Neljapäeva õhtul oli meil Teresaga plaanis järjekordne kinoseanss. Seekord läksime vaatama filmi, mis Maria sõnul pidi olema ülihea. Ta olevat seda varem näinud ning kohe väga-väga meeldis. Me siis Terega naljatasime, et kui meile ei meeldi, siis me tuleme öösel Mariat kollitama ning hirmutama.
Seanss hakkas kell 10 õhtul. Viis minutit enne algust olime kohal nagu viis kopikat. Aga mitte üks raas ei läinud meie kinos käik lõbusalt ning mõnusalt. Esiteks oli kino konditsioneer katki läinud. No ja mis te arvate kas seal saalis oli soe või külm? Minu jaoks oli see soojus veel kuidagi vastuvõetav, ei oska isegi öelda, kuidas see võimalik on, kuid Tere pidi seal istudes vaikselt otsi andma. Ja siis oli kell juba pool üksteist ning filmist ei olnud ei kippu ega kõppu. Ja mitte keegi ei tulnud ka teatama, et mis värk on. Muudkui oota ja oota. Kuna ma olin niigi surmväsinud, siis hakkas ka silm vaikselt kinni vajuma. Tere peksis mind kõrvalt, mina naersin tema ohkimise ja ähkimise üle, kui palav on.
Ja siis, üllatus-üllatus. Hakkas pihta. Aga mitte film, vaid festivalil osalevate kolme filmi tutvustused. Resizöörid ja produtsendid olid kohale aetud, jutustati filmidest ning tänati maad ja ilma. Sõnavõttudele järgnesid klipid filmidest, igaüks ca 15 minutit. No oli seda nüüd siis veel vaja. Need polnud isegi mitte vaadatavad filmid.....ja siis algas meie õige film alles pool 12. Poolteist tundi mingit mula ja ootamist. No palun väga, mingu metsa. Mul juba vahepeal oli nii kõrini, et mõtlesin, et läheme minema ja hoopis mu sõprade juurde, kes vahepeal sõnumi saatsid ning külla kutsusid. Vastikud tudengid, neil pole siin midagi muud teha, kui neljapäeva õhtul pidus käia!
Aga ei, mõtlesime Terega, et kuna ikka Maria ütles, et hea film siis vaatame ära. Film "Entrar para vivir"i sisu oli selles, et ühel ilusla päeval läheb noorpaar omale uut kodu vaatama ning jõuavad majja, kus igast asju hakkab juhtuma. Tule taevas appi, ma pole nii hirmsat filmi juba kaua aega näinud!!! No mulle kohe üldse ei meeldinud, polnud õudne, polnud naljakas, ainult vastik-vastik-vastik! Kell üks film lõppes ning me põgenesime nii kiiresti kui võimalik.
Suundusime vaikselt mu sõprade poole, et neile tsau öelda ning väike jook teha. Ja kell pool kolm olime kodus, reede ikkagi tööpäev!!! Aga siuke möll ja lärm käis linnas....vaesed inimesed, kes seal peorajoonis elavad...
Kui koju jõudsime, pidin ma muidugi südamerabanduse saama! Mina oma mõtetega lähen vaikselt vannituppa hambaid pesema ja siis jookseb mulle vastu suur suur sitikas. Huh! Ma reeglina ei karda putukaid, kuid see tüüp oli niivõrd suur! Ma kohe ei osanudki midagi temaga peale hakata. Kas tappa või mitte tappa? Proovisin teda karbiga kinni püüda, et teda ikka ellu jätta ning aknast välja visata. Kuid tüüp põgenes nii mis hirmus. Pugesin siis vaikselt toast välja, et köögist putukatõrje vahend haarata. Üks, kaks, kolm ja surma see tüüp saigi! Öäk! Mu tibilik putukakartus lõi vist välja! Ja siis mulle hommikul teatati, et selliseid asju siin meil suvel ikka juhtub. Meil on kõik aknad lahti ning vahel lendavad mõned sõbrad sisse! Elagu putukahooaeg!!!
Seanss hakkas kell 10 õhtul. Viis minutit enne algust olime kohal nagu viis kopikat. Aga mitte üks raas ei läinud meie kinos käik lõbusalt ning mõnusalt. Esiteks oli kino konditsioneer katki läinud. No ja mis te arvate kas seal saalis oli soe või külm? Minu jaoks oli see soojus veel kuidagi vastuvõetav, ei oska isegi öelda, kuidas see võimalik on, kuid Tere pidi seal istudes vaikselt otsi andma. Ja siis oli kell juba pool üksteist ning filmist ei olnud ei kippu ega kõppu. Ja mitte keegi ei tulnud ka teatama, et mis värk on. Muudkui oota ja oota. Kuna ma olin niigi surmväsinud, siis hakkas ka silm vaikselt kinni vajuma. Tere peksis mind kõrvalt, mina naersin tema ohkimise ja ähkimise üle, kui palav on.
Ja siis, üllatus-üllatus. Hakkas pihta. Aga mitte film, vaid festivalil osalevate kolme filmi tutvustused. Resizöörid ja produtsendid olid kohale aetud, jutustati filmidest ning tänati maad ja ilma. Sõnavõttudele järgnesid klipid filmidest, igaüks ca 15 minutit. No oli seda nüüd siis veel vaja. Need polnud isegi mitte vaadatavad filmid.....ja siis algas meie õige film alles pool 12. Poolteist tundi mingit mula ja ootamist. No palun väga, mingu metsa. Mul juba vahepeal oli nii kõrini, et mõtlesin, et läheme minema ja hoopis mu sõprade juurde, kes vahepeal sõnumi saatsid ning külla kutsusid. Vastikud tudengid, neil pole siin midagi muud teha, kui neljapäeva õhtul pidus käia!
Aga ei, mõtlesime Terega, et kuna ikka Maria ütles, et hea film siis vaatame ära. Film "Entrar para vivir"i sisu oli selles, et ühel ilusla päeval läheb noorpaar omale uut kodu vaatama ning jõuavad majja, kus igast asju hakkab juhtuma. Tule taevas appi, ma pole nii hirmsat filmi juba kaua aega näinud!!! No mulle kohe üldse ei meeldinud, polnud õudne, polnud naljakas, ainult vastik-vastik-vastik! Kell üks film lõppes ning me põgenesime nii kiiresti kui võimalik.
Suundusime vaikselt mu sõprade poole, et neile tsau öelda ning väike jook teha. Ja kell pool kolm olime kodus, reede ikkagi tööpäev!!! Aga siuke möll ja lärm käis linnas....vaesed inimesed, kes seal peorajoonis elavad...
Kui koju jõudsime, pidin ma muidugi südamerabanduse saama! Mina oma mõtetega lähen vaikselt vannituppa hambaid pesema ja siis jookseb mulle vastu suur suur sitikas. Huh! Ma reeglina ei karda putukaid, kuid see tüüp oli niivõrd suur! Ma kohe ei osanudki midagi temaga peale hakata. Kas tappa või mitte tappa? Proovisin teda karbiga kinni püüda, et teda ikka ellu jätta ning aknast välja visata. Kuid tüüp põgenes nii mis hirmus. Pugesin siis vaikselt toast välja, et köögist putukatõrje vahend haarata. Üks, kaks, kolm ja surma see tüüp saigi! Öäk! Mu tibilik putukakartus lõi vist välja! Ja siis mulle hommikul teatati, et selliseid asju siin meil suvel ikka juhtub. Meil on kõik aknad lahti ning vahel lendavad mõned sõbrad sisse! Elagu putukahooaeg!!!
No comments:
Post a Comment