast kontserdist.
Olin omale valinud mugavama rongi Euromed, mis on ka ilusam, uuem, puhtam ja jumal teab mis tüüpi rong veel! Ja olen päris kindel, et polnud varem nii pikka rongi elu sees näinud – 17 vagunit!!!! Minu vagun oli 14-s ning ausalt öeldes selleni lonkimine võttis parajalt juba võhmale küll! Seljakott koos asjadega oli päris raske. Ja kui ma pärast nägin ühes kurvis kui pikk see rong tegelikult on, siis pidid mu silmad esialgu peast välja hüppama.
Mulle meeldivad siinsed rongid väga. Öelgu teised, mis aga tahavad! Kui sul pole aja peale minekut, siis on nad väga head. Kui sa pead näiteks kindlaks ajaks kusagile jõudma, siis pead kannatust ning aega varuma, sest Hispaania rongidel on kombeks ca pool tundi alati hiljaks jääda. Seega kui öeldakse, et rong jõuab kohale kell 14, siis võid kindel olla, et enne kella poolt kolme pole rongijaamast ega saabumisest isegi mingit juttu. See-eest vabandatakse ette ja taha rongi hilinemise ning sellest tekkivate ebamugavuste pärast. Aga rongid ise on toredad – parajalt ruumi ning õhku ja silma saab ka kenasti looja lasta!
Olin omale valinud mugavama rongi Euromed, mis on ka ilusam, uuem, puhtam ja jumal teab mis tüüpi rong veel! Ja olen päris kindel, et polnud varem nii pikka rongi elu sees näinud – 17 vagunit!!!! Minu vagun oli 14-s ning ausalt öeldes selleni lonkimine võttis parajalt juba võhmale küll! Seljakott koos asjadega oli päris raske. Ja kui ma pärast nägin ühes kurvis kui pikk see rong tegelikult on, siis pidid mu silmad esialgu peast välja hüppama.
Mulle meeldivad siinsed rongid väga. Öelgu teised, mis aga tahavad! Kui sul pole aja peale minekut, siis on nad väga head. Kui sa pead näiteks kindlaks ajaks kusagile jõudma, siis pead kannatust ning aega varuma, sest Hispaania rongidel on kombeks ca pool tundi alati hiljaks jääda. Seega kui öeldakse, et rong jõuab kohale kell 14, siis võid kindel olla, et enne kella poolt kolme pole rongijaamast ega saabumisest isegi mingit juttu. See-eest vabandatakse ette ja taha rongi hilinemise ning sellest tekkivate ebamugavuste pärast. Aga rongid ise on toredad – parajalt ruumi ning õhku ja silma saab ka kenasti looja lasta!
Tsuti enne kella kolme (meie rong hilines ca 45 minutit) jõudsin ma Barcelona Sants rongijaama. Väike värskendus ning edasi.
Pidin kokku saama Irenega kella nelja paiku, seega oli mul rahulikult aega, et leida üles metroojaam ning jõuda Plaza de Catalunya metroojaama Rambla väljapääsu juurde.
Barcelonasse sattudes on alati hea ja mõnus tunne, kuidagi kodune ning alati on seal olemas see äratundmisrõõm, et oh, see on minumoodi linn! Seal ma siis nüüd olin, jälle. Oma armastatud Barcelonas ja Plaza de Catalunyal. Õnneks ei tulnud mul kaua oodata ning hakkasime liikuma.
Mul on päris raske seletada, kus Irene elab. Muuseas Irene on üks vabatahtlik Valgevenest, kellega me koos Santiago de Compostelas koolitusel olime ning kes elab ja töötab Barcelonas. Tema kodu on El Ravali piirkonnast jalutada ca 30 minutit. Kuigi ta ütles, et muidu käib jala oma töö, kodu ning kesklinna vahel, siis võtsime metroo, kuna mina kohe mitte kuidagi ei viitsinud oma seljakotiga marssida järgmised 30 minutit.
Irene elab pisikeses korteris koos ühe Barcelona perekonnaga. Perekond oli päris okei ja korter ka, kuigi minu elamine on ikka mitu korda hubasem ja mõnusam. Irene rääkis, et muidu nagu polegi viga selle perega elada, kuid tead, nad ei taha väga, et mul külalisi käiks. Sel hetkel oli mul tunne, et ei no tore-tore. Enne seda siis ei võinud mulle öelda. Samas ehmatas Irene ka ise selle lause peale ära ning ütles, et ma ei muretseks ning tegelikult pole hullu midagi. Lisaks pidavat see perekond ka tahtma pidevalt inglise keeles rääkida, Irene aga hispaania. Muuseas, kui Irenega Santiagos kohtusime, siis ta ei rääkinud ikka üldse hispaania keelt, nüüd juba vaikselt-vaikselt räägib!
Pidin kokku saama Irenega kella nelja paiku, seega oli mul rahulikult aega, et leida üles metroojaam ning jõuda Plaza de Catalunya metroojaama Rambla väljapääsu juurde.
Barcelonasse sattudes on alati hea ja mõnus tunne, kuidagi kodune ning alati on seal olemas see äratundmisrõõm, et oh, see on minumoodi linn! Seal ma siis nüüd olin, jälle. Oma armastatud Barcelonas ja Plaza de Catalunyal. Õnneks ei tulnud mul kaua oodata ning hakkasime liikuma.
Mul on päris raske seletada, kus Irene elab. Muuseas Irene on üks vabatahtlik Valgevenest, kellega me koos Santiago de Compostelas koolitusel olime ning kes elab ja töötab Barcelonas. Tema kodu on El Ravali piirkonnast jalutada ca 30 minutit. Kuigi ta ütles, et muidu käib jala oma töö, kodu ning kesklinna vahel, siis võtsime metroo, kuna mina kohe mitte kuidagi ei viitsinud oma seljakotiga marssida järgmised 30 minutit.
Irene elab pisikeses korteris koos ühe Barcelona perekonnaga. Perekond oli päris okei ja korter ka, kuigi minu elamine on ikka mitu korda hubasem ja mõnusam. Irene rääkis, et muidu nagu polegi viga selle perega elada, kuid tead, nad ei taha väga, et mul külalisi käiks. Sel hetkel oli mul tunne, et ei no tore-tore. Enne seda siis ei võinud mulle öelda. Samas ehmatas Irene ka ise selle lause peale ära ning ütles, et ma ei muretseks ning tegelikult pole hullu midagi. Lisaks pidavat see perekond ka tahtma pidevalt inglise keeles rääkida, Irene aga hispaania. Muuseas, kui Irenega Santiagos kohtusime, siis ta ei rääkinud ikka üldse hispaania keelt, nüüd juba vaikselt-vaikselt räägib!
Kui olime asjad ära visanud, pesnud ja valmis sättinud läksime enne kontserti sööma. Meiega liitusid veel vabatahtlikud Daniel ning Valentina. Neljakesi me olimegi vaid. Kõhud täis, hakkasime kella poole kaheksa ajal liikuma Camp Nou poole – FC Barcelona suur-suur kodustaadion, mis mahutab 100 000 külalist ning kus toimus U2 360 kraadi tuuri avapauk! Mina olin juba hommikust saati ähmi täis, kuulasin rongis U2 parimaid palasid ning tegin niiöelda eelhäälestust :)
Kui me Camp Nou metroopeatusesse jõudsime, siis oli rahvast staadioni poole minemas juba oi kui palju. See-eest oli hea, polnud mingit eksimisvõimalust, sest kuhu see rahvamass ikka suundub kui mitte staadioni ja U2 kontserti poole. Sissepääs staadionile oli tehtud igati lihtsaks – staadionil on lihtsalt miljon erinevat sissepääsu ning sinu piletil täpselt kirjas, millises sina sisse saad. Irenel, Danielil oli sissepääs 15, Valentinal 17 ja minul 19. Ja kui sa oled murdnud juba tee sissepääsuni, siis muu läks edasi juba lõbusamalt.
Piletil oli kirjas, et ei ühtegi kaamerat, videot ega muud asja ei tohi kaasa võtta. Mina muidugi ka ei võtnud, sest see veel tarvis, kui mind väravas tagasi saadetakse ja öeldakse, et tüdruk, oma kaamerast pead sa nüüd küll lahti ütlema. Siiski polnud see turvakontroll üldse nii keeruline ning päris paljud inimesed nihverdasid oma kaamerad ja asjad sinna kenasti sisse. No meil olid selleks telefonid, millega pilte teha! Siiani ootan, et teiste pilte saaks...
Kui me Camp Nou metroopeatusesse jõudsime, siis oli rahvast staadioni poole minemas juba oi kui palju. See-eest oli hea, polnud mingit eksimisvõimalust, sest kuhu see rahvamass ikka suundub kui mitte staadioni ja U2 kontserti poole. Sissepääs staadionile oli tehtud igati lihtsaks – staadionil on lihtsalt miljon erinevat sissepääsu ning sinu piletil täpselt kirjas, millises sina sisse saad. Irenel, Danielil oli sissepääs 15, Valentinal 17 ja minul 19. Ja kui sa oled murdnud juba tee sissepääsuni, siis muu läks edasi juba lõbusamalt.
Piletil oli kirjas, et ei ühtegi kaamerat, videot ega muud asja ei tohi kaasa võtta. Mina muidugi ka ei võtnud, sest see veel tarvis, kui mind väravas tagasi saadetakse ja öeldakse, et tüdruk, oma kaamerast pead sa nüüd küll lahti ütlema. Siiski polnud see turvakontroll üldse nii keeruline ning päris paljud inimesed nihverdasid oma kaamerad ja asjad sinna kenasti sisse. No meil olid selleks telefonid, millega pilte teha! Siiani ootan, et teiste pilte saaks...
Yhel ideaalsel teisipaeval otsustasin minna kaema, mida teevad Bono, The Edge, Larry ja Adam...
Sees olles leppisime kokku, et saame taas kokku väljapääsu number 17 juures. Jooksime sinna, astusime staadionirägastikku, ostsime joogid. Mul oli eelnevalt ka mõte, et lähen ostan omale U2 särgi või midagi, aga sel hetkel, kui nägin kui pikk oli järjekord, haihtus see mõte sama kiiresti, kui ta tulnud olid! Nüüd ma ükspäev võtan ette ning ostan selle omale netist!Ja siis kui me astusime üha ülespoole ning jõudsime staadionile ja nägin esmakordselt seda lava ning rahvamassi, kukkus mul ikka sõna otseses mõttes suu lahti! Juba siis ilma igasuguse kontserdita tundus see kuidagi võimas ning uskumatu! Rahvas oli elevust täis, kes sõi, kes jõi, kes lõi juba varakult tantsu ning laulis häält lahti. Inimesi oli väga erinevaid, täitsa väikesed ning vanemaid, valgeid ja musti ning eri rahvuste sortiment oli ka seinast seina alustades hispaanlaste endiga ning lõpetades austraallaste ning uus-meremaallastega, kes olid just U2 avapauguks Euroopasse sõitnud!
...moni inimene kogunes veel! Tapsemalt nii 89 999 inimest!
Soojendusesinejaks oli Snow Patrol – USA bänd, mis saavutas ma kuulsuse peale Grey Anatoomia teise seeria lõpuosas kõlanud laulu “Chasing cars”. Kuna ma ise hakkasin Snow Patroli loomingut kuulama käesoleva aasta talvel, siis sain justkui kaks kärbest ühe hoobiga. Kuigi bändi laulud on kohati melanhoolsed andsid nad väga hea kontserdi ning mulle täiega meeldis! Ja peale nende kontserti oli pinge krutid juba niivõrd üles, et ma ei suutnud enam koha peal istuda.Läksin siis rõõmsalt alla uut jooki ostma. Käin seal jummala oma maailmas nagu vahel ikka ning ei pane üldse ümberringi toimuvat tähele. Järsku põrkan kokku mingi tüübiga, vaatan, et tal on kõrval kaks mustas ülikonnas meest ning see tüüp väga meenutas mulle the Edge’i (U2 bändiliige, kitarrist, kes veel ei tea)! No ja palun ärge nüüd tapke minu illusiooni, et ma temaga kokku ei põrganud ning et see oli nagunii lihtsalt mingi suvaline tüüp, kes näeb välja nagu the Edge! Las mul olla ka neid oma naiivsuse hetki, eks!
Ja siis kohmetuna suundusin tagasi oma kohale, ise jummala ähmi täis ning ei suutnud kohe ära seletada, mis juhtus ning kellega ma kokku põrkasin. Ajasime seal vaikselt juttu, hakkas pimedaks minema ning ei suutnud kella kümmet enam ära oodata. Rahvas oli elevil ning pungil täis.
Ja siis läksid tuled kustu, hakkas muusika ning U2 tuli lavale. Sellest hetkest alates hüppasin mina pingil püsti ning järgmine kord, kui istuma sain, olin juba metroos. Ma pole kunagi ühelgi kontserdil nii kõvasti rokkinud, hüpanud, karjunud, kaasa laulnud ning jumal teab mida kõike veel ära teinud. Esimesest palast peale “Breathe” olid emotsioonid laes ning kananahk ihul! Siiani sellele kõigele tagasi mõeldes tulevad külmavärinad peale ning ma ei leia õieti sõnu selle kõige kirjeldamiseks!!!! See on uskumatu tunne olla 90 000 inimesega suurel staadionil ning kuulata U2-d!!!!
Muidugi oli ka publik uskumatu. Minu läheduses polnud kedagi, kes oleks istunud. Kõigil oli ülev meeleolu, hüpati ja karati, lauldi täiesti kõrist kaasa. Vahepeal oli tunne, et publik vaat et laulab veel rohkemgi kui Bono! Muidugi ei suutnud ka U2 publikut ära kiita, kuigi see võib kohati tunduda täielik klišee...
Minu ja bändi ilmselt ka oli täiesti super tunne see, kui kogu staadion hakkas laulma pauside ajal, kui bänd võttis paar lonksu juua ning vahetas pille, hispaanialikku ole-ole-ole-ole!!! See oli niivõrd võimas tunne. Bono ütles selle peale, et täpselt seetõttu nad Barcelona ka esimeseks kohaks valisid, et siin on see õige atmosfäär...Ja rahvas läks eriti hulluks siis, kui Bono tõmbas selga FC Barcelona omanimelise särgi ning ütles, et see on maailma parim tiim!
Lava “The Claw” oli võimas ning suur. Bono hüüdis seda oma kosmosejaamaks, kust vahepeal tehti ka intervjuu kosmoselaeva Houston inimestega. Mulle on alati meeldinud, et Bono lõimib oma muusika ja kontserdite sisse ka sotsiaalkriitilise noodi ning erinevaid kampaaniaid, mis tal oma organisatsiooniga One parasjagu käsil on! Enamusele tundub see äaleierdatud teema, kuid mulle meeldib.
Kontserdil 
Kontserdi kavasse olid pandud kõik see kõige paremad laulud, nii uuemad kui vanemad. Siin on, mis nad esitasid: Breathe; No Line on the Horizon; Get On Your Boots; Magnificent; Beautiful Day; I Still Haven’t Found What I’m Looking For; Angel of Harlem (Michael Jacksoni auks), In A Little While, Unknown Caller, Unforgettable Fire; City of Blinding Lights; Vertigo; I’ll Go Crazy If I Don’t Go Crazy Tonight (väga kift aafrika trummidega variant oli sellest tehtud); Sunday Bloody Sunday; Pride (In the Name of Love); MLK; Walk On, Where the Streets Have No Name, One ning lisapaladena Ultraviolet; With or Without You ja Moment of Surrender.
Kui jõudis kätte minu lemmik “City of blinding lights”, siis sel ajal olin ma justkui tardunud! Mitte midagi ei osanud teha. Emotsioonid keesid üle pea. Ja kui lõpus kõlasid minu järgmised kaks lemmikud “With or without you” ning “Moment of surrender”, siis selleks hetkeks olin ma lihtsalt juba liimist lahti ja mõtlesin, et kui see ka ei ole elu, siis mis üldse on?!Kontserdi kavasse olid pandud kõik see kõige paremad laulud, nii uuemad kui vanemad. Siin on, mis nad esitasid: Breathe; No Line on the Horizon; Get On Your Boots; Magnificent; Beautiful Day; I Still Haven’t Found What I’m Looking For; Angel of Harlem (Michael Jacksoni auks), In A Little While, Unknown Caller, Unforgettable Fire; City of Blinding Lights; Vertigo; I’ll Go Crazy If I Don’t Go Crazy Tonight (väga kift aafrika trummidega variant oli sellest tehtud); Sunday Bloody Sunday; Pride (In the Name of Love); MLK; Walk On, Where the Streets Have No Name, One ning lisapaladena Ultraviolet; With or Without You ja Moment of Surrender.
Ja peale kontserdi lõppu ning kolme lisapala ei oleks kohe mitte kuidagi tahtnud sealt lahkuda ning oleks soovinud, et see õhtu jätkuks ja jätkuks ning U2 muudkui mängiks ja mängiks.... Kui oleks võimalik, siis läheks kohe uuesti! See feeling oli lausa uskumatu!!!! Ma ei oska seda kohe kirjeldadagi! Aga õnneks olen kuulnud jutte, et tulevad järgmine aasta Euroopasse tagasi ning siis avaneb mul uus võimalus. Tean, et peate nüüd mind täiesti lolliks, kuid mul on ka neid momente...
Alles nüüd tean, mida tähendab sõna “kontsert” ning mis teeb suured kontserdid niivõrd eriliseks. Eesti maailma artistide kontserde ei saa ausalt öeldes ikka kontserdiks nimetada. Olen edaspidi valmis jätma kümme Eestis toimuvat kuulsa laulja / bändi kontserdit vahele, et kasvõi korra veel seda sama tunnet kogeda.
The Claw ehk lava tuledesaras!
Peale kontserti läksime ülerahvastatud metrooga tagasi kesklinna ning hakkasime mõnusa U2 laulujoru saatel nautima ülejäänud ööd....Metroos oli rahvast murdu ning kõigil oli gripipaanika, katsid suid ja jumal teab, mida veel!
No comments:
Post a Comment