Sünnipäeva shoping

Käisin kolmapäeval oma sünnipäeva puhul väikesel shopingul. Olin seda poodidesse minemist nii kaua edasi lükanud, et mõtlesin, et nüüd peab ära käima....järgmine kord tõstan ma poodi oma jalga siis, kui meil hakkavad juulikuu allahindlused. Ok-ok, võibolla Madriidis ka korra, kui seal on midagi huvitavamat kui meil siin.
Igatahes jäin ma oma ostudega tagasihoidlikuks. Ostsin ühe seeliku, kaks pluusi ning mütsi, paar patsikummi. Ja see on kõik. Kõik muudkui küsivad, kas ma olen end siin juba lolliks shopanud. Absoluutselt mitte! Siin justkui pole riideid vaja. Hommikul on jube lihtne, seelik-pluus selga, kingad jalga ning valmis! Ei mingeid kampsuneid, pükse, sokke, saapad või tossusid. Nii hea.
Homme on aga plaan minna turule, et vaadata, mis kraami murjamid turul müüvad. Mulle tohutult meeldivad need hispaania turud ning otsustasime, et lähme teeme väikse turu ringi peale minu kokanduskursust ning enne kui hakkab minu viimase kokandustunni hüvastijätupidu...

Kuumalaine vol 3

Hispaaniat on vallutanud kuumalaine. Nimelt on meil viimastel päevadel Lõuna-Hispaanias olnud 30-40 kraadi ja isegi põhjas ca 25 kraadi ja päike sirab taevas nii mis hirmus! Näiteks täna Cordobas ning Granadas oli 40 kraadi - lisaga sinna veel nüüd päike otsa palun! Meil oli siin 30 täna ning vesi 25. Nutke või naerge, aga tõesti on nii palav! Samas võime ikka ja jälle näha tänaval inimesi saabastega. Mitte ei mõista neid!
Ja kuna taoline ilm ei ole praegusele aasta ajale kuigi omane, siis pidavat meie temperatuur pühapäeval tagasi inimlikuks minema (ehk siis meil läheb tagasi 25 kraadi juurde :) ) ning saab jälle elama hakata...ausalt need kohalikud annavad siin otsi, muudkui kurdavad, kui vastikult palav. No ärgu siis ronigu sinna rannale päevitama, kui ei suuda!

Toetused muulastele koju naasmiseks

Kuna meil on kriis täies hoos ikka veel ning tänaste uudiste kohaselt pole olukorra paranemist ette näha varem kui 2011. aastal, siis on hakatud välja jagama toetusi ka kõikidele, kelle kodumaaks ei ole Hispaania ning kes on nõus tagasi koju minema. Jajah, sulle makstakse nüüd siin peale, et sa tagasi oma koju läheksid! Mul läks kõrvust mööda, kui suur see summa just oli, kuid ma ükspäev võin selle summa üles otsida.
Tänu nendele toetustele on paljud inimesed hakanud seda toetust taga ajama ning kõiksugu avaldusi täitma. Pole see nii lihtne midagi, et lähed ja ütled, et mu kodumaa on siin või seal ja sulle pannakse raha pihku ning muudkui mine! Hispaanias on bürokraatia lausa hulluks ajav!!!
Kõige rohkem on seni taotlusi andnud lõuna-ameeriklased, eriti just argentiinlased. Enamus muulasi arvab, et see on väga hea toetus ning lähevad koju enamasti väga hea meelega...

Investeering transpordikaarti

Ükspäev ma otsustasin teha investeeringu transpordikaardi soetamiseks. Oma pausi ajal tatsasin TAM (kohalik transpordisüsteem) kontorisse. Muidugi oli see täielikult ülerahvastatud ning seega pidin ma seal ootama ning jalga kõigutama peaaegu 20 minutit. Õnneks oli office konditsioneeriga, kuigi mulle need konditsioneerid siin üldse ei meeldi. Näiteks tuled õhtul trennist, oled jummala väsinud ning keha veel natukene kuum ja siis bussis on tunne justkui oleksid külmkappi astunud. Ja siis tassi oma pusasid kaasas, et sa haigeks ei jääks.
Aga see selleks. Täitsin mingeid pabereid, viskasin oma noortekaardi letti, maksin raha ning voila oma rohelise kaardi kätte ma saingi! Noortekaardiga on 30 sõitu 16,20 eurot. Muidu on üksikpilet 1,15 eurot ehk 30 korra kaardiga saab võitu peaaegu poole!!!
Muidu mul seda kaarti vaja ei läheks, aga kuna mu tennisetunnid on jalgsi mineku jaoks ilmselgelt liiga kaugel (bussiga sõita ca 15 minutit), siis ma otse loomulikult eelistan võtta bussi või trammi.

Escarlata noorsoovahetus läheneb

Neljapäeva õhtupoolikul oli meil kokkusaamine peatselt toimuva noorsoovahetuse juhendajatega. Nimelt on Escarlata täiesti hulluks minemas oma vahetusega, kuna ta pole kunagi üheski noorsoovahetuses osalenud, rääkimata siis ühe korraldamisest.
Igatahes panime paika programmi ning tegime viimaseid muudatusi eelarves. Ma võin selle projekti kommenteerimiseks öelda vaid nii palju, et see on natukene metsa kukkunud.
Tegemist on bilateraalse rahvusvahelise noorsoovahetusega, mille teemaks on “Europe’s taking scene!”. Projektis osaleb 15 läti noort ning 15 hispaania noort, vahetus algab 25. juunil ning lõpeb 3. juulil. Apsakaid seoses selle projektiga on aga palju olnud. Näiteks muudeti programmi eeskirja ning nüüd peab bilateraalse vahetuse korral reisikulude katet taotlema iga osaleja maa. Muidugi seda ei teadnud ei lätakad ega hispaanlased. Seega ongi nüüd nii, et lätlased maksavad oma reisikuludest kinni 100%. Ja siis veel pani Escarlata eelarvega niivõrd palju mööda, et hispaania noored elavad oma kodus ning lätlased ja juhendajad hostelist. Lisaks sellele peavad hispaania noored vahetuses osalemiseks igaüks panema 20 eurot ning kulutama transpordiks oma transpordikaarte. Ja siis peavad hispaanlased osa ka oma toidust maksma. Mingi mure oli neil ka osalejatega, kuid nüüd vist leidsid piisavalt palju osalejaid. Igatahes natukene metsas on see projekt juba enne selle algust ☺
Aga mulle teeb ikka ülinalja, kui lebod on lõunamaade vahetuste ajakavad. Nad ei tee peaaegu mitte midagi selle projekti jooksul!!!
Minu osa selles projektis on aidata nii palju kui võimalik ning vajalik ning esmaspäeval, 29. juunil teen kõikidele osalejatele ning muudele huvilistele ettekande Youth in Action programmist ning seal peituvatest võimalustest. Kuna ma olen teinud paar esitlust Euroopa Noored Eesti Büroole erinevates Eesti koolides, siis ma väga ei karda seda. Mul oleks vaja aint kokku panna mõningaid näiteid ja voila!
Ja siis hakkan nendega siin chillima ka nii palju kui võimalik ning olen vahel tõlgi eest. Nad kõik ei räägi siin inglise keelt ning siis kardavad neid lätlasi pisut!!!
Eks näis, kuidas see vahetus välja hakkab kukkuma...mina sellega oma pead ei piina! Kui minu vahetus saab heakskiidu, küll ma siis kirjutan, kuidas siin meil asjad käima hakkavad.

Korterid ja majad muudkui seisavad tühjalt

Nii valitsusele, kinnisvaramaakleritele ning –büroodele ja kõikvõimalikele omanikele-kinnisvarasse investeerijatele teeb muret praegune kinnisvara olukord Hispaanias. Nimelt on meil tänu kriisile tühjalt seismas 600 000 elukohta (korterit, ridaelamut või maja) ning pole ka näha, et kuidagi kinnisvara ost taas käima läheks.
Küll aga mõeldakse juba välja erinevaid skeeme, kuidas panna inimesi omale uut elukohta soetama. Näiteks on võimalik teha niiöelda proovitehing. Saad elada 36 tundi uues kohas, korraldatakse tutvumisõhtud uute naabrite ning naabermaja kaaslastega ja muud sarnast. Minu meelest tsuti imelik ning pole just kuigi veendunud, et see ostmist soodustaks...

Tennis, tennis

Olen nüüd juba kaks nädalat käinud ülikooli tennisetrennides. Mulle väga meeldivad, kohe teine asi treeneriga tegutseda. Kahju ainult, et kuna loengud ja eksamid juuli alguses lõppevad, siis lõppevad ka trennid.
Aga pole hullu, leidsin juba teised kursused, millele end ükspäev registreerima lähen ning kus käin kuni taas ülikoolis trennid hakkavad. Ehk siis oktoobrini.
Ja jumal tänatud, et tunnid päris hilja õhtul on, sest no muidu ma ikka annaks palavuse kätte otsad ära!!! Keel vestil nii mis hirmus...

Servicio Voluntario Europeo - Triin

Kuna tegevus minu laua taga on läinud üha hoogsamaks, konsultatsioone rohkem ning muidu külastajaid ka, siis sain ma omale täna nimesilti lauale. Olen nüüd kõikidega sarnane ja keegi ei pea enam pead vangutama, kes ma selline seal laua taga olen!

Keskkonnasõbralik Triin

Minust on saamas siin suur suur keskkonnasõber. Lisaks sellele, et üritan hoolikalt jälgida, kuidas ma oma prügi sorteerin, olen hakanud ka poes käima riidest kotiga!
Hispaanias on kord, kus haara kilekotte poest nii palju, kui süda vaid ihkab! Ja kui sina ei jõua neid piisavalt haarata, siis topivad kassiirid su kraami võimalikult paljudesse kottidesse. Näiteks minu Kellogsi pakk pandi alati eraldi kilekotti ning jogurt ja piim eraldi. No miks ei võiks nad ühes kotis olla? Igatahes hakkas mulle pinda käima see, kuidas meie kilekottide hunnik muudkui kodus kasvas ja kasvas ning me ei jõudnud neid piisavalt prügikottidena ära kasutada, et neist lahti saada. Ja nii mulle ükspäev meenuski, et mul siia tulles oli ju kaasas 2 riidest kotti....otsisin ruttu kohvri välja ning seal nad olidki – minu kaks eesti riidest kotti! Ja nüüd ma siis pistan ühe neist hommikuti kotti, kui on teada, et läheb poodi minekuks...
Peale selle kasutame me tööl seda säästu paberit printimisel-paljundamisel. Sellist nõmeda välimusega, kuid keskkonnasõbralikku. Ja kui nüüd mõtlema hakata, siis mu keskkonnasõbralikkusele annab veel funki juurde fakt, et ma kasutan peamiselt kondimootorit. Ainult kaks korda nädalas trennis käimiseks kasutan bussi, muidu igale poole stiilis parem-vasak-parem-vasak...
Nii, et minust võib veel asja saada keskkonnasõbralikkuses :)

Elu muudkui odavneb...

Täna tulid välja meie maikuu näitajad ning tulev välja, et meil on negatiivne tarbijahinnaindeks: -0,9%. Ennustatakse, et see jääb negatiivseks vähemalt kuni oktoobrini. Kõige rohkem on hinnalangus märgata kütuse ning toidu hindades ja yks igast kolmest teenusest voi toidukaubast laheb odavamaks.
2008. aastal oli näiteks ühe barreli kütuse hind ca 124 dollarit, praegu vaid 58 dollarit.

El patio de mi carcel

Eile käisime me taas kinos. Nimelt on siin kekslinnas kaks vanemat sorti kino (ala nagu meil Kosmos ja Sõprus), kus näidatakse aeg-ajalt erinevaid hispaania ning välismaa filme. Iga kuue kuu tagant antakse välja uus programm ning kuna meie kohalik valitsus toetab kogu seda pulli, siis on pilet poole odavam kui moodsates kinodes nagu näiteks Coca-Cola Plaza.
Maria, tema kaks sõbrannat, kelle nimed mul kahjuks meeles pole, ning mina käisime vaatamas filmi nimega “El patio de mi carcel”. Eesti keeles võiks seda tõlkida “Minu vangla teekond”. Lugu rääkis naistevanglast ning kuidas vanglasse sattumine muutis nende elu – läbi teatritundide leidsid nad võimaluse, kuidas ennast väljendada ning kuidas elu nautida ja elada. See oli neile justkui vabastus! Ja kui nad välja sattusid oli kõik ühe hoobiga läinud, nad lihtsalt ei osanud väljaspool vangla seinu oma eluga toime tulla. Muidugi oli seal ka mustem pool – peategelane Isabel sai vangla narkootikumidest ning süstaldest omale HIVi ning lõpuks suri AIDSi.
Mulle väga väga meeldis see film. Meid hoiatati, et hakkame kõvasti nutma, kuid ei, mitte ükski meist ei poetanud pisarat. Samas pani see film nii mõnegi asja peale mõtlema...

Kliima ja mina

Muuseas ma olen unustanud kirjutada vahepeal, et ma vist sobin sellisesse kliimasse elama nagu praegu siin on. Mul on täiesti kadunud nohu, mille kätte ma Eestis olles pidevalt pidin ära surema....no absoluutselt pole minu nohuollusest ning pidevast kurk valus-hääl ära olukorrast halli haisugi!!! Nii mõnus, tunnen lõhnu ja maitset asjadel :)

Meil on kätte jõudnud suvi...

Vaikselt-vaikselt on meil kätte jõudnud suvi. Neid märke on näha kõikjal. Inimesed (siinkohal mõtlen ma hispaanlasi, mitte turiste) käivad juba suviselt ringi kandes seelikuid, pluusikesi ning kingi-plätusid. Minnakse randa, ujuma või niisama jalutama. Istutakse baarides näod taeva ning päikese poole. Avatakse hoogsasti suvebaare. Siin tehti kaks uut baari lahti – üks otse rannas ning üks mõnusas pargikeses. Ükspäev peab minema neid proovima! Mitmed baaris tehakse praegu remonti, et need suveks uhkeks ja uueks teha. Inimesed käivad rohkem väljas, pidutsevad ning naudivad suviseid õhtuid terrassidel-baarides istudes ja jutustades. M
Mulle on tohutult hakanud meeldima see tänavaelu. See on uskumatu kui palju hispaanlased oma vabast ajast värkse õhu käes veedavad! Kellel on lapsed, need lähevad lastega parkidesse-mänguväljakutele mängima. Kella 5-7 vahel võib näha terveid perekondi mänguväljakutel. Lapsed mängivad, hüppavad ja ajavad üksteist taga, vanemad istuvad pingil, joovad kohvi ning jutustavad! Kellel pole lapsi, need lähevad sõpradega randa sööma või mõnda mõnusasse baari-terrassile ühte väikest kokteili-õlu nautima. Paarikesi võib näha käsikäes jalutamas ning kudrutamas....see on nii kihvt vaatepilt!
Ning sellest tänavaelust, päikesest ning elustiilist sõltuvalt ei tule keegi hommikul tööle paha tujuga või et kurdaks, et kui väsinud ta on. Jah, vahel ikka tuleb ka selliseid olukordi ette, kuid enamjaolt lähevad inimesed rõõmuga tööle. Keegi ei ähi ega puhi! Inimestel on aega, et end välja puhata ning nautida seda, mis nende ümber toimub...

Miks kõik nutavad ja halavad?

Ühte asja ma siin mitte kuidagi ei mõista. Kui sa paned teleka käima ning vaatad mõnda kohalikku sarja või realityt, siis vähemalt poole tunni jooksul näed sa tervet tosinat inimest nutmas ning halamas.
Näiteks kui mul pole kusagile kiiret, siis koju tulles ning süües vaatan ma ühte programmi nimega Fama. A bailar! See on tantsusaade, kus valitakse välja parimat tantsijat. Siuke kift noorte värk – härrad-prouad Eesti telemehed, selle asja võiks ka Eestisse tuua! Ja siis seal kõik muudkui halavad ja nutavad. Kui neid hinnatakse, kui nad räägivad kodustega, kui nad arutlevad omavahel päeva üle, kui neil trennis miskit välja ei tule, kui kuulavad muusikat või vaatavad telekat, kui söövad ning kui magavad. No täielik nutukoor 24/7! Ja siinkohal on kõige imelikum see, et ainult naised ei vala pisaraid, vaid mehed ka ning viimased vahel vaat et hulleminigi kui naised!
Ma ei pea õigeks väidet, et mehed ei tohiks nutta, vahel ikka võib, aga et pidevalt?! No tule jumal appi! Üks põhjus veel, mis mind paneb mõtlema, et need hispaania mehed pole ikka õiged mehed...

Minu töötubade ajakava

Meie keskuse suvise tegevusprogrammi raames annan ma 3. juulist kuni 7. septembrini kahte töötubade-loengute sarja.
Esimene neist on inglise keele vestlus, mille eesmärgiks on parendada kohalike noorte inglise keele oskust pannes rõhku just rääkimisele ning hääldamisele. Olen kursuse jaganud kaheks blokiks: kohustuslikud teemad ning vabatahtlikud teemad. Kohustuslikeks teemadeks, millest rääkima õpime, on näiteks enda esitlemine, enda elust, perest, hobidest, tegevustest, tulevikuplaanidest rääkimine, reisimine ning inglise keelt kõnelevad maad ja palju muud sellist. Vabatahtlikud teemad valime esimeses loengus vastavalt noorte huvidele.
Inglise keele tunnid hakkavad toimuma esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti kell 13-14.30.
Teiseks töötoaks on meedia teemaline loengutesari, kus keskendume meediale ning tema tähtsusele tänapäeva maailmas, millised on meediaga kaasnevad ohud ning boonused, milliseid erinevaid meedia liike on, ajakirjandus, kuidas kirjutada artiklit, intervjueerida inimesi ja nii edasi.
Meedia teemalised töötoad hakkavad toimuma esmaspäeviti, kolmapäeviti ning reedeti kell 11-12.30.
Seega suveks mulle tegevust jagub küllaga! Ma olen jummala põnevil juba ning tahaksin täiega oma kursuseid juba alustada. Kui vaid kõik materjalid ka veel valmis saaks. See nädal on pühendatud inglise keele materjalidele, järgmine meedia materjalidele.

Teine Eesti vabatahtlik Hispaanias

Asusin teiste Eesti vabatahtlike otsingutele. Küsisin Euroopa Noored Eesti Büroo Vabatahtlike Teenistuse koordinaatorilt Maarikalt ega ta ei tea, kas keegi veel praegu meil Hispaanias vabatahtliku teenistust teeb. Tuleb välja, et minu lähedal Valencias on praegu eesti tüdruk Madli. Kurb selle asja juures aga on see, et ta läheb kohe varsti-varsti tagasi Eesti. Siin on vaid juuli alguseni. Kahju, et mu juunikuu täis bookitud on, muidu läheks kohe külla. Ikkagi teine eestlane!!!

Despedida de PIJs!

Eelmisel neljapäeval oli meil aastalõpu üritus-pidu. Meie organisatsioon annab stipendiume noortele, kes juhivad oma koolides noorte informatsioonipunkte ning kuna kooliaasta on kohe-kohe lõppemas, siis korraldati neile meie keskuses väike pidu. Kõned, diplomite jagamised ning söömine-joomine. Ma ikka ja jälle ei saa aru nende söömisest – meil jäi nii palju sööki üle, et terve reedese päeva võisime veel vabalt neljanda korruse külmkapi kallal käia. Pirukad, saiakesed, võikud, puuviljad, pähklid ning muud kraami. Ja otse loomulikult Coca-Cola! Sellest Coca kultusest ei saa ma kahjuks aru – alati kui lähed kellegagi välja ja siis kelner küsib, mida joogiks tahad, hõiskavad kõik kiiresti Coca-Cola!

Ja vanaks ma saingi!

Nüüd siis minu sünnipäeva nädalavahetusest. Tähistamine hakkas vaikselt pihta juba reedel. Umbes kella üheteist paiku õhtul, kui Triin oli just end sisse sättinud Mariaga, et hakata filmi vaatama ning jäätist sööma, tuli Triinile sõnum teatega, et 30 mintsa ning oleme su maja ees ja lähme välja! No tore, tore. Mõtlesin siis, et vahet pole, filmi võib ka teine kord vaadata ning et läheks tõesti välja. No tuleb üks raskem ning unisem kokanduskursus, kuid ükskõik. Ikkagi mu sünnipäeva nädalavahetus. Moosisin vaikselt Mariat, et lähme lähme. Ise muudkui kurdab, et ta ei käi üldse väljas, kuna on koguaeg nii väsinud ning seetõttu ei ole tal ka omale aega meest otsida! Ja siis kui kutsud, siis muudkui pipardab. No aga mis sa teed vanuriga :)
Ruttu riided selga ning valmis ma olingi. Josef, Danielle ja Sarah olid mu ukse taga. Kõigepealt suundusime meie peorajooni El Barrio. Ühes baaris väike drink ja tants. Muidugi oli Danielle'il ja Sarah mõnus soojendus juba all, mitte et öelda, et nad olid purupurjus. Josef ja mina olime tagasihoidlikud ning viisakad :) Lõime tantsu nii mis hirmus. Siis läksime teise baari. No seal oli nii palju rahvast, et mine hulluks. Aga tants käis edasi täie hooga. Jumal tänatud, et meil üks meessoo esindaja kaasas oli, kes meid vaikselt kaitses! Siin on kohati ikka väga hull, need hispaania mehed käivad tõesti pinda. Ma igatsen vahel tõsiselt tagasihoidlikke eesti mehi!!! Kes oleks seda osanud uskuda, eksole. Ja nii see tants edasi läks, Danielle ning Sarah olid ikka väga-väga purjus lõpuks. Samal ajal, kui mina suutsin ühe kokteili ära juua, jõid nemad kolm. Kodust välja saanud ameeriklased ütleks ma nende kohta! Aga kell viis olin ma jummala läbi omadega ning otsustasime õhtu lõpetada. Teised läksid järgmine hommik Terra Miticasse (lõbustuspark Benidormi juures), mind ootas kokanduskursus. Patja puudutas mu pea pool kuus hommikul. Juhuu!
Kell seitse hommikul (minu aja järgi) hakkasid saabuma mulle juba sünnipäeva õnnitlused. Alguses ei jaganud ma matsu lahti, mis toimub :) Aga tasakesi tuli mõistus koju. Kuigi ma olin alguses ikka täitsa pissed off. No perse, ma olin maganud ainult poolteist tundi ning oleks natukene-natukene veel tahtnud pikutada. Aga ei, peale esimest sõnumit oli uni läinud ning ma vegeteerisin voodis kuni kella kaheksani. Ja siis üles.
Samal ajal kui ma pesemas olin, olid mulle helistanud vanemad. Õnneks helistasid nad varsti uuesti ning sain ka oma esimese sünnipäevalaulu ära kuuldud. Nii lahe, samas kuidagi imelik! See ju ikkagi mu esimene sünnipäev kusagil mujal üksinda, perest ning sõpradest eemal. Ja siis helistas vanaema. Juhei!
Ja siis tuli Maria oma kingitusega. Sain temalt oma esimese hispaania keelse raamatu. Väga super! Paulo Coelho "11 minutit". Ma nüüd hakkan seda vaikselt lugema. Pisike hommikusöök ning eelneva õhtu seikluste kirjeldamine Mariale ja siis minek tundi....
Muidugi oli tunnis ülimalt lõbus. Alguses isegi polnud mitte und. Mulle kingiti suur tort. No sellega läks natukene asi nihu, kuna meie õpetaja oli mõelnud, et vahetab päevad ja menüüd ära ning laupäev oli meil magustoidu päev. Tegime igast kraami: donutseid, mandliküpsiseid, kookosküpsiseid, kooki, pirukat, ja ülejääkidest veel ühe piruka moodi asja. Süüa oli jälle täie raha eest. Ja kuna minul oli sünnipäev, siis mind muudkui toideti ehk mina istusin laua peal, tegin mitte midagit ning sõin ja jutustasin :) Ja kuna meil oli niivõrd palju asju, siis me lõpetasime oma kokkamise alles kell 4, kõik jooksid koju asju ära viima ning siis läksime oma lõunale. Jah, söömisele järgnes järjekordne söömine.
Juan Luis ja Ana olid kinni pannud meile laua mõnusas itaalia restoranis vanalinnas. Que Vadis on sellepärast omamoodi, et selle omanikud on itaallased ning kõik kraam tuuakse kohale itaaliast. Ja no söök oli nii hea. Mina võtsin pasta - ma lihtsalt ei saa oma makaronidest üle ega ümber, kuigi ma kodus pole juba pastat ammu teinud. Ja siis proovisin ka teiste pizzasid. Nämm, nämm! Kõik oli imehea!!! Kui keegi mulle nüüd külla tuleb, siis viin ma kindlasti sinna sööma. Minul ükskõik, kas tahate hispaania toitu või ei. Ja mis te arvate kaua minu väike lõuna kestis? Viis tundi!!!! Viis tundi söömist, joomist ning jututamist restoranis! Aga mulle meeldis, väga lahe oli. Nii kiftid inimesed on meil tunnis, kohe kahju, et järgmine laupäev on viimane tund. Ja teate, mis on ime - mul isegi ei tulnud und peale! Ja vahepeal helistasid veel eestlased, Karmo ja Siim....jube mõnus! Mõne inimesega polnud ikka tükk aega juba rääkinud.

Meie lõuna:
Ja siis läksin koju. Mõtlesin, et pikutan tsuti enne kui läheb uuesti välja minekuks. No otse loomulikult ei tulnud mul und. Ma olin jummala kuri. Silmad olid nagu väsinud, kuid und ei tulnud.Mõtlesin,et okei, lähen ostan mõned asjad õhtuks. Mõeldud, tehtud! Muidugi minu poes käik kujunes mõeldud poole tunni asemel hoopis pooleteisetunniseks, kuna vahepeal otsustas helistada Anne-Mai kellega ma arvan, et umbes pool tundi lobisesin. Anne-Maist ma ikka tunnen puudust, minu küljeluu...aga loodan, et tuleb sügisel nüüd siis külla nagu lubas! Eks, Anne-Mai!!! Ja Triinu helistas mulle Inglismaalt. Ja siis jõudsin tagasi koju.
Tegime väikse õhtusöögi Maria ja tema sõbranna Pepiga. No jälle pidi sööma. Hirmus! Ja siis tibid hakkasid jooma, mina vegeteerisin diivanil, sest selleks hetkeks oli mul ikka väsimus mis väsimus kallal. Aga ei, kell sai üks ning välja me läksime. Kõigepealt Josefi juurde "kodupeole" mis nad mulle korraldasid ning siis edasi baaridesse-pubidesse. Tants siin, tants seal, tants iga nurga peal....vahepeal otsustas Maria oma sõbrannaga lahkuda, nii kella kolme paiku. Vanurid ma ütlen! Meie jaurasime edasi ning mina jõudsin koju jälle kell kuus. Jumal tänatud, et mulle alkohol ikka väga ei meeldi, sest vaadates teiste nägusid hommikul rannas, oleks ma ka ilmselt otsi andnud, kui niiviisi joonud nagu nemad...ja siis hommikul tegin kella üheksa ajal silma lahti, väike hommikusöök ning randa minek, et edasi magada seal. Olime nagu laibad aga samas oli jube naljakas :) siuke väsimuse lollus tuli ikka kohati peale...ja no võrkpallile ei saanud tüübid ikka üldse pihta! Mina sain samal ajal omale uue sõbranna, rootslase Johanna, aga see on juba teise päeva jutt.
Kella kolmeks jooksin ma ruttu koju. Sest algas Federeri mäng. Ma olen jummala häppi, et ta võitis! Kihvt, kihvt, kihvt! Ja siis juhuslikult leidsin, et telekast algas just film Jerry Maquire (ma võin vabalt seda nüüd valesti kirjutada, aga suhteliselt ükskõik!) ja siis jäin seda vaatama. Mulle ikka nii meeldib see film....
Ja siis olin ma kell üheksa laip. Vegeteerisin diivanil ning jutustasime kella üheteistkümneni ja siis jäin ma magama nagu kott....esimest korda ei kuulnud ma mitte mõhkugi öösel. Ja selline tagasihoidlik mu nädalavahetus ja sünnipäev oligi! Mulle meeldis ning jäin igati rahule! Kuigi kohati oleks ikka tahtnud traditstioonilist aiapidu minu kodus...

Ja kuigi ma nüüd sain ametlikult vanaks ning viimne taks lähenemas, siis ma tunnen end elu lõpuni 18-sena. Tehke, mis tahate!

Festival del Cine vol. 2

Neljapäeva õhtul oli meil Teresaga plaanis järjekordne kinoseanss. Seekord läksime vaatama filmi, mis Maria sõnul pidi olema ülihea. Ta olevat seda varem näinud ning kohe väga-väga meeldis. Me siis Terega naljatasime, et kui meile ei meeldi, siis me tuleme öösel Mariat kollitama ning hirmutama.
Seanss hakkas kell 10 õhtul. Viis minutit enne algust olime kohal nagu viis kopikat. Aga mitte üks raas ei läinud meie kinos käik lõbusalt ning mõnusalt. Esiteks oli kino konditsioneer katki läinud. No ja mis te arvate kas seal saalis oli soe või külm? Minu jaoks oli see soojus veel kuidagi vastuvõetav, ei oska isegi öelda, kuidas see võimalik on, kuid Tere pidi seal istudes vaikselt otsi andma. Ja siis oli kell juba pool üksteist ning filmist ei olnud ei kippu ega kõppu. Ja mitte keegi ei tulnud ka teatama, et mis värk on. Muudkui oota ja oota. Kuna ma olin niigi surmväsinud, siis hakkas ka silm vaikselt kinni vajuma. Tere peksis mind kõrvalt, mina naersin tema ohkimise ja ähkimise üle, kui palav on.
Ja siis, üllatus-üllatus. Hakkas pihta. Aga mitte film, vaid festivalil osalevate kolme filmi tutvustused. Resizöörid ja produtsendid olid kohale aetud, jutustati filmidest ning tänati maad ja ilma. Sõnavõttudele järgnesid klipid filmidest, igaüks ca 15 minutit. No oli seda nüüd siis veel vaja. Need polnud isegi mitte vaadatavad filmid.....ja siis algas meie õige film alles pool 12. Poolteist tundi mingit mula ja ootamist. No palun väga, mingu metsa. Mul juba vahepeal oli nii kõrini, et mõtlesin, et läheme minema ja hoopis mu sõprade juurde, kes vahepeal sõnumi saatsid ning külla kutsusid. Vastikud tudengid, neil pole siin midagi muud teha, kui neljapäeva õhtul pidus käia!
Aga ei, mõtlesime Terega, et kuna ikka Maria ütles, et hea film siis vaatame ära. Film "Entrar para vivir"i sisu oli selles, et ühel ilusla päeval läheb noorpaar omale uut kodu vaatama ning jõuavad majja, kus igast asju hakkab juhtuma. Tule taevas appi, ma pole nii hirmsat filmi juba kaua aega näinud!!! No mulle kohe üldse ei meeldinud, polnud õudne, polnud naljakas, ainult vastik-vastik-vastik! Kell üks film lõppes ning me põgenesime nii kiiresti kui võimalik.
Suundusime vaikselt mu sõprade poole, et neile tsau öelda ning väike jook teha. Ja kell pool kolm olime kodus, reede ikkagi tööpäev!!! Aga siuke möll ja lärm käis linnas....vaesed inimesed, kes seal peorajoonis elavad...
Kui koju jõudsime, pidin ma muidugi südamerabanduse saama! Mina oma mõtetega lähen vaikselt vannituppa hambaid pesema ja siis jookseb mulle vastu suur suur sitikas. Huh! Ma reeglina ei karda putukaid, kuid see tüüp oli niivõrd suur! Ma kohe ei osanudki midagi temaga peale hakata. Kas tappa või mitte tappa? Proovisin teda karbiga kinni püüda, et teda ikka ellu jätta ning aknast välja visata. Kuid tüüp põgenes nii mis hirmus. Pugesin siis vaikselt toast välja, et köögist putukatõrje vahend haarata. Üks, kaks, kolm ja surma see tüüp saigi! Öäk! Mu tibilik putukakartus lõi vist välja! Ja siis mulle hommikul teatati, et selliseid asju siin meil suvel ikka juhtub. Meil on kõik aknad lahti ning vahel lendavad mõned sõbrad sisse! Elagu putukahooaeg!!!

Valimistest

Triin hakkas Euroopa Parlamendi valimisteks valmistuma juba maikuu keskel. Kuna mul polnud orna aimugi sellest, kuidas valismaalt haaletada, siis oli minu jaoks koik ypriski uus ning huvitav. Mul oli mu ID-kaardi lugeja ning kaart ning sellega minu teadmised ka loppesid.

Tuleb valja, et kogu informatsioon peitub sellisel veebilehel nagu www.eesti.ee . No enne veebruari polnud mul sellest portaalist orna aimugi, kuna mul polnud varem vaja olnud ei digiallkirjastada dokumente ega midagi. Nyyd siis tean, et sealt saab teha peaaegu koike.

Tellisin maikuus endale kenasti ara e-valijakaardi ning suure hurraaga olin valmis haaletama. Valisin selleks paevaks omale muidugi 3. juuli, mis tuleb valja, et oli viimane paev. Ja siis mina massan oma kaartide ja asjadega ja mis valja tuleb - see paganama hispaania wifi ei lase mul haaletada! Ei no tore, tore!!! Ma olin pyha viha tais. Ikka toesti. Jummala pinda kais! Mismottes see kuradima wifi ei lase mul haaletada. Proovisin uuesti ja uuesti ja muudkui mingi Generalitat de Valencia silt tuli ette ja ytles, et see tegevus ei ole turvaline ja ei saa teha. No mingu metsa. Ja nii ma siis olengi siin oma haaletamiseta. Habi, habi! Halb kodanik, halb, halb...

Yks olematu nadal

Eelmine nadal jooksis mooda niivord kiirestk, et hirmus. Mul on kohati tunne, et seda nadalat justkui poleks olnudki :) mitte midagi ei joudnud teha ning nyyd on igast motted asjad peas laiali...ja no mitte kuidagi ei viitsi praegu asjalik olla, kuigi peaks. Minu unetu nadalavahetus on praeguseks hetkeks teinud oma too :) aga ma luban, et votan end kokku ning kirjutan tana usinasti blogi. koik tagant jargi asjad ning siis ka koik uued...

Digibox vallutab Hispaania

Viimase aja koige popim uudis on see, et Hispaaniat hakatakse digitv-ga katma. 2010. aasta aprillikuuks peab olema kogu riik digi tv-ga kaetud ning nyyd algas selle projekti esimene etapp. See tahendab seda, et usinasti paigaldatakse digibokse ning opetatakse inimesi, kuidas neid kasutada ning miks seda yldse vaja on.

Muidugi see koik tekitab parajat paanikat-jaanikat. Eriti just vanema generatsiooni seas, kes yldse matsu lahti ei jaga miks seda vaja, telku ju tootab imehasti! Aga pole hullu, siin on hull vabatahtlike systeem toole pandud, kes koiki vanureid ning abivajajaid aitavad.

Eks me nais, kas meil ka digiboxi paigaldamiseks hakkab minea.....igatahes on hea todeda, et Hispaania hakkab tehnikaajastule jargi joudma...