Millal tagasi ja mis edasi?

Mul on Hispaanias olla jäänud veel natukene üle kuu. Sellest tulnevalt on tihenenud ka küsimused Eestimaalt stiilis Triin, millal sa tagasi tuled? ning mis sa edasi peale hakkad? Ja ausalt öeldes on need kaks küsimust küsimused, millele ma mitte kuidagi ei taha vastata ning millele ma isegi hetkel mõelda ei taha.
Oma tagasitulekust ei oska ma muud midagi öelda, kui et kunagi peale Strasbourgist tagasi tulekut. Ma ei ole viitsinud oma tagasituleku piletitega tegeleda (loe: keeldun tahtmast tegeleda!). Mingi hetk korra külastasin erinevate lennufirmade kodulehti ning ajasin ennast sellega lihtsalt mõttetult närvi. Mõtlesin seepeale, et selle kiire asjaga on aega küll ja küll. Ühte ma aga ütlen: Estonian Air võiks oma hinnapoliitika üle vaadata, Easy Jet Tallinna lendude graafiku normaalseks muuta ning Ryanair võib edasigi mind oma soodsate piletitega rõõmustada. Luban, et hakkan selle pileti teemaga uuesti üks nädal tegelema. Seniks aga tulen siis kui aeg küps...
Ma ausalt öeldes ei taha siit ära tulemisele väga mõelda. Alicante on mulle niivõrd koduseks saanud, et ma tõesti ei kujuta ette, kuidas pean hakkama riidekappi, riiuleid ning sahtleid tühjendama ning asju kokku panema-ära viskama. Rääkisin ükspäev Mariaga ning ta ütles, et võin kõik üleliigse tema juurde hoiule jätta ning kunagi järgi tulla. Või kui peaksin tagasi Alicantesse tulema, siis juba lihtsalt oma uude kojju tassida. Siiski olen ma viimasel ajal oma toas ringi vaadanud ning kõiksuguseid asju on kogunenud siia ja sinna. Mul on nüüd ju ka surfivarustus, mida koju tirida :) Saab olema vahva. Karmo just ükspäev tuletas meelde, kuidas Anton Austrias mu kohvrit kokku pressis ning ütles, et peaksin seekord ka Antoni omale appi kutsuma, sest ilmselgelt pole ma üksi võimeline kohvreid pakkima. Lasen kellelgi oma pakkimistest ja kohvri otsas hüppamistest palju pilte-videosid teha, sest see saab olema naljakas ning totter!
Lisaks on alati öeldud, et kultuurišokk tagasi tulles on hirmsam kui ära minnes. Kaheksa kuuga on Eestis palju juhtunud, veel rohkem siin ning minu elus. Ma olen mõelnud, et kui ma tagasi tulen, siis ma kohe ei oskagi kuidagi olla ega midagi teha.
Näiteks kuigi ma hetkel täiega ootan lume nägemist, siis peale paari lumist (et sel ajal lumi maas oleks!) ning halli päeva hakkan kindlasti päikest taga igatsema. Olen siin saanud kinnitust sellele, et mul on elamiseks vaja valgust ning päikest. Lõputu pimedus ning hall mass on väsitav. Lisaks ma pean kindlasti omale alguses kaasa võtma puhuri või mõne küttekeha, sest mul juba täna hakkas 18 kraadiga õhtul niivõrd külm, et mine või jopet ostma (ükspäev võtan selle teekonna ka ette!). Mida perset ma siis veel Tallinnas peale hakkan, ah? Pakin ennast sisse nagu väike eskimo, võtan sooja topsi teega näppude vahele ning lähen sellest hoolimata saunalavale elama!? Õnneks vedan paar päeva enne tagasi tulekut Strasbourgis ning saan natukene ilmastikuga juba harjuda. Strasbourgile mõeldes tuleb meelde, et ma ju peaks vist ka saapaid ostma hakkama...
Ma väga ootan oma pere ning sugulaste nägemist! Olen juba kuulnud emalt-isalt, et neil igasuguseid vahvaid asju mulle plaanis. Tunnen end juba nagu päris Queen Elizabeth – kes soovib puhkust võtta, kes soovib minuga spasse puhkama sõita! Vastuvõtt missugune! Pange siis juba pannkoogid tulele, kartulisalat külmikusse ning must leib lauale! Varsti-varsti olen kohal ning täidan selle tühja koha, mis kaheksa kuud olnud on....ahjaa, ema-isa, ärge unustage mu tuba natukene kütta enne kui ma tulema hakkan, ma ei taha, et mu tagumik magama minnes ära külmuks! Ausalt öeldes on naljakas mõelda koju tagasi kolimise peale. Ma ei kujuta ette, kas saan enam hakkama sellega, et mind päevast päeva inimesed ümbritsevad....ilmselgelt on üksi elamine ning iseseisvus mulle pähe hakanud!
Teistmoodi on natukene minu sõpradega. Olen oma vanast sõpruskonnast suhtlema jäänud vaid paari inimesega, mistõttu ma kohe üldse ei kujuta praegu ette mõnda suuremasse Viimsi seltskonda minekut. See tundub kuidagi utoopiline, kuidagi niivõrd kauge, kuidagi vastukarva. See-eest on tekkinud palju uusi sõpru (jah, isegi välismaal elades saab uusi sõpru Eestis leida) ning väga paljud jahtunud suhted on taas üles soojendatud. Aga ma nüüd ei oskagi seda kuidagi kirjeldada, mida ma selle sõprade teemal arvan. Ikkagist on kaheksa kuud mööda läinud ning ma olen niiöelda rongist maha jäänud. Ma pean alustama taas nullist, ennast eludega kurssi viima ning üritama kohanduda kõige ning kõigiga. Ja ühte asja ma palun – inimesed, kes pole minu elu vastu kaheksa kuud huvi tundnud, need ärgu tulgu mult ninnu nännutades küsima, kuidas Hispaanias läks ning mis põnevat juhtus! Ma võin nüüd tunduda natukene bitch, kuid kui ikka pole seni huvitanud, siis ärge tehke ka nägu, et minu tagasi tulles huvitab! Pole vaja. Lähme edasi sealt, kust kunagi ehk pooleli jäime või alustame otsast peale. Nii lihtne see ongi. See-eest ootan ma väga kõikide uute korterite ning laste üle vaatamist. Soolaleivad on alati toredad (üks järjekordne põhjus lihtsalt kellelegi külla ronida) ning lapsed on lihtsalt kiftid ja nunnud!
Tõsiselt ajab mulle hirmu nahka keskkonnavahetus. Olen siin muutunud palju. Seda on kinnitanud pea kõik mu sõbrad, kes külas käinud ning kui ma nüüd ise ka sügavalt mõtlen, siis muutusi on küll ja küll. Õnneks näen mina enamasti vaid positiivseid, kuid tean üht-teist negatiivset ka. Kuid ma ei taha muutuda Eestisse tulles tagasi selleks inimeseks, kes ma olin. Inimeseks, kellel oli kopp ees, kes mattis end töösse, et mitte koju minna, kes kaotas ära oma sisemise tasakaalu ning unustas naeratamise. Mul on sõbrad öelnud: Triin, palun ära unusta oma naeratust ning südamest tulevat naeru sinna, kui sa tagasi tuled! Muidu me saadame su sama kiiresti tagasi! Ma väga väga loodan, et ümbritsev keskkond ei muuda mind külmaks ning halliks nagu keskmine tänavapilt...pole ma nii ise õnnelik ega ilmselt teised ka.
Ja siis veel see kõige keerulisem teema. Mis edasi? Mida ma Eestis peale hakkan? Ma olen siin oma eluga kohanenud – teen seda, mida ilmselt peaksin elus tegema ning olen oma töö ja tegemistega väga rahul. Jah on neid hetki, kus ma kõiki maa põhja kirun, kuid üldjoontes olen ma õnnelik oma töö üle. Kuid Eesti minnes on taas nullist vaja alustada. Mõtlesin nädalavahetusel sügavalt sellele, mida ma siis ikkagi peaksin tegema Eestis? Kuhu oma energiat suunata ja kust peaks kraanid kinni keerama? Kohati tundub mulle, et oma Eesti asjadega jooksen ma üksi vastu seina ikka ja jälle. Justkui mul oleks liiga suur missioonitunne, mida mitte keegi ei mõista. Varem või hiljem peab sellele tulema aga lõpp. Kaua ma jaksan? Ja kas siis nüüd ongi see hetk, kus peaks hakkama elu üle järele mõtlema ning mingi niiöelda plaani välja mõtlema? Pealegi on see Eesti majandusseis hirmutav. Vaatasin ükspäev kiiruga ka töökuulutusi CV Keskuses ning CV Online’is, kuid mitte midagi seksikat ei olnud, mitte midagi sellist, mis paneks silma särama ning tekitama efekti oh! seda ma tahaks. Ma ei viitsi hakata tavaliseks tööliseks, kes teeb midagi lihtsalt sellepärast, et arveid maksta ning kes hommikul vastumeelselt tööle läheb. Ma pigem saan vähem palka, kuid ma pean tegema seda, mida süda ihkab. Tean, et selline mõtteviis on kohati naiivne, kuid mis ma teha saan. Üle kõige ei salli ma inimesi, kes teevad midagi endale vastumeelset lihtsalt raha pärast.
Mult täna just küsiti, et kas ma tunnen millestki ka puudust. Ja siis ma mõtlesin ning vastasin. Üldjoontes Eestist ma puudust ei tunne. Ma läheks sinna iga paari kuu tagant külla nädalaks või kaheks ning oleks minu Eesti vajadus rahuldatud. Söögi-joogiga on nii nagu on – kõik on asendatav ning kui miskit silma all pole, siis ei oska ka nagu midagi tahta! Vanemad, venna, sugulased – teist ma tunnen puudust! Vahel on tunne, et tahaks koju diivani peal kamina prõksumist vaadata ning hommikul üheskoos pannkooke süüa, vanaemale nädalavahetusel külla sõita ning teistega sünnipäevalauas koos juttu ajada ning naeru lagistada. Kui kõik pere-sugulased saaks kaasa pakkida ning kusagile päikselisse kohta viia, siis oleks ma 120% õnnelik ning muud mu hing ei ihaldakski. Sõbrad – need üksikud, kes mulle alles on jäänud ning keda ma tõelisteks sõpradeks pean, nendest tunnen ikka puudust! Samas on nad pea kõik ka vahepeal siin käinud, kes ühe, kes kaks korda ning sellest tulenevalt saan ma oma sõpradeg igatsusega kenasti hakkama! Õnneks on noored mobiilsed ning nendega suhtlemine kergemast kergem. See-eest tunnen vahel puudust ühest kõvast kallistusest ning ühistest lollustest! Ja siis on veel minu poolik apelsin, millest ma puudust tunnen. Kuid see on liiga keeruline.....
Aga üldjoontes ma võin öelda, et ma ei tunne puudust ning ma ei igatse. Tean, et kui asi peaks hulluks minema, siis on 4 tundi lennukis ning kohal ma olengi. Aga kuna ma selle aja jooksul Eesti pole sattunud, siis tuleb vist endalegi kurbusega tunnistada, et ma tõesti ei tunne puudust ning olen ilmselgelt siinse eluga liiga õnnelik...