Barcelona. Tibitabo. Parc de la Ciutadella.

Järgmisel hommikul läks Irene tööle ning leppisime kokku, et saame kella ühe ajal kokku ja lähme randa. Seega mõtlesin ma kaua, et mis ma nüüd teen ja kuhu lähen. Lõpuks leidsin oma kallist reisiraamatust Lonely Planet, et ma pole kunagi käinud Tibidabo mäe otsas. Ja siis mõtlesingi, et sinna ma lähen!
Tibidabo on kõige kõrgem mäetipp Barcelonas (512m), mis on niiöelda Barcelona piiriks ning kust avanevad suurejoonelised vaated kogu linnale. Tibidabo on saanud oma nime kuradi järgi, kes tahtis ahvatleda Kristust, viis ta mäe otsa ning ütles: “Kõik selle annan ma sulle, kui sa alla hüppad ning mind kummardama hakkad!”.
Tibidabo otsa saab bussiga Plaza de Catalunyalt. Sõit on päris pikk täna Barcelona toredale mitte üldse tihedale liiklusele. Ca 45 minutit ning kohal sa oledki. Mäe otsas on vaatamisväärsuseks kirik Sagrat Cor, mis on Barcelona vaste Pariisi Sacre Coeurile. Kuigi kirik paistab üks suur kobakas on tegelikult tegemist kahe teineteise peal olevate kirikutega, mille otsas asub ka suur Kristuse kuju. Lisaks on sinna rajatud lõbustuspark, mida koolilapsed usinasti külastavad. Kui aga sa lähed sinna ainult vaateid imetlema, siis saab seal suhteliselt kiiresti ära käidud. Ca kaks tundi kulus mul selleks:)

Barcelona katusel - Tibitabo!
Sagrat Cor - kirik, mis on tegelikult kaks kirikut yksteise otsas.
Tibitabo vaateplatvormil. Taamal on lobustuspark.

Plaza de CatalunyaTanavamuusikud

Ja siis sain kokku Irenega. Kuna oli natukene pilviseks tõmmanud, siis jalutasime kõigepealt niisam vanalinnas ringi. Katedraal, mida praegu rekonstrueeriti, ei jätnud just kuigi sügavat muljet. Samuti ka mitte Picasso muuseum ega Esglesia de Santa Maria del Mar, mida peetakse üheks Barcelona ilusaimaks.

Esglesia de Santa Maria de Mar valjakul.

Triumfikaar.See-eest köitis mind taaskord park – Parc de la Ciutadella, mis on barcakatele päevitamise, piknike ja puhkamise kohaks. Inimesi oli seal palju, enamus neist kondus kauni purkskaevu juurde. Sellest saigi meie päevituskoht, kuna ei viitsinud hakata enam randa kõmpima.

Parc de la Ciutadella

Kunst Barcelona tanavatel. Selle juures tuli kohe meedle, kuidas me Anne-Maiga minu keskkooli lopus Barcelonas kaisime ning Anne-Mail peaks selle juures veel ka pilt olema! La Barceloneta rand ning World Trade Centre.
Suur vahk-poiss.Kell neli hakkasime tagasi linna liikuma, ostsin kaasa head ja paremat rongi ning minu Barcelona külastus selleks korraks saigi läbi! Rong oli välja müüdud, kuid minul koht jälle olemas. See-eest oli rongil vaid 8 vagunit.
Oleksin väga tahtnud minna ka Gaudí Casa Battlósse, kuid külastus maksis 17 euri ning inimjärjekord oli nii pikk justkui inimeste saba Stockmanni ukse ees enne Hullude Päevade esimest päeva! Seega ei suutnud ma seal lihtsalt oma korda oodata ning otsustasin, et seegi jääb järgmiseks korraks.
Üks asi, mis mind hakkas Barcelona juures tõsiselt häirima oli see, et igal pool oli justkui liiga palju rahvast. Ei tea, kas olen ära harjunud oma koduse “väikelinnaga” või on mulle lihtsalt suured rahvahulgad tänavatel vastu hakanud. Lisaks olid need kõik peamiselt turistid. Ükskõik, kuhu sa ka ei sattunud, võisid kohata turiste! Kohati oli tunne justkui kuuled rohkem inglise keelt kui hispaania või katalaani!!!! Ja kõik muudkui tormasid ja trügisid.
Näiteks sattusin ma kogemata õhtupoolikul poodide tänavale, kuna oli teel gooti linnaossa ning no see, mis seal toimus oli täiesti võimatu! Olid esimesed päevad, mil olid hakanud allahindlused ning mul oli tunne justkui oleks inimesed hulluks läinud! Kõikidel ühes käes viis kotti, teises viis! Ja oi kuidas trügiks, et vaid parim kraam kätte saada! Ma siis mõtlesin ka korraks, et hüppab Pull & Beari poodi sisse. Iseenesest ju hea mõte, kuid naiste osakond oli teisele korrusele topitud ja seega kui ma üritasin kõigest väest meeste korrusest trepi poole trügida, otsustasin, et ei, seda ei juhtu! Mina annan alla, õnneks mul pole midagi vaja ning pole ka plaanis midagi osta, seega ma ei kavatse üldse edasi trügida! Järgmistest poodidest, mille nimi mind vaikselt enda poole tõmbas, kõndisin juba lihtsalt sirge seljaga mööda. Kohati ei saa aru, mis kuradi kriisist nad siin räägivad? Inimesed justkui ei anna endale aru, et nad tarbivad üle. See kui algasid allahindlused ning asja hinda lasti 5 eurot alla ei tähenda veel, et sa pead kohe omale asju soetama hakkama!!!!
Ja kõik on seal nii kallis. Ma ausalt öeldes ei kujuta üldse ette, kuidas Irene seal oma vabatahtliku rahadega hakkama saab. Seega olen ma väga rahul oma armsa, väikse Alicantega!