Kuna mul ei õnnestunud just kuigi palju öösel magada ning minust on saanud varajane ärkaja (isegi ilma äratuskellata teen ma ise silma lahti kella seitsme paiku hommikul ning seda hoolimata sellest, kas on tööpäev või nädalavahetus), siis ootasin ma kannatlikult kella tiksumist, et oleks piisavalt viisakas aeg, et vanemate hotelli ukse taha põmmima minna!
Kannatasin ca kella üheksani. Mõtlesin, et käin turul, ostan puuvilju, ning sajakohvikus, et osta vanematele midagi hommikusöögiks. Mõeldud, tehtud! Turg oli õnneks täiega lahti ning minu lemmik müügimees kenasti kohal. Aprikoosid, apelsinid, nisperosed ja virsikud kotis lippasin üle tee saia poodi, mis on minu lemmik, kuid seda vaid hommikuti, sest pealelõunat on seal kõik see kõige parem kraam juba ammu otsas! Ostsin emale saiakesi, isale võikusid ning veel mingit kohast soolast pirukat meenutavat lätakat! Kõik olemas, järgmine peatus San Juan.
Jõudsin vanemate juurde ca kella poole 11 paiku. Olin alt fuajees asuvast kohvikust kaasa ostnud veel kolm kohvi ning põmmisin siis hulljulgelt nende ukse taga. Ja mis te arvate, kas nad olid selleks hetkeks üleval? Muidugi, et mitte! Ema tuli padjanäoga uksele, jumal tänatud, et ma peksa ei saanud, et nii vara olin tulnud! Minul oli selleks kellaajaks juba pool päeva ära elatud, nemad aga muudkui põõnavad! Samas olid nad puhkusel, anname andeks! Järgnes hommikusöök rõdul. Järjekordne kinnitus sellest, et peaks ikka San Juani kolima! Ja siis randa minek.
Olime lausa terve päeva rannas! Suhteliselt palav oli, kuid vahepeal turgutas mõnus tuulepoiss ja vees sai ka ikka mõnusalt vedeleda enne kui külm hakkas. Muuseas praegu on meil vesi juba nii soe, et mitte mingisugust jahutusmomenti ei ole ning ole seal vees kaua tahad. Mõtlesin seal siis, et peaksin omale kummimadratsi soetama, millega mõnusalt veel hõljuda ning elu nautida! Võtan selle omale järgmise nädala missiooniks leida kusagilt pood, kus neid madratseid müüdaks. Ja siis juba olenevalt hinnast vaatame, kas ka ostuks läheb! Aga meie päikese tagajärg – mu ema natukene kärssas jälle nagu ikka. Pole siin miskit uut! Ja siis mulle tegi üli nalja, kuidas mu ema kurtis, et miks tema jalad üldse kunagi pruuniks ei lähe nagu minul. Kahjuks ei tea ma pigmendi jaotusest midagi ning mis selle saladuseks olla võiks, et mu jalad alati just kõige pruunimad on.
Muidugi ei saanud me rannas olles üle ega ümber nendes murjamitest, kes käisid hilpe, kellasid, päikeseprille ning muid vidinaid müümas. Ema alguses vaatas omale üht ja teist, kuni lõpuks ostsis uue rannakleidi (minu tungival soovil, sest see eelmine on õudukas) ning ühe pluusi! Isa küll vaatas ka seal üht-teist, kuid ei midagi.
Minu selja taga maalil on Alicante selle aasta kõige ilusam naine.
Kaunistused keset linna. Justkui oleks Veneetsia karnevalil!
Õhtupoole liikusime linna, et minna kindlusesse. Teepeal jooksime kokku kogemata mingite kaunistuste ja asjadega, näitasin oma töökohta ning aina mäest ülespoole.Muidugi viisin ma neid sinna jala treppidest ning mägedest vaikselt üles ronides. Ema juba hakkas poole tee peal ähkima ja ohkima ning ütles, et enam rohkem ülespoole ei tule. Mina siis ikka, et ei, ei, kõik, kes mulle külla tulevad, käivad ka siin kindluses ära, sest vaid sealt näeb, kui suur see linn tegelikult on. Ja muidugi läks emal samm kohe ka kergemaks, kui olin talle maininud, et üleval kindluses on putka, kust kindlasti väikse õlle saab! Ja edasi me suundusime.
Selline see minu linn ongi!
Aina ülespoole ja ülespoole.
Poolel teel tippu, kui emale hingetõmbepausi tegin :)
Ausalt öeldes tuleb tõesti tunnistada, et see oli ikka paras võimatu missioon. Kell oli küll juba 6-7 vahel, kuid päike lõõmas täiega ning jubedalt palav oli! Ma polnud seal peale Karmo külaskäiku käinud ning ei kujutanud üldse, ette et seal niivõrd kuum võiks olla. Aga üles me saime. Õlled ja vee ka. Istusime ülesse müüri servale, nautisime vaadet, kuni mingi turvamees tuli meid müürilt maha ajama. Jutuga, et ikka ei tohi ning ohtlik!
Loss taas vallutatud. Kes on järgmine eestlane, kelle ma sinna tirima pean?
Vanemad võidurõõmsalt kindluses
Kui kell hakkas seitse tiksuma, oli aeg tagasi liikuda, sest läksime lennujaama oma rendiautole järele. Muidugi ei teadnud ma mis marsruuti pidi buss lennujaama sõidab (no teadsin nii palju kui brožüürilt lugeda oskasin, et sõidab veel läbi mingi linna) ja siis niiviisi pidimegi ca 20 minutit passima mingis kolkakülas, mida tegelikult nimetatakse linnaks, ning ootama kuni lõpuks jõuab lennujaama.
Lennujaamas läks ikka omakorda aega, et leida üles meie autorent. Kohati mulle tundub siin, et nad teevad meelega asju keeruliseks ning jamavad liigselt oma paberimajandusega vaid selleks, et turistid neist rohkem räägiks! Selle nimega silti, mis mu ema voucheril oli, ei olnud mitte kusagil! Lõpuks saime teada, et üks teine firma opereerib nendega ja nii me siis selle putka akna taga varsti olimegi. Auto käes, läks sõiduks!
Tagasi linna sõit oli imelihtne kuni kesklinnani. Tekkis parkimisprobleem. Kõik tavalised tänavad, kust ma sõita oskasin, olid kinni ning niiviisi tuligi siis parajalt seigelda, et omale koht saada. Ja pargiti kõikjale, absoluutselt kõikjale. Vähemalt selline tunne oli! Mitte kedagi ei huvitanud, kas kusagil oli kollane joon või mõni keelav märk. Kus aga vähegi ruumi, sinna ka auto sai pandud! Peale pikka otsimist, saime oma auto pandud Plaza de Toros – härjavõitlusareeni väljak – juurde! Ja sealt hakkasime koos rahvahordidega linna poole suunduma. Eesmärgiks leida söögikoht.
Muidugi oli linna jõudmine jällegi raskendatud, sest vahepeal oli üks järjekordne rongkäik ning tee suletud. Triin vaatas ruttu, et ohoo! Inimesed kasutavad tee ületamiseks maa-aluseid parklaid. Mõeldud, tehtud! Lähme meiegi läbi parkla teisele poole teele.
Tahtsin vanemad viia sööma ühte kohta, kus ma olin käinud ning teadsin, et vähemalt hea söök on. Pealegi valitseva kaose tõttu oli ka söögikoha leidmine siin täielikuks müstikaks muutunud. Näiteks meil väga vedas, et jõudsime õigel ajal restorani juurde. Oleks me 10 minutit hiljem jõudnud, oleks pidanud lauda ootama juba jumal teab kui kaua. Meile valmistati laud ette aga ca 5 minutiga. See-eest võis näha kogu meie sealoldud aja jooksul, kuidas üha rohkem inimesi tuli ja tuli ning kuidas nad oma korda ootama pidid. Isa ja ema saagiks sai kohalik praad, mina võtsin calamares a la romana. Nämm!
Ja siis peale seda tatsasime ranna poole. Nimelt on kohalikel kombeks koguneda Noche de San Juaniks (võrdub meie jaanipäevaga) randa, teha seal minilõkkeid, üle nende hüpata ning niisama juua ja pidusteda! Peale pikaajalist tee raiumist läbi rahvamasside ning kõiksuguste murjamite tekikeste-linakeste vahel, kus nad promenaadil oma träni müüsid, õnnestus meil jõuda lõpuks randa. Rahvast oli seal meeletult. Mul oli tunne, et viimne kui üks alicantino oli tänavale sinna kogunemas! Joodi, söödi, tehti minilõkkeid (võrreldes meie jaanipäeva lõketega, olid need tõesti täielikus miniversioonis!), hüpati üle nende ja lärmati niisama. Mina võtsin putkast ühe väikese chocolate con churros (kõige hispaanialikum magustoit) ning muudkui uudistasime seda sletskonda. Küll lubas üks flaier ka ilutulestikku, kuid peale paarikümneminutilist ootamist polnud sellest ilutulestikust õrna haisugi.
Rahvaste kogunemine Playa del Postiguet'l
Kuigi see pilt on väga udune, siis ikkagi millegipärast see meeldib mulle. Sel on mingi teatud feeling...emotsioon.
Noche de San Juan võrdub meie jaanipäevaga. Aint võpsikusse mineku asemel kogunetakse rannas.
Seega hakkasime tagasi kõmpima minu korteri poole. Nimelt oli idee, et võtan oma asjad, lähme kõik koos vanemate hotelli, smuugeldame mind sisse ning siis hommikul hakkame Granada poole sõitma!
Koju jõudes jäid vanemad alla mind ootama, kuni ma oma asju kotti pistsin! Ilmselt pole see kunagi veel nii kiiresti käinud. Vahetasin kiirelt (ausalt ma sain ülikiirelt kõik oma jutud Maria, tema õe ja õemehega seletatud!) viisakussõnu ning muljeid ja minek. Hommikul avastasin muidugi, et nii mõndagi, mida oleks tahtnud kaasa võtta jäi maha. Näiteks hispaania muusika plaat!
Kannatasin ca kella üheksani. Mõtlesin, et käin turul, ostan puuvilju, ning sajakohvikus, et osta vanematele midagi hommikusöögiks. Mõeldud, tehtud! Turg oli õnneks täiega lahti ning minu lemmik müügimees kenasti kohal. Aprikoosid, apelsinid, nisperosed ja virsikud kotis lippasin üle tee saia poodi, mis on minu lemmik, kuid seda vaid hommikuti, sest pealelõunat on seal kõik see kõige parem kraam juba ammu otsas! Ostsin emale saiakesi, isale võikusid ning veel mingit kohast soolast pirukat meenutavat lätakat! Kõik olemas, järgmine peatus San Juan.
Jõudsin vanemate juurde ca kella poole 11 paiku. Olin alt fuajees asuvast kohvikust kaasa ostnud veel kolm kohvi ning põmmisin siis hulljulgelt nende ukse taga. Ja mis te arvate, kas nad olid selleks hetkeks üleval? Muidugi, et mitte! Ema tuli padjanäoga uksele, jumal tänatud, et ma peksa ei saanud, et nii vara olin tulnud! Minul oli selleks kellaajaks juba pool päeva ära elatud, nemad aga muudkui põõnavad! Samas olid nad puhkusel, anname andeks! Järgnes hommikusöök rõdul. Järjekordne kinnitus sellest, et peaks ikka San Juani kolima! Ja siis randa minek.
Olime lausa terve päeva rannas! Suhteliselt palav oli, kuid vahepeal turgutas mõnus tuulepoiss ja vees sai ka ikka mõnusalt vedeleda enne kui külm hakkas. Muuseas praegu on meil vesi juba nii soe, et mitte mingisugust jahutusmomenti ei ole ning ole seal vees kaua tahad. Mõtlesin seal siis, et peaksin omale kummimadratsi soetama, millega mõnusalt veel hõljuda ning elu nautida! Võtan selle omale järgmise nädala missiooniks leida kusagilt pood, kus neid madratseid müüdaks. Ja siis juba olenevalt hinnast vaatame, kas ka ostuks läheb! Aga meie päikese tagajärg – mu ema natukene kärssas jälle nagu ikka. Pole siin miskit uut! Ja siis mulle tegi üli nalja, kuidas mu ema kurtis, et miks tema jalad üldse kunagi pruuniks ei lähe nagu minul. Kahjuks ei tea ma pigmendi jaotusest midagi ning mis selle saladuseks olla võiks, et mu jalad alati just kõige pruunimad on.
Muidugi ei saanud me rannas olles üle ega ümber nendes murjamitest, kes käisid hilpe, kellasid, päikeseprille ning muid vidinaid müümas. Ema alguses vaatas omale üht ja teist, kuni lõpuks ostsis uue rannakleidi (minu tungival soovil, sest see eelmine on õudukas) ning ühe pluusi! Isa küll vaatas ka seal üht-teist, kuid ei midagi.
Minu selja taga maalil on Alicante selle aasta kõige ilusam naine.
Kaunistused keset linna. Justkui oleks Veneetsia karnevalil!
Õhtupoole liikusime linna, et minna kindlusesse. Teepeal jooksime kokku kogemata mingite kaunistuste ja asjadega, näitasin oma töökohta ning aina mäest ülespoole.Muidugi viisin ma neid sinna jala treppidest ning mägedest vaikselt üles ronides. Ema juba hakkas poole tee peal ähkima ja ohkima ning ütles, et enam rohkem ülespoole ei tule. Mina siis ikka, et ei, ei, kõik, kes mulle külla tulevad, käivad ka siin kindluses ära, sest vaid sealt näeb, kui suur see linn tegelikult on. Ja muidugi läks emal samm kohe ka kergemaks, kui olin talle maininud, et üleval kindluses on putka, kust kindlasti väikse õlle saab! Ja edasi me suundusime.
Selline see minu linn ongi!
Aina ülespoole ja ülespoole.
Poolel teel tippu, kui emale hingetõmbepausi tegin :)
Ausalt öeldes tuleb tõesti tunnistada, et see oli ikka paras võimatu missioon. Kell oli küll juba 6-7 vahel, kuid päike lõõmas täiega ning jubedalt palav oli! Ma polnud seal peale Karmo külaskäiku käinud ning ei kujutanud üldse, ette et seal niivõrd kuum võiks olla. Aga üles me saime. Õlled ja vee ka. Istusime ülesse müüri servale, nautisime vaadet, kuni mingi turvamees tuli meid müürilt maha ajama. Jutuga, et ikka ei tohi ning ohtlik!Loss taas vallutatud. Kes on järgmine eestlane, kelle ma sinna tirima pean?
Vanemad võidurõõmsalt kindluses
Kui kell hakkas seitse tiksuma, oli aeg tagasi liikuda, sest läksime lennujaama oma rendiautole järele. Muidugi ei teadnud ma mis marsruuti pidi buss lennujaama sõidab (no teadsin nii palju kui brožüürilt lugeda oskasin, et sõidab veel läbi mingi linna) ja siis niiviisi pidimegi ca 20 minutit passima mingis kolkakülas, mida tegelikult nimetatakse linnaks, ning ootama kuni lõpuks jõuab lennujaama.Lennujaamas läks ikka omakorda aega, et leida üles meie autorent. Kohati mulle tundub siin, et nad teevad meelega asju keeruliseks ning jamavad liigselt oma paberimajandusega vaid selleks, et turistid neist rohkem räägiks! Selle nimega silti, mis mu ema voucheril oli, ei olnud mitte kusagil! Lõpuks saime teada, et üks teine firma opereerib nendega ja nii me siis selle putka akna taga varsti olimegi. Auto käes, läks sõiduks!
Tagasi linna sõit oli imelihtne kuni kesklinnani. Tekkis parkimisprobleem. Kõik tavalised tänavad, kust ma sõita oskasin, olid kinni ning niiviisi tuligi siis parajalt seigelda, et omale koht saada. Ja pargiti kõikjale, absoluutselt kõikjale. Vähemalt selline tunne oli! Mitte kedagi ei huvitanud, kas kusagil oli kollane joon või mõni keelav märk. Kus aga vähegi ruumi, sinna ka auto sai pandud! Peale pikka otsimist, saime oma auto pandud Plaza de Toros – härjavõitlusareeni väljak – juurde! Ja sealt hakkasime koos rahvahordidega linna poole suunduma. Eesmärgiks leida söögikoht.
Muidugi oli linna jõudmine jällegi raskendatud, sest vahepeal oli üks järjekordne rongkäik ning tee suletud. Triin vaatas ruttu, et ohoo! Inimesed kasutavad tee ületamiseks maa-aluseid parklaid. Mõeldud, tehtud! Lähme meiegi läbi parkla teisele poole teele.
Tahtsin vanemad viia sööma ühte kohta, kus ma olin käinud ning teadsin, et vähemalt hea söök on. Pealegi valitseva kaose tõttu oli ka söögikoha leidmine siin täielikuks müstikaks muutunud. Näiteks meil väga vedas, et jõudsime õigel ajal restorani juurde. Oleks me 10 minutit hiljem jõudnud, oleks pidanud lauda ootama juba jumal teab kui kaua. Meile valmistati laud ette aga ca 5 minutiga. See-eest võis näha kogu meie sealoldud aja jooksul, kuidas üha rohkem inimesi tuli ja tuli ning kuidas nad oma korda ootama pidid. Isa ja ema saagiks sai kohalik praad, mina võtsin calamares a la romana. Nämm!
Ja siis peale seda tatsasime ranna poole. Nimelt on kohalikel kombeks koguneda Noche de San Juaniks (võrdub meie jaanipäevaga) randa, teha seal minilõkkeid, üle nende hüpata ning niisama juua ja pidusteda! Peale pikaajalist tee raiumist läbi rahvamasside ning kõiksuguste murjamite tekikeste-linakeste vahel, kus nad promenaadil oma träni müüsid, õnnestus meil jõuda lõpuks randa. Rahvast oli seal meeletult. Mul oli tunne, et viimne kui üks alicantino oli tänavale sinna kogunemas! Joodi, söödi, tehti minilõkkeid (võrreldes meie jaanipäeva lõketega, olid need tõesti täielikus miniversioonis!), hüpati üle nende ja lärmati niisama. Mina võtsin putkast ühe väikese chocolate con churros (kõige hispaanialikum magustoit) ning muudkui uudistasime seda sletskonda. Küll lubas üks flaier ka ilutulestikku, kuid peale paarikümneminutilist ootamist polnud sellest ilutulestikust õrna haisugi.
Rahvaste kogunemine Playa del Postiguet'l
Kuigi see pilt on väga udune, siis ikkagi millegipärast see meeldib mulle. Sel on mingi teatud feeling...emotsioon.
Noche de San Juan võrdub meie jaanipäevaga. Aint võpsikusse mineku asemel kogunetakse rannas.
Seega hakkasime tagasi kõmpima minu korteri poole. Nimelt oli idee, et võtan oma asjad, lähme kõik koos vanemate hotelli, smuugeldame mind sisse ning siis hommikul hakkame Granada poole sõitma!
Koju jõudes jäid vanemad alla mind ootama, kuni ma oma asju kotti pistsin! Ilmselt pole see kunagi veel nii kiiresti käinud. Vahetasin kiirelt (ausalt ma sain ülikiirelt kõik oma jutud Maria, tema õe ja õemehega seletatud!) viisakussõnu ning muljeid ja minek. Hommikul avastasin muidugi, et nii mõndagi, mida oleks tahtnud kaasa võtta jäi maha. Näiteks hispaania muusika plaat!
No comments:
Post a Comment