Mi Barca - campeon de Copa!

Eilne õhtu oli kõikidele hispaanlastele väga tähtis! Miks? Sest toimus Final Copa del Rey ehk kohaliku meistriliiga finaal! Mängisid FC Barcelona ja Athletic de Bilbao! Meie Barca võitis 4-1!!! Me oleme campeones (tsempionid)!!!

Mõtlesime Mariaga kaua, kas minna välja kusagile baari mängu vaatama või ei. Kuna me mõlemad jõudsime koju alles poole üheksa-üheksa vahel, siis otsustasime jääda koju, vaadata rahulikult mängu ning Barca võidu puhul minna Plaza de Lucerosele tähistama. Baari minek oleks küll hea variant olnud, et mõnus elamus saada, kuid sellisel kellaajal, millal me koju jõudsime, olid kõik baarid juba ootusärevuses fänne puupüsti täis ning me oleks pidanud mängu vaatama püstijalu. See aga ei tulnud kõne allagi, sest Maria ja mina olime mõlemad surmväsinud - kevad on oma töö teinud :)

Ja nii me siis kogunesime kolmekesi kella kümne paiku suurde tuppa. Maria ja mina Barca poolt, Teresa Athleticu poolt. Koos meiega oli üle maailma teleri ette naelutatud 10 miljonit jalgpallifänni!

Mäng algas. Me polnud saanud õigesti kohta sissegi veel võtta, kui Athletic lõi värava. Kujutage nüüd ette seda Teresa rõõmu, mis siis valitses! Ta oli juba surmkindel, et tema meeskond võidab ning meie võime ära minna magama. Viisakalt öeldes saatsime ta metsa ja ütlesime, et kes viimasena naerab, naerab paremini!

Mängu algus oli tõesti natukene nutune. 25. minutiks oli ka juba Maria kindel, et Atletico võidab ning võime ära magama minna. Meie Plaza de Lucerole minekust ei tule jälle midagi välja. Minule tegi see muidugi nalja - üle poole mängust oli veel ees ning juba antakse alla! Aga varsti-varsti tuli kergendus, kui meie Barca viigistas seisu! Teresa lahkus selle peale toast...

Ja siis tuli vaheaeg ja peale seda läks kõik ainult ülesmäge. Üks värva, teine veel. Kolmas veel. Seis 4-1. Athleticu tehti maatasa!!! Siis läks juba vaatamine igavaks ning jutt läks paratamatult jalgpalluritele ning milline jalgpallur kellelegi kõige rohkem meeldib :)

Mariale meeldib üle kõige Barca treener Josep Guardiola. Guardiola oli juba pubekaeast Maria suur armastus. Tal olid tema posterid toa seinale kleebitud. Maria rääkis, et ükspäev kuulis tema ema, kuidas Maria üksinda oma toas räägib. Läks siis ema uksele koputama, et küsida, kellega tüdruk nii usinalt jutustab. Ema astus sisse, Maria seisis Guardiola plakati ees. Ema küsis - kellega sa räägid, Maria? Maria vastas nagu see oleks iseenesestmõistetav - oma Guardiolaga! Ema arvas seepeale, et laps on puhta hulluks läinud. Kui Maria esimese auto sai, siis riputas ta peegli külge Guardiola pildi. Ja siis ükspäev sõitis ta koos oma isaga poodi, väike pildike uhkelt rippumas ning kõikumas. Isa küsis seepeale, et miks sul Guardiola pilt siin on - kas see ei häiri su sõitmist? Maria muidugi vaatas selle peale isa natukene kahtlaselt ja ütles, et kuidas ta üldse võib midagi sellist küsida. Guardiola on tema eluarmastus ning läheb temaga kõikjale...

Teresa lemmik on Christiano Ronaldo. Olevat nii nii ilus poiss!!! 

Mina ütlesin, et minul pole nagu ühtegi südamelähedast. Selle peale hakati pakkuma kõiksuguseid jalgpallureid, küll valgenahalisi, tõmmusid ja musti, Euroopast või Aafrikast...ja siis kui ma nende kõikidele pakkumistele ei ütlesin, otsustati, et küsivad mult mõne kuu pärast uuesti, kui ma rohkem selles jalgpalli maailmas sees olen. Sest nemad ei mõista, et mulle ükski ei sümpatiseeri. No kuulge, pakuti David Beckhami, kes on täielik ilueedi! Ja mulle loeti sõnad peale, et ma hakkaks nüüd jalgpalli vaatama selle pilguga, et kes mulle ikka meeldida võiks...

Kümme minutit enne mängu lõppu hakkasid kõik staadionil juba võidulaulu laulma, tänavatel inimesed karjuma ning paugutama! Politsei pani end valmis, kuna nüüd oli juba kindel, et läheb mürgliks! Kõlas lõpuvile, võit! Võit!!! Barcelona on campeon de Copa!

Teresa lahkus toast uuesti. Meie hõõrusime talle tublisti oma võitu muidugi nina alla. 

Ootasime ära autasustamise, panime riidesse ning hakkasime Plaza de Lucerose poole liikuma. Alicantes on komme, et kui võidab Barcelona, siis kogunetakse ühele suurima purskkaevuga väljakule - Plaza de Luceros -  mis on meie majast ca kahesaja - kolmesaja meetri kaugusel. Ja siis lauldakse ja pidutsetakse seal ning üritatakse purskkaevu suplema minna. Tänavad on kinni, rahvas möllab, politsei on valvel! Kogu purskkaevu ümbrus oli aedadega kinni kaetud - kellel vaja, et paarsada inimest kallilt renoveeritud purskkaevu hüpata tahavad! Küsisin Marialt, et mis värk selle purskkaevuga on ning ta ütles, et päris täpselt ei teagi, kuid alati peale tähtsaid finaale minnakse purkkaevu suplema!

Alguses ma ikka arvasin, et need hispaanlased on parajalt ära pööranud, aga peale 10 minutit seal õhustikus hakkasin minagi ära keerama. See on nii lahe feeling ning õhustik! Palusin ühelt onult Barca lippu ja siis hüppasime ja laulsime Mariaga ringi! Ja nii kella kaheni hommikul. Siis leidsime, et peaks natuke magama ka, kuna homme ikkagi tööpäev. Meie lahkusime, pidulised pidutsesid edasi....

Ma ei kujuta ette, mis tänasel ööl Barcelonas toimus! Hommikul uudistest nägin, et hullumaja oli olnud, isegi läks märuliks! Üks päev ma lähen tähtsa Barca mängu ajal Barcasse, et seda feelingut saada, mis pärast mängu toimub!

Campeon, campeon, ole, ole, ole!

Barca, Barca, Barca!!!

Fänne oli kõiksuguseid - noori-vanu, poisse-tüdrukuid, mehi-naisi, valgenahalisi-mustanahalisi. Nagu näha sport elimineerib kõik barjäärid ning ollakse üks suur pere! Sealhulgas meie :) Lauldi, tantsiti, lehvitati lippudega, kallistati, hüpati, rõõmustati ning napsutati...

Võidutants hispaanlaste moodi! Sellist ringihüppamist ja kargamist pole juba ammu kohanud...

Nuestro Barca!!! (meie Barca)

Isegi kõige väiksemad fännid olid kell kaks öösel tiptop vormis ning oma isside-onudega kaasas, laulmas ja karjumas. Ainult see väikemees oli kuidagi veidike mõtlik...

Täna õhtuks olen ma ilmselgelt läbi kui läti raha! Aga praegu veel tuju hea ning isegi silm ei vaju kinni. Kuigi täna oli üle hulga aja päev, mil ma kell seitse iseenesest silma lahti ei teinud, vaid äratuskella plärina peale end surnuks ehmatasin :) Õnneks on minu aknad maja hoovi poole ning sain kella kolmest sõba silmale. Maria aga ei saanud enne kella nelja magama, kuna mingid kutid olid täpselt tema akna alla laulma tulnud ning tema aknad on täpselt tänava poole...

Sellest hoolimata - venga, Barca!!!