Eelmise nädala esmaspäeval pidin ma vaikselt otsi andma hakkama. Tundus justkui oleksin ma okastraati neelanud (mulle nii väga meeldib Liisa leiutis kurguvalule) ning häälest polnud halli haisugi. Kui ma teisipäeval tööle läksin, siis mõtlesid kõik, et ma olen puhta laip. Mõte ei töötanud ning ega minust suurt asja ei olnud, kui nüüd päris aus olla. Sellest hoolimata keeldusin ma end haigeks kuulutamast ning reipalt marssisin igal pool ringi ning tegin kõik see kõige paremat nägu, mis tol hetkel võimalik. Töölt koju minnes soovitas mu pika hääleta olemise kurtmise peale Karmo, et mina tee teed Jägermeistriga. Seda kraami mul nüüd külmikus küll igapäevaselt ole – ega ma siiski Eestis ela, kus see igal eestlasel tagavaraks olemas. Jumal teab, millal külmaks läheb ning väikest sisemist soojendust / turgutust vaja on. Aga siis tekkis mõte, et ehk ajab Vana Tallinn ka asja ära.
Jooksin kööki, keetsin vett ning meisterdasin omale siis tee Vana Tallinnaga. Alguses tundus päris võõras, kuid hiljem läks juba libedamalt. Peale esimest kruusitäit oli tõesti hääl märkimisväärselt parem ning isegi lakkamatule läkastamisele sai vahe sisse. Mõtlesin, et ega siis midagi, tuleb jätkata. Äkki tõesti see imerohi aitab. Enne tööle tagasi minekut tegin veel topsi oma hetke meelisjoogi kaasa ning lippasin tööle. Vahemärkusena siin veel, et kuna mul oli kurgus okastraadi efekt, siis ma ei saanud süüa ka mitte, ainult jogurt läks vaevu kurgust alla. Ja siis tööl olles avastasin, et ma vist ei pannud väga tähele, kui palju ma seda Vana Tallinnat topsi kallasin (rääkisin samal ajal telefoniga ning ei pööranud ilmselgelt sellele kuigi palju tähelepanu). Tulemuseks oli see, et peale topsi lõpetamist tundus mulle tööl olla märksa lõbusam, kuid arvutiekraan ei olnud ühti enam nii selge. Moraal: ära joo tühja kõhuga Vana Tallinna mürki.
Peale tööd mõtlesin veel ikka hispaania keele tundi ka minna. Mõeldud, tehtud. Kui ma rögisedes ning täiesti hääletuna klassi astusin, tahtis mind õppejõud välja visata, kuna kahtlustati, et mul on A-gripp (see kurikuulus seagripp, mida iga hispaanlane kardab kui tuld). Mina selle peale, et ei-ei, pole mul häda midagi ning las ma vaikselt tiksun siin oma maailmas. Isegi koju jõudes tundus seis üpriski normaalne, kuni jõudis kätte öö...
Ma lihtsalt ei saanud magada, läkastasin nagu segane. Seda enam ei saa kirjeldada kui köhimist ning ma isegi arvan, et poetasin oma Hispaania esimese pisara silmanurgast, kuna ma lihtsalt ei jaksanud enam. See oli küllaltki õudne. Ma ootasin pidevalt, et Teresa tuleb mu suud kinni teipima...Kell sai kaks, kolm, neli....siis ma vist jäin magama või kaotasin lihtsalt meelemärkuse.
Hommikul üles tõustes ei saanud ma maad ega ilma aru. Ikka oli Hr. Okastraat külas. Lisaks oli muutunud kategooriliselt minu hääletämber – peenikese siutsumise asemel oli nüüd kohal tõeline Traktor. Ma pole enne sellist häält enda seest välja saanud kui siis. Telefoni vastu võttes sai palju nalja – inimesed küsisid ikka mitu korda üle, kas saaks Triinuga rääkida ning mina siis üritasin seletada, et see olen mina. Mitte keegi ei tahtnud seda uskuda...See-eest tööl oli lõbus – häält mul ei olnud ning sain vaikselt oma asjade kallal nokitseda. Vahepeal käisin veel apteegis, kus mulle anti pihku hunnik rohtusid, mida ma siis suure hurraaga manustama hakkasin ning mis lõppes sellega, et mul oli pea paks otsas ning mõtlemisest oli asi kaugel. Vahtisin tühja pilguga siia ja sinna. Töölt koju minnes keerasin teki üle pea ning üritasin natukene pikutada...säh sulle seda pikutamist, mis peagi oli taas köhimismaraton. Jätkasin oma tee joomist ning rohtude võtmist. Ma iseloomustaks sel päeval ennast täieliku uduna, sest ma tõesti olin midagi zombie ja uimas inimese vahepealset.
Neljapäeval tundus, et asi võtab juba parema pöörde, kuid nagu öeldakse ära hõiska enne õhtut. Õhtul tööl olles hakkasin tundma, et miskit on viga – mul oli jube külm (kuigi ma pole siinolles vist veel kunagi nii paksult riides olnud) ning väike higipull tekkis otsa ette! Tere tulemast palavik! Kuna mul kraadiklaasi siin pole, siis ei teadnud ma ka, kas mul tegelikult palavik oli, kuid tundus täpselt nii. Jätsin hispaania keelde minemata, kiirustasin koju, võtsin sisse kõike, mis võtta andis ning keerasin taas teki üle pea.
Reedeks aga oli olukord juba märksa parem. Hommikul üles tõustes oli tunne justkui oleks uuesti sündinud. Ainult, et see köha ei tahtnud veel minuga hüvasti jätta. See-eest oli mul juba suhteliselt inimese hääl olemas. Juhuu! Kuigi kui ma reede õhtul oma Skype date’il sõbraga rääkisin, siis teda ma ehmatasin küll alguses ära :) Ma siis ütlesin, et oota, kuni ma Eesti jõuan, seal mul suur osa ajast lihtsalt polegi häält!
Nädalavahetuse plaan oli mul lihtne: ma lihtsalt saan terveks! Aitab naljast. Blokkisin kõikide kõnesid ja kutseid sööma või välja minema. Panin telefoni üldse hääletu peale vahepeal, kuna ma isegi ei viitsinud seda vastu võtta. Ja ennäe imet, esmaspäevaks olingi nagu juba tuttuus. Ainult mõned jääknähud okastraadist olid veel kohal. Isegi hääl oli tagasi üpris Triinulik.
Seda kuni eilseni, kus Triin mõtles suure hurraaga, et ta on piisavalt terve ning enam ei saa ta spordita elada. Läksin jooksma (muuseas panin salli kaela!). Kuid mis mind täna hommikul taas tervitas? Hr. Okastraat ning Hr. Kähedus. Nüüd ma siis otsustasin, et ma lähen nädalavahetusel jopet ostma (kuigi inimesed käivad ringi poolalasti ning mina oma sallidega tundun nagu napakas). Aga minu esimene tõsisem haigus on ära põetud. Nüüd on meil töö juures haige hoopiski Marissa, kes on nohus-köhas nagu minagi olin...
Jooksin kööki, keetsin vett ning meisterdasin omale siis tee Vana Tallinnaga. Alguses tundus päris võõras, kuid hiljem läks juba libedamalt. Peale esimest kruusitäit oli tõesti hääl märkimisväärselt parem ning isegi lakkamatule läkastamisele sai vahe sisse. Mõtlesin, et ega siis midagi, tuleb jätkata. Äkki tõesti see imerohi aitab. Enne tööle tagasi minekut tegin veel topsi oma hetke meelisjoogi kaasa ning lippasin tööle. Vahemärkusena siin veel, et kuna mul oli kurgus okastraadi efekt, siis ma ei saanud süüa ka mitte, ainult jogurt läks vaevu kurgust alla. Ja siis tööl olles avastasin, et ma vist ei pannud väga tähele, kui palju ma seda Vana Tallinnat topsi kallasin (rääkisin samal ajal telefoniga ning ei pööranud ilmselgelt sellele kuigi palju tähelepanu). Tulemuseks oli see, et peale topsi lõpetamist tundus mulle tööl olla märksa lõbusam, kuid arvutiekraan ei olnud ühti enam nii selge. Moraal: ära joo tühja kõhuga Vana Tallinna mürki.
Peale tööd mõtlesin veel ikka hispaania keele tundi ka minna. Mõeldud, tehtud. Kui ma rögisedes ning täiesti hääletuna klassi astusin, tahtis mind õppejõud välja visata, kuna kahtlustati, et mul on A-gripp (see kurikuulus seagripp, mida iga hispaanlane kardab kui tuld). Mina selle peale, et ei-ei, pole mul häda midagi ning las ma vaikselt tiksun siin oma maailmas. Isegi koju jõudes tundus seis üpriski normaalne, kuni jõudis kätte öö...
Ma lihtsalt ei saanud magada, läkastasin nagu segane. Seda enam ei saa kirjeldada kui köhimist ning ma isegi arvan, et poetasin oma Hispaania esimese pisara silmanurgast, kuna ma lihtsalt ei jaksanud enam. See oli küllaltki õudne. Ma ootasin pidevalt, et Teresa tuleb mu suud kinni teipima...Kell sai kaks, kolm, neli....siis ma vist jäin magama või kaotasin lihtsalt meelemärkuse.
Hommikul üles tõustes ei saanud ma maad ega ilma aru. Ikka oli Hr. Okastraat külas. Lisaks oli muutunud kategooriliselt minu hääletämber – peenikese siutsumise asemel oli nüüd kohal tõeline Traktor. Ma pole enne sellist häält enda seest välja saanud kui siis. Telefoni vastu võttes sai palju nalja – inimesed küsisid ikka mitu korda üle, kas saaks Triinuga rääkida ning mina siis üritasin seletada, et see olen mina. Mitte keegi ei tahtnud seda uskuda...See-eest tööl oli lõbus – häält mul ei olnud ning sain vaikselt oma asjade kallal nokitseda. Vahepeal käisin veel apteegis, kus mulle anti pihku hunnik rohtusid, mida ma siis suure hurraaga manustama hakkasin ning mis lõppes sellega, et mul oli pea paks otsas ning mõtlemisest oli asi kaugel. Vahtisin tühja pilguga siia ja sinna. Töölt koju minnes keerasin teki üle pea ning üritasin natukene pikutada...säh sulle seda pikutamist, mis peagi oli taas köhimismaraton. Jätkasin oma tee joomist ning rohtude võtmist. Ma iseloomustaks sel päeval ennast täieliku uduna, sest ma tõesti olin midagi zombie ja uimas inimese vahepealset.
Neljapäeval tundus, et asi võtab juba parema pöörde, kuid nagu öeldakse ära hõiska enne õhtut. Õhtul tööl olles hakkasin tundma, et miskit on viga – mul oli jube külm (kuigi ma pole siinolles vist veel kunagi nii paksult riides olnud) ning väike higipull tekkis otsa ette! Tere tulemast palavik! Kuna mul kraadiklaasi siin pole, siis ei teadnud ma ka, kas mul tegelikult palavik oli, kuid tundus täpselt nii. Jätsin hispaania keelde minemata, kiirustasin koju, võtsin sisse kõike, mis võtta andis ning keerasin taas teki üle pea.
Reedeks aga oli olukord juba märksa parem. Hommikul üles tõustes oli tunne justkui oleks uuesti sündinud. Ainult, et see köha ei tahtnud veel minuga hüvasti jätta. See-eest oli mul juba suhteliselt inimese hääl olemas. Juhuu! Kuigi kui ma reede õhtul oma Skype date’il sõbraga rääkisin, siis teda ma ehmatasin küll alguses ära :) Ma siis ütlesin, et oota, kuni ma Eesti jõuan, seal mul suur osa ajast lihtsalt polegi häält!
Nädalavahetuse plaan oli mul lihtne: ma lihtsalt saan terveks! Aitab naljast. Blokkisin kõikide kõnesid ja kutseid sööma või välja minema. Panin telefoni üldse hääletu peale vahepeal, kuna ma isegi ei viitsinud seda vastu võtta. Ja ennäe imet, esmaspäevaks olingi nagu juba tuttuus. Ainult mõned jääknähud okastraadist olid veel kohal. Isegi hääl oli tagasi üpris Triinulik.
Seda kuni eilseni, kus Triin mõtles suure hurraaga, et ta on piisavalt terve ning enam ei saa ta spordita elada. Läksin jooksma (muuseas panin salli kaela!). Kuid mis mind täna hommikul taas tervitas? Hr. Okastraat ning Hr. Kähedus. Nüüd ma siis otsustasin, et ma lähen nädalavahetusel jopet ostma (kuigi inimesed käivad ringi poolalasti ning mina oma sallidega tundun nagu napakas). Aga minu esimene tõsisem haigus on ära põetud. Nüüd on meil töö juures haige hoopiski Marissa, kes on nohus-köhas nagu minagi olin...
No comments:
Post a Comment