Nüüd siis minu sünnipäeva nädalavahetusest. Tähistamine hakkas vaikselt pihta juba reedel. Umbes kella üheteist paiku õhtul, kui Triin oli just end sisse sättinud Mariaga, et hakata filmi vaatama ning jäätist sööma, tuli Triinile sõnum teatega, et 30 mintsa ning oleme su maja ees ja lähme välja! No tore, tore. Mõtlesin siis, et vahet pole, filmi võib ka teine kord vaadata ning et läheks tõesti välja. No tuleb üks raskem ning unisem kokanduskursus, kuid ükskõik. Ikkagi mu sünnipäeva nädalavahetus. Moosisin vaikselt Mariat, et lähme lähme. Ise muudkui kurdab, et ta ei käi üldse väljas, kuna on koguaeg nii väsinud ning seetõttu ei ole tal ka omale aega meest otsida! Ja siis kui kutsud, siis muudkui pipardab. No aga mis sa teed vanuriga :)
Ruttu riided selga ning valmis ma olingi. Josef, Danielle ja Sarah olid mu ukse taga. Kõigepealt suundusime meie peorajooni El Barrio. Ühes baaris väike drink ja tants. Muidugi oli Danielle'il ja Sarah mõnus soojendus juba all, mitte et öelda, et nad olid purupurjus. Josef ja mina olime tagasihoidlikud ning viisakad :) Lõime tantsu nii mis hirmus. Siis läksime teise baari. No seal oli nii palju rahvast, et mine hulluks. Aga tants käis edasi täie hooga. Jumal tänatud, et meil üks meessoo esindaja kaasas oli, kes meid vaikselt kaitses! Siin on kohati ikka väga hull, need hispaania mehed käivad tõesti pinda. Ma igatsen vahel tõsiselt tagasihoidlikke eesti mehi!!! Kes oleks seda osanud uskuda, eksole. Ja nii see tants edasi läks, Danielle ning Sarah olid ikka väga-väga purjus lõpuks. Samal ajal, kui mina suutsin ühe kokteili ära juua, jõid nemad kolm. Kodust välja saanud ameeriklased ütleks ma nende kohta! Aga kell viis olin ma jummala läbi omadega ning otsustasime õhtu lõpetada. Teised läksid järgmine hommik Terra Miticasse (lõbustuspark Benidormi juures), mind ootas kokanduskursus. Patja puudutas mu pea pool kuus hommikul. Juhuu!
Kell seitse hommikul (minu aja järgi) hakkasid saabuma mulle juba sünnipäeva õnnitlused. Alguses ei jaganud ma matsu lahti, mis toimub :) Aga tasakesi tuli mõistus koju. Kuigi ma olin alguses ikka täitsa pissed off. No perse, ma olin maganud ainult poolteist tundi ning oleks natukene-natukene veel tahtnud pikutada. Aga ei, peale esimest sõnumit oli uni läinud ning ma vegeteerisin voodis kuni kella kaheksani. Ja siis üles.
Samal ajal kui ma pesemas olin, olid mulle helistanud vanemad. Õnneks helistasid nad varsti uuesti ning sain ka oma esimese sünnipäevalaulu ära kuuldud. Nii lahe, samas kuidagi imelik! See ju ikkagi mu esimene sünnipäev kusagil mujal üksinda, perest ning sõpradest eemal. Ja siis helistas vanaema. Juhei!
Ja siis tuli Maria oma kingitusega. Sain temalt oma esimese hispaania keelse raamatu. Väga super! Paulo Coelho "11 minutit". Ma nüüd hakkan seda vaikselt lugema. Pisike hommikusöök ning eelneva õhtu seikluste kirjeldamine Mariale ja siis minek tundi....
Muidugi oli tunnis ülimalt lõbus. Alguses isegi polnud mitte und. Mulle kingiti suur tort. No sellega läks natukene asi nihu, kuna meie õpetaja oli mõelnud, et vahetab päevad ja menüüd ära ning laupäev oli meil magustoidu päev. Tegime igast kraami: donutseid, mandliküpsiseid, kookosküpsiseid, kooki, pirukat, ja ülejääkidest veel ühe piruka moodi asja. Süüa oli jälle täie raha eest. Ja kuna minul oli sünnipäev, siis mind muudkui toideti ehk mina istusin laua peal, tegin mitte midagit ning sõin ja jutustasin :) Ja kuna meil oli niivõrd palju asju, siis me lõpetasime oma kokkamise alles kell 4, kõik jooksid koju asju ära viima ning siis läksime oma lõunale. Jah, söömisele järgnes järjekordne söömine.
Juan Luis ja Ana olid kinni pannud meile laua mõnusas itaalia restoranis vanalinnas. Que Vadis on sellepärast omamoodi, et selle omanikud on itaallased ning kõik kraam tuuakse kohale itaaliast. Ja no söök oli nii hea. Mina võtsin pasta - ma lihtsalt ei saa oma makaronidest üle ega ümber, kuigi ma kodus pole juba pastat ammu teinud. Ja siis proovisin ka teiste pizzasid. Nämm, nämm! Kõik oli imehea!!! Kui keegi mulle nüüd külla tuleb, siis viin ma kindlasti sinna sööma. Minul ükskõik, kas tahate hispaania toitu või ei. Ja mis te arvate kaua minu väike lõuna kestis? Viis tundi!!!! Viis tundi söömist, joomist ning jututamist restoranis! Aga mulle meeldis, väga lahe oli. Nii kiftid inimesed on meil tunnis, kohe kahju, et järgmine laupäev on viimane tund. Ja teate, mis on ime - mul isegi ei tulnud und peale! Ja vahepeal helistasid veel eestlased, Karmo ja Siim....jube mõnus! Mõne inimesega polnud ikka tükk aega juba rääkinud.
Meie lõuna:
Ja siis läksin koju. Mõtlesin, et pikutan tsuti enne kui läheb uuesti välja minekuks. No otse loomulikult ei tulnud mul und. Ma olin jummala kuri. Silmad olid nagu väsinud, kuid und ei tulnud.Mõtlesin,et okei, lähen ostan mõned asjad õhtuks. Mõeldud, tehtud! Muidugi minu poes käik kujunes mõeldud poole tunni asemel hoopis pooleteisetunniseks, kuna vahepeal otsustas helistada Anne-Mai kellega ma arvan, et umbes pool tundi lobisesin. Anne-Maist ma ikka tunnen puudust, minu küljeluu...aga loodan, et tuleb sügisel nüüd siis külla nagu lubas! Eks, Anne-Mai!!! Ja Triinu helistas mulle Inglismaalt. Ja siis jõudsin tagasi koju.
Tegime väikse õhtusöögi Maria ja tema sõbranna Pepiga. No jälle pidi sööma. Hirmus! Ja siis tibid hakkasid jooma, mina vegeteerisin diivanil, sest selleks hetkeks oli mul ikka väsimus mis väsimus kallal. Aga ei, kell sai üks ning välja me läksime. Kõigepealt Josefi juurde "kodupeole" mis nad mulle korraldasid ning siis edasi baaridesse-pubidesse. Tants siin, tants seal, tants iga nurga peal....vahepeal otsustas Maria oma sõbrannaga lahkuda, nii kella kolme paiku. Vanurid ma ütlen! Meie jaurasime edasi ning mina jõudsin koju jälle kell kuus. Jumal tänatud, et mulle alkohol ikka väga ei meeldi, sest vaadates teiste nägusid hommikul rannas, oleks ma ka ilmselt otsi andnud, kui niiviisi joonud nagu nemad...ja siis hommikul tegin kella üheksa ajal silma lahti, väike hommikusöök ning randa minek, et edasi magada seal. Olime nagu laibad aga samas oli jube naljakas :) siuke väsimuse lollus tuli ikka kohati peale...ja no võrkpallile ei saanud tüübid ikka üldse pihta! Mina sain samal ajal omale uue sõbranna, rootslase Johanna, aga see on juba teise päeva jutt.
Kella kolmeks jooksin ma ruttu koju. Sest algas Federeri mäng. Ma olen jummala häppi, et ta võitis! Kihvt, kihvt, kihvt! Ja siis juhuslikult leidsin, et telekast algas just film Jerry Maquire (ma võin vabalt seda nüüd valesti kirjutada, aga suhteliselt ükskõik!) ja siis jäin seda vaatama. Mulle ikka nii meeldib see film....
Ja siis olin ma kell üheksa laip. Vegeteerisin diivanil ning jutustasime kella üheteistkümneni ja siis jäin ma magama nagu kott....esimest korda ei kuulnud ma mitte mõhkugi öösel. Ja selline tagasihoidlik mu nädalavahetus ja sünnipäev oligi! Mulle meeldis ning jäin igati rahule! Kuigi kohati oleks ikka tahtnud traditstioonilist aiapidu minu kodus...
Ja kuigi ma nüüd sain ametlikult vanaks ning viimne taks lähenemas, siis ma tunnen end elu lõpuni 18-sena. Tehke, mis tahate!
Ruttu riided selga ning valmis ma olingi. Josef, Danielle ja Sarah olid mu ukse taga. Kõigepealt suundusime meie peorajooni El Barrio. Ühes baaris väike drink ja tants. Muidugi oli Danielle'il ja Sarah mõnus soojendus juba all, mitte et öelda, et nad olid purupurjus. Josef ja mina olime tagasihoidlikud ning viisakad :) Lõime tantsu nii mis hirmus. Siis läksime teise baari. No seal oli nii palju rahvast, et mine hulluks. Aga tants käis edasi täie hooga. Jumal tänatud, et meil üks meessoo esindaja kaasas oli, kes meid vaikselt kaitses! Siin on kohati ikka väga hull, need hispaania mehed käivad tõesti pinda. Ma igatsen vahel tõsiselt tagasihoidlikke eesti mehi!!! Kes oleks seda osanud uskuda, eksole. Ja nii see tants edasi läks, Danielle ning Sarah olid ikka väga-väga purjus lõpuks. Samal ajal, kui mina suutsin ühe kokteili ära juua, jõid nemad kolm. Kodust välja saanud ameeriklased ütleks ma nende kohta! Aga kell viis olin ma jummala läbi omadega ning otsustasime õhtu lõpetada. Teised läksid järgmine hommik Terra Miticasse (lõbustuspark Benidormi juures), mind ootas kokanduskursus. Patja puudutas mu pea pool kuus hommikul. Juhuu!
Kell seitse hommikul (minu aja järgi) hakkasid saabuma mulle juba sünnipäeva õnnitlused. Alguses ei jaganud ma matsu lahti, mis toimub :) Aga tasakesi tuli mõistus koju. Kuigi ma olin alguses ikka täitsa pissed off. No perse, ma olin maganud ainult poolteist tundi ning oleks natukene-natukene veel tahtnud pikutada. Aga ei, peale esimest sõnumit oli uni läinud ning ma vegeteerisin voodis kuni kella kaheksani. Ja siis üles.
Samal ajal kui ma pesemas olin, olid mulle helistanud vanemad. Õnneks helistasid nad varsti uuesti ning sain ka oma esimese sünnipäevalaulu ära kuuldud. Nii lahe, samas kuidagi imelik! See ju ikkagi mu esimene sünnipäev kusagil mujal üksinda, perest ning sõpradest eemal. Ja siis helistas vanaema. Juhei!
Ja siis tuli Maria oma kingitusega. Sain temalt oma esimese hispaania keelse raamatu. Väga super! Paulo Coelho "11 minutit". Ma nüüd hakkan seda vaikselt lugema. Pisike hommikusöök ning eelneva õhtu seikluste kirjeldamine Mariale ja siis minek tundi....
Muidugi oli tunnis ülimalt lõbus. Alguses isegi polnud mitte und. Mulle kingiti suur tort. No sellega läks natukene asi nihu, kuna meie õpetaja oli mõelnud, et vahetab päevad ja menüüd ära ning laupäev oli meil magustoidu päev. Tegime igast kraami: donutseid, mandliküpsiseid, kookosküpsiseid, kooki, pirukat, ja ülejääkidest veel ühe piruka moodi asja. Süüa oli jälle täie raha eest. Ja kuna minul oli sünnipäev, siis mind muudkui toideti ehk mina istusin laua peal, tegin mitte midagit ning sõin ja jutustasin :) Ja kuna meil oli niivõrd palju asju, siis me lõpetasime oma kokkamise alles kell 4, kõik jooksid koju asju ära viima ning siis läksime oma lõunale. Jah, söömisele järgnes järjekordne söömine.
Juan Luis ja Ana olid kinni pannud meile laua mõnusas itaalia restoranis vanalinnas. Que Vadis on sellepärast omamoodi, et selle omanikud on itaallased ning kõik kraam tuuakse kohale itaaliast. Ja no söök oli nii hea. Mina võtsin pasta - ma lihtsalt ei saa oma makaronidest üle ega ümber, kuigi ma kodus pole juba pastat ammu teinud. Ja siis proovisin ka teiste pizzasid. Nämm, nämm! Kõik oli imehea!!! Kui keegi mulle nüüd külla tuleb, siis viin ma kindlasti sinna sööma. Minul ükskõik, kas tahate hispaania toitu või ei. Ja mis te arvate kaua minu väike lõuna kestis? Viis tundi!!!! Viis tundi söömist, joomist ning jututamist restoranis! Aga mulle meeldis, väga lahe oli. Nii kiftid inimesed on meil tunnis, kohe kahju, et järgmine laupäev on viimane tund. Ja teate, mis on ime - mul isegi ei tulnud und peale! Ja vahepeal helistasid veel eestlased, Karmo ja Siim....jube mõnus! Mõne inimesega polnud ikka tükk aega juba rääkinud.
Meie lõuna:
Ja siis läksin koju. Mõtlesin, et pikutan tsuti enne kui läheb uuesti välja minekuks. No otse loomulikult ei tulnud mul und. Ma olin jummala kuri. Silmad olid nagu väsinud, kuid und ei tulnud.Mõtlesin,et okei, lähen ostan mõned asjad õhtuks. Mõeldud, tehtud! Muidugi minu poes käik kujunes mõeldud poole tunni asemel hoopis pooleteisetunniseks, kuna vahepeal otsustas helistada Anne-Mai kellega ma arvan, et umbes pool tundi lobisesin. Anne-Maist ma ikka tunnen puudust, minu küljeluu...aga loodan, et tuleb sügisel nüüd siis külla nagu lubas! Eks, Anne-Mai!!! Ja Triinu helistas mulle Inglismaalt. Ja siis jõudsin tagasi koju.
Tegime väikse õhtusöögi Maria ja tema sõbranna Pepiga. No jälle pidi sööma. Hirmus! Ja siis tibid hakkasid jooma, mina vegeteerisin diivanil, sest selleks hetkeks oli mul ikka väsimus mis väsimus kallal. Aga ei, kell sai üks ning välja me läksime. Kõigepealt Josefi juurde "kodupeole" mis nad mulle korraldasid ning siis edasi baaridesse-pubidesse. Tants siin, tants seal, tants iga nurga peal....vahepeal otsustas Maria oma sõbrannaga lahkuda, nii kella kolme paiku. Vanurid ma ütlen! Meie jaurasime edasi ning mina jõudsin koju jälle kell kuus. Jumal tänatud, et mulle alkohol ikka väga ei meeldi, sest vaadates teiste nägusid hommikul rannas, oleks ma ka ilmselt otsi andnud, kui niiviisi joonud nagu nemad...ja siis hommikul tegin kella üheksa ajal silma lahti, väike hommikusöök ning randa minek, et edasi magada seal. Olime nagu laibad aga samas oli jube naljakas :) siuke väsimuse lollus tuli ikka kohati peale...ja no võrkpallile ei saanud tüübid ikka üldse pihta! Mina sain samal ajal omale uue sõbranna, rootslase Johanna, aga see on juba teise päeva jutt.
Kella kolmeks jooksin ma ruttu koju. Sest algas Federeri mäng. Ma olen jummala häppi, et ta võitis! Kihvt, kihvt, kihvt! Ja siis juhuslikult leidsin, et telekast algas just film Jerry Maquire (ma võin vabalt seda nüüd valesti kirjutada, aga suhteliselt ükskõik!) ja siis jäin seda vaatama. Mulle ikka nii meeldib see film....
Ja siis olin ma kell üheksa laip. Vegeteerisin diivanil ning jutustasime kella üheteistkümneni ja siis jäin ma magama nagu kott....esimest korda ei kuulnud ma mitte mõhkugi öösel. Ja selline tagasihoidlik mu nädalavahetus ja sünnipäev oligi! Mulle meeldis ning jäin igati rahule! Kuigi kohati oleks ikka tahtnud traditstioonilist aiapidu minu kodus...
No comments:
Post a Comment