Aeg pühendada peatükk taas suurepärasele Hispaania paberimajandusele. Lugege nüüd sellest viimasest lausest välja nii palju irooniat, kui vähegi võimalik, sest peale tänast lõunat, kui ma oma paberid sain sisse antud, olin ma ikka püha viha täis! Mõnest asjast ma lihtsalt ei saa siin aru, isegi parema tahtmise ja üritamise juures ei mõista ma neid hispaanlasi!
Eelmisel nädalal käisin ma ära pangas ülekannet tegemas. Diplomite vastanamine maksab 90 eurot ning selleks tuleb täita Modelo 790 (mingi spetsiaalne ülekande ja maksu maksmise paber), mida minu arvuti keeldus esiteks nii kodus kui tööl kolm päeva lahti tegemast, kuid mis siiski peale mitmeid pingutusi ja ponnistusi õnnestus, ja sellega siis panka jalutada. Õnneks läks pangas seekord kiiresti. Valisin vähe varajasema aja ning peale minu oli kontoris vaid 5 inimest!
Seejärel läksin tööle, hakkasin usinasti tegema koopiaid kõikidest dokumentidest, kuna taotluses oli kirjas, et tuleb kaasa võtta koopiad. Kuna ma ei teadnud, kas nad ka reaalselt kõik mu tõlgitud materjalid ära korjavad, siis mõtlesin, et nii igaks juhuks kopeerin neid. Lõpuks olin ma mattunud kogu selle paberikuhila alla ning ei saanud enam üldse aru, mis mul kausta vahel oli ja mis mitte.
Neljapäeval läksin esimest korda oma pabereid viima meie haridusministeeriumi Comunidad Valenciana Alicante provintsi esindusse. Kuna keegi päev otsa telefonitoru vastu ei võtnud, et saaksin küsida, mis kellast kellani nad lahti on, siis läksin nii ehku peale välja, et äkki nad ikka 14.30 on lahti. Kuid ei, 9-14! Jäin hiljaks! Ega siis midagi, homme jälle!
Tassisin oma paberid kenasti kõik kaasa ning lõuna ajal lippasin uuesti sinna esindusse. Seekord uksed lahti, kõik tiptop! Kuniks ma jõudsin oma kraadide ja asjadega seletama hakata. Minu diplomi peal on kirjas sotsiaalteaduste bakalaureuse kraad, mis vastab hispaania keeles Licenciado en Ciencias Sociales. Selle ka vajalikku lahtrisse panin. Kui onu, kes pabereid vastu võttis, hakkas mu pabereid uurima, siis ütles, et sellist kraadi kindlasti hispaanias olemas pole ning olgu ma nüüd kena ning mingu oma paberitega tagasi koju ning otsigu haridusministeeriumi lehelt see õige kraad, millele mu õpingud võiksid Hispaanias vastata. Seepeale ütlesin ma, et aga vaadake, ma olen põhimõtteliselt õppinud kahte asja – keeli ning ärikorraldust – ja kui mõlema jaoks on eraldi kraadi, siis mis ma sinna panen, kumma ma valima pean? Onu vastas seepeale, et ma võin seda ise valida, kumb parem tundub! Küsisin siis hooga, et ega teil juhuslikult pole seda nimekirja siin kusagil olemas, et jube nadi oleks, kui peaksin vaid sellepärast tagasi tulema. Onu ütles seepeale, et kahjuks mitte – ainult internetis! Hästi, suutsin jääda rahulikuks.
Läksin tagasi tööle ning hakkasin sellelt kodulehelt otsima siis seda kraadi, mis võiks vastata minu õpingutele. Leidsin kaks asja – Licenciado en Lingüistica (ehk bakalaureus keeltes) ning Licenciado en Administracion y Direccion de Empresas (ehk bakalaureus ärikorralduses). Need kaks ma uhkelt sinna ka kirja panin ning eks nad siis nüüd mõelgu ise, mille nad mulle kokkuvõttes väljastavad!
Tänase lõunapausi sisse kuulus taas selle esinduse külastamine suure lootuse ja ootusega, et viimaks ometi saab sellega ühele poole. Kõigepealt küsin onult, et vabandust väga, kuid ma hakkasin eile mõtlema, et kumma aadressi ma siia panema peaks – kas selle, mis mul siin või selle, kus ma olen sisse kirjutatud ning mis on minu kodumaal. Sest ma ju ei teadnud täpselt palju see asi aega võtab, olin lugenud, et ca 6 kuud ning lihtsa arvutuste tagajärjel tähendaks see seda, et minu paberimajandus saab valmis siis, kui ma olen juba tagasi Eestis!
Seepeale onu ütles, et äkki mul on keegi sõbranna, kelle aadress ei muutu ning kellele nad saaksid teavituskirja saata, kui kõik mu dokumendid on valmis või kui peaks tekkima vajadus mingite lisadokumentide järele. Mina siis kohe, et ohoo, Maria aadress sobiks sinna. Helistasin Mariale, ma polnud tema uuest aadressist üldse teadlik ja lootsin väga-väga, et ta puhkusega liiga hoogu pole sattunud ning ikka telefoni vastu võtab! Kuna ma polnud Mariat juba paar päeva näinud, siis muidugi tuli meil kõigepealt 10 minuti jooksul ära vahetada kõiksugused külauudised, mida mul jätkus kuhjaga nagu ikka, ja alles siis sain talle rääkida, miks ma tegelikult helistasin. Maria siis suure õhinaga hakkas seletama oma aadressi, mille peale mina suutsin vaid öelda, et suurepärane, saada mulle see nüüd sms-iga, sest ma ei saa mitte persetki aru! Viis minutit hiljem oli mul olemas aadress! Kõik näis olevat tiptop! Rõhutame siin sõna NÄIS...
Onu tuli tagasi leti juurde ning hakkas mu dokumente uurima. Kõigepealt passi koopia. Andsin, uuris ja puuris. Tahtis näha originaali. Jumal tänatud, et see mul kenasti kotis oli! Nii, komplimendid, et mul on väga ilus pilt, kuid ilmselt vana, sest ma ei näe enam üldse selline välja – kuidagi lapsik pigem seal pildi peal, et nüüd ikka juba naise mõõtu – ja paberites tuhlamine võis alata. Järgmiseks taheti seda Modelo 790 tõendit. Viskasin letti. Sellega kõik korras. Siis seejärel minu diplomi koopiat ning ametlikku tõlget sellest. Mina siis andsin selle EBSi poolt kinnitatud diplomi koopia ja tõlke. Selle peale ütles onu, et näita originaali. Tirisin kaustast välja. Onu vastab, et pole sama asi. Küsin siis, et mismoodi pole sama? Iga inimene näeb, et on sama asi! Mu vererõhk hakkas tõusma. Vaatasin kella, selleks ajaks olin ma töölt plehus olnud juba tubli 30 minutit. Ütlesin siis onule, et see on mu ülikooli poolt väljastatud ametlik koopia. Onu ütles, et väga tore, kuid seda nurgas olevat kuupäeva ja templit ju originaalil pole ja seega pole see ka sama asi. Onu ütles mulle, et ma pean minema tegema koopia ja tagasi tulema sellega. Ma siis viisakalt küsisin, et kas te seda siin ei saa teha? Onul oli koopiamasin SELJA taga! Täpselt seal samas, paari sammu kaugusel. Ma oleks talle isegi raha visanud, kui ta oleks tahtnud, et ma paberi kinni maksan! Onu ütleb, et ei. Mina selle peale, et teate, ma ei viitsi küll selle koopia pärast nüüd tagasi tööle jalutada 15 minutit ja siis siia jälle tagasi 15 minutit. Seepeale ütles onu, et ma võin minna El Corte Inglesi, seal tehakse viiendal korrusel koopiaid. Hästi, võtsin oma asjad ning jooksin kaubamajja. Muidugi polnud ma ainuke, kes seal tahtis koopiaid teha. Ootasin tubli 5 minutit ja sain oma koopia kätte. 15 euro senti vaesemana ning üha vihasema. Mismõttes see onu ei võinud seal seda koopiat teha? Kas see oleks võtnud tüki küljest?
Läksin siis tagasi sinna esindusse. Onu paneb seepeale, et näed, kui tubli! Tehtud sai ning nüüd saab ta selle kenasti vastu võtta! Mina viisakalt naeratan, kuid sisimas tahaks talle ühe suure kolaka anda! Läksime paberimajandusega edasi. Järjekord oli jõudnud akadeemilise õiendini. Jumal tänatud, et ma sellest olin teinud koopia, sest muidu oleks nad mind taas kuule saatnud. Andsin neile siis eesti keelse akadeemilise õiendi koopia ja tõlke. Üritasin küll susata vahele ka inglise keelset, et neil justkui lihtsam või nii. Kuid seda ei soovinud keegi, ikka ainult seda eesti keelset vaja. Templid kõigele peale, minule dokumendid kätte, et olen asjad sisse andnud.
Küsin siis onult järgmiseks, et kuna see on mu esimene kord sellist asja teha, siis mis nüüd edasi saab? Onu ütles, et noh, sinu dokumentide puhul võiks arvestada ühe aastaga. Mina oleks nagu tonti näinud ja küsin vastu ÜKS AASTA? See on mingi nali? Ütlesin onule, et ärgu parem tehku nalja, ma lugesin küll sealt ministeeriumi kodulehelt, et sellega läheb aega ca 6 kuud maksimum ja pealegi oli ta just minu kõrval olnud itaalia kutile öelnud, et tema paberid on valmis ca 4 kuu pärast. Onu ütleb mulle seepeale, et kuna ma olen nii väikesest ja kahtlasest (jah, ta kasutas seda sõna!) riigist, siis kahjuks võtavad minu dokumendid ettenähtud ajast ka märkimisväärselt kauem aega! Tere talv! Me oleme Euroopa Liidus, me pole kahtlased!!! Seepeale aga onu ütles, et ma ei muretseks ning et küll nad teada annavad kui kõik on okei või kui neil oleks vaja mingeid lisadokumente!
Tulin siis sealt esindusest välja. Tund aega sehkendamist ja mis ma sellest sain? Ainult seda, et adjöö minu järgmine aasta kooli mineku plaanid ja järjekordne teadmine, et need vastikud, vastikud hispaanlased võivad oma superhüper paberimajandusega metsa minna....
Eelmisel nädalal käisin ma ära pangas ülekannet tegemas. Diplomite vastanamine maksab 90 eurot ning selleks tuleb täita Modelo 790 (mingi spetsiaalne ülekande ja maksu maksmise paber), mida minu arvuti keeldus esiteks nii kodus kui tööl kolm päeva lahti tegemast, kuid mis siiski peale mitmeid pingutusi ja ponnistusi õnnestus, ja sellega siis panka jalutada. Õnneks läks pangas seekord kiiresti. Valisin vähe varajasema aja ning peale minu oli kontoris vaid 5 inimest!
Seejärel läksin tööle, hakkasin usinasti tegema koopiaid kõikidest dokumentidest, kuna taotluses oli kirjas, et tuleb kaasa võtta koopiad. Kuna ma ei teadnud, kas nad ka reaalselt kõik mu tõlgitud materjalid ära korjavad, siis mõtlesin, et nii igaks juhuks kopeerin neid. Lõpuks olin ma mattunud kogu selle paberikuhila alla ning ei saanud enam üldse aru, mis mul kausta vahel oli ja mis mitte.
Neljapäeval läksin esimest korda oma pabereid viima meie haridusministeeriumi Comunidad Valenciana Alicante provintsi esindusse. Kuna keegi päev otsa telefonitoru vastu ei võtnud, et saaksin küsida, mis kellast kellani nad lahti on, siis läksin nii ehku peale välja, et äkki nad ikka 14.30 on lahti. Kuid ei, 9-14! Jäin hiljaks! Ega siis midagi, homme jälle!
Tassisin oma paberid kenasti kõik kaasa ning lõuna ajal lippasin uuesti sinna esindusse. Seekord uksed lahti, kõik tiptop! Kuniks ma jõudsin oma kraadide ja asjadega seletama hakata. Minu diplomi peal on kirjas sotsiaalteaduste bakalaureuse kraad, mis vastab hispaania keeles Licenciado en Ciencias Sociales. Selle ka vajalikku lahtrisse panin. Kui onu, kes pabereid vastu võttis, hakkas mu pabereid uurima, siis ütles, et sellist kraadi kindlasti hispaanias olemas pole ning olgu ma nüüd kena ning mingu oma paberitega tagasi koju ning otsigu haridusministeeriumi lehelt see õige kraad, millele mu õpingud võiksid Hispaanias vastata. Seepeale ütlesin ma, et aga vaadake, ma olen põhimõtteliselt õppinud kahte asja – keeli ning ärikorraldust – ja kui mõlema jaoks on eraldi kraadi, siis mis ma sinna panen, kumma ma valima pean? Onu vastas seepeale, et ma võin seda ise valida, kumb parem tundub! Küsisin siis hooga, et ega teil juhuslikult pole seda nimekirja siin kusagil olemas, et jube nadi oleks, kui peaksin vaid sellepärast tagasi tulema. Onu ütles seepeale, et kahjuks mitte – ainult internetis! Hästi, suutsin jääda rahulikuks.
Läksin tagasi tööle ning hakkasin sellelt kodulehelt otsima siis seda kraadi, mis võiks vastata minu õpingutele. Leidsin kaks asja – Licenciado en Lingüistica (ehk bakalaureus keeltes) ning Licenciado en Administracion y Direccion de Empresas (ehk bakalaureus ärikorralduses). Need kaks ma uhkelt sinna ka kirja panin ning eks nad siis nüüd mõelgu ise, mille nad mulle kokkuvõttes väljastavad!
Tänase lõunapausi sisse kuulus taas selle esinduse külastamine suure lootuse ja ootusega, et viimaks ometi saab sellega ühele poole. Kõigepealt küsin onult, et vabandust väga, kuid ma hakkasin eile mõtlema, et kumma aadressi ma siia panema peaks – kas selle, mis mul siin või selle, kus ma olen sisse kirjutatud ning mis on minu kodumaal. Sest ma ju ei teadnud täpselt palju see asi aega võtab, olin lugenud, et ca 6 kuud ning lihtsa arvutuste tagajärjel tähendaks see seda, et minu paberimajandus saab valmis siis, kui ma olen juba tagasi Eestis!
Seepeale onu ütles, et äkki mul on keegi sõbranna, kelle aadress ei muutu ning kellele nad saaksid teavituskirja saata, kui kõik mu dokumendid on valmis või kui peaks tekkima vajadus mingite lisadokumentide järele. Mina siis kohe, et ohoo, Maria aadress sobiks sinna. Helistasin Mariale, ma polnud tema uuest aadressist üldse teadlik ja lootsin väga-väga, et ta puhkusega liiga hoogu pole sattunud ning ikka telefoni vastu võtab! Kuna ma polnud Mariat juba paar päeva näinud, siis muidugi tuli meil kõigepealt 10 minuti jooksul ära vahetada kõiksugused külauudised, mida mul jätkus kuhjaga nagu ikka, ja alles siis sain talle rääkida, miks ma tegelikult helistasin. Maria siis suure õhinaga hakkas seletama oma aadressi, mille peale mina suutsin vaid öelda, et suurepärane, saada mulle see nüüd sms-iga, sest ma ei saa mitte persetki aru! Viis minutit hiljem oli mul olemas aadress! Kõik näis olevat tiptop! Rõhutame siin sõna NÄIS...
Onu tuli tagasi leti juurde ning hakkas mu dokumente uurima. Kõigepealt passi koopia. Andsin, uuris ja puuris. Tahtis näha originaali. Jumal tänatud, et see mul kenasti kotis oli! Nii, komplimendid, et mul on väga ilus pilt, kuid ilmselt vana, sest ma ei näe enam üldse selline välja – kuidagi lapsik pigem seal pildi peal, et nüüd ikka juba naise mõõtu – ja paberites tuhlamine võis alata. Järgmiseks taheti seda Modelo 790 tõendit. Viskasin letti. Sellega kõik korras. Siis seejärel minu diplomi koopiat ning ametlikku tõlget sellest. Mina siis andsin selle EBSi poolt kinnitatud diplomi koopia ja tõlke. Selle peale ütles onu, et näita originaali. Tirisin kaustast välja. Onu vastab, et pole sama asi. Küsin siis, et mismoodi pole sama? Iga inimene näeb, et on sama asi! Mu vererõhk hakkas tõusma. Vaatasin kella, selleks ajaks olin ma töölt plehus olnud juba tubli 30 minutit. Ütlesin siis onule, et see on mu ülikooli poolt väljastatud ametlik koopia. Onu ütles, et väga tore, kuid seda nurgas olevat kuupäeva ja templit ju originaalil pole ja seega pole see ka sama asi. Onu ütles mulle, et ma pean minema tegema koopia ja tagasi tulema sellega. Ma siis viisakalt küsisin, et kas te seda siin ei saa teha? Onul oli koopiamasin SELJA taga! Täpselt seal samas, paari sammu kaugusel. Ma oleks talle isegi raha visanud, kui ta oleks tahtnud, et ma paberi kinni maksan! Onu ütleb, et ei. Mina selle peale, et teate, ma ei viitsi küll selle koopia pärast nüüd tagasi tööle jalutada 15 minutit ja siis siia jälle tagasi 15 minutit. Seepeale ütles onu, et ma võin minna El Corte Inglesi, seal tehakse viiendal korrusel koopiaid. Hästi, võtsin oma asjad ning jooksin kaubamajja. Muidugi polnud ma ainuke, kes seal tahtis koopiaid teha. Ootasin tubli 5 minutit ja sain oma koopia kätte. 15 euro senti vaesemana ning üha vihasema. Mismõttes see onu ei võinud seal seda koopiat teha? Kas see oleks võtnud tüki küljest?
Läksin siis tagasi sinna esindusse. Onu paneb seepeale, et näed, kui tubli! Tehtud sai ning nüüd saab ta selle kenasti vastu võtta! Mina viisakalt naeratan, kuid sisimas tahaks talle ühe suure kolaka anda! Läksime paberimajandusega edasi. Järjekord oli jõudnud akadeemilise õiendini. Jumal tänatud, et ma sellest olin teinud koopia, sest muidu oleks nad mind taas kuule saatnud. Andsin neile siis eesti keelse akadeemilise õiendi koopia ja tõlke. Üritasin küll susata vahele ka inglise keelset, et neil justkui lihtsam või nii. Kuid seda ei soovinud keegi, ikka ainult seda eesti keelset vaja. Templid kõigele peale, minule dokumendid kätte, et olen asjad sisse andnud.
Küsin siis onult järgmiseks, et kuna see on mu esimene kord sellist asja teha, siis mis nüüd edasi saab? Onu ütles, et noh, sinu dokumentide puhul võiks arvestada ühe aastaga. Mina oleks nagu tonti näinud ja küsin vastu ÜKS AASTA? See on mingi nali? Ütlesin onule, et ärgu parem tehku nalja, ma lugesin küll sealt ministeeriumi kodulehelt, et sellega läheb aega ca 6 kuud maksimum ja pealegi oli ta just minu kõrval olnud itaalia kutile öelnud, et tema paberid on valmis ca 4 kuu pärast. Onu ütleb mulle seepeale, et kuna ma olen nii väikesest ja kahtlasest (jah, ta kasutas seda sõna!) riigist, siis kahjuks võtavad minu dokumendid ettenähtud ajast ka märkimisväärselt kauem aega! Tere talv! Me oleme Euroopa Liidus, me pole kahtlased!!! Seepeale aga onu ütles, et ma ei muretseks ning et küll nad teada annavad kui kõik on okei või kui neil oleks vaja mingeid lisadokumente!
Tulin siis sealt esindusest välja. Tund aega sehkendamist ja mis ma sellest sain? Ainult seda, et adjöö minu järgmine aasta kooli mineku plaanid ja järjekordne teadmine, et need vastikud, vastikud hispaanlased võivad oma superhüper paberimajandusega metsa minna....
No comments:
Post a Comment