Street extreme: päev 5

Ausalt öeldes on mul viienda päeva kohapealt praegu tühi auk. Ma muutsin ajakava projekti jooksul niivõrd palju ning muidugi suutsin kõiksugused paberid pärast minema visata, et ma ausalt öeldes ei mäletagi täpselt, mida me viiendal päeval tegime.
Igatahes tean seda, et hommik algas venna üles laulmisega. Olin omal kella kaheksaks kella helisema pannud, et siis vennat üles laulma minna. Ajasin üles ka Liisi, Triinu, Juliuse, Greteli ning Kristeni. Kuna minul suurt häält ei olnud, siis jäi laulmine pigem teiste osaks ning mina tegelesin filmimisega. Mitte keegi ei saanud hommikul aru, mis toimub. Kõikidel olid niivõrd unised näod peas, et hirmus. Kohe eriti meeldis mulle peale laulu lõppemist venna küsimus: “Mis te tahate mulle nüüd õnne soovida või?”. Andsin oma kingituse ning igaüks puges tagasi magama-pesema või jumal teab, mida veel tegema.
Aga kui nüüd vaadata pilte, siis tuleb välja, et viienda päeva hommikut sisustasime me ettevalmistustega lõpupresentatsiooniks. Nimelt pidi iga grupp välja mõtlema mooduse, kuidas enda teemat lõpp-presentatsioonil tutvustada. Ekstreemspordigrupp hakkas usinasti plakatit joonistama, tänavakultuuri oma veetis hommiku arutledes ning paberile kritseldades, mida nad teha sooviksid. Meedia grupi omad aga valmistasid ette küsitluse küsimusi, kuna peale lõunat oli linna minek, et viia läbi küsitlused tänavatel.

Tööhoos rahvas

Räpimeistrid Andri ja Julius

Ja siis hakkas taas pihta alkoholi probleem. Keegi oli pannud õllede 6-packi külmutuskappi ning personal oli selle sealt leidnud. Mina muidugi ei teadnud asjad midagi ning kui ma koos hosteli esindajaga saalis seisin ning küsisin, et kelle oma see õlu on, siis ei julgenud muidugi keegi kätt tõsta. Täielik lasteaed! Ma ei saanudki kunagi teada kellele see õlu kuulus...see ajas mind ausalt öeldes väga vihale. Oleme ju kõik täiskasvanud, oleks siis võinud ju öelda, et näed, see on minu oma ja palun vabandust, viskan nüüd ära! Aga ei, haudvaikus! Venna tuli mul selle peale veel küsima, et miks ma närvi läksin. Mis ma siis ei lähe? Mina olen nende lolluste eest vastutav ning ma ausalt öeldes ei viitsi lasteaia kasvatajat mängida!
Meedia grupi omad läksid varem linna, et minna minu töö juurde paljundama ning lõikama. Hiljem tulid teised järele, said kätte kaamerad, küsitluslehed ning reklaamflaierid, et tänava peal kuulutama minna. Vahepeal, kui noored linnas ringi jooksid, käisime meie grupijuhid Havanas kohvi joomas.
Hiljem, kes tahtis, jäi linna, kes tahtis, läks tagasi hostelisse. Kuna vihma tibutas, siis sellest hoolimata otsustasid osad eestlased ujuma minna. Liisi, Triinu, mina ja Renee polnud sellest kuigi vaimustuses ning seega otsustasime maanduda taas Nicis. Vahepeal sai veel nalja, kuidas Triinu oma tuhkatriinu kingakesed ära lõhkus ning neid teibiga parandama hakkas. Eestlased va McGyverid.

Siis, kui Triinu oma kuldkinga parandas....

Tegime Nicis esimese kokteili ning ajasime juttu. Varsti oli aeg järgmise kokteili jaoks. Mulle tohutult meeldib see koht ning ma ausalt öeldes ei oskagi seda kuidagi seletada. Lisaks sellele, et seal kokteilid on tõsiselt head, on seal ka mega vahva personal. Nautisime oma gintonicuid, tom collinseid, singapur slime ning muud head ja paremat nii kaua kui kell hakkas tiksuma kaheksa. Pidime jõudma veel poodi vennale kooki ostma ning siis tagasi õhtusöögile ning lätlaste õhtule.

Vahepeatus Nicis Triinu, Liisi ja Reneega.

Lätlaste õhtu oli võrreldes eestlaste õhtuga ikka jama mis jama. Video, viktoriin, mõned mängud, degustatsioon ja nii edasi. Kõik juba tundus täiesti okei olemat, kuni meile saadeti nuhk.....ja seda kõike tänu sellele, et päeval oli leitud meil külmikust õlut. Muidugi hakkasid kõik siis kiirelt alkoholi peitma, kuid päästa polnud enam midagi. Nuhk oli alkoholi näinud ning ma juba võisin eeldada, kuidas mul järgmisel päeval kriips peal on....kõige toredam oli see, et Triinu ja Liisi peitsid oma rummipudeli veel tooli peale. No püha müristus!

Läti rahvusohtu Kui kutid vennale sünnipäevaks kehamaalinguid tegid...

Sünnipäevalaps sai juustu-mustika kooki koos cavaga!