Street extreme: päev 2

Teise päeva hommik algas ice-breaking mängude ning projekti sissejuhatusega. Olin juba varakult üleval, et panna kokku kõikidele kinkekotid ning mapid. Olin elnevalt jalutanud sirge seljaga turismioffice’isse ja küsinud, et kas saaks kõikidele kaardid ja raamatud Alicantest. Selle peale öeldi, et muidugi, tule homme järgi. Ja nii siis saidki kõik Alicante kotid, raamatud ja kaardid ning lisaks veel C14 poolt riidest kotid, pastakad, mapi, materjalid, raamatu järjehoidja ja palju muud sarnast. Ma ei mäleta, kes oli esimene, kes mu tuppa tuli (mul oli eraldi tuba teistest – bossi eelised!) ning kõike seda tohuvapohu nähes küsiti esimesena, et Triin, mis kellast sa üleval oled? Mina selle peale, et seitsmest läks uni ära ja hakkasin tegutsema. Seepeale vaadati nagu poolearust, sest magama olime me saanud kella nelja paiku. Ma ütlen, midagi väga kahtlast on selle minu unetsükliga siin toimumas.
Igatahes alustasime peale hommikusööki sissejuhatusega. Rääkisin ära, mis toimuma hakkab ja kuidas toimuma hakkab. Vähemalt nii palju, kui ma selleks hetkeks teadsin ning oskasin rääkida. Seejärel näitasin neile Alicante kaarti, rääkisin hosteli eeskirjadest, seletasin päevakava ja muud seesugust. Peagi jätkasime ice-breaking mängudega, mis nagu nimi juba ütleb on mõeldud jää lõhkumiseks osalejate vahel ning tutvumiseks. Kuna jäälõhkumismängud on tavaliselt igavad, siis otsustasime teha ühe jäälõhkumise mängu, mis mulle alati tohutult meeldinud: joonistatakse osaleja nägu paberile.

Work face :)
Selle projekti ajal tundsin ma hoolimata kõigele, et olen selliseks tööks loodud!

Mäng käib iseenesest nii: moodustatakse kaks rivi nii et igaühe vastas on üks inimene. Alguses on üks rivi niisama iluasjake, teine rivi tegutseb. Iga inimese ette pannakse üks paber ja pliiats. Seejärel peavad inimesed hakkaba joonistama enda vastas olevat inimest. Selleks on aega 5 sekundit ja toimub vahetus – uus inimene tuleb joonistama sama inimest. Lõpuks on kõikidel olemas oma pilt täpselt sellisena nagu teised teda näevad. Siinkohal tuleks ära mainida, et tavaliselt on need pildid tohutult koledad ja naljakad. Näiteks Kristeni pildil oli neli silma seekord ☺ Peale ice-breakingut korjasin pildid kokku ja talletasin projekti lõpuks, et siis nendega veel kokkuvõte teha. Keegi ei saanud alguses aru, miks see vajalik on, kuid nädala lõpus oli inimestel naeratus näol, kui nad said teada, milleks seda kõike vaja oli.
Peale ice-breakingut hakkasime särke laili jaotama. Chari ema tõi vahepeal kohale meie tehtud särgid, mis kõikidele meeldisid. Ilusad rohelised koos logoga, kus hispaanialikult oli muidugi väike viga sees, kuid mis üldkokkuvõttes jummala hästi välja kukkus! Peamine ju, et osalejatele meeldiks ja muu polegi oluline. Jagasime särgid laiali ning andsin vaba aja.

Sissejuhatus ning ice-breaking

Poisid hakkasid kohe uurima, et kas saaks ujulasse minna või palli mängida. Läksime asja uurima. Kuna tegemist oli laupäevaga, siis oli ujula end kohe-kohe sulgemas. Ning kuigi hostelis oli kõikvõimalikke mänguväljakuid ja platse, siis puudusid neil pallid, millega seal tegutseda. Ma sellest küll ei saanud väga hästi aru, kuid see käib taas kategooriasse – hispaanlased!
Ahjaa, natukene siis ka meie esimesest hostelist! Hostel Hogar Provincial on niiöelda linnavõimu hostel, mis kombineerib endas erinevatesse vanuserühmadesse kuuluvate inimeste majutusasutust. Seal elavad nii väikesed lapsed (orvud), tudengid, vanurid, keskealised, kes ei saa ise hakkama. Lisaks sellele funktsioneerib koht väga suure konverentsikeskusena – pea kõik konverentsid, mis Alicantes toimuvad, leiavad aset just seal! Kuigi Escarlata ja Fernando olid mulle eelnevalt öelnud, et tegemist on parema hosteliga, kui meie hostel eelkohtumise ajal La Florida, siis siinkohal mina sellega ei nõustuks. See oli küll ehk suurem ja suurema maa-alaga, kuid kogu sisustus ja teenindus jäi ikka väga alla eelmisele.
Unustasin veel enne. Kuna lätakad pidid saabuma alles laupäeva hommikul, saatsin neile linna vastu Myri, Veroni ja Hugo – hispaanlased, kes juba tundsid teed linna ja tagasi. Seega meie sissejuhatava lõigu lõpuks olid ka lätakad kohal, kes olid laipade nägudega, kuna olid eelneva öö veetnud lennujaamas.
Peale nende tervitamist läksime hostelis olevasse kohvikusse (mis küll oli kinni, kuid kus saime õues kenasti istuda, poisid kaarte mängida, tüdrukud päikest võtta ja juttu ajada) siestat pidama. Peale lõunasööki ja siestat oli ette nähtud linna minek.

Linna mineku eesmärgiks oli teha noortele ekskursioon vanalinnas, viia nad kindlusesse ning seejärel esimene pidu maha pidada. Kui me linna jõudsime, käisime väikese tiiru vanalinnas, nägime pealt kogemata kohalikku pulma-laulatuse algust, nautisime linna õhtust saginat. Seejärel jagunesime kaheks: noorsoojuhid läksid koosolekku pidama (kuna olime enne kindluses käinud välja arvatud itaallaste juht Arda, kes tahtis kindlusesse minna) ning noored läksid hispaania grupi juhendamisel kindlusesse. Meie, Liisi, Sandris, Renee ja mina, läksime istusime Explanada äärde kohvikusse drinki rüüpama ning koosolekku pidama. Koosoleku eesmärgiks oli selgeks teha noorsoojuhtide ülesanded. Peale minu tunnist monoloogi oli minul hääl täielikult läinud! Mida enam polnud, seda polnud! See-eest oli meil neljakesi ääretult mõnus koosolek.
Järsku aga helistas mulle Chari ja teatas, et üks itaallastest (Francesco) on ära kaotanud oma passi, piletid ja 200 eurot ning et nad lähevad tagasi kindlusesse, et neid sealt otsida. Mina selle peale ei osanud enam midagi kosta, kui et ohkasin sügavalt ja mõtlesin, et hakkab nüüd jälle pihta. Itaallastega on alati jõhker jama – küll on nad liiga aeglased, lihtsalt juhmid, kaotavad asju või kaovad ise ära ja nii edasi. See on alati nii olnud ning on ilmselt ka edaspidi nii. Seejärel sain Charilt kohe ka järgmise kõne, kus ta teatas, et muuseas mu vend koos eestlastega oli lihtsalt minema kõndinud ja et tal pole õrna aimugi, kus nad hetkel on. Sellel hetkel hakkasid mu juuksed peas püsti tõusma. Ma olin neile kümme korda sõnu peale lugenud, et nad pole tasuta puhkusereisil ning kõikidest tegevustest peab osa võtma. Saatsin Renee, Liisi ja Sandrise randa meid ootama ning ise läksin eestlastele vastu. Vahepeal oli helistanud mulle veel mu vend, kes teatas, et ootavad mind seal väljakul, kus me enne lahku olime läinud.
Kui ma kohale jõudsin, siis olin ma juba püha viha täis. Mulle on siin olles korduvalt öeldud, et mulle on kohalik hispaania temperament külge jäänud. Ma läksin sinna ja lihtsalt hakkasin nende peale viisakalt karjuma. Kõik vaatasid mulle süütu näoga otsa. Siis üritas mu vend hakata seletama, et ekskursioon sai läbi ning et nad olid Charile viisakalt öelnud, et lähevad nüüd oma teed ja otsivad minu üles. Muidugi, et Chari ei olnud seda mõistnud ning andis mulle edasi informatsiooni, kuidas mu vend ja eestlased olid lihtsalt minema jalutanud. Rääkisin nendega seejärel natuken rahulikumal toonil, et enne kui nad järgmine kord midagi korraldama hakkavad, võiksid nad veenduda selles, et hispaanlased neist on aru saanud või et mulle helistada. Sest vaene Chari oli mäe otsas hulluks minemas, kuna ei teadnud, mida teha selle itaallasega, kes oli oma passi kaotanud või mida teha mu vennaga, kes on lihtsalt hetkel tema jaoks kadunud koos kogu eestlaste karjaga.
Igatahes hakkasime me randa minema, et oma pikniku õhtusööki süüa. Sel õhtul tõmbas ilm ära väga külmaks ning mina oleksin rannas tahtnud selga visata kümme kampsunit ja kindad. See-eest tulid kohale lätlased, kes riided kus see ja teine viskasid ning kohe vette jooksid rääkides, kui soe ikka meil merevesi on. Mina siis läksin suure hurraaga uurima, kui soe see vesi ikka on ning peale seda, kui oma väikse varva olin vette pistnud, mõtlesin, et nii külma vett pole ma siin juba enne kohanud. Oh seda ära harjumist hea ilmaga. Kui tuleb 25 kraadi, siis on juba megakülm ning keegi võiks laenata mütsi-kindaid!

Olime rannas tükk aega. Eestlased rüüpasid araablaste poest ostetud sooja rummi sooja coca colaga ning ilma igasuguse sidrunita nagu puberteedieas! Selle nimi on meil botellon – avalikus kohas soojendusnapside tegemine! Lõpuks jõudsid kohale ka Francesco (see itaallane, kes oli passi kaotanud) koos Chari ja Myriga. Myri oli kohe abivalmis Francesco politsei jaoskkonda viima, kuna ta oli just augustis oma kotist ilma jäänud ning teadis täpselt, mida ja kuidas teha. Leppisime siis kokku, et Myri ja veel yks itaallane Sandro, kes rääkis nii hispaania kui itaalia keelt lähevad politseijaoskonda ning mina lähen teistega supermarketisse, kuna noored olid avaldanud soovi, et tahavad midagi hostelisse kaasa osta. Plaan oli õhtuks järgmine: kes tahtis linna pidusse jääda, need jäävad; kes tahtsid minna tagasi hostelisse puhkama, need võisid minna.
Eestlastega tegime muidugi kiire plaani, et läheme minu juurde soojendusdrinke tegema ja seejärel välja. Ostsime ära omale dringid, saatsime teised ära bussi peale ning sammusime minu kodu poole. Mina käisin Liisiga kõige ees, rääkisime juttu ja ei pannud absoluutselt mitte midagi muud tähele. Ja siis, kui ma nägin, kes kõik hakkasid minu korteriuksest sisse voolama, pidi mu suu ammuli jääma. Mitte ainult kõik eestlased – Daki, Mikk, Andri, venna, Liisi, Triinu, Kristen, Gretel, Renee ja Jull – vaid ka kõik itaallased, kes ei läinud politseijaoskonda voolasid minu korterisse. Ma siis hoidsin kahe käega esialgu peast kinni, kuna ma ei teadnud, mida nendega peale hakata ja kuhu nad panna. Varsti aga teatasid itaallased, et nad lähevad hipi turule ning linna peale ja et kui me omadega valmis oleme välja minema, siis võiksime neile helistada. Muidugi on mul siinkohal nüüd hirmus häbi, sest ma täielikult unustasin pärast Erikale helistada ☺

Eestlaste botellon rannas
Kui vahepeal oli vaja käsi pesta ning kraanikaussi polnud läheduses...

Gretel, Kristen, Andri, Jull, Daki, Mikk ja venna hakkasid kaarte mängima, Liisi, Triinu, Renee ja mina istusime niisama söögilaua taga ning rääkisime juttu. Vahepeal oli mul Reneest jummala kahju, kuna ikka ja jälle läks jututeema meie lapsepõlvele või viimsikatele, kellest Reneel õrna aimugi ei olnud. See-eest pole ma juba tükk aega nii palju naernud ning üha enam ja enam õhtu edenedes mõtlesin, et kui see kamp elaks siin, ei oskaks ma enam midagi rohkemat tahtagi. No oskaks küll tegelt – perekond võiks ka siia elama tulla! Ja siis oleks mu süda rahul rohkem kui 100%.
Vahepeal helistas mulle Myri ja teatas, et nad on nüüd politseijaoskonnas käinud ning et tulevad minu poole. Võtsin nad kenasti vastu, näitasid mulle dokumente, mis väljastati ja rääkisid, et peavad ükspäev sinna tagasi minema, et nad väljastaksid dokumendi, millega saab Francesco ilma probleemideta tagasi Itaalliasse. Seepeale otsustasid nad, et lähevad tagasi hostelisse. Ja eestlased jäid edasi rokkima...

Minu kallid eestlased....

Nüüd vaadake minu riietust ja eestlaste oma. Kohe näha, et ära hellitatud siin soojusega.

Kaks inimest, kelleta ma oma elu ette ei kujuta...

Eestlased, eestlased! Vasakult: Kristen, Andri, venna, Julius, Mikk, Daki, Renee, Triinu, Gretel, mina ja Liisi

Umbes kella ühe ajal otsustasime hakata liikuma El Barrio ehk meie peopiirkonna poole. Muidugi, et enne seda tuli meil teha veel kümmetuhat lollust ära. Kõigepealt grupipilt minu maja ees. Seejärel esimesed klõpsud esimesel mänguväljakul, seejärel lollitamised batuudil ning liumäest edasi ja tagurpidi alla laskmised nii, et tüdrukutel seelikusabad lehvimas. Poisid samal ajal tegid oma hiiglaslikest topsidest veel viimaseid drinke. Seejärel liikusime taas paar sammukest edasi ja leidsime, et tuleb ikka korrata neid toolilt hüppamise pilte nagu eelmine kord. Kõigepealt naiste voor. Naised kõik tänavapingile, kaamerad valmis ning hüpe. Korduskaiste 1 ja korduskatse 2. Viimaks olid meie hüpped jäädvustatud. Seejärel palus Jull naistega pilti, mida siis pärast uhkelt Orksi üles panna. Tehtud. Järgmisena poiste hüppevoor. Kõik pinkidele, üks, kaks, kolm ja hüpe – kraks! Pink oli sama hästi kui puru! Eesti mehed on hispaania pinkide jaoks ikka liiga suured ja jõulised! Kuna pink oli katki, tuli kiiresti jalga lasta! Jalutasime edasi, ise naerust kõverad ning õnnelikud! Näitasin neile meie pea jalutustänavat ning akvaariumi, mille peale keegi ei saanud aru, miks on keset linna püsti pandud akvaarium. Seejärel liikusime Havana poole. Kõik oli jummala vahva kuni jõudsime Havanani.

Mitte ükski inimene pole sellest mänguväljakust veel mööda läinud ilma batuudil hüppamata või liumäest alla laskmiseta...
Kõigepealt Triinu...

Ja poisid, kes laste mänguasju vägistasid...

Ja siis oli Liisi kord...

...ja taas poiste....

Ja viimaks minu....
Lendame, lendame...

Ja kuidagi kujunes välja nii, et Jull oli selle õhtu popim mees...Kui me taas hüppama otsustasime hakata. Ettevalmistus ja start...

Ja kui Jull soovis naistega pilti, et siis pärast Orksis uhkustada
Ning kui eesti mehed rammu näitasid ja pingi puruks hüppasid...

Nimelt on Havanas tavaliselt dress code ning tenniste või vaba aja jalanõudega väga sisse ei lasta. Osad said sisse, osad jäid välja. Mina mõtlesin siis selle peale, et hea küll, las need, kes sisse said, jäävad sisse, need kes välja jäid, need jäävad välja. Muidugi, et keegi sellega ei olnud nõus ning peagi olid kõik tagasi väljas ja kirjusid Havanat ning turvamehi maa põhja. Minul oli selleks hetkeks juba väga suva, mina olen seal käinud küll ja küll. Ütlesin siis kõigile, et kes sisse saab ja tahab minna, see mingu. Meie lähme istume kusagile baari või jumal teab mida. Seega läksimegi nurga taga asuvasse baari, tellisime napsid ning ajasime juttu. Triinu ja Liisi tulid küsima, et kas mul on midagi selle vastu, kui nad lähevad sinna Havanasse. Ütlesin, et mingu-mingu, me oleme siin ja kui midagi on, siis muudkui helistagu. Seejärel hakkasime vaatama, kuidas kutid Gretsule ja Kristenile tequila shote ostsid, mis oli omamoodi naljakas, kuna kutid ise rüüpasid õlut-kokteile, kuid tüdrukud pidid tequilat rüüpama. Istusime seal baaris päris kaua, kuni inimestel hakkas kõht tühjaks minema. Mida see tähendas? Kentucky Fried Chickeeen! Kutid läksid sinna, osad läksid veel araablaste juurest rummi ja viina ostma. Seejärel läksime promenaadile. Andri, Jull ja venna istusid maha ning hakkasid sooja viina veel soojema mahlaga jooma. Mina maitsesin korra ning pole juba ammu midagi nii halba saanud. Liisi, Triinu, Grets, Kristen ja Renee läksid sadamasse einestama. Ajasin Andri, venna ja Julliga veel juttu ning läksin neile jääd araablaste juurest tooma, sest mul oli tõesti kahju, millist solki nad omale sisse jõid, kuid ilmselt oli selleks ajaks juba kõigil suhteliselt ükskõik, mis kõrist alla läks. Mu venna minu juurest varastatud kaabuga oli muuseas kõige koomilisem ☺

Kübaramehed...
Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna...

Kui ma jääga naasesin, olid teised valmis koju minema. Ütlesin siis neile, et jõuame Panoramise juurest kella viiesele ööbussile. Sättisime sammud Panoramise juurde (suur kaubanduskompleks sadamas, kust väljuvad kõik meie ööbussid) ning läksime sinna. Käisime veel mingis väga imelikus klubis vetsus ning hüppasime bussile. Kõik olid jummala väsinud, õnneks pole ma kohanud veel kunagi kiiremini kihutavat bussi kui see. Peagi olime kohal hosteli peatuses ning hakkasime tagasi jalutama.

Esimene õhtu ning pidu oli õnnelikult lõppenud....enne magama jäämist kuulsin veel, kuidas ka poisid kohale olid jõudnud, käisin veel tsekkimas, et elus ja terved oleksid ning läksin tagasi magama. Mul see projektijuhi-ema instinkt lööb kohati ikka liiga välja ☺