Reedel tööle minna oli kohati väga harjumatu! Samas oli päris kiire, kuna algas minu esimene töötuba – inglise keel. Nimekirjas oli 33 inimest, neist praeguseks on alles jäänud vaid 29.
Minu üllatuseks polnud mul enne esimest tundi sees mitte tilgakestki paanikat-jaanikat, suutsin jääda täiesti rahulikuks ning sirge seljaga klassi marssida. Muidugi oli esimene tund raske – eks sa katsu meelde jätta kõigi 30 õpilase nimesid eriti veel siis kui neil on mitu nime, mis kõik tunduvad sulle jube sarnased! Teiseks on hispaania noored väga tagasihoidlikud, kui nad on koos suurema hulga võõrastega. Minu jaoks oli see esimene koht, kus ma hakkasin mõtlema, et eestlased polegi ehk alati niivõrd tagasihoidlikud. Aga tasa-tasa hakkasid nad sulama.
Kõige keerulisem osa oli muidugi neid rääkima panna. Esimeses klassis ei julgenud nad väga ikka oma suud lahti teha. Nüüdseks peale 3 korda on juba asi kõvasti paranenud, nad räägivad ning minu üllatuseks päris hästi! See-eest on vahel tunda, et õpilasi on ikka liiga palju. Ei jõua ma kõikjale, mind oleks lihtsalt rohkem vaja. Paar duplikaati ja oleks juba teine asi!
Peale esimest tundi valdas mind justkui mingi sisemine rahulolu. Läksin töölt koju naeratusega (vaatamata sellele, et olid võidelnud kõigest väest, et neid rääkima panna) ning kohati tänaval kekseldes. Õpetamine ikka kuulub nende tegevuste alla, mis mulle meeldib ning ehk peaksin tõsisemalt kaaluma seda, et hakkan kunagi õpetajaks. Olen selle geeni vist oma vanaemalt pärinud! Ja see sisemine rahuolu ning nauding muutub iga tunniga üha tugevamaks ning tugevamaks...
Minu üllatuseks polnud mul enne esimest tundi sees mitte tilgakestki paanikat-jaanikat, suutsin jääda täiesti rahulikuks ning sirge seljaga klassi marssida. Muidugi oli esimene tund raske – eks sa katsu meelde jätta kõigi 30 õpilase nimesid eriti veel siis kui neil on mitu nime, mis kõik tunduvad sulle jube sarnased! Teiseks on hispaania noored väga tagasihoidlikud, kui nad on koos suurema hulga võõrastega. Minu jaoks oli see esimene koht, kus ma hakkasin mõtlema, et eestlased polegi ehk alati niivõrd tagasihoidlikud. Aga tasa-tasa hakkasid nad sulama.
Kõige keerulisem osa oli muidugi neid rääkima panna. Esimeses klassis ei julgenud nad väga ikka oma suud lahti teha. Nüüdseks peale 3 korda on juba asi kõvasti paranenud, nad räägivad ning minu üllatuseks päris hästi! See-eest on vahel tunda, et õpilasi on ikka liiga palju. Ei jõua ma kõikjale, mind oleks lihtsalt rohkem vaja. Paar duplikaati ja oleks juba teine asi!
Peale esimest tundi valdas mind justkui mingi sisemine rahulolu. Läksin töölt koju naeratusega (vaatamata sellele, et olid võidelnud kõigest väest, et neid rääkima panna) ning kohati tänaval kekseldes. Õpetamine ikka kuulub nende tegevuste alla, mis mulle meeldib ning ehk peaksin tõsisemalt kaaluma seda, et hakkan kunagi õpetajaks. Olen selle geeni vist oma vanaemalt pärinud! Ja see sisemine rahuolu ning nauding muutub iga tunniga üha tugevamaks ning tugevamaks...
No comments:
Post a Comment