Mi primero dia libre

Minu esimene töölt vaba päev oli eile. Kohalik isadepäev. Otsustasin selle päevaga midagi õudselt kasulikku ette võtta - sõita kõrvallinna San Juani. Miks? Sest seal olevat üks ümbruse parimaid randasid - Playa de San Juan. 

Playa de San Juanile saab autoga või kohaliku trammiga. Mina seda trammiks küll ei nimetaks, pigem siuke rongi moodi asi. Seadsin oma sammud trammijaama (no ma tõesti ei tea, kuidas seda kohta nimetada - pole nagu metroo ka). Pilet edasi tagasi maksis 1,15 eurot. Polnudki nii hirmus, kui esialgu arvasin. Ja sõit võttis ca 15 minutit. 

Rand ise oli otse loomulikult ilus. Pikk ja lai. Mõtlesin isegi vahepeal, et lähen jalutan lõppu, aga mul oleks selleks kulunud ilmselgelt liiga palju aega. Ning ei viitsinud oma asju kaasas tassida. Siin on ka mõned pildid rannast. Igatahes mulle meeldis. Rahvast ja kära oli palju vähem kui Alicante Playa del Postiguet'l. 

Mulle meeldib see, kuidas hispaanlased rannas käivad. Nende jaoks on rannas käimine riietega toolidel istumine ning söömine-joomine. Mõned üksikud ka võtavad päikest, kuid pigem mitte kohalikud. Ja eile oli üldse pisut külm (19 kraadi), et päikest võtta. Ja nii ma siis lugesin paar tunnikest raamatut, pikutasin ja mõtlesin kõiksuguseid häid mõtteid. Kahju oli see, et ma olin üksi, kuna kõik pidasid eile isadega isadepäeva. Minu isa aga siin ju pole. 

Ja rannast tagasi sõites ma avastasin, et mitte midagi tegemine väsitab ikka mehe moodi. Raamatu lugemist ja enda mõtete mõlgutamist võib ju pidada mitte millegi tegemiseks :) Läksin koju, sõin kõhu täis ja siuke siesta uni oli kohe kohal. Vaatasin hispaania keelset Garfieldi ja magama ma jäingi... Hakkan vist vaikselt selle kohaliku kultuuriga harjuma, et lõunal tuleb teha väike uinak.