Minu nädalavahetus möödus ülilõbusalt, naljakalt ning imelikult. Laupäeva hommikut alustasin ma rõõmsalt purupurjus Teresa norimisega. Ta saatis mulle kell kolm öösel sõnumi, just natukene enne olin koju jõudnud ning sõba silmale saanud, et tuleb meile ööbima. Ma vist pole vahepeal kirjutanud, kuid ta on praegu puhkusel ning nädalakese olen üksindust, rahu ja vaikust nautinud. Igatahes saabus ta kell seitse oma sõbrannaga ning kell 12 ärgates oli Teresa ikka nii tujust ära, et kohe kahju hakkas temast. Muidugi norisin ning iroonitsesin natukene ringi ja läinud ta jälle oligi.
Laupäeval nägin üle nädalakese ka Mariat jälle. Käis oma viimastel asjadel järel ning meie korteris ringi liikudes muudkui pajatas, kui kahju tal on ikka, et ta enam siin ei ela. Siin olevat palju rohkem valgust ning õhku. Nüüd ta mõtleb seal pidevalt koristades ja asju sättides, et peab hakkama veel konditsioneeri ka panema, sest seal pidi ikka meeletult kuum olema. Maria viskas juba nalja, et nagu teil seal Eestis saunas....Järgmisel nädalal ilmselt läheme talle ka külla, kui tal söögitoa seinad üle värvitud ning elementaarsed asjad kenasti paigas. Siis saan tema uhkest elamisest juba edasi kirjutada.
Minu laupäevase päeva idee oli aga minna Santa Polasse. Daniel helistas mulle reedel, et hüppaksin läbi ning siis valime mulle täpselt materjali välja, proovime ning harjutame. Idee ju oli igati tore, aga kui ma sinna kohale jõudsin lõpuks kella viie paiku õhtul, siis polnud surfamisest ega mingist varustusest enam halli haisugi. Otsustasime, et jätame selle parem homse päeva pärusmaaks ning lähme teeme ühe dringi või kaks. Kõik olid nii väsinud – kutid 7 tundi tööd teinud ja mina lihtsalt eelmistel päevadel tublisti magamata (magasin kõva 9 tundi nelja päeva jooksul – tere tulemast zombie!), et plaan minna ning midagi vahvat teha tundus kõigile superseksikas. Pealegi olin mina kotti pannud Danielile ühe Vana Tallinna, mille peale kõigil muidugi silmad särama läksid. Ma ütlesin, et seda ei tohi nüüd küll niisama ära juua, see on hea päeva alustamise naps teile (ise naersin südamest ennast lolliks, kuidas nad küsisid minu käest, kas ma ka 45% alkoholi joon)!
Igatahes pakkisime end autodesse ning kihutasime Guardamari, kus Julio korterit üürib. Ta korter oli lausa super – vaatega looduspargile ja merele. Mina olin muidugi esimene (printsess!), kes terrassil koha sisse võttis ning cava pudeli avamist ootama jäi! Lõpuks ometi olen ma leidnud kellegi, kellega cavat või šampat juua! Aega võttis, aga asja sai. Ja see on lausa hämmastav, kui rahulik ja mõnus seal oli....armu või ära sellesse kohta. See on nagu umbes Viimsi Tallinnast, paarikümne mintsa kaugusel.
Mina sain olla õhtu staar oma “välismaallane Hispaanias” tiitliga. Ainuke, kes minust vähe rohkem enne teadis oli Daniel, teistele olin ma blond beib, kes väisas nende surfikeskust. Kahjuks aga Daniel pidi meie seast lahkuma järgmise hooaja surfivarustuse ja riietuse esitlusele...
Istusime seal vaikselt, ajasime juttu. Järsku keegi küsis, et kaua ma siin olnud olen, et ma sellise välismaallasliku aktsendita hispaania keelt räägin. Ütlesin neile siis suure suuga, et mis te arvate? Christian (argentiinlane, kuid kelle vanavanemad on sakslased ja kes näeb välja rohkem sakslane kui argentiinlane) arvas, et 3 aastat ja Julio, et midagi 1-2 aasta vahel. Mina siis laginal naerdes, et ainult 5 kuud, kuid enne olin ülikoolis kunagi õppinud, kuigi seda ei saa pidada hispaania keele rääkimiseks. Te oleks pidanud nende nägusid sel hetkel nägema!
Muidugi tuli järgmisena läbi teha faas “räägi meile Eestist”. Esimesena tuleb neile kõigepealt rääkida meie ilmast, sest peale seda hõikavad mulle alati kõik, et nüüd ma saan otse loomulikult aru, miks sa siia päikest noolima oled tulnud. Mina neile vastu, et teate, pole midagi nii paha, vahel ikka tunnen lumest täitsa puudust ja see, mida teie siin nimetate mägedes lumeks pole mingi lumi! Muidugi ei saa keegi sellest siis aru ning vaatavad mind kohati, et ma olen päris kuu pealt.
Järgmisena – mis te sööte ja joote. Mina selle peale, et kuulge, me oleme täiesti tavaliselt inimesed seal, sööme midagi iga teine inimene, kuid meie köök ilmselt sarnaneb kõige rohkem Saksamaa omaga. Ja muidugi joogid ja asjad teevad neile alati palju nalja. Enamus inimeste arust siin joome me iga päev ning iga kell viina ning ausalt öeldes ei viitsi ma seda enam ümber lükkama hakata. Ütlen neile alati muiates, et täpselt nii see on ja veel parem – igal ühel on üks pläsku ka taskus-kotis! Selle peale muidugi lähevad silmad särama. Ja muidugi hapukurgi ja mee jutu või leiva nuusutamise loo peale arvasid nad tõesti, et me pole normaalsed. Kuid miks ka peaks olema? Nende populaarne viski koolaga joomine on minu jaoks sama vastik kui neile viin väikse hapukurgiga!
Ja kolmandaks muidugi see ülipop teema – kas naised on ikka kõik nii ilusad, targad ja osavad? Kahjuks pean kohalikke alati kurvastama, kui ütlen, et enamus minu sõbrannasid on tumedapealised. Selle peale muidugi hõikasid käsi kokku lüües, et oh! neile meeldivadki need tumedad rohkem. Mina naersin vaikselt selle peale ning mõtlesin: jajah, rääkige, rääkige! Muidugi, et paar pudelit ning tundi hiljem oli juba hoopis teine jutt õhus! Millele mina muidugi vastasin printsessilikult, et kutid, väga tore, kuid elu pole nii lihtne! Nüüd nad siis norivad mind, et ma olen printsess, kes ütleb kuttidele lähenemiskatse peale “La vida no es tan facil...”.
Välismaallasi Eestisse tulema panna saab aga alati saunas käimise jutuga. Kutid rõõmsalt vastasid, et jajah, me teame küll, mis see saun on. Ma siis küsisin selle peale, et kuidas te saunas käite? Seletasid ära, et tavaliselt peale trenni nii üks kord kuus, seal on ca 80 kraadi, korraks sisse ja korraks välja. Ja siis mina alustasin oma Eestis saunas käimise jutuga, kus on vähemalt 100 kraadi, kus juuakse ohjeldamatult õlut ning kõike muud, mida pärast baarikapist leida võib, kuidas talvel joostakse lumme ning suvel parimal juhul tiiki või mõnda teise veekogusse, kuidas meil on olemas ka tünnisaunad, kus saab üldse talvel tähistaeva all saunas olla ning kuidas seda kõike tehakse enamasti mehed-naised segamini! Oh seda rõõmu – olid nagu väikesed lapsed enne jõulukinkide saamist! Nüüd on neil kõigil suur tahtmine ja soov tulla Eesti ühte korralikku korraliku saunas käiku kaema...
Ja ülejäänud õhtu kulges lihtsalt mõnusasti aega veetes, jutustades, tähti otsides ning üksteist tögades ja norides. Ööseks hõivasin mina Julio tütre Barbide paradiisi ja kutid saatsin kenasti oma kohta otsima.
Hommikul oli minul iseenesest kell 7 silm lahti. Päike tõusis, läksin seda kaema rõdule. Siis sain ma ikka aru, kuidas ma tahaks kesklinnast ära mere äärde kolida. Ütlesin Juliole pärast, et kui ma kunagi siia tagasi tulen, siis palun mulle ka selline korter otsida. Siin on korteri üürimistega tore – keegi ei taha sinuga sõlmida mitmeaastast lepingut, muudkui üüri kuni süda soovib. Julio ise elab muidu Granadas, kuid suviti Guardamaris.
Kui ka kutid end peavalu saatel üles ajasid ning kell hakkas tiksuma juba selles taktis, et me jääme nende tööpäeva alguseks hiljaks, pakkisime end taas autosse ning sõitsime hommikust sööma. Ma ausalt öeldes polnudki varem pühapäeva hommikul tõsist hispaania hommikusööki käinud söömas. Siuke möll ja kisa käis juba varakult. Kift! Elu kees, kuumus ning naer tapsid....
Surfikeskusesse jõudes vaatas Daniel meid nagu imelikke. Kõikidel prillid ees, ainuke, kes vähegi lõbusas tujus oli, olin mina! Mille peale kutid varsti ka teatasid, et kuidas ma jaksan naerda, kas mind ära üks hetk ei tüüta. Mina vastu, et kui te teaks neid mõtteid, mis mul peast pidevalt läbi käivad, siis naeraks te ise ka sama palju.
Panime varustuse valmis, lükkasime kummikad ja katamaraanid vette ning hakkasime juttu rääkima ja õpilasi ootama. Minu külje alla voolas kohe Vic, kellele ma pidin jälle alustama juttu stiilis, kust ma pärit olen ja mis ma siin teen. Lõpuks tegi ta mulle ettepaneku, et tema õpetab mulle kitei, kui mina õpetan talle inglise keelt. Mina kohe valmis! Ütlesin, et nüüd räägin vaid inglise keeles, kuna sa saad väga hästi aru ning oskad rääkida ka. Tema ikka puikles vastu ning noh, lõppkokkuvõttes ikkagi jäime hispaania keele peale.
Lõpuks sattus kätte see aeg, kus oli surfivarustuse valimise aeg. Daniel tegi mulle pakkumised uuele, kasutatud ja kooli varustusele. Küsisin siis ausalt, et mis ma tegema peaks? Ütles, et kuigi mul on siin oma kasu sees, siis ma olen sinuga aus ja sulle lolli juttu ajama ei hakka - kui vähegi võimalust on, siis osta uus! Läksin siis Julioga rääkima, et mis ma tegema peaks. Tema ka vastu, et ikka uus-uus. Uuemad lohed on kergemini juhitavad ning turvalisemad. Järgmisena Vic ning Christian, kes muidugi olid kahe käega uue varustuse poolt, kuid kes soovisid mulle ka enda vana varustust oktoobris maha müüa.
Helistasin veel emale ja Karmole, küsisin nõu! Lõpuks küsisin Danielilt, kas ma saan kuidagi mitme kuu jooksul maksta. Daniel ütles alguses, et tavaliselt nad nii ei tee, kuid minule ikka võib! Tehku ma ainult oma pakkumine, kuidas ma seda teha tahan ning siis ta ütleb, kas saab või ei! Tegin mini maksegraafiku valmis ja Daniel ütles, et väga hea – reserveerib mulle varustuse ära! Nüüd ma olengi varustuse omanik! Kolmapäeval lähen sinna ning siis paneme kõik vastavalt mulle paika! Ma nüüd hakkan elama nagu väike rott, kuid pole hullu! Vahel lihtsalt peab täringut veeretama...
Järgmisena läksin ma katamaraani väiksele uinakule. Danieli isa tõi mulle veel padja ka ning naeris, et ega ma äkki mõnda murjamit omale palmilehega tuult liigutama ei taha. Ütlesin, et järgmine kord pangu murjam valmis! See on lausa uskumatu kui sõbralikud ning lahedad kõik on.
Naasesin oma uinakult keskusesse, kus Daniel naeris, et näed, nemad teevad pingsalt tööd, kui üks printsess käib uinakut katamaraanis magamas. Mina ütlesin talle vastu, et vaata kui hästi sa ise elad – lähed varsti Taisse! Selle peale ta muidugi muigas ning ütles kurvalt, et ainult kümneks päevaks...
Keskuses oli aga belglane Robby, kellega kõik hispaania-inglise keele segus rääkida üritasid. Robby õde elab ja töötab Benidormis ning ta oli tulnud kitei kursuseid võtma. Hakkasime temaga siis juttu rääkima elust, maast ja olus. Jube naljakaks osutus see lõpuks. Nüüd on mul Belgiast ka sõber olemas. Pidime minema laupäeval nüüd koos surfama, aitame üksteist. Ta on samasugune algaja nagu mina. Sobime hästi. Lõpus viskas ta mind veel ära Alicantesse ka.
Santa Polast tagasi tulles hakkasin mõtlema, et mis ajast küll mina selliseid asju ette võtan, kuid näed, jusiis võtan! Plaan minna kaheks tunniks SP-sse kukkus välja kahe päevasena. Vähemalt oli seni aja üks lõbusamaid nädalavahetusi...
Laupäeval nägin üle nädalakese ka Mariat jälle. Käis oma viimastel asjadel järel ning meie korteris ringi liikudes muudkui pajatas, kui kahju tal on ikka, et ta enam siin ei ela. Siin olevat palju rohkem valgust ning õhku. Nüüd ta mõtleb seal pidevalt koristades ja asju sättides, et peab hakkama veel konditsioneeri ka panema, sest seal pidi ikka meeletult kuum olema. Maria viskas juba nalja, et nagu teil seal Eestis saunas....Järgmisel nädalal ilmselt läheme talle ka külla, kui tal söögitoa seinad üle värvitud ning elementaarsed asjad kenasti paigas. Siis saan tema uhkest elamisest juba edasi kirjutada.
Minu laupäevase päeva idee oli aga minna Santa Polasse. Daniel helistas mulle reedel, et hüppaksin läbi ning siis valime mulle täpselt materjali välja, proovime ning harjutame. Idee ju oli igati tore, aga kui ma sinna kohale jõudsin lõpuks kella viie paiku õhtul, siis polnud surfamisest ega mingist varustusest enam halli haisugi. Otsustasime, et jätame selle parem homse päeva pärusmaaks ning lähme teeme ühe dringi või kaks. Kõik olid nii väsinud – kutid 7 tundi tööd teinud ja mina lihtsalt eelmistel päevadel tublisti magamata (magasin kõva 9 tundi nelja päeva jooksul – tere tulemast zombie!), et plaan minna ning midagi vahvat teha tundus kõigile superseksikas. Pealegi olin mina kotti pannud Danielile ühe Vana Tallinna, mille peale kõigil muidugi silmad särama läksid. Ma ütlesin, et seda ei tohi nüüd küll niisama ära juua, see on hea päeva alustamise naps teile (ise naersin südamest ennast lolliks, kuidas nad küsisid minu käest, kas ma ka 45% alkoholi joon)!
Igatahes pakkisime end autodesse ning kihutasime Guardamari, kus Julio korterit üürib. Ta korter oli lausa super – vaatega looduspargile ja merele. Mina olin muidugi esimene (printsess!), kes terrassil koha sisse võttis ning cava pudeli avamist ootama jäi! Lõpuks ometi olen ma leidnud kellegi, kellega cavat või šampat juua! Aega võttis, aga asja sai. Ja see on lausa hämmastav, kui rahulik ja mõnus seal oli....armu või ära sellesse kohta. See on nagu umbes Viimsi Tallinnast, paarikümne mintsa kaugusel.
Mina sain olla õhtu staar oma “välismaallane Hispaanias” tiitliga. Ainuke, kes minust vähe rohkem enne teadis oli Daniel, teistele olin ma blond beib, kes väisas nende surfikeskust. Kahjuks aga Daniel pidi meie seast lahkuma järgmise hooaja surfivarustuse ja riietuse esitlusele...
Istusime seal vaikselt, ajasime juttu. Järsku keegi küsis, et kaua ma siin olnud olen, et ma sellise välismaallasliku aktsendita hispaania keelt räägin. Ütlesin neile siis suure suuga, et mis te arvate? Christian (argentiinlane, kuid kelle vanavanemad on sakslased ja kes näeb välja rohkem sakslane kui argentiinlane) arvas, et 3 aastat ja Julio, et midagi 1-2 aasta vahel. Mina siis laginal naerdes, et ainult 5 kuud, kuid enne olin ülikoolis kunagi õppinud, kuigi seda ei saa pidada hispaania keele rääkimiseks. Te oleks pidanud nende nägusid sel hetkel nägema!
Muidugi tuli järgmisena läbi teha faas “räägi meile Eestist”. Esimesena tuleb neile kõigepealt rääkida meie ilmast, sest peale seda hõikavad mulle alati kõik, et nüüd ma saan otse loomulikult aru, miks sa siia päikest noolima oled tulnud. Mina neile vastu, et teate, pole midagi nii paha, vahel ikka tunnen lumest täitsa puudust ja see, mida teie siin nimetate mägedes lumeks pole mingi lumi! Muidugi ei saa keegi sellest siis aru ning vaatavad mind kohati, et ma olen päris kuu pealt.
Järgmisena – mis te sööte ja joote. Mina selle peale, et kuulge, me oleme täiesti tavaliselt inimesed seal, sööme midagi iga teine inimene, kuid meie köök ilmselt sarnaneb kõige rohkem Saksamaa omaga. Ja muidugi joogid ja asjad teevad neile alati palju nalja. Enamus inimeste arust siin joome me iga päev ning iga kell viina ning ausalt öeldes ei viitsi ma seda enam ümber lükkama hakata. Ütlen neile alati muiates, et täpselt nii see on ja veel parem – igal ühel on üks pläsku ka taskus-kotis! Selle peale muidugi lähevad silmad särama. Ja muidugi hapukurgi ja mee jutu või leiva nuusutamise loo peale arvasid nad tõesti, et me pole normaalsed. Kuid miks ka peaks olema? Nende populaarne viski koolaga joomine on minu jaoks sama vastik kui neile viin väikse hapukurgiga!
Ja kolmandaks muidugi see ülipop teema – kas naised on ikka kõik nii ilusad, targad ja osavad? Kahjuks pean kohalikke alati kurvastama, kui ütlen, et enamus minu sõbrannasid on tumedapealised. Selle peale muidugi hõikasid käsi kokku lüües, et oh! neile meeldivadki need tumedad rohkem. Mina naersin vaikselt selle peale ning mõtlesin: jajah, rääkige, rääkige! Muidugi, et paar pudelit ning tundi hiljem oli juba hoopis teine jutt õhus! Millele mina muidugi vastasin printsessilikult, et kutid, väga tore, kuid elu pole nii lihtne! Nüüd nad siis norivad mind, et ma olen printsess, kes ütleb kuttidele lähenemiskatse peale “La vida no es tan facil...”.
Välismaallasi Eestisse tulema panna saab aga alati saunas käimise jutuga. Kutid rõõmsalt vastasid, et jajah, me teame küll, mis see saun on. Ma siis küsisin selle peale, et kuidas te saunas käite? Seletasid ära, et tavaliselt peale trenni nii üks kord kuus, seal on ca 80 kraadi, korraks sisse ja korraks välja. Ja siis mina alustasin oma Eestis saunas käimise jutuga, kus on vähemalt 100 kraadi, kus juuakse ohjeldamatult õlut ning kõike muud, mida pärast baarikapist leida võib, kuidas talvel joostakse lumme ning suvel parimal juhul tiiki või mõnda teise veekogusse, kuidas meil on olemas ka tünnisaunad, kus saab üldse talvel tähistaeva all saunas olla ning kuidas seda kõike tehakse enamasti mehed-naised segamini! Oh seda rõõmu – olid nagu väikesed lapsed enne jõulukinkide saamist! Nüüd on neil kõigil suur tahtmine ja soov tulla Eesti ühte korralikku korraliku saunas käiku kaema...
Ja ülejäänud õhtu kulges lihtsalt mõnusasti aega veetes, jutustades, tähti otsides ning üksteist tögades ja norides. Ööseks hõivasin mina Julio tütre Barbide paradiisi ja kutid saatsin kenasti oma kohta otsima.
Hommikul oli minul iseenesest kell 7 silm lahti. Päike tõusis, läksin seda kaema rõdule. Siis sain ma ikka aru, kuidas ma tahaks kesklinnast ära mere äärde kolida. Ütlesin Juliole pärast, et kui ma kunagi siia tagasi tulen, siis palun mulle ka selline korter otsida. Siin on korteri üürimistega tore – keegi ei taha sinuga sõlmida mitmeaastast lepingut, muudkui üüri kuni süda soovib. Julio ise elab muidu Granadas, kuid suviti Guardamaris.
Kui ka kutid end peavalu saatel üles ajasid ning kell hakkas tiksuma juba selles taktis, et me jääme nende tööpäeva alguseks hiljaks, pakkisime end taas autosse ning sõitsime hommikust sööma. Ma ausalt öeldes polnudki varem pühapäeva hommikul tõsist hispaania hommikusööki käinud söömas. Siuke möll ja kisa käis juba varakult. Kift! Elu kees, kuumus ning naer tapsid....
Surfikeskusesse jõudes vaatas Daniel meid nagu imelikke. Kõikidel prillid ees, ainuke, kes vähegi lõbusas tujus oli, olin mina! Mille peale kutid varsti ka teatasid, et kuidas ma jaksan naerda, kas mind ära üks hetk ei tüüta. Mina vastu, et kui te teaks neid mõtteid, mis mul peast pidevalt läbi käivad, siis naeraks te ise ka sama palju.
Panime varustuse valmis, lükkasime kummikad ja katamaraanid vette ning hakkasime juttu rääkima ja õpilasi ootama. Minu külje alla voolas kohe Vic, kellele ma pidin jälle alustama juttu stiilis, kust ma pärit olen ja mis ma siin teen. Lõpuks tegi ta mulle ettepaneku, et tema õpetab mulle kitei, kui mina õpetan talle inglise keelt. Mina kohe valmis! Ütlesin, et nüüd räägin vaid inglise keeles, kuna sa saad väga hästi aru ning oskad rääkida ka. Tema ikka puikles vastu ning noh, lõppkokkuvõttes ikkagi jäime hispaania keele peale.
Lõpuks sattus kätte see aeg, kus oli surfivarustuse valimise aeg. Daniel tegi mulle pakkumised uuele, kasutatud ja kooli varustusele. Küsisin siis ausalt, et mis ma tegema peaks? Ütles, et kuigi mul on siin oma kasu sees, siis ma olen sinuga aus ja sulle lolli juttu ajama ei hakka - kui vähegi võimalust on, siis osta uus! Läksin siis Julioga rääkima, et mis ma tegema peaks. Tema ka vastu, et ikka uus-uus. Uuemad lohed on kergemini juhitavad ning turvalisemad. Järgmisena Vic ning Christian, kes muidugi olid kahe käega uue varustuse poolt, kuid kes soovisid mulle ka enda vana varustust oktoobris maha müüa.
Helistasin veel emale ja Karmole, küsisin nõu! Lõpuks küsisin Danielilt, kas ma saan kuidagi mitme kuu jooksul maksta. Daniel ütles alguses, et tavaliselt nad nii ei tee, kuid minule ikka võib! Tehku ma ainult oma pakkumine, kuidas ma seda teha tahan ning siis ta ütleb, kas saab või ei! Tegin mini maksegraafiku valmis ja Daniel ütles, et väga hea – reserveerib mulle varustuse ära! Nüüd ma olengi varustuse omanik! Kolmapäeval lähen sinna ning siis paneme kõik vastavalt mulle paika! Ma nüüd hakkan elama nagu väike rott, kuid pole hullu! Vahel lihtsalt peab täringut veeretama...
Järgmisena läksin ma katamaraani väiksele uinakule. Danieli isa tõi mulle veel padja ka ning naeris, et ega ma äkki mõnda murjamit omale palmilehega tuult liigutama ei taha. Ütlesin, et järgmine kord pangu murjam valmis! See on lausa uskumatu kui sõbralikud ning lahedad kõik on.
Naasesin oma uinakult keskusesse, kus Daniel naeris, et näed, nemad teevad pingsalt tööd, kui üks printsess käib uinakut katamaraanis magamas. Mina ütlesin talle vastu, et vaata kui hästi sa ise elad – lähed varsti Taisse! Selle peale ta muidugi muigas ning ütles kurvalt, et ainult kümneks päevaks...
Keskuses oli aga belglane Robby, kellega kõik hispaania-inglise keele segus rääkida üritasid. Robby õde elab ja töötab Benidormis ning ta oli tulnud kitei kursuseid võtma. Hakkasime temaga siis juttu rääkima elust, maast ja olus. Jube naljakaks osutus see lõpuks. Nüüd on mul Belgiast ka sõber olemas. Pidime minema laupäeval nüüd koos surfama, aitame üksteist. Ta on samasugune algaja nagu mina. Sobime hästi. Lõpus viskas ta mind veel ära Alicantesse ka.
Santa Polast tagasi tulles hakkasin mõtlema, et mis ajast küll mina selliseid asju ette võtan, kuid näed, jusiis võtan! Plaan minna kaheks tunniks SP-sse kukkus välja kahe päevasena. Vähemalt oli seni aja üks lõbusamaid nädalavahetusi...
No comments:
Post a Comment