Esmaspäev, 29. juuni. Olin usinasti nädalavahetusel tõlkinud ühte programmi Youth in Action esitlust, et seda minna tegema meie kuulsatele noorsoovahetuse tegelastele. Escarlata oli mulle varem öelnud, et ca 10 paiku on minek. Hästi, olin oma presentatsiooniga täitsa valmis ning asi vask.
Ja mis siis tuli kõigepealt välja tööl? Et see paganama presentatsioon ei avane. Meil on kohati see IT-ndus siin stagna ajas ning seetõttu puudub meil nt arvutites Powerpoint kui programm, meil on saadaval vaid Powerpoint Viewer ning kui sa peaksid tahtma midagi oma presentatsioonis muuta, siis otsi maja pealt tikutulega üles arvutit, kus ka õige programm olemas oleks. Ja ei, sa ei tohi seda omale lihtsalt netist alla laadida, sest sa esiteks ei saa seda teha, kuna meil on piirangud peale ja teiseks peab IT osakond kõiki allalaadimise ise tegema ja kontrollima. Ja see kõik muidugi võtab aega nädala või kaks. Mäletate isegi, kui kaua minu arvuti kasutajakoodi saamine aega võttis! Peale mitmeid teelfonikõnesid ning hädapalveid leidsime lõpuks ühe arvuti, kus oli programm olemas. Milline õnnistus! Vaatasime Escarlataga esitluse üle, kõik super!
Siis helistas Escarlata ühele inimesele, kes nende leedukate ja hispaania pätakatega tegeles. Ja mis tuleb välja? Et kõik magavad ja mingit esitlust ei saa teha küll praegu, sest keegi oli eile kokku kukkunud ja siis keegi oli pool ööd olnud haiglas ja bla bla bla. Escarlata ütles siis, et olgu, tulete siis kella kaheteistkümneks linna ja teeme siin selle esitluse. Minul polnud sel ajal veel vahet, mis kell ma seda teen.
Kell hakkab tiksuma kaksteist. Ja kus on meie noored? Muidugi, et ikka El Campellos – koht, kus nad elasid ja ööbisid ja mis on ca pooletunnise trammisõidu kaugusel. Escarlata ütles siis, et kuulge, kuulge nii see asi ei lähe. Samas ega ta ei pingutanud ka väga, et kuri paista või midagi. Ja siis nad ikka palusid seal, et teeme teine päev ja miks seda vaja ja nii edasi. Teine päev aga ei saanud seda teha, sest mina läksin Barcelonasse ning peab seda tegema sellepärast, et see on üks programmi nõudeid. Ja siis Escarlata leppis nendega kokku, et millalgi õhtul siis teeme.
Ja siis ütles Escarlata mulle, et nii Triin, õhtul lähme El Campellosse. Mina selle peale muidugi vaatan nagu loll ning kostan, et mis-mis. Mind ajas sel hetkel jummala vihale see fakt, et kõik vist arvavad, et ma töötan iga kell kui vaja ning et mul muud elu justkui polegi. Rääkisin siis Escarlatale, et ma tahan teada täpset kellaaega, millal me läheme, sest nagu sa tead, ma lähen homme ära ning mul on paar asjatoimetust vaja teha! Asjatoimetusteks oli ülikooli külastamine ning sisseastumise ja stipendiumide uurimine ning pidin oma uude tennisekeskusesse viima ära maksekorralduse paberi! Selle peale ohkis Escarlata järgmised kaks tundi, et ta ikka ei tea, mis kell ning kui ma hakkasin koju minema (ehk siis ülikooli), siis jäi jutt nii, et Escarlata annab mulle teada (palusin, et ta teeks seda võimalikult kiiresti ning etteteatamisajaga, sest ma olen jumal teab, kus pärapõrgus sel hetkel), kui minekuks läheb ja kas üldse läheb.
Lähen mina siis kenasti ülikooli. Olin enne ühe tibiga meili teel suhelnud ning tema andis mulle täpsed juhised, kuhu minna. Kõigepealt suundusin ühte kohta, kus anti informatsiooni stipendiumite kohta. Öeldi, et on kolme sorti stipendiumid: riigi, provintsi ja ülikooli ning nende kõigi eesmärk on aidata tasuda õppemaksu. Hästi, sain informatsiooni ning teada, millal stipendiumitele kandideerimine hakkab (öeldi, et ma muudkui vaataks kodulehte!). Seejärel küsisin, aga stipendiumid välismaallastele. Tean, et teil ka need olemas, ma ise vaatasin kodulehelt, kuid sealne info oli aastast 2007. Seejärel ütles tibi mulle, et vot sellest ei tea ta midagi ning mingu ma ikka teise majja.
Läksin ma siis sinna teise majja. Kõigepealt uurisin selle kohta, et mida ma üldse õppida saaksin. Ja mis välja tuli? See, et ega minu inglise keelse diplomi ja akadeemilise õiendiga poleks siin midagi peale hakata. Kõigepealt pean ma laskma vajalikud dokumendid tõlkida, siis need ühte asutusse viima, mis kinnitab need ja mis seejärel väljastab mulle dokumendi, kus on kirjas hispaania vastavus minu õpingutele. Ja alles siis saan ma minna tagasi ülikooli ja uurida, mida ma õppida saaks ja kuhu sisse astuda ja mitmendasse tsüklisse. Tore, tore! Ärme tunnista inglise keelseid dokumente. Nüüd on minu järgmiseks missiooniks need dokumendid kenasti tõlkida ja samm-sammult edasi vaadata, mis saama hakkab.
Järgmise küsimusena tekkis kohe, et aga ikkagi need stipendiumid välismaallastele. Mind saadeti siia ja öeldi, et teie teate vastust sellele küsimusele. Muidugi tädi kuulis sellest esimest korda! Küsis üldse, et kust ma sellise informatsiooni sain. Näitasin siis talle täpselt ära, kust ma informatsiooni sain ja nii edasi. Seepeale tuhlas ta paar minutit oma paberites ja ütles, et ei tea, ei tea ja et mingu ma ikka rahvusvaheliste suhete osakonda tagasi. Ütlesin talle siis, et vabandust väga, aga ma olen seal juba käinud ning mind saadeti siia. Ütles, et ei, ei mine ikka. No ega siis midagi, kui tuleb minna, siis tuleb minna.
Küsisin siis veel, et magistrisse sisse astudes, kas neil on programmi tutvustust või kuidas sisseastumine käib ja kas ka seal mingeid stipendiume pakutakse. Seepeale võttis tädi ülikooli kaardi (kuna kompleks on ääretult suur, siis pole kaardita liikumine alguses isegi mitte mõeldav!) ja joonistas mulle peale, kus on magistriõpingute osakond ning mingu ma sinna. Vaatas veel järgi, et nad töötavad ka esmaspäeva õhtuti. Läksin siis sinna hoone poole. Olin selleks ajaks ülikoolis olnud juba tunnikese minu esialgse plaanitud poole tunni asemel. Loll mina, eksole. Ja mis siis magistriõppe osakonnas välja tuleb? Loomulikult see, et kuigi uksel on kenasti kiri, et töötame esmaspäeviti kell 15-17.00, mille ajavahemikku ma kenasti mahtusin, olid kõik uksed lukus ning mitte hingelistki nähtaval. Väga armas neist! Võtsin telefoninumbri ja e-maili aadressi ning kavatsen nüüd neile kirjutada, et palun väga, kuid ma sooviks kindlal ajal kokku lepitud kohtumist ja kõik!
Seejärel otsustasin minna rahvusvaheliste suhete osakonda. Ja mis seal välja tuli? Et see inimene, kes töötab rahvusvaheliste tudengitega ning sisseastumise ja kõiksugu paberimajandusega, on juba ammu ära koju läinud ning et ma ikka tuleks mõni teine päev. Ja nii palju ma siis targemaks saingi seal oma ülikoolis käimisega! Aga oi kuidas ma hakkan nüüd neile pinda käima e-maili ja telefoni teel. Hoidku alt!
Ja mis on selle kõige moraal: et EBSi õppeosakond ning õppekonsultandid on meid lihtsalt ära hellitanud, kuna oleme saanud alati ühest kohast ja ühelt inimeselt vastused kõikidele oma küsimustele!
Istusin bussi peale. Kell hakkas saama 5. Escarlatast kippu ega kõppu. Mõtlesin siis, et hästi, jusiis ei lähe minekuks. Läksin istusin otse trammi peale ning hakkasin sõitma oma uue spordiklubi poole. Tee peal saatis mulle Escarlata sõnumi, et 15 minuti pärast tulen ja võtan su peale. Minul selle peale vererõhk tõusis tubli annuse. Mismõttes ta nüüd mõtleb, et võib iga kell saata mulle sõnumi, et ole 15 minuti pärast valmis. Saatsin vastu sõnumi (siin on sõnumi saatmine odavam kui helistamine, kui oled erigi võrgus ning seetõttu saadavad kõik muudkui sõnumeid!), et ma olen teel oma spordiklubisse, pean seal paar paberit täitma ning treeneriga rääkima ning kui ta tahab võib mind sealt peale võtta, kuid 15 minutiga ma oma maja ette küll ei jõua. Lisaks väljendasin oma pahameelt, et kas tema arvates varakult ette teatamine on 15 minutit!
Selle peale ei kuulnud ma Escarlatast enam midagi. Oli mulle helistanud üks kord, kui ma just oma treeneriga rääkisin, üritasin teda pärast veel kätte saada, kuid mitte midagi. Siis ma mõtlesin, et davai, mul on ka jummala ükskõik ja ausalt öeldes ei huvita mind kohe sugugi, mis nüüd Escarlatal öelda on. Mul on graafik ning oma töökohustused ning ärgu ta mitte üritagugi mind ära kasutada. Uitasin veel ringi oma spordiklubis ning suundusin tagasi koju.
Siinkohal pean ma veel natukene Escarlata noorsoovahetusest rääkima. Ma ei tea, kuidas see tal lõppes, kuna ta oli kogu selle nädala nii närvis ning ütles, et ei taha sellest üldse rääkida ning bla bla bla. Seetõttu pole ka ma parastavalt enam torkinud ning küsinud, kuidas läks. Küll aga võin ma rääkida ühest probleemist ning kui tähtis on valida omale õiged partnerid. Nimelt võib programmi raames osaleda noorsoovahetustel noored vanuses 18-25 (väljaarvatud juhendaja). Ja mis tuli välja, et paar leedu noortest olid 28. See tähendab, et neid ei saa ametlikult vahetusse kaasata – neid vanuseid ja asju kontrollitakse päris korralikult. Lisaks oli leedukate hulgas kolm paarikest, kes arvasid, et nad on tulnud siia nädalaks puhkusele ning ei tahtnud midagi teha. Ja siis kui Escarlata üritas neile seletada, et miks nad siin on ja mida see kõik endast tähendab, siis kehitas ka juhendaja vaid õlgu ja ütles, et tema ei tea midagi!
Ja mis siis tuli kõigepealt välja tööl? Et see paganama presentatsioon ei avane. Meil on kohati see IT-ndus siin stagna ajas ning seetõttu puudub meil nt arvutites Powerpoint kui programm, meil on saadaval vaid Powerpoint Viewer ning kui sa peaksid tahtma midagi oma presentatsioonis muuta, siis otsi maja pealt tikutulega üles arvutit, kus ka õige programm olemas oleks. Ja ei, sa ei tohi seda omale lihtsalt netist alla laadida, sest sa esiteks ei saa seda teha, kuna meil on piirangud peale ja teiseks peab IT osakond kõiki allalaadimise ise tegema ja kontrollima. Ja see kõik muidugi võtab aega nädala või kaks. Mäletate isegi, kui kaua minu arvuti kasutajakoodi saamine aega võttis! Peale mitmeid teelfonikõnesid ning hädapalveid leidsime lõpuks ühe arvuti, kus oli programm olemas. Milline õnnistus! Vaatasime Escarlataga esitluse üle, kõik super!
Siis helistas Escarlata ühele inimesele, kes nende leedukate ja hispaania pätakatega tegeles. Ja mis tuleb välja? Et kõik magavad ja mingit esitlust ei saa teha küll praegu, sest keegi oli eile kokku kukkunud ja siis keegi oli pool ööd olnud haiglas ja bla bla bla. Escarlata ütles siis, et olgu, tulete siis kella kaheteistkümneks linna ja teeme siin selle esitluse. Minul polnud sel ajal veel vahet, mis kell ma seda teen.
Kell hakkab tiksuma kaksteist. Ja kus on meie noored? Muidugi, et ikka El Campellos – koht, kus nad elasid ja ööbisid ja mis on ca pooletunnise trammisõidu kaugusel. Escarlata ütles siis, et kuulge, kuulge nii see asi ei lähe. Samas ega ta ei pingutanud ka väga, et kuri paista või midagi. Ja siis nad ikka palusid seal, et teeme teine päev ja miks seda vaja ja nii edasi. Teine päev aga ei saanud seda teha, sest mina läksin Barcelonasse ning peab seda tegema sellepärast, et see on üks programmi nõudeid. Ja siis Escarlata leppis nendega kokku, et millalgi õhtul siis teeme.
Ja siis ütles Escarlata mulle, et nii Triin, õhtul lähme El Campellosse. Mina selle peale muidugi vaatan nagu loll ning kostan, et mis-mis. Mind ajas sel hetkel jummala vihale see fakt, et kõik vist arvavad, et ma töötan iga kell kui vaja ning et mul muud elu justkui polegi. Rääkisin siis Escarlatale, et ma tahan teada täpset kellaaega, millal me läheme, sest nagu sa tead, ma lähen homme ära ning mul on paar asjatoimetust vaja teha! Asjatoimetusteks oli ülikooli külastamine ning sisseastumise ja stipendiumide uurimine ning pidin oma uude tennisekeskusesse viima ära maksekorralduse paberi! Selle peale ohkis Escarlata järgmised kaks tundi, et ta ikka ei tea, mis kell ning kui ma hakkasin koju minema (ehk siis ülikooli), siis jäi jutt nii, et Escarlata annab mulle teada (palusin, et ta teeks seda võimalikult kiiresti ning etteteatamisajaga, sest ma olen jumal teab, kus pärapõrgus sel hetkel), kui minekuks läheb ja kas üldse läheb.
Lähen mina siis kenasti ülikooli. Olin enne ühe tibiga meili teel suhelnud ning tema andis mulle täpsed juhised, kuhu minna. Kõigepealt suundusin ühte kohta, kus anti informatsiooni stipendiumite kohta. Öeldi, et on kolme sorti stipendiumid: riigi, provintsi ja ülikooli ning nende kõigi eesmärk on aidata tasuda õppemaksu. Hästi, sain informatsiooni ning teada, millal stipendiumitele kandideerimine hakkab (öeldi, et ma muudkui vaataks kodulehte!). Seejärel küsisin, aga stipendiumid välismaallastele. Tean, et teil ka need olemas, ma ise vaatasin kodulehelt, kuid sealne info oli aastast 2007. Seejärel ütles tibi mulle, et vot sellest ei tea ta midagi ning mingu ma ikka teise majja.
Läksin ma siis sinna teise majja. Kõigepealt uurisin selle kohta, et mida ma üldse õppida saaksin. Ja mis välja tuli? See, et ega minu inglise keelse diplomi ja akadeemilise õiendiga poleks siin midagi peale hakata. Kõigepealt pean ma laskma vajalikud dokumendid tõlkida, siis need ühte asutusse viima, mis kinnitab need ja mis seejärel väljastab mulle dokumendi, kus on kirjas hispaania vastavus minu õpingutele. Ja alles siis saan ma minna tagasi ülikooli ja uurida, mida ma õppida saaks ja kuhu sisse astuda ja mitmendasse tsüklisse. Tore, tore! Ärme tunnista inglise keelseid dokumente. Nüüd on minu järgmiseks missiooniks need dokumendid kenasti tõlkida ja samm-sammult edasi vaadata, mis saama hakkab.
Järgmise küsimusena tekkis kohe, et aga ikkagi need stipendiumid välismaallastele. Mind saadeti siia ja öeldi, et teie teate vastust sellele küsimusele. Muidugi tädi kuulis sellest esimest korda! Küsis üldse, et kust ma sellise informatsiooni sain. Näitasin siis talle täpselt ära, kust ma informatsiooni sain ja nii edasi. Seepeale tuhlas ta paar minutit oma paberites ja ütles, et ei tea, ei tea ja et mingu ma ikka rahvusvaheliste suhete osakonda tagasi. Ütlesin talle siis, et vabandust väga, aga ma olen seal juba käinud ning mind saadeti siia. Ütles, et ei, ei mine ikka. No ega siis midagi, kui tuleb minna, siis tuleb minna.
Küsisin siis veel, et magistrisse sisse astudes, kas neil on programmi tutvustust või kuidas sisseastumine käib ja kas ka seal mingeid stipendiume pakutakse. Seepeale võttis tädi ülikooli kaardi (kuna kompleks on ääretult suur, siis pole kaardita liikumine alguses isegi mitte mõeldav!) ja joonistas mulle peale, kus on magistriõpingute osakond ning mingu ma sinna. Vaatas veel järgi, et nad töötavad ka esmaspäeva õhtuti. Läksin siis sinna hoone poole. Olin selleks ajaks ülikoolis olnud juba tunnikese minu esialgse plaanitud poole tunni asemel. Loll mina, eksole. Ja mis siis magistriõppe osakonnas välja tuleb? Loomulikult see, et kuigi uksel on kenasti kiri, et töötame esmaspäeviti kell 15-17.00, mille ajavahemikku ma kenasti mahtusin, olid kõik uksed lukus ning mitte hingelistki nähtaval. Väga armas neist! Võtsin telefoninumbri ja e-maili aadressi ning kavatsen nüüd neile kirjutada, et palun väga, kuid ma sooviks kindlal ajal kokku lepitud kohtumist ja kõik!
Seejärel otsustasin minna rahvusvaheliste suhete osakonda. Ja mis seal välja tuli? Et see inimene, kes töötab rahvusvaheliste tudengitega ning sisseastumise ja kõiksugu paberimajandusega, on juba ammu ära koju läinud ning et ma ikka tuleks mõni teine päev. Ja nii palju ma siis targemaks saingi seal oma ülikoolis käimisega! Aga oi kuidas ma hakkan nüüd neile pinda käima e-maili ja telefoni teel. Hoidku alt!
Ja mis on selle kõige moraal: et EBSi õppeosakond ning õppekonsultandid on meid lihtsalt ära hellitanud, kuna oleme saanud alati ühest kohast ja ühelt inimeselt vastused kõikidele oma küsimustele!
Istusin bussi peale. Kell hakkas saama 5. Escarlatast kippu ega kõppu. Mõtlesin siis, et hästi, jusiis ei lähe minekuks. Läksin istusin otse trammi peale ning hakkasin sõitma oma uue spordiklubi poole. Tee peal saatis mulle Escarlata sõnumi, et 15 minuti pärast tulen ja võtan su peale. Minul selle peale vererõhk tõusis tubli annuse. Mismõttes ta nüüd mõtleb, et võib iga kell saata mulle sõnumi, et ole 15 minuti pärast valmis. Saatsin vastu sõnumi (siin on sõnumi saatmine odavam kui helistamine, kui oled erigi võrgus ning seetõttu saadavad kõik muudkui sõnumeid!), et ma olen teel oma spordiklubisse, pean seal paar paberit täitma ning treeneriga rääkima ning kui ta tahab võib mind sealt peale võtta, kuid 15 minutiga ma oma maja ette küll ei jõua. Lisaks väljendasin oma pahameelt, et kas tema arvates varakult ette teatamine on 15 minutit!
Selle peale ei kuulnud ma Escarlatast enam midagi. Oli mulle helistanud üks kord, kui ma just oma treeneriga rääkisin, üritasin teda pärast veel kätte saada, kuid mitte midagi. Siis ma mõtlesin, et davai, mul on ka jummala ükskõik ja ausalt öeldes ei huvita mind kohe sugugi, mis nüüd Escarlatal öelda on. Mul on graafik ning oma töökohustused ning ärgu ta mitte üritagugi mind ära kasutada. Uitasin veel ringi oma spordiklubis ning suundusin tagasi koju.
Siinkohal pean ma veel natukene Escarlata noorsoovahetusest rääkima. Ma ei tea, kuidas see tal lõppes, kuna ta oli kogu selle nädala nii närvis ning ütles, et ei taha sellest üldse rääkida ning bla bla bla. Seetõttu pole ka ma parastavalt enam torkinud ning küsinud, kuidas läks. Küll aga võin ma rääkida ühest probleemist ning kui tähtis on valida omale õiged partnerid. Nimelt võib programmi raames osaleda noorsoovahetustel noored vanuses 18-25 (väljaarvatud juhendaja). Ja mis tuli välja, et paar leedu noortest olid 28. See tähendab, et neid ei saa ametlikult vahetusse kaasata – neid vanuseid ja asju kontrollitakse päris korralikult. Lisaks oli leedukate hulgas kolm paarikest, kes arvasid, et nad on tulnud siia nädalaks puhkusele ning ei tahtnud midagi teha. Ja siis kui Escarlata üritas neile seletada, et miks nad siin on ja mida see kõik endast tähendab, siis kehitas ka juhendaja vaid õlgu ja ütles, et tema ei tea midagi!
Hea naide hispaanlaste asjaajamisest....
No comments:
Post a Comment