Minu üheks tööülesandeks siin on tegeleda kõigega, mis puudutab Euroopa Vabatahtliku Teenistust. Ja kuna 1. septembril on järgmine projektide esitamise tähtaeg, siis on seoses sellega tegemist üha enam ja enam.
Ma ilmselt kunagi mainisin, et on olemas kontaktide andmebaas Eurodesk, mille kaudu üle 500 noorteorganisatsiooni Euroopas pidevalt suhtlevad. Mina nüüd olen Centro 14 Eurodeski tegevuse eest vastutav inimene ning pean lugema päevast päeva ülinaljakaid kirju, mida meile saadetakse.
Põhiliseks kirjaks on kõigepealt kiidulauluga algav kiri, kuidas neile vabatahtlike andmebaasis meie organisatsiooni kirjeldus ikka meeldib ning kuidas kõik arvavad, et neist meil väga palju kasu oleks, sest nad ju tõesti tahavad maailma muuta ja koos me saame seda teha! Ja siis järgneb kiidulaul, kui toredad nad kõik ise on, kes on käpp suhtlemises, kes lastega mängimises, kuidas kellelegi meeldivad kassid ja koerad ning kes oskab üldse suurepäraselt inglise keelt (kuigi kirjavigu on rohkem kui raha eest!). Mitte, et siin oleks tähtis see, et meie projekt on seotud meediaga ning lastega mängimisest ei hooli mitte keegi...
Enamik, kes meile kirjutavad on ülla-ülla türklased, kes näevad vabatahtliku teenistust ilmselgelt võimalusena saada Euroopasse. Mul isiklikult pole midagi türklaste vastu, kuid no kuulge, see, mis nad kirjutavad pole kuigi normaalne.
Näiteks oleme me otsustanud siin (õigemini Escarlata otsustas, et kuna tal on puhkus, siis ta ei viitsi selle EVSiga enne tegeleda!), et enne novembri tähtaega me kedagi ei saada mitte kusagile ning ei võta kedagi ka vastu mitte. Kuigi mina ikka üritasin siin suve alguses, et jube lahe oleks, kui ma saaks aidata uuel vabatahtlikul sisse elada. Ja siis me nüüd saadame iga päev kirju kõikidele soovijatele, mille sisuks on: meil on kahju teatada, kuid me ei võta uusi vabatahtlikke enne järgmise aasta algust ning kui olete ikka veel huvitatud, siis palun saatke oma CV ja projektipõhine motivatsioonikiri oktoobri alguses! Teeme oma otsuse järgmise vabatahtliku osas hiljemalt oktoobri keskpaigaks!
Ja selle peale kirjutas üks türklane mulle täna: Mul on nii hea meel kuulda, et te olete minust huvitatud! Siin on minu motivatsioonikiri ja CV!
Ja siis ma istusin seal ekraani ees, ei teadnud, kas nüüd laginal naerda või nutma pursata. Milline osa minu kirjast sellist reaktsiooni tekitas? Kas olen mina hulluks läinud?
Üks türklane ükspäev kirjutas meile, et talle väga meeldivad linnud ning tahaks meie projektis osa võtta. Meie projekt pole lindudega seotud! Kust kurat nad võtavad selliseid asju? Kas nad tõesti ei mõista inglise keelt – birds ja media & communication on ikka üksteisest küllaltki erinevad väljendid või mis?! Igatahes on mul tunne, et nad on valmis ükskõik milleks, et vaid Türgist minema saada...
Igatahes on see hommikune meilboxi vaatamine minu jaoks 15 minutit nalja ja naeru! Ootan juba huviga, mida kõike naljakat me homme lugeda ei saa...
Ma ilmselt kunagi mainisin, et on olemas kontaktide andmebaas Eurodesk, mille kaudu üle 500 noorteorganisatsiooni Euroopas pidevalt suhtlevad. Mina nüüd olen Centro 14 Eurodeski tegevuse eest vastutav inimene ning pean lugema päevast päeva ülinaljakaid kirju, mida meile saadetakse.
Põhiliseks kirjaks on kõigepealt kiidulauluga algav kiri, kuidas neile vabatahtlike andmebaasis meie organisatsiooni kirjeldus ikka meeldib ning kuidas kõik arvavad, et neist meil väga palju kasu oleks, sest nad ju tõesti tahavad maailma muuta ja koos me saame seda teha! Ja siis järgneb kiidulaul, kui toredad nad kõik ise on, kes on käpp suhtlemises, kes lastega mängimises, kuidas kellelegi meeldivad kassid ja koerad ning kes oskab üldse suurepäraselt inglise keelt (kuigi kirjavigu on rohkem kui raha eest!). Mitte, et siin oleks tähtis see, et meie projekt on seotud meediaga ning lastega mängimisest ei hooli mitte keegi...
Enamik, kes meile kirjutavad on ülla-ülla türklased, kes näevad vabatahtliku teenistust ilmselgelt võimalusena saada Euroopasse. Mul isiklikult pole midagi türklaste vastu, kuid no kuulge, see, mis nad kirjutavad pole kuigi normaalne.
Näiteks oleme me otsustanud siin (õigemini Escarlata otsustas, et kuna tal on puhkus, siis ta ei viitsi selle EVSiga enne tegeleda!), et enne novembri tähtaega me kedagi ei saada mitte kusagile ning ei võta kedagi ka vastu mitte. Kuigi mina ikka üritasin siin suve alguses, et jube lahe oleks, kui ma saaks aidata uuel vabatahtlikul sisse elada. Ja siis me nüüd saadame iga päev kirju kõikidele soovijatele, mille sisuks on: meil on kahju teatada, kuid me ei võta uusi vabatahtlikke enne järgmise aasta algust ning kui olete ikka veel huvitatud, siis palun saatke oma CV ja projektipõhine motivatsioonikiri oktoobri alguses! Teeme oma otsuse järgmise vabatahtliku osas hiljemalt oktoobri keskpaigaks!
Ja selle peale kirjutas üks türklane mulle täna: Mul on nii hea meel kuulda, et te olete minust huvitatud! Siin on minu motivatsioonikiri ja CV!
Ja siis ma istusin seal ekraani ees, ei teadnud, kas nüüd laginal naerda või nutma pursata. Milline osa minu kirjast sellist reaktsiooni tekitas? Kas olen mina hulluks läinud?
Üks türklane ükspäev kirjutas meile, et talle väga meeldivad linnud ning tahaks meie projektis osa võtta. Meie projekt pole lindudega seotud! Kust kurat nad võtavad selliseid asju? Kas nad tõesti ei mõista inglise keelt – birds ja media & communication on ikka üksteisest küllaltki erinevad väljendid või mis?! Igatahes on mul tunne, et nad on valmis ükskõik milleks, et vaid Türgist minema saada...
Igatahes on see hommikune meilboxi vaatamine minu jaoks 15 minutit nalja ja naeru! Ootan juba huviga, mida kõike naljakat me homme lugeda ei saa...
No comments:
Post a Comment