Eile käisime me taas kinos. Nimelt on siin kekslinnas kaks vanemat sorti kino (ala nagu meil Kosmos ja Sõprus), kus näidatakse aeg-ajalt erinevaid hispaania ning välismaa filme. Iga kuue kuu tagant antakse välja uus programm ning kuna meie kohalik valitsus toetab kogu seda pulli, siis on pilet poole odavam kui moodsates kinodes nagu näiteks Coca-Cola Plaza.
Maria, tema kaks sõbrannat, kelle nimed mul kahjuks meeles pole, ning mina käisime vaatamas filmi nimega “El patio de mi carcel”. Eesti keeles võiks seda tõlkida “Minu vangla teekond”. Lugu rääkis naistevanglast ning kuidas vanglasse sattumine muutis nende elu – läbi teatritundide leidsid nad võimaluse, kuidas ennast väljendada ning kuidas elu nautida ja elada. See oli neile justkui vabastus! Ja kui nad välja sattusid oli kõik ühe hoobiga läinud, nad lihtsalt ei osanud väljaspool vangla seinu oma eluga toime tulla. Muidugi oli seal ka mustem pool – peategelane Isabel sai vangla narkootikumidest ning süstaldest omale HIVi ning lõpuks suri AIDSi.
Mulle väga väga meeldis see film. Meid hoiatati, et hakkame kõvasti nutma, kuid ei, mitte ükski meist ei poetanud pisarat. Samas pani see film nii mõnegi asja peale mõtlema...
Maria, tema kaks sõbrannat, kelle nimed mul kahjuks meeles pole, ning mina käisime vaatamas filmi nimega “El patio de mi carcel”. Eesti keeles võiks seda tõlkida “Minu vangla teekond”. Lugu rääkis naistevanglast ning kuidas vanglasse sattumine muutis nende elu – läbi teatritundide leidsid nad võimaluse, kuidas ennast väljendada ning kuidas elu nautida ja elada. See oli neile justkui vabastus! Ja kui nad välja sattusid oli kõik ühe hoobiga läinud, nad lihtsalt ei osanud väljaspool vangla seinu oma eluga toime tulla. Muidugi oli seal ka mustem pool – peategelane Isabel sai vangla narkootikumidest ning süstaldest omale HIVi ning lõpuks suri AIDSi.
Mulle väga väga meeldis see film. Meid hoiatati, et hakkame kõvasti nutma, kuid ei, mitte ükski meist ei poetanud pisarat. Samas pani see film nii mõnegi asja peale mõtlema...
No comments:
Post a Comment