Love...
Esmaspäev oli tituleeritud videode päevaks. Enne siia tulemist pidid kõik grupid valmistama ette video, kus käidi tänavatel küsitlemas erineva vanusegrupi inimesi. Vastuse pidid saama järgmised küsimused:
- mida arvad tänavakultuuri ja ekstreemspordi situatsioonist oma kodukohas-riigis;
- mis sa arvad, kuidas mõjutavad mainitud teemad tänapäeva noori ning nende tulevikku;
- kas ekstreemspordil ning tänavakultuuril on ainult negatiivne või ka positiivne mõju.
Muidugi videosid vaatama hakates tuli läbida meil tükk tehnilisi probleeme. Seega saime esialgu ära vaadata vaid Eesti ja Inglismaa videod ning neid kommenteerida ja arutleda. Kuna minule oli hispaania video jaoks kaasa antud vale programm, et tõmmata video kaamerast arvutisse (muuseas see programm on hetkel siiani kadunud) ning itaallaste video oli koos itaallastega saatkonnas (mühkamid ma ütlen!), siis jäigi meie videode vaatamine küllaltki lühikeseks. Jätkasime oma tegevust lõpp-presentatsiooni ettevalmistustega, kus iga riigi esindajad pidid tegema enda riiki tutvustava plakati. Peale lõunat otsustasin anda inimestele vaba aja – kes tahtis minna šoppama, sai minna šoppama, kes tahtis niisama linna minna ja midagi teha, sai seda teha!
Tööhoos
Natukene nüüd ilmast, mis segas meie vahetust. Ma pole siin oldud seitsme kuu jooksul nii hirmsat ilma näinud, kui alguses esimesed paar päeva. Vihma sadas kui oavarrest, inimesed ehitasid vihmavee voolude vastu barrikaade, ladistas ikka mehe moodi! Kui kõik teised kirusid ilma, siis mina nautisin sajaga! Ma ei tea ühtegi inimest, kes oleks niivõrd õnnelik vihma üle kui mina praegu, sest siin on see täielikuks harulduseks (praegu on meil näiteks taas kuumalaine, päeval päikesega ca 32 kraadi, tuult pole ja täielik leitsak!).
Eestlased soovisid minna šoppama. Kuna kallas oavarrest, siis otsustasid nad tellida omale takso. Tellisime pundi peale kolm taksot, saatsin kõik teised alla, ise jäin kiiresti riideid vahetama. Panin esimest korda peale maikuud jalga pikad püksid! Seejärel jäime Andriga alla sõites lifti kinni. Jumal tänatud, et Andri minuga kaasas oli, sest sellest hädaabi kellanupu vajutamisest polnud küll miskit tolku. Andri siis võttis mängu oma jõu ning lihtsalt kangutas lifti lahti! Otsustasime, et tulevastel päevadel kasutame treppi. Ja kui me jõudsime maja ette, olid kõik kadunud peale Renee, kes jäi kolmandat taksot ootama. Ootasime ja ootasime, kuid seda taksot polnud mitte kusagil. Samal ajal sõitis hosteli ette mingi buss. Läksin siis küsima, et kas sellega linna saaks. Onu ütles, et ikka, ainult, et maha minnakse Plaza de Torosel. Minul polnud selle vastu midagi, kotis oli vihmavari ning ega me suhkrust tehtud pole. Helistasin vahepeal Liisile, et me ei tule kaubanduskeskusesse, kuna saame bussiga linna ning et kui nad on lõpetanud šoppamise, siis helistaks mulle, saame linnas kokku. Renee ja mina läksime minu töö juurde, kuna mul oli vaja kasutada natukene internetti ning mõned töö asjad korda saata. Andril oli vaja kasutada veelkord internetti ning saatsime ta seda otsima.
Ahjaa, ühe asja vahepeal unustasin. Vahepeal tuli meil hostelis probleem alkoholiga. Nimelt ei tohtinud seal akoholi olla ning seega käskisin kõikidel oma alkoholi ära peita ning mitte mingil juhul seda meie söökla külmutuskapis hoida. Mind sel hetkel ei huvitanud, mida nad seal oma toas selle alkoholiga teevad, kuid mööda koridore või avalikke kohti alkoholiga ringi joosta ei tohtinud. Arvasin, et sellega on ühel pool....
Kui ma oma töö asjadega ühele poole sain, läksime Reneega Havanasse kohvile. Selleks ajaks oli sadu veel meeletumaks muutunud. Ostusime seal ning ootasime Liisi kõnet. Renee vahepeal ütles, et talle meeldib Havana päevasel ajal veel rohkemgi kui öösel, mille peale mina naljatades ütlesin, et näed, sellepärast mulle siin meeldibki. Renee sooviks selle projekti käigus oli aru saada, kuidas ma neid projekte ja asju ajan. Üritasin seletada, mis ma üritasin, kuid talle tundus see ikka liiga keeruline. Eks ta ilmselt esmapilgul olegi, kuigi tegelikult on kõik lihtsamast lihtsam – peab olema idee ning julgus küsida küsimusi otsustajatelt! Ja nii need projektid tulevadki...
Helistasin vahepeal Liisile, kuid muidugi ei vastanud beib kõnele. Vennal oli telefon kodus laadimas. Mõtlesime siis, et egas midagi – kuna meil on veel tagasi mineku ja õhtusöögini aega, siis lähme parem Nici kokteilile. Mõeldud, tehtud! Tee sinna oli aga naljakamast naljakam, sest vihma kallas sajaga ning kuigi Nic oli vaid paarisaja meetri kaugusel ning meil oli vihmavari, olime Nici jõudes mõlemad jummala läbi märjad. Kutid Nicis küsisid naljatlevalt, et ega väljas ometi ei saja? Mina neile naerdes vastu (ise läbimärjana tilkudes ja püksisääre väänates), et ei, ainult natukene! Tellisime kaks gin tonicut – minu lemmikut Nicis ning hoidsin hinge kinni, et Reneele meeldiks. Nic on minu lemmik koht siin ning kui vähegi võimalus, siis viiks ma kõik inimesed sinna!
Esmaspäeva õhtul oli Eesti rahvusõhtu. Kui me tagasi hostelisse jõudsime, tegid eestlased juba usinasti ettevalmistusi. Pakkusin siis neile välja, et võime teha ka “Tantsud tähtedega” võistluse, et oleks lõbusam. Idee läks loosi. Ütleme nii, et eestlaste õhtud on alati kõiksugustel projektidel meelde jäänud. Kui alustada õhtut Vana Tallinna shotiga ning vahepeal märjukest ka turgutuseks pakkuda, siis on kõik peagi niivõrd sillas Eestist ning muud ei kuule, kui et ma tulen sulle külla. Ja pealegi, neil olid isegi rahvariided kaasa tiritud!
Ohtu tähed - seksikad rahvariietes Gretel ja Renee
Mulle tohutult meeldis eestlaste video Eestist. Sel hetkel mõtlesin, et ma olen ikka läbi ja lõhki eestlane ning tahan Eesti! Sama kordasid välismaal elavad Liisi ja Triinu. Ükskõik, kui väga sa ka välismaal elamist ei armasta, siis kodumaa on kuidagi kallis ning vaadates tantsupeo või märkamisaja videosid mõtled alati, et tahaks koju. Iseasi on muidugi see kui pikaks ajaks. Ükskõik kui väga ma hetkel ka koju tulla ei tahaks, siis tagasi tulemine ajab mulle südamest hirmu nahka. On ju alati öeldud, et ära minna pole hullu miskit, tagasi tulek on poole hullem!
Eestlaste õhtul läks veel suureks tantsimiseks – kõigepealt kaerajaan ning lõpetades hariliku diskopepu tantsude ja hõõrumistega. Välismaallased olid lõpuks Vana Tallinna ja viina segust parajalt jommis, kuid see-eest oli kõigil tuju hea ning järgnevate õhtute korraldajatel väga raske sellega mõõtu võtta. Kahju, et vaid degustatsioonil polnud kilu! Oleks endale väikse kiluvõiku teinud küll, kuigi lihtsalt Tera Timmu ajas asja ka kenasti ära! Ja õhtu lõppedes tehti isegi limbost Eesti osa :) Muidugi olevat õhtul läinud eestlaste seas ka meeletuks hambapastasõjaks, millest mina kahjuks midagi rohkemat ei tea, kui venna kaamerast nädala lõpus nägin...
Viktoriin. Välismaallased ametis ja kohe näha, millele eestlased voi välismaa eestlased rohku panid - Triinu Vana Tallinnaga!
Kaikavedu
Tantsud tähtedega - mäng, mis tombas inimesed käima!
Paar üks: Veronica ja Turist (Hispaania ja Läti)
Paar kaks: Chari ja Dan (Hispaania ja Inglismaa)
Paar kolm: Erika ja Hugo (Itaalia ja Hispaania)
Tantsulka 
Eestlased äktsionis
Actionis Sandrisega - Sandris oli Läti grupi juht. Hyydnimi: Riidepuu.
Always look on the bright side of life...
Chari ja mina. Charist on saanud yks minu parimaid sopru siin.
Ma isegi ei taha teada, mida Erika ja Chari olid tegemas. 
Grupifoto eestlaste ohtul
Ma ausalt öeldes poleks ealeski arvanud, et meie tagasihoidlikud eestlased nii toreda õhtu korraldavad. Ja just see on üks põhjus, miks ma teid armastan...
No comments:
Post a Comment