Teisipäev oli eelmistest päevadest taas teistmoodi. Minul oli kell 13 inglise keele loeng, mis tähendas seda, et Kristenile tuli kätte suruda kaart ning üksi ranna poole teele panna. Leppisime kokku, et me kohtume kell 14.35 Esplanadi McDonaldsi juures – üks koht, mis meile mõlemale lihtsalt meelde jääb ning mida Kristen ei pea pingsalt kaardi pealt ostima. Mina läksin rõõmsalt oma keeletundi, Kristen randa.
Minuga on elu aeg olnud nii, et juhtub igast huvitavaid asju. Kui ma jään korraks mõtlema, et kuidagi igav hakkab, siis pannakse ikka ühelt või teiselt poolt järjekordne laks kirja. Nii siis ka seekord. Sellest hetkest alates, kui ma Kristenist lahku läksin ning oma tööjuurde jõudsin (ca 100 meetrit), sain ma südamest naerda ning mõelda, et need hispaanlased on ikka hullud. Sain kiirelt üle tee joostud ning oma asju mõeldud, kui mulle jalutab vastu mingi mees, võtab sõna otseses mõttes rajalt maha ning hakkab laulma James Blunti laulu “You’re beautiful”. Mina esialgu jäin tardunult seisma, hakkasin laginal naerma ning ütlesin onule, et väga armas temast, kuid ma läheksin nüüd edasi. Ja siis mõtlesin, et ükskõik kui pinnapealsed need hetked ning kõiksuguste komplimentide avaldamised ka ei ole, toovad need paratamatult naeratuse näole ning teevad edasise päeva märkimisväärselt rõõmsamaks. Selle “You’re beautiful” mehe üle sain ma veel südamest naerda päeva lõpuni ning isegi praegu seda sissekannet kirjutades tuleb muie näole. Ja kui meid see pinnapealsus kasvõi hetkeks õnnelikumaks teeb, siis palun väga – loopigu hispaanlased oma komplimente igast ilmakaarest.
Tagasi minu keeletundide juurde. Minu inglise keele tunnid hakkavad mulle iga päevaga üha rohkem meeldima. Ei oskagi nüüd täpselt öelda, kas see on tingitud sellest, et ma tõesti peaksin ükspäev hakkama õpetajaks või sellest, kui toredad ja naljakad need noored on. Meid on küll nüüd palju vähemaks jäänud, alles ca 20, kuna kes on kusagil puhkamas, kes läks tööle või kes lihtsalt ei viitsi ilusa ilmaga kohale tulla, kuid see-eest on asjad läinud lõbusamaks. Nad on üle saanud sellest hirmus, et ma olen õpetaja ning minuga peaks olema igati eeskujulik, viks ja viisakas. Meil on nüüd mõnus sõbralik õhkkond, kuigi ulakused ning ebaviisakas käitumine on siiski keelatud! Ja õnneks olen suutnud end ka kehtestada – kui klassi ees vait jääda või paar kurjemat sõna öelda, siis jäävad nemadki silmapilkselt vait!
See-eest on nad hakanud minu üle rohkem naerma. Õigemini selle üle, kuidas ma pidevalt segadusse satun. Paratamatult on mul nii, et lähen tunnis vaikselt inglise keelelt üle hispaania keelele. Eriti just siis, kui keegi minult midagi küsib ja seda just hispaania keeles, siis ma justkui automaatselt ka vastan hispaania keeles. Ja siis avastan ikka ja jälle: Triin, mida sa teed, inglise keeles pead rääkima!
Sellest tulenevalt olen aru saanud, et mitmekeelses keskkonnas on ikka kuradima keeruline elada. Mul on kohati ikka tõsiselt tegemist sellega, et välja mõelda, mis keeles ma nüüd rääkima peaks. Näiteks kui Kristen siin oli ja Kristen, Maria ja mina korteris olime ning Maria hakkas Kristeniga inglise keeles rääkima, siis ma sisendasin endale muudkui, et nüüd tuleb rääkida inglise keeles, kuid välja kukkus ikka nii, et paar lauset inglise keeles ja siis natukene Kristeniga eesti keeles ja Mariaga hispaania keeles. Ühesõnaga oli kokkuvõttes kõik üks suur segapudrujakapsad. Vähemalt minu jaoks. Või siis näiteks, kuidas ma näen, et helistab eesti number, kuid võtan ikkagi telefoni vastu ning hakkan hispaania keeles rääkima. Viimane selline hetk oli vist emaga, kes mulle siis kohe seepeale meelde tuletas, et ikka eesti keeles võiks rääkida.
Kolmas näide on sellest, kuidas ma nüüd iga päev oma projekti raames kõikidele partneritele saadan inglise keelseid kirju ning juurdlen aegajalt selle üle, kuidas ühte või teist sõna inglise keeles kirjutatakse. Ükspäev viskasin seepeale pastaka käest ning turtsusin vähe, sest ma ei saanud enam midagi aru. Oma arust kirjutasin jummala õigesti, kuid programm muudkui märkis, et viga ja viga ning tuli appi kutsuda sõnaraamat! Ja seepeale pärast naersin, et kuidas ma küll saan nii loll olla. Aga juhtub ka parimatel Escarlata hakkas selle peale naerma ning ütles mulle, et tere tulemast mitmekeelsesse maailma!
Muidu on mu õpilased igati toredad ning vahvad, kuid kodutöid neile väga teha ei meeldi. Kuid kellele üldse meeldiks? Eriti veel suvel. Niisiis on suhteliselt tavaline, et kui on kodutööde ettekandmise aeg, siis teatavad pooled, et neil pole miskit tehtud. Minu esimene reaktsioon on muidugi tõusev vererõhk ning pulsisagedus, kuid paar korda sügavalt sisse ja välja hingates on seegi kadunud ning lähme edasi teiste asjadega. Ma lihtsalt vahel ei mõista seda, et kui nad ise tahavad inglise keelt õppida, siis miks nad ei või teha kodutöid. See on ju täitsa nende endi huvides.
Peale keeletunde saime Kristeniga kokku, marssisime koju, sõime-jõime ning läksime kiiremale šopingtuurile. Õhtul oli mul tennis ning seega mõtlesime, et teeme pigem kiirema tiiru meie peatänaval.
Šoppamine on meil hetkel suhteliselt keeruline tegevus. Meil on ikka veel allahindlused täies jõus, mis tähendab, et inimesi tungleb poodides nii mis hirmus. Samas on need jäägid allahindlustest üsna kesised ning ruumi on juba tehtud uutele eelsügiskollektsioonidele. Ja kuigi ma läksin Kristeniga kaasa ideega, et ma tõesti nüüd hakkan midagi ostma, siis tuli mul kiiresti tõdeda, et ma ei soovi osta mitte midagi nendest allahindluse kollektsioonidelt, vaid ma pigem ostaks juba kokku saapaid, kampsuneid, teksaseid ja muud sügisele-talvele iseloomulikku. Et mitte sellega algust teha, sest ilmsegelt on see juulikuus nõme tegevus, siis surusin endale ajju, et liiga vara ning ma ootan ikka vähemalt septembrini.
Ma ausalt öeldes ei mäletagi, kas me midagi ostsime sel päeval või ei. Mäletan vaid seda, kuidas samal ajal helistas mulle üks mu eesti sõber ning palus endale ka ikka midagi soetada. Et me ikka võtaks L-i, mitte XL-i. Ilmselgelt ta viskas nalja, kuid meie Kristeniga siis viskasime vastu ning varajane jõuluvana saatis paki teele. Ma ei ole hetkel kursis, kas ta ka paki juba kätte saanud või ei ning kas see asi tegelikult ka selga läks, sest minu debatt Kristeniga poes, kas see on liiga väike või ei, ei viinud meid just kõige kaugemale!
Õhtul läksime minu tennisesse. Kristen võttis minu arvuti, et end kurssi viia Eesti eluga ning ehk oma kuti Madisega MSNis paar sõna juttu rääkida. Muidugi ei tulnud sellest midagi välja. See-eest sai Kristen vahelduseks Eesti uudiseid lugeda.
Tennisest üks naljakas seik minu treeningkaaslase Rosarioga. Mul on üks Starbucki veepudel, millega ma omale trenni usinasti vett kaasa tassin. Mina joon vaikselt vett ning järsku Rosario hakkab rääkima, et ta on eluaeg Starbuckis käies mõelnud, et kes küll neid tobedaid pudeleid ja topse ostavad, et mis sellega küll peale hakata. Kuid nüüd, kus on mind kuukese selle fantastilise sinise pudeliga trennis näinud, saab ta aru, et see on väga lahe asi ning et ma ikka hoidku sellel silm peal, sest varsti ta lihtsalt varastab selle mult ära, kui ta ei saa omale ka sellis! Ja siis rääkis veel, et kas ma tean, et sellised kuumatopsikud on veel ka. Mina vastu, et absoluutselt, mul kodus on üks. Seepeale Rosario, et ma ikka sellel ka silma peal hoiaks, sest peagi-peagi võib see kadunud olla!
Õhtul läksime tagasi koju ning tegemise mitte midagi erilist!
Minuga on elu aeg olnud nii, et juhtub igast huvitavaid asju. Kui ma jään korraks mõtlema, et kuidagi igav hakkab, siis pannakse ikka ühelt või teiselt poolt järjekordne laks kirja. Nii siis ka seekord. Sellest hetkest alates, kui ma Kristenist lahku läksin ning oma tööjuurde jõudsin (ca 100 meetrit), sain ma südamest naerda ning mõelda, et need hispaanlased on ikka hullud. Sain kiirelt üle tee joostud ning oma asju mõeldud, kui mulle jalutab vastu mingi mees, võtab sõna otseses mõttes rajalt maha ning hakkab laulma James Blunti laulu “You’re beautiful”. Mina esialgu jäin tardunult seisma, hakkasin laginal naerma ning ütlesin onule, et väga armas temast, kuid ma läheksin nüüd edasi. Ja siis mõtlesin, et ükskõik kui pinnapealsed need hetked ning kõiksuguste komplimentide avaldamised ka ei ole, toovad need paratamatult naeratuse näole ning teevad edasise päeva märkimisväärselt rõõmsamaks. Selle “You’re beautiful” mehe üle sain ma veel südamest naerda päeva lõpuni ning isegi praegu seda sissekannet kirjutades tuleb muie näole. Ja kui meid see pinnapealsus kasvõi hetkeks õnnelikumaks teeb, siis palun väga – loopigu hispaanlased oma komplimente igast ilmakaarest.
Tagasi minu keeletundide juurde. Minu inglise keele tunnid hakkavad mulle iga päevaga üha rohkem meeldima. Ei oskagi nüüd täpselt öelda, kas see on tingitud sellest, et ma tõesti peaksin ükspäev hakkama õpetajaks või sellest, kui toredad ja naljakad need noored on. Meid on küll nüüd palju vähemaks jäänud, alles ca 20, kuna kes on kusagil puhkamas, kes läks tööle või kes lihtsalt ei viitsi ilusa ilmaga kohale tulla, kuid see-eest on asjad läinud lõbusamaks. Nad on üle saanud sellest hirmus, et ma olen õpetaja ning minuga peaks olema igati eeskujulik, viks ja viisakas. Meil on nüüd mõnus sõbralik õhkkond, kuigi ulakused ning ebaviisakas käitumine on siiski keelatud! Ja õnneks olen suutnud end ka kehtestada – kui klassi ees vait jääda või paar kurjemat sõna öelda, siis jäävad nemadki silmapilkselt vait!
See-eest on nad hakanud minu üle rohkem naerma. Õigemini selle üle, kuidas ma pidevalt segadusse satun. Paratamatult on mul nii, et lähen tunnis vaikselt inglise keelelt üle hispaania keelele. Eriti just siis, kui keegi minult midagi küsib ja seda just hispaania keeles, siis ma justkui automaatselt ka vastan hispaania keeles. Ja siis avastan ikka ja jälle: Triin, mida sa teed, inglise keeles pead rääkima!
Sellest tulenevalt olen aru saanud, et mitmekeelses keskkonnas on ikka kuradima keeruline elada. Mul on kohati ikka tõsiselt tegemist sellega, et välja mõelda, mis keeles ma nüüd rääkima peaks. Näiteks kui Kristen siin oli ja Kristen, Maria ja mina korteris olime ning Maria hakkas Kristeniga inglise keeles rääkima, siis ma sisendasin endale muudkui, et nüüd tuleb rääkida inglise keeles, kuid välja kukkus ikka nii, et paar lauset inglise keeles ja siis natukene Kristeniga eesti keeles ja Mariaga hispaania keeles. Ühesõnaga oli kokkuvõttes kõik üks suur segapudrujakapsad. Vähemalt minu jaoks. Või siis näiteks, kuidas ma näen, et helistab eesti number, kuid võtan ikkagi telefoni vastu ning hakkan hispaania keeles rääkima. Viimane selline hetk oli vist emaga, kes mulle siis kohe seepeale meelde tuletas, et ikka eesti keeles võiks rääkida.
Kolmas näide on sellest, kuidas ma nüüd iga päev oma projekti raames kõikidele partneritele saadan inglise keelseid kirju ning juurdlen aegajalt selle üle, kuidas ühte või teist sõna inglise keeles kirjutatakse. Ükspäev viskasin seepeale pastaka käest ning turtsusin vähe, sest ma ei saanud enam midagi aru. Oma arust kirjutasin jummala õigesti, kuid programm muudkui märkis, et viga ja viga ning tuli appi kutsuda sõnaraamat! Ja seepeale pärast naersin, et kuidas ma küll saan nii loll olla. Aga juhtub ka parimatel Escarlata hakkas selle peale naerma ning ütles mulle, et tere tulemast mitmekeelsesse maailma!
Muidu on mu õpilased igati toredad ning vahvad, kuid kodutöid neile väga teha ei meeldi. Kuid kellele üldse meeldiks? Eriti veel suvel. Niisiis on suhteliselt tavaline, et kui on kodutööde ettekandmise aeg, siis teatavad pooled, et neil pole miskit tehtud. Minu esimene reaktsioon on muidugi tõusev vererõhk ning pulsisagedus, kuid paar korda sügavalt sisse ja välja hingates on seegi kadunud ning lähme edasi teiste asjadega. Ma lihtsalt vahel ei mõista seda, et kui nad ise tahavad inglise keelt õppida, siis miks nad ei või teha kodutöid. See on ju täitsa nende endi huvides.
Peale keeletunde saime Kristeniga kokku, marssisime koju, sõime-jõime ning läksime kiiremale šopingtuurile. Õhtul oli mul tennis ning seega mõtlesime, et teeme pigem kiirema tiiru meie peatänaval.
Šoppamine on meil hetkel suhteliselt keeruline tegevus. Meil on ikka veel allahindlused täies jõus, mis tähendab, et inimesi tungleb poodides nii mis hirmus. Samas on need jäägid allahindlustest üsna kesised ning ruumi on juba tehtud uutele eelsügiskollektsioonidele. Ja kuigi ma läksin Kristeniga kaasa ideega, et ma tõesti nüüd hakkan midagi ostma, siis tuli mul kiiresti tõdeda, et ma ei soovi osta mitte midagi nendest allahindluse kollektsioonidelt, vaid ma pigem ostaks juba kokku saapaid, kampsuneid, teksaseid ja muud sügisele-talvele iseloomulikku. Et mitte sellega algust teha, sest ilmsegelt on see juulikuus nõme tegevus, siis surusin endale ajju, et liiga vara ning ma ootan ikka vähemalt septembrini.
Ma ausalt öeldes ei mäletagi, kas me midagi ostsime sel päeval või ei. Mäletan vaid seda, kuidas samal ajal helistas mulle üks mu eesti sõber ning palus endale ka ikka midagi soetada. Et me ikka võtaks L-i, mitte XL-i. Ilmselgelt ta viskas nalja, kuid meie Kristeniga siis viskasime vastu ning varajane jõuluvana saatis paki teele. Ma ei ole hetkel kursis, kas ta ka paki juba kätte saanud või ei ning kas see asi tegelikult ka selga läks, sest minu debatt Kristeniga poes, kas see on liiga väike või ei, ei viinud meid just kõige kaugemale!
Õhtul läksime minu tennisesse. Kristen võttis minu arvuti, et end kurssi viia Eesti eluga ning ehk oma kuti Madisega MSNis paar sõna juttu rääkida. Muidugi ei tulnud sellest midagi välja. See-eest sai Kristen vahelduseks Eesti uudiseid lugeda.
Tennisest üks naljakas seik minu treeningkaaslase Rosarioga. Mul on üks Starbucki veepudel, millega ma omale trenni usinasti vett kaasa tassin. Mina joon vaikselt vett ning järsku Rosario hakkab rääkima, et ta on eluaeg Starbuckis käies mõelnud, et kes küll neid tobedaid pudeleid ja topse ostavad, et mis sellega küll peale hakata. Kuid nüüd, kus on mind kuukese selle fantastilise sinise pudeliga trennis näinud, saab ta aru, et see on väga lahe asi ning et ma ikka hoidku sellel silm peal, sest varsti ta lihtsalt varastab selle mult ära, kui ta ei saa omale ka sellis! Ja siis rääkis veel, et kas ma tean, et sellised kuumatopsikud on veel ka. Mina vastu, et absoluutselt, mul kodus on üks. Seepeale Rosario, et ma ikka sellel ka silma peal hoiaks, sest peagi-peagi võib see kadunud olla!
Õhtul läksime tagasi koju ning tegemise mitte midagi erilist!
No comments:
Post a Comment