Juan Luis soovib meid tappa!

Mul on tennises nüüd kaks treenerit. Teisipäeviti mängin endiselt Gonzaloga. Seal on meid kolm – Sarah, Nuria ja mina. Need tunnid on eriti lõbusad alati. Eile näiteks Gonzalo küsis mu käest, et kuidas on võimlik see, et kui üks inimene on väsinud, siis ta lihtsalt hakkab naerma ja kuidas on üldse võimalik, et inimene üldse nii palju naerab? Mina vastu, et tead, kui sa ise oleksid maganud kahe päeva jooksul 5,5 tundi (see on juba hoopis teine lugu!), siis sa ise ka naeraksid selle peale, et sa lihtsalt enam palli ei näe. See-eest on tal minu arengu üle hea meel ning meie kooli juhataja Javier tahab mind juba ka võistlustele saata. Ma muidugi palusin tal natukene hoogu maha võtta!
Reedeti on meil aga uus treener – argentiinlane Juan Luis! Pole paha! Reedeses trennis oleme vaid Sarah ja mina ja ma ausalt öeldes arvan, et Juan Luis tahab meid tappa! Ma pole juba tükk aega nii raskes trennis käinud! See-eest mulle tohutult meeldib tema õpetamisstiil. Ja nüüd ma juba huviga ootan reedest trenni, kuna Sarah läks kaheks nädalaks Marbellasse puhkusele ning nüüd olen mina üksi Luisiga. Jaiks. Reede õhtul olen ma surnud, mis surnud!