Järgmisel hommikul läks Irene tööle ning mina alustasin oma Barcelona avastusretke. Minu jaoks on justkui reegliks, et iga kord, kui ma Barcelonasse satun, siis kõigepealt pean käima ära Park Güellis ning alles siis vaatame, millele veel aega jääb!
Nii siis ka seekord. Et maksimaalselt oma ema antud transpordikaarti ära kasutada, hüppasin taas metroo peale. Ma lausa armastan metroosid, need on nii mugavad ja mõnusad. Samuti meeldib mulle sealne rahvas. Okei, suvel on natukene vastik, sest maa all järgmist rongi oodates jääb kohati õhust puudust, kuid üldjoontes on super! Lisaks võtab Barcelonas bussiga liiklemine ikka tubli mitu korda rohkem aega, sest liiklus on seal kohati justkui Cairos – täielik kaos! Vähemalt nii mulle tundus, sest seal oli pidevalt nii palju autosid siia-sinna silkamas.
Nii siis ka seekord. Et maksimaalselt oma ema antud transpordikaarti ära kasutada, hüppasin taas metroo peale. Ma lausa armastan metroosid, need on nii mugavad ja mõnusad. Samuti meeldib mulle sealne rahvas. Okei, suvel on natukene vastik, sest maa all järgmist rongi oodates jääb kohati õhust puudust, kuid üldjoontes on super! Lisaks võtab Barcelonas bussiga liiklemine ikka tubli mitu korda rohkem aega, sest liiklus on seal kohati justkui Cairos – täielik kaos! Vähemalt nii mulle tundus, sest seal oli pidevalt nii palju autosid siia-sinna silkamas.
Park Güell on Antonio Gaudí suurejooneline park, milles tunnen ennast alati justkui kuuluksin ma sinna. Park ehitati 1900 aastal, mil krahv Eusebi Güell ostis omale suure nõlval paikneva maa-ala ning palus Gaudíl sellest kujundaja rikastele mõeldud väikeste aedade linnaku. See oli esimene kord, kui Gaudí proovis kätt maastikuarhitektuuris. Projekt jäi 1914. Aastal seisma, kuid see-eest oli Gaudí jõudnud juba valmis suurejoonelise väljaku, 3km pikkuses jalutusradu ning kaks majakest, mis on Hansu ja Grete stiilis ning meenutavad justkui muinasjutumaju.
Läksin parki oma hommikusööki sööma. Ostsin kaasa puuvilju, juua ning ühe võiku. Kella 11 ajal oli sinna liikumas juba trobikond inimesi, päev oli palav ning turiste maa ja ilm täis. Õnneks nad kõik pelgasid vaikselt päikest ning istusid pigem varjus. Vaated ning jalutuskäigud pargis on suurepärased ning üle ega ümber ei saa ma kunagi ka mosaiikpinkidest ning väljakust. Kes käind ja näind, see juba teab! Veetsin seal pargis tunnikese raamatut lugedes ning mõnuledes. Siis hakkas juba liiga palavaks minema ning otsustasin edasi liikuda! Sõitsin tagasi kesklinna poole.
Pilte Guelli pargist - Gaudí majamuuseum, mosaiikpingid ja palju muud . Läksin parki oma hommikusööki sööma. Ostsin kaasa puuvilju, juua ning ühe võiku. Kella 11 ajal oli sinna liikumas juba trobikond inimesi, päev oli palav ning turiste maa ja ilm täis. Õnneks nad kõik pelgasid vaikselt päikest ning istusid pigem varjus. Vaated ning jalutuskäigud pargis on suurepärased ning üle ega ümber ei saa ma kunagi ka mosaiikpinkidest ning väljakust. Kes käind ja näind, see juba teab! Veetsin seal pargis tunnikese raamatut lugedes ning mõnuledes. Siis hakkas juba liiga palavaks minema ning otsustasin edasi liikuda! Sõitsin tagasi kesklinna poole.
Edasi peale Park Güelli külastamist kui niiöelda must be-d, otsustasin, et võtan ette asjad, mida ma polnud varem Barcelonas teinud! Seega Plaza de España – polnud seal kunagi käinud, ainult bussiga mööda sõitnud!
Plaza de España juurest algab pikk tee Palau Nacionali juurde, kus asub Kataloonia kunstimuusem. Lisaks on see ka koht, kus algab sõit Montjuici mäe otsa. Seal kõrval kohe paikneb ka Barcelona kuulus härjavõitlusring. Kõige rohkem on Plaza de España tuntud La Font Magica tõttu – 15 minutiline tule ja muusikashow. Kahjuks mina seekord jäin sellest ilma, kuna esimesel õhtul oli kontsert ning teisel läksime Irene ja Fernandaga välja. Aga eks järgmine kord.
Teel muuseumi poole.
Muuseum Palau Nacional.
Muuseumi juures. Minu selja taha jaab Tibitabo.
Plaza de España ja kaks kuulsat torni.
Trepid, millest tuli usinasti yles ja alla ronida.
Vaatega Plaza de Españale.
Harjavoitlusring Plaza de Españal.
Peale väljaku külastamist, olles väsinud treppidest üles ja alla ronimisest (kohalikud ütlesid, et minu sealoleku ajal oli Barcelona vallutanud enneolematu kuumus ning keegi rääkis isegi ka 41 kraadist, kuigi ma seda väga ei usuks!), otsustasin, et on aeg sõita La Sagrada Familia juurde, võtta üks hingetõmbepaus, kirjutada kaarte, juua kohvi ning tõmmata niisama hinge!Mul on armsaks kombeks saanud kirjutada oma perele-sõpradele erinevatest reisisihtkohtadest kaarte. Osad ütlevad juba, et peavad varsti lausa eraldi riiuli minu kaartide jaoks ostma. Saaks mina ka vaid kaarte kusagilt kaugelt maalt. Kuigi praegusel hetkel siin elades on hästi lahe saada Eesti piltidega kaarte. Täna leidsin postkastist just vanaema saadetud kaardi laulupeo pildiga, kus ta kirjutas oma laulupeo elamustest. Mina olin talle kirjutanud Barcelonast just oma kontserdielamustest, millele ta kiiruga kohe vastas! Aitäh! Lisasin kaardi seinale oma kaardikollektsiooni...
La Sagrada Familia - Gaudí meistriteos, mis ikka veel pole valmis, kuid mille juurdeehitust on juba silmaga naha!
La Sagrada Familia juures, Gaudí pargis. Kui see 2020. valmis saab, lahen sinna uuesti.
Seejärel liikusin sadamasse. Idee oli teha paar kiiremat pilti olümpiasadamast onule, et tal ikka meeles seisaks, kus ta 1992. aastal olümpial poistega medalit toomas käis. Ja siis hüppasin läbi turul ning sain kokku Irene ja Fernandaga. Siinne kõige kuulsam turg La Ramblal paiknev Mercat de la Boqueria on täielik turistilõks. Kõik on nii kallis ning igal pool võib näha vaid turiste. Sama lugu on La Rambla (Barcelona peatänav) endaga. Liikuda seal on võimatu, inimesed voorivad-edasi tagasi, miimid üritavad sind meelitada pilti tega ning raha andma, putkasid pidavad murjamid suveniire ostma.
Valjak, mille leidsin La Rambla juurest, kuid mille nimi mul hetkel enam meeles pole! 
La Rambla tanavaelu - kunstnikud, lillemyyjad, miimid ja jumal teab missugused sulelised ja karvased veel.
Paar pilti Barcelona koige kuulsamalt turult - Mercat de la Boquería
Barcelona tanavatel.
Irene sõbranna Fernanda on Brasiiliast ning Hispaanias kuni suve lõpuni. See on tema esimene kord olla Euroopas, kuigi tema pool suguvõsa elab Portugalis (muuseas Faros!!!) ning onu Barcelonas. Siia tuli ta just keelt õppima ning niiöelda maailma avastama ja sugulasi kohtama. Sugulasi, keda ta kunagi varem polnud elus näinud ning ütles seepeale, et natukene kardab. See-eest pidavat talle väga Euroopas meeldima ning ütles, et ausalt öeldes ei taha väga koju tagasi minna. Ja see müüt, et brasiillannad on megakenad, vastab 110% tõele.
Esialgu suundusime Barrio Goticusse, mis on sealne niiöelda peo ning baaride rajoon, koos oma imeväikeste ja kitsaste tänavatega, kus iga nurga tagant võid leida üha uusi ja uusi baare. See on niiöelda Barcelona keskaegne linnarajoon. Muuseas enda arust polnud ma seal kunagi varem käinud, vähemalt ei tulnud ette küll! Istusime seal, tegime väiksed dringid ning ajasime juttu. Kuna olime kõik välismaallased, siis oli meil oma hispaanias elamise kogemusi ning seiklusi mõnus vahetada, sest igast naljakaid või meile absurdseid seiku jätkus ja jätkus.
La Sagrada Familia juures, Gaudí pargis. Kui see 2020. valmis saab, lahen sinna uuesti.Seejärel liikusin sadamasse. Idee oli teha paar kiiremat pilti olümpiasadamast onule, et tal ikka meeles seisaks, kus ta 1992. aastal olümpial poistega medalit toomas käis. Ja siis hüppasin läbi turul ning sain kokku Irene ja Fernandaga. Siinne kõige kuulsam turg La Ramblal paiknev Mercat de la Boqueria on täielik turistilõks. Kõik on nii kallis ning igal pool võib näha vaid turiste. Sama lugu on La Rambla (Barcelona peatänav) endaga. Liikuda seal on võimatu, inimesed voorivad-edasi tagasi, miimid üritavad sind meelitada pilti tega ning raha andma, putkasid pidavad murjamid suveniire ostma.Sadam. Pildid pyhendusega onu Reinule, et tal ikka meeles oleks, kus ta medalit toomas kais.
Valjak, mille leidsin La Rambla juurest, kuid mille nimi mul hetkel enam meeles pole! La Rambla tanavaelu - kunstnikud, lillemyyjad, miimid ja jumal teab missugused sulelised ja karvased veel. Paar pilti Barcelona koige kuulsamalt turult - Mercat de la Boquería Barcelona tanavatel.Irene sõbranna Fernanda on Brasiiliast ning Hispaanias kuni suve lõpuni. See on tema esimene kord olla Euroopas, kuigi tema pool suguvõsa elab Portugalis (muuseas Faros!!!) ning onu Barcelonas. Siia tuli ta just keelt õppima ning niiöelda maailma avastama ja sugulasi kohtama. Sugulasi, keda ta kunagi varem polnud elus näinud ning ütles seepeale, et natukene kardab. See-eest pidavat talle väga Euroopas meeldima ning ütles, et ausalt öeldes ei taha väga koju tagasi minna. Ja see müüt, et brasiillannad on megakenad, vastab 110% tõele.Esialgu suundusime Barrio Goticusse, mis on sealne niiöelda peo ning baaride rajoon, koos oma imeväikeste ja kitsaste tänavatega, kus iga nurga tagant võid leida üha uusi ja uusi baare. See on niiöelda Barcelona keskaegne linnarajoon. Muuseas enda arust polnud ma seal kunagi varem käinud, vähemalt ei tulnud ette küll! Istusime seal, tegime väiksed dringid ning ajasime juttu. Kuna olime kõik välismaallased, siis oli meil oma hispaanias elamise kogemusi ning seiklusi mõnus vahetada, sest igast naljakaid või meile absurdseid seiku jätkus ja jätkus.
Edasi suundusime El Ravali suunas. Seda peetakse niiöelda Barcelona getorajooniks, kus sa võid pigem kohata kõiksugu murjamrahvuseid kui hispaanlasi. Üksteise järel on araablaste poed ning baarid ja kontingentki tänavatel väga palju ei erine. Lisaks on seal ka niiöelda Barcelona punaste laternate rajoon ning narkomaanide paradiis. Irene ütles, et ma väga tähelepanelikult oma asju vaataks, kuna sellel linnaosal pole just kõige parem kuulsus. See-eest on seal üks väga ilus väljak, kust avaneb vaade tuledes Tibidabo mäele ning kirikule. Sellest juba aga peagi. Istusime ühte paari ning jätkasime oma naiste õhtut.
Naistega valjas. Vasakult: Fernanda, Irene ja mina
Baaris oli baarmaniks üks kutt. Fernanda oli päris kindel, et see on Brasiiliast pärit, kuna olevat rääkinud ehtsa brasiilia aktsendiga. Nii me siis läksimegi küsima, et kust sa pärit oled. Meile näkku vaadates sai igaüks aru, et kohalikud pole. Kui olime küsinud kutilt, et kust sa oled, kas Brasiiliast, siis seepeale vastas ta uhkusega poolenisti lauldes: Ei, ma olen italiano! (no teate küll, kuidas need itaallased on uhked oma päritolu üle ning kuidas nad muudkui seda kõigile kuulutaks ja rõhutaks!).
Kui kell hakkas kolm saama, otsustasime koju liikuda. Irene pidi järgmine hommik tööl olema ning noh, mina ja Fernanda otsustasime ka mitte enam rohkem välja jääda. Olin ma ju nagunii eelmise päeva kontserdist väsinud.
Kui kell hakkas kolm saama, otsustasime koju liikuda. Irene pidi järgmine hommik tööl olema ning noh, mina ja Fernanda otsustasime ka mitte enam rohkem välja jääda. Olin ma ju nagunii eelmise päeva kontserdist väsinud.
No comments:
Post a Comment