Lugesin oma Lonely Planetit ja viisin kurssi Granada vaatamisväärsustega, seejärel lasin silma looja natukene ning siis justkui õigel hetkel ärkasin üles, kui tuli hommikusöögi paus! Mingis teeäärses kohvikus. Siuke ehtne hispaania värk tundus olevat, kogu sisustus, teenindus ja muu selline. Selline pool boheemlaslik. Aga kui hakkad rääkima hispaania keeles, siis on ka isegi kõige kahtlasemad ning silme ees terendavate küsimärkidega näod kadunud! Vuristasin seal baarimehele ette, mida me tahame ning siis kohe seepeale teatati, et oh, nii hästi räägid, kust pärit oled ja mis siin teed ja nii edasi. Selline tavaline uudishimu peletamise jutt-vestlus. Olen seda varemgi tähele pannud, et kohati vaadatakse sind ikka, et no, blondike, mis sul mureks nüüd on. Ja siis kui hakkad hispaania keeles rääkima, siis on vahel tunne justkui jää oleks lõhutud ning kõik su soovid täidetakse.
Enne kella kahte olime Granadas. Muidugi oli meil palju tegemist oma hotelli leidmisega, kuna meil puudus Granada ning lähiümbruse kaart (siit moraal: tuleb ikka GPRS võtta) ning siis küsisime siit ja sealt, kuni meile selgeks tehti, kuidas enamvähem sinna jõuame. Aga hotell oli super – suurematsorti nelja tärniga tuttuus ehitis, kus ma end tõesti tundsin ära hellitatud Viimsi jõmpsikana. Tavaliselt on Eestis kombeks, et kui ütled, et oled Viimsist, siis saad kohe omale templi, et nii-nii, ära hellitatud Viimsi jõmpsikas. Aga no seal ma tõesti seda olin – isegi mullivann oli toas!
Kahjuks ei saanud seal mullivannis kohe sulistama hakata, vaid pidi õhtul oma korda ootama. Suundusime ruttu Alhambra poole. Enamus inimesi tuleb Granadasse just seetõttu, et näha suurejoonelist Alhambrat. Kohta, mis kannab endaga kaasas viimase kahe ja poole sajandi jooksul kogunenud meeletul hulgal lugusid, unistusi ning müsteeriume. Lonely Planet ütleb Alhambra kohta, et kui on olemas üks koht Andaluusias, mida ei tohi kohe kindlasti külastamata jätta, siis see on üks neist.
Alhambra on kindlus, mis pärineb 9. sajandist. 13-14. Sajandil muutsid selle Nasaridi emiirid kindlus-palees ning laiendasid teda pisikese linna tasemele, millest praeguseks on järel vaid mõned varemed. 18. sajandil jäeti kindlus maha ning selles võtsid võimust vargad ning kerjused. 19. sajandil deklareeriti ta rahvuslikuks monumendiks tänu suurele hulgale romanismi kirjanikele, kes koha vastu huvi tundsid. Täna kuulub alhambra Unesco kultuuripärandite nimekirja.
Teel kuulsate majade poole.
Küll ei mõelnud keegi meist välja, mis kuradi pärast nad pidevalt pileti triipkoodi lugeda tahavad. Isegi siis, kui järjekordsest vaatamisväärsusest välja lähed, pandi käsi ette ning öeldi, et pilet palun! Ma saan aru, et nad sisse minemisel loendavad inimesi, kuid väljumisel? Mitte kohe ei mõista. See oli selle lossi külastamise miinuspool. Muudkui otsi seda piletit välja ja siis pista tagasi kotti. Samas minu oma viga, et ei läinud pükstega, mille tagataskusse oleks saanud oma pileti pista.
Alhambra üks tähtsamaid ehitisi on Palacio Nazaries – kõige suurejoonelisem islami ehitis Euroopas koos perfektselt proportsioonis olevate ruumide ning aedadega, puidust graveeritud lagede ning dekoratiivkrohviga. Palee avaneb külastajatele täpselt sel kellajal, mis on nende piletil märgitud. Enne sisse ei saa ning kui hilined üle 15 minuti võid samuti unustada palee külastamise. Seal on rangelt reguleeritud, mitu inimest võib korraga sees olla ning seetõttu tuleb ka täpselt kohal olla. Samas kui kord juba sees, siis vaevalt keegi sind välja hakkab ajama. Võid seal aedade ja ruumide vahel ringi tiksuda just nii kaua kui vähegi süda soovib!
Palacio Nazariese juures sisse saamist ootamas.
Vaade taamal asuvale linnale. 
Lisaks külastasime veel ka Palacio de Carlos V, mis millegipärast meenutas mulle täiega ühte paleed Jeruusalemmas, kus kunagi ammu ammu käisime. Olin siis vast 10-aastane.
Peale palee külastamist suundusime kõrval olevasse Alcazabasse – see on kõik, mis seal olnud uhkest tsitadellist tänapäeval järel on. Peamiseks ehitiseks on seal Torre de la Vela, mis on niiöelda vahitorn ning kuhu viib läbi jaheda ruumi kitsukene keerdtrepp. Küll aga tasuks sinna kindlasti minna, sest just sealt avaneb vaade lumisele Sierra Nevada mäetipule! Ükskord ma veel lähen sinna suusatama! Minu jaoks tundub Lõuna-Hispaanias suusatamine täieliku müstikana ning jusiis seetõttu on mul selle vastu ka haiglane huvi.
Sierra Nevada on minu peanupu taga, see kaugelt kaugelt paistev lumi! Ykspaev ma lahen sinna lauatama!
Granada taustal.
Seejärel läksime Generalife’sse, mis tõlkes tähendab arhitekti aeda ning mis on maaliline kombinatsioon purskkaevudest, pügatud puudest, väikestest basseinidest, jalutusteedest, kõrgetest puudest ja lilledest (vastavalt hooajale!). See on parim koht Alhambra külastuse lõpetamiseks.
Saan täiesti aru, miks öeldakse, et seal lihtsalt tuleb ära käia. See koht on lihtsalt niivõrd ilus. Kuigi seal oli parajalt palav, siis on seal aega veeta igati mõnus. Näiteks istuda kusagil müüri peale, lugeda raamatut ning nautida ümbritsevat.
Generalifes
Generalife alleed.
Vahepeal Alhambras olles olime võtnud ka plaaniks külastada hammameid – tüüpilised araabia basseinid ja saunad. Vaatasin Lonely Planetist numbri, helistasin ning tegin reserveeringu õhtul kella kümneks.
Alhambrast suundusime tagasi hotelli, kuna oli suur suur soov minna basseini end värskendama. Ausalt öeldes ei kujutaks ma Granadas küll elu ette ilma majata, kus oleks hoovis ka bassein. Olgu selleks siis era- või kortermaja. Seal on kuidagi lämbe ning õhk ei liigu. Meil siin Alicantes leidub ikka õhku ka (kuigi mitte täna!).
Õhtupoole suundusime linna, et teha väike õhtusöök ning siis minna hammameid nautima. Valisime suvalise tänaval olnud baari. Mu ema suureks sooviks oli ära proovida tapased ning nii ta võttiski erinevate tapaste valiku, mina calamares a la romana ja isa tervelt kolmest käigust koosneva õhtusöögi menüü. Siinne toit on ikka jube hea. Pole kohanud veel ühtegi asja, mis oleks kohe vastik või mis ei maisteks!
Ohtusoogil Granada tanavatel.
Kui söök otsas, hakkas meil juba vaikselt kiireks minema, sest hammamid ootasid meid. Vahepeal muidugi tuli välja, et isa ei olnud autost kaasa võtnud oma ujumisriideid, kuna arvas, et läheme auto juurde tagasi ja alles siis hammamite poole (mehed ikka ei kuula kunagi!) ja nii oligi meid alles jäänud vaid kaks – ema ja mina. Vaatasin superhüper Lonely Planetist järgi aadressi, otsisin üles kaardil ning otsingud võisid alata. Kõik võis olla väga tore, kuid seda tänavad, hammami silti ega midagi sarnast polnud kusagil! Siis helises mu telefon ning tädi helistas ja küsis, kus oleme. Ütlesin, et no oleme siin kandis, aga mitte kuidagi ei leia seda tänavat üles, et Lonely Planetis on justkui siin, aga ei leia õiget teed. Ja seepeale ütles tädi, et oi-oi, meil on Lonely Planetis hoopis vale aadress ja hakake nüüd aga meie poole tulema. Tore-tore! Vale aadress...hakkasime siis emaga astuma sinnapoole, kuhu tädi seletas. Tänavat mitte kusagil. Vahel ma tõesti vihkan neid hispaania imepisikesi tänavaid, mida kaardile panna isegi ei saa! Tädi muudkui juhatas, meie läksime. Kuni jõudsime väga kahtlasesse rajooni ja otsustasime, et enne kui meid paljaks röövitakse, tuleks siit kiiremas korras kaduda.
Oleks ma ameeriklane, kaebaks ma Lonely Planeti kohtusse moraalse kahju tekitamise eest. Mul oli lõpuks närv ikka juba päris must!
Nii palju siis meie araabia saunadest ja hammamite külastamisest. Liikusime tagasi katedraali poole ning jalutasime niisama öises linnas ringi. Tuleb tunnistada, et see linn tundus natukene kahtlane, vähemalt öisel ajal. Väikesed inimtühjad tänavad lihtsalt tahes tahtmata tekitasid kõhedust. Helistasime isale ning hakkasime tagasi auto poole minema.
Muidugi suutsime me veel tagasi sõites kümme korda ringi tiirutada enne õige teeotsa leidmist ning ütleme nii, et see auto rentimine meil kunagi ei õnnestu. Lõpptagajärg on sellel see, et kõik on jummala kurjad, keegi ei sõida õigesti ning noh, midagi head sellest tavaliselt ei tule. Aga see selleks.
Kui ma sain tagasi basseini, lasin omale mõnusa sooja vanni ning nautisin täiel rinnal hotellis pakutavat....
No comments:
Post a Comment