Elu on meil siin vaikselt aina lõbusamaks ja lõbusamaks läinud. Tõesti, nalja saab ikka kogu raha eest ning seda kõigi meie kolme kulul.
Kõigepealt Teresa. Istusime Mariaga ükspäev mõnusasti elutoas, vaatasime uudiseid ja kommenteerisime, mis me asjadest arvame. Ja siis järsku sajab sisse Teresa, kes oli eelnevalt telefoniga rääkinud ca 45 minutit. Küsib paanikas Marialt, et kus ikka oleks Villenas hea restoran, kuhu sööma minna. Villena on see koht, kust Maria pärit, kui keegi veel ei tea. Maria vaatab teda lolli näoga, mina ilmselgelt veel lollimaga. Seejärel küsib Maria, et no oleneb milleks, miks sul üldse vaja minna Villenasse restorani? Villena on Yeclast, Teresa kodulinn, suhteliselt kaugel, paarkümmend minutit autoga. Seepeale vuristab Teresa ruttu ette, et tahab minna ühe kutiga välja, kuid oma kodulinnas ei saa seda teha, kuna endine kutt saab siis äkki vihaseks või kui peaksid kokku sattuma, siis oleks eriti imelik ja nii edasi ja nii edasi. Minu reaktsioon seepeale oli: Tere, talv! Kas siis oma eksi pärast elatakse oma elu niimoodi ümber, et tuleb sõita kõrvallinna õhtust sööma?! Aga ei, õhtust nad käsidki Villenas söömas, kuigi see jäi ka viimaseks korraks. Tere ikka otsustas, et talle ei meeldi see kutt.
Ja siis Maria. Maria on samuti omale silmarõõmu leidnud. Temal on isegi ka nimi – Alfonso. Me tavaliselt ei räägi nimedest, kui pole kindel, et asi läheb ka esimesest kohtingust kaugemale. Aga näete, Alfonsol on juba nimi. Maria läks laupäeval Alfonsokesega kohtingule. Kutt sõitis kohe ekstra Alicantesse selleks (ta vanematel on siin korter) ja siis Maria läks tema juurde õhtust sööma. Ja te ei kujuta ette, kui närvis Maria pidevalt on. Ma naeran tema üle pidevalt, et kuule, need liblikad sul kõhus ikka möllavad täiel rinnal ja mul on tunne, et keegi meil on siin armunud. Seepeale öeldakse mulle alati, et armunud ei, ei, ei, aga kui nii edasi läheb, siis need liblikad teevad varsti oma töö. Ja kui telefon heliseb, siis kõik hakkavad karjuma, et su Alfonso, su Alsfonso! Tegelikult on meil Maria üle ülihea meel, sest ta on juba liiga pikalt üksi olnud ja vanust on tal ka juba piisavalt :) ja muidugi siis läks veel riiete valimiseks ja jumal teab milleks veel. See nende välja minemise paanika ajab mind jubedalt itsitama ja samas sellist alguse elevuse etappi taga igatsema.
Muidugi on see kõik Maria jaoks natukene keeruline, kuna ta ei saa sellest veel oma sõbrannadele rääkida. Miks? Sest nemad on ka sõbrannad Alfonsoga. Seega on kõik üks suur segapudrujakapsad. Ja siis samal õhtul, kui Maria oma prints valgel hobusel juurde läks, hakkasid talle helistama sõbrannad. Jutuga, mis teed, tule külla või lähme välja. Ja oh siis kuidas Maria suu hakkas suitsema. Ühele ütles, et ei saa läheb sõbranna Pepiga sööma, teisele ütles, et ei saa, kuna läheb minuga välja ja nii edasi ja nii edasi. Mina muidugi jälgisin seda komöödiat diivanilt suurima hea meelega. Vaatame, mis meil siin järgmiseks saama hakkab Alfonso rindel.
Ja siis mina. Ma pole siiani leidnud kedagi, kes isegi meeldida võiks. See on muidugi ainult hea märk. Ei lähme mu pea sassi ega teki soovi armastuse pärast siia jääda! Küll aga oleks mul ikka juba võimalus tuhat korda abielus olla, kui ma vaid rohelist tuld näitaksin.
Näiteks tuli ükspäev minu laua juurde suure hooga jälle minu ülemus Fernando. Esimene küsimus peale viisakussõnade ning kuidas läheb küsimuse oli otse loomulikult, et Triin, kas sul siin ikka mõni kohalik kutt ka ikka on? Mina muidugi rõõmsalt itsitades vastu, et ei, ei ole. Seepeale kohe ütles, et väga hea, ma siis kutsun su ükspäev õhtusöögile. Mina vastu, et ahah, olgu, olgu. Ise mõeldes, kuidas ma sellest supist nüüd ennast välja söön. Seejärel läks natukene aega mööda, käis tegutses kusagil ja tuli kaarega tagasi. Ja siis juba pakkus välja, et mul siin paat, lähme kõik koos purjetama. See kõik koos tähendab seda, et ta otsib naist oma pojale tegelikult, kuna mina sobiksin talle sama hästi kui lapselapseks. Seepeale ütlesin, et juhei, ma armastan merd, kuid see nädalavahetus kahjuks ei saa. Seepeale, et pole hullu. Teine kord. Hästi. Läks natukene veel mööda, tuleb jälle tagasi. Triin, aga äkki sa tahaksid midagi muud teha? Enne kui ma oma suu lahti saan tehtud, ütleb ta järgmisena: Ei ,ei. Ära ütle midagi, ma teen sulle paar plaani / programmi ja siis saad valida, mida teha tahad. Mõtlesin, et no olgu, las vana inimene tunneb elevust ning hakkab nüüd plaani välja mõtlema. Sinnani see vestlus ka hetkel jäänud on.
Kõigepealt Teresa. Istusime Mariaga ükspäev mõnusasti elutoas, vaatasime uudiseid ja kommenteerisime, mis me asjadest arvame. Ja siis järsku sajab sisse Teresa, kes oli eelnevalt telefoniga rääkinud ca 45 minutit. Küsib paanikas Marialt, et kus ikka oleks Villenas hea restoran, kuhu sööma minna. Villena on see koht, kust Maria pärit, kui keegi veel ei tea. Maria vaatab teda lolli näoga, mina ilmselgelt veel lollimaga. Seejärel küsib Maria, et no oleneb milleks, miks sul üldse vaja minna Villenasse restorani? Villena on Yeclast, Teresa kodulinn, suhteliselt kaugel, paarkümmend minutit autoga. Seepeale vuristab Teresa ruttu ette, et tahab minna ühe kutiga välja, kuid oma kodulinnas ei saa seda teha, kuna endine kutt saab siis äkki vihaseks või kui peaksid kokku sattuma, siis oleks eriti imelik ja nii edasi ja nii edasi. Minu reaktsioon seepeale oli: Tere, talv! Kas siis oma eksi pärast elatakse oma elu niimoodi ümber, et tuleb sõita kõrvallinna õhtust sööma?! Aga ei, õhtust nad käsidki Villenas söömas, kuigi see jäi ka viimaseks korraks. Tere ikka otsustas, et talle ei meeldi see kutt.
Ja siis Maria. Maria on samuti omale silmarõõmu leidnud. Temal on isegi ka nimi – Alfonso. Me tavaliselt ei räägi nimedest, kui pole kindel, et asi läheb ka esimesest kohtingust kaugemale. Aga näete, Alfonsol on juba nimi. Maria läks laupäeval Alfonsokesega kohtingule. Kutt sõitis kohe ekstra Alicantesse selleks (ta vanematel on siin korter) ja siis Maria läks tema juurde õhtust sööma. Ja te ei kujuta ette, kui närvis Maria pidevalt on. Ma naeran tema üle pidevalt, et kuule, need liblikad sul kõhus ikka möllavad täiel rinnal ja mul on tunne, et keegi meil on siin armunud. Seepeale öeldakse mulle alati, et armunud ei, ei, ei, aga kui nii edasi läheb, siis need liblikad teevad varsti oma töö. Ja kui telefon heliseb, siis kõik hakkavad karjuma, et su Alfonso, su Alsfonso! Tegelikult on meil Maria üle ülihea meel, sest ta on juba liiga pikalt üksi olnud ja vanust on tal ka juba piisavalt :) ja muidugi siis läks veel riiete valimiseks ja jumal teab milleks veel. See nende välja minemise paanika ajab mind jubedalt itsitama ja samas sellist alguse elevuse etappi taga igatsema.
Muidugi on see kõik Maria jaoks natukene keeruline, kuna ta ei saa sellest veel oma sõbrannadele rääkida. Miks? Sest nemad on ka sõbrannad Alfonsoga. Seega on kõik üks suur segapudrujakapsad. Ja siis samal õhtul, kui Maria oma prints valgel hobusel juurde läks, hakkasid talle helistama sõbrannad. Jutuga, mis teed, tule külla või lähme välja. Ja oh siis kuidas Maria suu hakkas suitsema. Ühele ütles, et ei saa läheb sõbranna Pepiga sööma, teisele ütles, et ei saa, kuna läheb minuga välja ja nii edasi ja nii edasi. Mina muidugi jälgisin seda komöödiat diivanilt suurima hea meelega. Vaatame, mis meil siin järgmiseks saama hakkab Alfonso rindel.
Ja siis mina. Ma pole siiani leidnud kedagi, kes isegi meeldida võiks. See on muidugi ainult hea märk. Ei lähme mu pea sassi ega teki soovi armastuse pärast siia jääda! Küll aga oleks mul ikka juba võimalus tuhat korda abielus olla, kui ma vaid rohelist tuld näitaksin.
Näiteks tuli ükspäev minu laua juurde suure hooga jälle minu ülemus Fernando. Esimene küsimus peale viisakussõnade ning kuidas läheb küsimuse oli otse loomulikult, et Triin, kas sul siin ikka mõni kohalik kutt ka ikka on? Mina muidugi rõõmsalt itsitades vastu, et ei, ei ole. Seepeale kohe ütles, et väga hea, ma siis kutsun su ükspäev õhtusöögile. Mina vastu, et ahah, olgu, olgu. Ise mõeldes, kuidas ma sellest supist nüüd ennast välja söön. Seejärel läks natukene aega mööda, käis tegutses kusagil ja tuli kaarega tagasi. Ja siis juba pakkus välja, et mul siin paat, lähme kõik koos purjetama. See kõik koos tähendab seda, et ta otsib naist oma pojale tegelikult, kuna mina sobiksin talle sama hästi kui lapselapseks. Seepeale ütlesin, et juhei, ma armastan merd, kuid see nädalavahetus kahjuks ei saa. Seepeale, et pole hullu. Teine kord. Hästi. Läks natukene veel mööda, tuleb jälle tagasi. Triin, aga äkki sa tahaksid midagi muud teha? Enne kui ma oma suu lahti saan tehtud, ütleb ta järgmisena: Ei ,ei. Ära ütle midagi, ma teen sulle paar plaani / programmi ja siis saad valida, mida teha tahad. Mõtlesin, et no olgu, las vana inimene tunneb elevust ning hakkab nüüd plaani välja mõtlema. Sinnani see vestlus ka hetkel jäänud on.
No comments:
Post a Comment