Kui lennuk maanduma hakkas, siis muidugi olin mina jummala hämmingus. Kas tõesti on nii, et eestlased tulevad külla ning siis on Alicantes pilves ilm? Oli ju Karmoga sama asi juhtunud. Kui tema siia hakkas tulema, siis lihtsalt pööras ilm külmemaks ning üks päev sadas isegi vihma! Ja siis nii ma seal bussi oodates mõtlesin, et ei no tore-tore, kutsu veel Eesti külalisi külla.
Kuna meil oli hogueras juba täies hoos, siis oli muidugi liiklus pea peale pööratud. See tähendas seda, et tuli kohvritega minu kodu poole kolistada ligi 1 km tavapärase paarisaja meetri asemel. Ja seda ülesmäge. Minul oli kaameli tunne, ei oska öelda, mis tunne oli minu vanematel, kes kohvreid enda järel tirisid.
Igatahes kohal me olime. Minu ukse juures. Korterit oli vallutanud väike kaos. Nimelt olid Marial nädalavahetusel sõbrannad-sõbrad külas käinud ning ta ei olnud veel jõudnud suurpuhastust teha. Mind see muidugi ei häirinud, sest igaüks saab aru, et peale rasket nädalavahetust ei viitsi kohe koristada, kuid Maria oli ikka parajas paanikas küll. Ta rääkis mulle juba nädal aega ette, et ma ikka teada annaks, kui ma vanematega tulema hakkan, siis lööb korteri läikima, et vanemad ära ei ehmataks, kus nende tütar elab! Mõnikord Maria paanitseb natukene üle.
Kuna mu külmkapis valitses tühjus, siis otsustasime minna ruttu turule ning saiakohvikusse, et osta midagi hommikusöögiks. Enne tegime väikse peatuse ühes kohvikus ning rüüpasime paar head sõõmu kohvi. Kahjuks oli aga turg ainult poolikult lahti, osad putkad olid kinni. Ma ei teagi kohe, miks. Aga saime puuvilju ja asju ning suundusime saiakohvikusse. Muidugi pidi ema seal lolliks minema – kõik tundus nii hea ja isuäratav. Parimad palad kaasa ostetud, suundusime tagasi minu poole hommikukohvile ning söögile. Vahepeal suutis Maria mulle veel ahastuses sõnumi saata, et kas me oleme juba tagasi ning et tal on väga kahju, kuid ta pole jõudnud koristada!
Kuna ilm oli pilves, siis otsustasime, et oleme linnas kella 14ni ja siis lähme San Juani randa. Oli paista, et ilm ka tõmbab paremaks ning on lootust isegi päikest näha. Mõeldud, tehtud! Läksime hoopis šoppama! Emal oli vaja hädasti roosasid kingasid ning eesmärgiks oli need ka saada.
Nüüd vahelduseks hoguerasest, et mis see siis ikkagi on. Ausalt öeldes on seda raske kirjeldada, mis hogueras täpelt on. Kohalikud kirjeldavad seda kui nädalaajalist pidu ja pillerkaart tänaval. Kui enamus inimesi teab Valencia festival fallas, mis leiab aset kevadel, siis meie hogueras on justkui fallase väike vend.
Festivali eesmärgiks on tähistada aasta kõige lühemat päeva ning saagi koristamist ja aasta kõige lühemat ööd, millega peletatakse eemale kõik kuri. Esimene ametlik hoguerase festival Alicantes korraldati juba 1928. Aastal ning traditsioon sellest ajast on jäänud. Ainult kodusõja ajal tekkis sisse paus, kus korraldati vaid üks aasta festivali.
Hogueras on Alicante kõige olulisem festival. Kohalikud – alicantinos – hakkavad festivaliks valmistuma juba kuid ette. Ja mida lähemale ta jõuab, seda enam võid kuulda kõiki rääkimast teemal hogueras, hogueras, hogueras... Ma ei olnud kunagi enne Alicantes sel ajal olnud ning ausalt öeldes ei teadnudki kohe, mida oodata. Üks aga oli kindel, et peale festivali on mul Alicantest, kohalikest ning hispaanlastest üldiselt hoopis kohe teine arvamus.
Mulle tundus, et selle nädala jooksul muutus Alicante täielikuks sõjatsooniks. Peamised teed ning avenüüd on kinni, igal pool on barracad, inimesed on hordide kaupa tänaval söömas, joomas, tantsimas, laulmas ja marssimas. Mul oli tõesti selline tunne vahepeal, et iga elanik on tänavale tulnud, sest sellist rahvamassi Alicantes polnud ma veel varem näinud.
Üks tähtsamaid avenüüsid Alfonso Sabio, mis oli nädal aega suletud ning kuhu olid püsti löödud barracad.
Barraca on meie õllesummeri telkide moodi telk, kuhu pannakse välisköögid, õllekraanid, lauad-toolid, et rahvas saaks sisse astuda ning pidutseda. Neid on väga erinevaid: suuri, väikesed, tasuta, reserveeritud, kaunistatud ning tulesäras, tagasihoidlikumaid, DJde või elava bändiga jne jne. Kokku on Alicantes 91 barracat, mis kõik sümboliseerivad teatud piirkonda või tsooni.
Ja tänu neile esmapilgul toredana näivatele barracadele võib vähemalt selle nädala jooksul lausa unustada magamise, sest see pole lihtsalt võimalik! Barracad on absoluutselt igal pool, isegi sinu toa akna all ning lahvas lärmab öö läbi, bänd või DJ taob pilli täie hooga varajaste hommikutundideni! Kuna suvel pole võimalik kinniste akendega elada – meil pole konditsioneeri majas – siis nii muutubki uni ning magamine unelmaks!
Barracas asuv köök, kus sai kõike head ja paremat.
Peomeeleolu tõttu on täielikult sassi löödud ka kohalike ajaarvamine ning graafik. Enamus inimesi, kellel vähegi võimalik üritavad võtta vabasid päevi, et saaks ikka täiel rinnal pidu nautida! Selle nädala jooksul kehtib reegel: elatakse öösel, magatakse päeval! Tavaliselt lõppevad peod barracades kella kuue-sietsme ajal hommikul. Õnnetumad peavad minema tööle, õnnelikumad koju magama. Vähemalt nii palju kui see võimalik on, sest üle linna on ametlik äratus kell kaheksa hommikul, kus taas kõik trummide ning pillidega marssima ja lärmama hakkavad! Eks sa siis katsu magada, eksole! Seetõttu on kombeks minna päeval randa magama. Linnas ringi tuiamas võib näha vaid hämmingus turiste, kes vaatavad, mis toimub ning imestavad, kuhu küll kõik kohalikud kadunud on. Pidu hakkab taas pihta kell kaks pärastlõunal koos mascletadega (kes veel ei tea, siis need on ilma tuleta ilutulestik, mis teeb vaid põrgulärmi!).
Peomeeleolus kohalikud pidutsemas ühes kesklinna barracas.
Kuigi minu kirjeldusest võib nüüd jääda mulje, et tegemist on lihtsalt ühe totra põhjusega pidutsemiseks, siis tegelikult see nii ikka päris pole. Terve nädala jooksul on ka tihe programm, mis sisaldab erinevaid rongkäike, härjavõitlusi, paraade, marsse, spordivõitlusi ja palju muud sellist. Siiski jäävad need igale tavainimesele siiski tagaplaanile, sest esiplaanil on ju pidu, pidu ja veelkord pidu!
Miks on festivali nimi hogueras? Sellepärast, et linna pannakse üles hoguerasid ehk suuri-suuri kujukesi, mis on enamasti tehtud papist, puust, korgist ja vahtplastist. Nad on uhked ning värvilised ja enamasti on neil ka teatud satiiriline tähendus. Iga monument esindab teatud tsooni või piirkonda. Nelja päeva hiljem peale nende püstitamist pannakse nad lihtsalt põlema – la crema de las hogueras! See on traditsioon, mida kohalikud ootavad innuga. Kohalikele tähendab see pigem bikiinides välja minekut ning nii kaua tuletõrjujatele pinda käimist, kuni nad neid kastavad! Ja kastmine ongi just üks asi, mida kõige rohkem oodatakse. Ja siis tantsitakse ja plärtsutatakse vees nagu väiksed lapsed vihmas...
Hoguera ehk monument / kuju vanalinnas.
Üks suurimaid hoguerasid linnavalitsuse esisel platsil. Ja mina kõrval justkui kääbus.
Hoguera sadamas.
Pisikese hogueraga.
Hogueras sadamas - tõeline lahmakas!
Tagasi meie seikluste juurde. Tsuti enne kella kahte hakkasime minema Plaza de los Lucerose poole, et näha mascletasid. Rahvast oli selleks hetkeks juba hordide viisi tänavatel, trummimehed mängisid, jagati nänni ning oodati põnevusega paugutamist. Hirmpalav oli, ma ei imestaks üldse, kui keegi oleks seal saanud kuumarabanduse! Ja siis hakkas paugutamine pihta! Mu ema arvas peale seda kõike, et ega me ikka väga normaalsed siin pole. Isa arvamust sellest ma vist ei kuulnudki, ta oli ametis filmimisega ning kõige jäädvustamisega kodustele.
Peale mascletasid oli aeg siirduda San Juani – niiöelda Alicante Viimsisse, kus oli mu vanemate hotell ning kus ootas meid rand ja meri. Selleks ajaks oli ka päike kenasti välja tulnud! Kohvritega trammi peale (mis meie mõistes on küll rohkem nagu metroo) ning minekut. Natukene otsimist San Juanis ja ka hotell leitud. Asjad tuppa, minek randa ja ujuma!
Mulle tegi õudselt nalja, kuidas mu ema esimese raksuga ütles, et vesi on külm. No tere talv! Ta on Eestis juba see aasta ujumas käinud, kuid ütleb, et vesi on siin meil külm! Meil on 25-26 kraadi vesi, mis külmast juttu on? Ja siis mina olingi alguses ainuke hulljulge, kes ujuma läks. Veetsime rannas kohe head mitu tundi. Mina lugesin vanemate toodud Kroonikaid, vanemad tukastasid väsitavast päevast!
Minu Kroonika lugemistest. Mul oli Eestimaist klatši kohati ikka väga põnev lugeda. Kommentaariks võiks öelda nii palju, et miski siin maailmas ikka ei muutu! Lahku, kokku, lahku, kokku, keegi kaevab kedagi kohtusse, keegi kellegi peale jälle kade, keegi ostis uue auto või jumal teab mida veel. Üks aga on kindel, et ma pole ilmselt varem kunagi ühtegi Kroonikat otsast otsani lugenud. Nüüd on ka see ära proovitud. Sest vahelduseks eesti keelset ajakirja lugeda on ikka väga mõnus! Justkui ei peaks kaasa mõtlema.
Kui päike kadus taas pilve taha otsustasime hakata liikuma linna poole. Oli pikk diskussioon enne, kas jääda San Juani või minna Alicantesse. Otsustasime, et läheme vaatame, kas San Juani keskuses (golfiväljakute juurde rajatud restoranide ja kohvikute kompleks) on elu käima läinud või lähme linna. Muidugi otsustasime ikka linna minna ning vanemad ütlesid, et jube hea ikka, et seda tegime.
Kohe trammijaamast väljudes sattusime juhuslikult peale ühele rongkäigule. Mina olin neid näinud juba jumal teab mitu korda – no ausalt vahel on tunne, et nad marsiks kasvõi iga päev oma rahvuslikes kleitides – vanematele oli see muidugi uus ja huvitav! Pealegi üks rongkäik kestab ca 2-3 tundi seega ma kunagi ei saa täpselt aru, kes küll viitsivad neid piletitega kohti omale seotada! Aga see selleks.
Edasi suundusime minu itaalia restorani Que Vadis. Muidugi oli ilusast väljakust ja keskkonnast saanud täielik katastroof! Järjekordse barraca tõttu olid vaeste restoranide lauad lihtsalt kokku lükatud ning mingit rahu ega vaikust polnud! See-eest oli toit ikka oma täies headuses. Mina ja ema võtsime pizza (nämm, siiani tuleb uuesti pizza isu), isa võttis pasta! Magustoiduks ei midagi muud kui šokolaadipizza. Kas te olete midagi sellist enne kuulnud? Mina ei olnud ning arvan, et teiegi mitte! Igatahes on tegemist pizza põhjal vedela šokolaadi, tuhksuhkru ja maasikamoosiga magustoiduga, mis viis keele alla!
Nüüd pean ma natukene kohe kirjutama eestlaste söömisest. Eestlased söövad liiga kiiresti!!!! Või äkki olen mina hakanud jällegi sööma liiga aeglaselt, tont seda teab! Igatahes kui minul oli käsil alles teine pizza tükk, oli mu isal juba pasta otsas! No kuidas nii saab. Eestlased, söömine on tegevus, nautimine, mille juures perekond või sõbrad saavad kokku ning oma elumõtteid vahetavad!!!!
Peale õhtusööki jätkasime linna avastamist sadamapiirkonnast. Ja peale seda sai vanemad pandud trammi peale ning mina ise siirdusin koju! Toas oli täielik vaikus. Tere oli jäänud suurde tuppa magama, Maria juba magas ammu!
Šokolaadi pizzaga maiustamas.
Kuna meil oli hogueras juba täies hoos, siis oli muidugi liiklus pea peale pööratud. See tähendas seda, et tuli kohvritega minu kodu poole kolistada ligi 1 km tavapärase paarisaja meetri asemel. Ja seda ülesmäge. Minul oli kaameli tunne, ei oska öelda, mis tunne oli minu vanematel, kes kohvreid enda järel tirisid.
Igatahes kohal me olime. Minu ukse juures. Korterit oli vallutanud väike kaos. Nimelt olid Marial nädalavahetusel sõbrannad-sõbrad külas käinud ning ta ei olnud veel jõudnud suurpuhastust teha. Mind see muidugi ei häirinud, sest igaüks saab aru, et peale rasket nädalavahetust ei viitsi kohe koristada, kuid Maria oli ikka parajas paanikas küll. Ta rääkis mulle juba nädal aega ette, et ma ikka teada annaks, kui ma vanematega tulema hakkan, siis lööb korteri läikima, et vanemad ära ei ehmataks, kus nende tütar elab! Mõnikord Maria paanitseb natukene üle.
Kuna mu külmkapis valitses tühjus, siis otsustasime minna ruttu turule ning saiakohvikusse, et osta midagi hommikusöögiks. Enne tegime väikse peatuse ühes kohvikus ning rüüpasime paar head sõõmu kohvi. Kahjuks oli aga turg ainult poolikult lahti, osad putkad olid kinni. Ma ei teagi kohe, miks. Aga saime puuvilju ja asju ning suundusime saiakohvikusse. Muidugi pidi ema seal lolliks minema – kõik tundus nii hea ja isuäratav. Parimad palad kaasa ostetud, suundusime tagasi minu poole hommikukohvile ning söögile. Vahepeal suutis Maria mulle veel ahastuses sõnumi saata, et kas me oleme juba tagasi ning et tal on väga kahju, kuid ta pole jõudnud koristada!
Kuna ilm oli pilves, siis otsustasime, et oleme linnas kella 14ni ja siis lähme San Juani randa. Oli paista, et ilm ka tõmbab paremaks ning on lootust isegi päikest näha. Mõeldud, tehtud! Läksime hoopis šoppama! Emal oli vaja hädasti roosasid kingasid ning eesmärgiks oli need ka saada.
Nüüd vahelduseks hoguerasest, et mis see siis ikkagi on. Ausalt öeldes on seda raske kirjeldada, mis hogueras täpelt on. Kohalikud kirjeldavad seda kui nädalaajalist pidu ja pillerkaart tänaval. Kui enamus inimesi teab Valencia festival fallas, mis leiab aset kevadel, siis meie hogueras on justkui fallase väike vend.
Festivali eesmärgiks on tähistada aasta kõige lühemat päeva ning saagi koristamist ja aasta kõige lühemat ööd, millega peletatakse eemale kõik kuri. Esimene ametlik hoguerase festival Alicantes korraldati juba 1928. Aastal ning traditsioon sellest ajast on jäänud. Ainult kodusõja ajal tekkis sisse paus, kus korraldati vaid üks aasta festivali.
Hogueras on Alicante kõige olulisem festival. Kohalikud – alicantinos – hakkavad festivaliks valmistuma juba kuid ette. Ja mida lähemale ta jõuab, seda enam võid kuulda kõiki rääkimast teemal hogueras, hogueras, hogueras... Ma ei olnud kunagi enne Alicantes sel ajal olnud ning ausalt öeldes ei teadnudki kohe, mida oodata. Üks aga oli kindel, et peale festivali on mul Alicantest, kohalikest ning hispaanlastest üldiselt hoopis kohe teine arvamus.
Mulle tundus, et selle nädala jooksul muutus Alicante täielikuks sõjatsooniks. Peamised teed ning avenüüd on kinni, igal pool on barracad, inimesed on hordide kaupa tänaval söömas, joomas, tantsimas, laulmas ja marssimas. Mul oli tõesti selline tunne vahepeal, et iga elanik on tänavale tulnud, sest sellist rahvamassi Alicantes polnud ma veel varem näinud.
Üks tähtsamaid avenüüsid Alfonso Sabio, mis oli nädal aega suletud ning kuhu olid püsti löödud barracad.
Barraca on meie õllesummeri telkide moodi telk, kuhu pannakse välisköögid, õllekraanid, lauad-toolid, et rahvas saaks sisse astuda ning pidutseda. Neid on väga erinevaid: suuri, väikesed, tasuta, reserveeritud, kaunistatud ning tulesäras, tagasihoidlikumaid, DJde või elava bändiga jne jne. Kokku on Alicantes 91 barracat, mis kõik sümboliseerivad teatud piirkonda või tsooni. Ja tänu neile esmapilgul toredana näivatele barracadele võib vähemalt selle nädala jooksul lausa unustada magamise, sest see pole lihtsalt võimalik! Barracad on absoluutselt igal pool, isegi sinu toa akna all ning lahvas lärmab öö läbi, bänd või DJ taob pilli täie hooga varajaste hommikutundideni! Kuna suvel pole võimalik kinniste akendega elada – meil pole konditsioneeri majas – siis nii muutubki uni ning magamine unelmaks!
Barracas asuv köök, kus sai kõike head ja paremat.
Peomeeleolu tõttu on täielikult sassi löödud ka kohalike ajaarvamine ning graafik. Enamus inimesi, kellel vähegi võimalik üritavad võtta vabasid päevi, et saaks ikka täiel rinnal pidu nautida! Selle nädala jooksul kehtib reegel: elatakse öösel, magatakse päeval! Tavaliselt lõppevad peod barracades kella kuue-sietsme ajal hommikul. Õnnetumad peavad minema tööle, õnnelikumad koju magama. Vähemalt nii palju kui see võimalik on, sest üle linna on ametlik äratus kell kaheksa hommikul, kus taas kõik trummide ning pillidega marssima ja lärmama hakkavad! Eks sa siis katsu magada, eksole! Seetõttu on kombeks minna päeval randa magama. Linnas ringi tuiamas võib näha vaid hämmingus turiste, kes vaatavad, mis toimub ning imestavad, kuhu küll kõik kohalikud kadunud on. Pidu hakkab taas pihta kell kaks pärastlõunal koos mascletadega (kes veel ei tea, siis need on ilma tuleta ilutulestik, mis teeb vaid põrgulärmi!).
Peomeeleolus kohalikud pidutsemas ühes kesklinna barracas.
Kuigi minu kirjeldusest võib nüüd jääda mulje, et tegemist on lihtsalt ühe totra põhjusega pidutsemiseks, siis tegelikult see nii ikka päris pole. Terve nädala jooksul on ka tihe programm, mis sisaldab erinevaid rongkäike, härjavõitlusi, paraade, marsse, spordivõitlusi ja palju muud sellist. Siiski jäävad need igale tavainimesele siiski tagaplaanile, sest esiplaanil on ju pidu, pidu ja veelkord pidu!
Miks on festivali nimi hogueras? Sellepärast, et linna pannakse üles hoguerasid ehk suuri-suuri kujukesi, mis on enamasti tehtud papist, puust, korgist ja vahtplastist. Nad on uhked ning värvilised ja enamasti on neil ka teatud satiiriline tähendus. Iga monument esindab teatud tsooni või piirkonda. Nelja päeva hiljem peale nende püstitamist pannakse nad lihtsalt põlema – la crema de las hogueras! See on traditsioon, mida kohalikud ootavad innuga. Kohalikele tähendab see pigem bikiinides välja minekut ning nii kaua tuletõrjujatele pinda käimist, kuni nad neid kastavad! Ja kastmine ongi just üks asi, mida kõige rohkem oodatakse. Ja siis tantsitakse ja plärtsutatakse vees nagu väiksed lapsed vihmas...
Hoguera ehk monument / kuju vanalinnas.
Üks suurimaid hoguerasid linnavalitsuse esisel platsil. Ja mina kõrval justkui kääbus.
Hoguera sadamas.
Pisikese hogueraga.
Hogueras sadamas - tõeline lahmakas!
Tagasi meie seikluste juurde. Tsuti enne kella kahte hakkasime minema Plaza de los Lucerose poole, et näha mascletasid. Rahvast oli selleks hetkeks juba hordide viisi tänavatel, trummimehed mängisid, jagati nänni ning oodati põnevusega paugutamist. Hirmpalav oli, ma ei imestaks üldse, kui keegi oleks seal saanud kuumarabanduse! Ja siis hakkas paugutamine pihta! Mu ema arvas peale seda kõike, et ega me ikka väga normaalsed siin pole. Isa arvamust sellest ma vist ei kuulnudki, ta oli ametis filmimisega ning kõige jäädvustamisega kodustele.
Peale mascletasid oli aeg siirduda San Juani – niiöelda Alicante Viimsisse, kus oli mu vanemate hotell ning kus ootas meid rand ja meri. Selleks ajaks oli ka päike kenasti välja tulnud! Kohvritega trammi peale (mis meie mõistes on küll rohkem nagu metroo) ning minekut. Natukene otsimist San Juanis ja ka hotell leitud. Asjad tuppa, minek randa ja ujuma!
Mulle tegi õudselt nalja, kuidas mu ema esimese raksuga ütles, et vesi on külm. No tere talv! Ta on Eestis juba see aasta ujumas käinud, kuid ütleb, et vesi on siin meil külm! Meil on 25-26 kraadi vesi, mis külmast juttu on? Ja siis mina olingi alguses ainuke hulljulge, kes ujuma läks. Veetsime rannas kohe head mitu tundi. Mina lugesin vanemate toodud Kroonikaid, vanemad tukastasid väsitavast päevast!
Minu Kroonika lugemistest. Mul oli Eestimaist klatši kohati ikka väga põnev lugeda. Kommentaariks võiks öelda nii palju, et miski siin maailmas ikka ei muutu! Lahku, kokku, lahku, kokku, keegi kaevab kedagi kohtusse, keegi kellegi peale jälle kade, keegi ostis uue auto või jumal teab mida veel. Üks aga on kindel, et ma pole ilmselt varem kunagi ühtegi Kroonikat otsast otsani lugenud. Nüüd on ka see ära proovitud. Sest vahelduseks eesti keelset ajakirja lugeda on ikka väga mõnus! Justkui ei peaks kaasa mõtlema.
Kui päike kadus taas pilve taha otsustasime hakata liikuma linna poole. Oli pikk diskussioon enne, kas jääda San Juani või minna Alicantesse. Otsustasime, et läheme vaatame, kas San Juani keskuses (golfiväljakute juurde rajatud restoranide ja kohvikute kompleks) on elu käima läinud või lähme linna. Muidugi otsustasime ikka linna minna ning vanemad ütlesid, et jube hea ikka, et seda tegime.
Kohe trammijaamast väljudes sattusime juhuslikult peale ühele rongkäigule. Mina olin neid näinud juba jumal teab mitu korda – no ausalt vahel on tunne, et nad marsiks kasvõi iga päev oma rahvuslikes kleitides – vanematele oli see muidugi uus ja huvitav! Pealegi üks rongkäik kestab ca 2-3 tundi seega ma kunagi ei saa täpselt aru, kes küll viitsivad neid piletitega kohti omale seotada! Aga see selleks.
Edasi suundusime minu itaalia restorani Que Vadis. Muidugi oli ilusast väljakust ja keskkonnast saanud täielik katastroof! Järjekordse barraca tõttu olid vaeste restoranide lauad lihtsalt kokku lükatud ning mingit rahu ega vaikust polnud! See-eest oli toit ikka oma täies headuses. Mina ja ema võtsime pizza (nämm, siiani tuleb uuesti pizza isu), isa võttis pasta! Magustoiduks ei midagi muud kui šokolaadipizza. Kas te olete midagi sellist enne kuulnud? Mina ei olnud ning arvan, et teiegi mitte! Igatahes on tegemist pizza põhjal vedela šokolaadi, tuhksuhkru ja maasikamoosiga magustoiduga, mis viis keele alla!
Nüüd pean ma natukene kohe kirjutama eestlaste söömisest. Eestlased söövad liiga kiiresti!!!! Või äkki olen mina hakanud jällegi sööma liiga aeglaselt, tont seda teab! Igatahes kui minul oli käsil alles teine pizza tükk, oli mu isal juba pasta otsas! No kuidas nii saab. Eestlased, söömine on tegevus, nautimine, mille juures perekond või sõbrad saavad kokku ning oma elumõtteid vahetavad!!!!
Peale õhtusööki jätkasime linna avastamist sadamapiirkonnast. Ja peale seda sai vanemad pandud trammi peale ning mina ise siirdusin koju! Toas oli täielik vaikus. Tere oli jäänud suurde tuppa magama, Maria juba magas ammu!
Šokolaadi pizzaga maiustamas.
No comments:
Post a Comment