Kolmapäev oli mul üle pika aja vaba päev - üks päev, kus hommikul hambad laiali magada kella üheksani ning siis seejärel kimada Santa Polasse, et osta omale oma lohesurfi varustus! Olen küll nüüd vaene kui kirikurott, kuid see-eest igati rahul ning õnnelik! Sest fakt on see, et kui sul pole oma varustust, siis ega sa ikka väga ei harjuta ning kunagi seda korralikult selgeks ei saa.
Päeva kokkuvõtteks võin ma öelda vaid niipalju, et Santa Polasse ma varsti enam minna ei tohi. Ma kohe mitte ei saa sealt tulema. Selles kohas on midagi, mis paneb mind merele vaatama ja mõtlema pidevalt, et siin on rahu ja vaikus....unustad mured ja kõik! Ja nii ma siis jõudsingi koju kell kuus hommikul....
Laupäeval viisin Danile Vana Tallinna. Muidugi, et keegi seda kohe esmapilgul proovida ei julgenud, kuigi see oli jääkülm, kui ma sellega kohale marssisin. Dani ütles mulle, et ükskõik, mida ma sellega ka ei teeks, siis seda tema isale anda ei tohi. Vanal minevat kohe hammas verele! Kolmapäeval tuli Nestor, Dani isa, kohe minu juurde ning teatas õhinaga, kuidas talle see minu toodud liköör maitses ning et pole juba ammu midagi nii head saanud! Mina siis muidugi naljaga vastu, et kas sa Danile ka midagi jätsid või keerasid kõik kõrist alla. Tema sellepeale, et kas ma olen hulluks läinud, ainult pitsi olevat võtnud. See ju kange, mis kange! Aga siis jätkas ning ütles, et lisaks sellele, et meil on nüüd keskuses oma blond (enamus on mu nime juba selgeks saanud, kuid pigem teatakse mind, kui see blond tsikk) tulen talle nüüd alati mina selle joogiga kohe meelde!
Ja siis läks alkoholile jutt edasi. Nende jaoks on see alati jube huvitav uurida, mida me joome ja sööme Eestis. Ma alati selle peale, et kuulge, ega me kusagil maailma lõpus või teisel planeedil ei ela. Muidugi jõudsime lõpus taas viinani. Nestor hakkas rääkima, kuidas aastaid tagasi käis Antarktikas ning seal viina proovis. Ütles, et ei saa kohe kuidagi aru sellest viina joomisest - selle ajaga, kui tema omale esimese pitsi kõrist alla kummutas, olid teised juba oma nina ees pitsid uuesti täis kallanud ning ütlesid: Nestor, mis viga, järgmine ring nüüd! Mina selle peale muidugi lagistasin naerda. Ja siis küsis, et kas meil ka asjad nii käivad. Mina vastu, et absoluutselt. Nestor vastu, et kindlasti on meie viin ka sama hea kui liköör. Nüüd ma siis tellin järgmistelt eestlastelt, kes külla tulevad, ühe korraliku Eesti viina ja viin Nestorile.
Kui hommikused viinajutud räägitud, viis Dani mind poodi. Tal on mõnus väike surfipood ranna ääres. Andis mulle asjad ning randa harjutama minek. Ainult laud jäi veel poodi, kuna tal polnud aega seda kokku panna. Tal oli kaasas üks saksa kutt, kes juba 8 aastat Barcelonas elanud, kes töötas surfivarustuse firma heaks (sorri, ma ei mäleta nime, kuid kes minu varustuse igati heaks kiitis!) ning kes oli Alicantesse selleks lennanud, et Dani saaks järgmise hooaja lohesid proovida. Seega oli actionit meil rannas nende uute lohedega nii mis hirmus.
Kui nüüd juba Danile jutt läks, siis mina veel poolteist kuud tagasi arvasin, et ta on mingi suvaline tüüp, kellel on rannas surfikeskus. Otse loomulikult, kui hakkasin ta kodulehte uurima ning teda Googeldama, siis tuli välja, et ta on üks kõige paremaid Hispaania lohesurfareid (praeguseks juba tippsurfari karjääri maha jätnud) ning tema keskus pidavat olema üks parimaid Hispaanias. Algul pidi mul ikka suu lahti jääma, ta ei tundu üldse seda tüüpi! Igatahes mulle ta meeldib, mulle üldse meeldib see keskus. Ma olen alati seal nagu kuningakass ☺
Danist rääkides veel, siis ta on üks esimesi inimesi, kes suudab oma reisimiste ja kogemustega kadedaks teha. Ükspäev käisime ühes rannabaaris dringil ning jutt läks sujuvalt reisimisele ja Eestile jne. Tavaliselt saan ma ikka oma maailma avastamisega ning läbitud riikidega kõikidele ära teha, kuid Dani vastu mul polnud enam midagi panna. Ta oli justkui käinud kõikjal, kuhu ma minna tahaks. No kuulge, ta on elanud isegi Costa Rical! Oh, kurjaks ajab! Tahan ka! Ma siis muidugi suure huviga uurisin, et miks ta tagasi Hispaaniasse tuli. Seepeale ütles ta, et siin on kõik, mis tal vaja on. Ta võib küll reisida ja rännata ringi, kuid kodu on ikkagi siin.
Tagasi aga minu surfamise peale. Varustus koos, esimesed proovid tehtud ning seda lohet vaikselt lennutades mõtlesin, et selline see elu ongi! Seal rannas võiks end alati justkui ära unustada.
Üldse on see Parrese keskus üks põnev koht. Alati, kui ma sellele mõtlen, tuleb mul muie suule. Kõige rohkem teevad nalja sealsed treenerid. Käisime kolmapäeva õhtul ühes Santa Pola juures olevas xiringuitos (selline troopiline rannabaar) aega veetmas. Juhendajatel on kombeks nädala sees pidutseda, kuna nädalavahetused on täis kursusi ning siis lihtsalt ei jaksavat keegi enam välja minna, vaid magavad kodus hambad laiali. Muidugi on erandeid...
Igatahes seal xiringuitos olles sain ma taas targemaks, mis elu surfikeskuses elatakse, kes kellega käib, kes kelle peale kade on, kes keda armastab, kellel on naised-mehed, kuid kes pidevalt kõrvalt panevad ja nii edasi. Mina olin seal ka juba mingi segaduse tekitanud, sest kellelegi ei olevat meeldinud, et ma kusagil kellegagi juttu rääkisin või midagi. Igatahes saab järgmine kord sinna minnes meeletult palju nalja.
Üks asi mida kutid veel mulle rääkisid olid kohalikud naised. Nimelt peavad nad enamus hispaania naisi koledaks. Päris hispaanlased pidid olema ikka suhteliselt räpased ja labased, kuid need niiöelda segaverelised juba hoopis teist masti! Ja siis nad üllatusid, et kuidas mul üldse meiki peal pole. Ma vaatasin neile lolli näoga otsa, et kuulge-kuulge, ma olen surfamas, mis meigist me räägime. Ja siis nad rääkisid mulle vastu kõiksuguseid lugusid, kuidas naised on nende keskusesse tulnud üleni värvitult ja kontsakingades ning kuidas siis kõik juhendajad nende eest põgeneda üritavad. Ma siis viskasin neile nalja, et nüüd ma tean, kuidas ma järgmine kord tulema pean!
Lisaks sain ma targemaks narkootikumide vallas. Istusime rannas ning meie juurde tuli üks kutt küsima ega meil juhuslikult pole marihuaanat või midagi. Mina selle peale, et mis-mis, nii lihtsalt käibki? Kutid selle peale laia suuga, et kahjuks jah. Hispaanias pidavat viimasel ajal olema kombeks see, et ilma narkootikumideta keegi väga välja ei lähe. Alkoholist ei pidanud enam piisama ning vahel tunduvat neile justkui kõik tarbiks narkootikume! Minu suured silmad tegid neile hirmsasti nalja!
Seejärel rääkisid nad ka, et smuugeldamine on hakanud üha rohkem ka Santa Pola ja Cartagena piirkonda jõudma. Nimelt on kõigile juba ammu teada, et smuugeldamine käib läbi Marbella ja Malaga ning kuna seda enam nii vabalt teha ei saa, siis otsitakse üha uusi kohti. Üks hommik oligi olnud rannas üks paadike koos narkootikumide laadungiga, mis kohe muidugi politsei poolt kinni nabiti.
Alguses läksime xiringuitosse plaaniga vaid üks drink võtta ning seejärel sööma minna. Muidugi, et peale paari mojitot ei tahtnud keegi söögist enam midagi kuulda ning seega me jäimegi sinna rannale tähti vaatama ja juttu rääkima. Ja teate, esimest korda siin olles hakkas mul kella nelja paiku öösel külm! Oleks kohe kampsuni selga pannud. Sügis hakkab vist lähenema...
Päeva kokkuvõtteks võin ma öelda vaid niipalju, et Santa Polasse ma varsti enam minna ei tohi. Ma kohe mitte ei saa sealt tulema. Selles kohas on midagi, mis paneb mind merele vaatama ja mõtlema pidevalt, et siin on rahu ja vaikus....unustad mured ja kõik! Ja nii ma siis jõudsingi koju kell kuus hommikul....
Laupäeval viisin Danile Vana Tallinna. Muidugi, et keegi seda kohe esmapilgul proovida ei julgenud, kuigi see oli jääkülm, kui ma sellega kohale marssisin. Dani ütles mulle, et ükskõik, mida ma sellega ka ei teeks, siis seda tema isale anda ei tohi. Vanal minevat kohe hammas verele! Kolmapäeval tuli Nestor, Dani isa, kohe minu juurde ning teatas õhinaga, kuidas talle see minu toodud liköör maitses ning et pole juba ammu midagi nii head saanud! Mina siis muidugi naljaga vastu, et kas sa Danile ka midagi jätsid või keerasid kõik kõrist alla. Tema sellepeale, et kas ma olen hulluks läinud, ainult pitsi olevat võtnud. See ju kange, mis kange! Aga siis jätkas ning ütles, et lisaks sellele, et meil on nüüd keskuses oma blond (enamus on mu nime juba selgeks saanud, kuid pigem teatakse mind, kui see blond tsikk) tulen talle nüüd alati mina selle joogiga kohe meelde!
Ja siis läks alkoholile jutt edasi. Nende jaoks on see alati jube huvitav uurida, mida me joome ja sööme Eestis. Ma alati selle peale, et kuulge, ega me kusagil maailma lõpus või teisel planeedil ei ela. Muidugi jõudsime lõpus taas viinani. Nestor hakkas rääkima, kuidas aastaid tagasi käis Antarktikas ning seal viina proovis. Ütles, et ei saa kohe kuidagi aru sellest viina joomisest - selle ajaga, kui tema omale esimese pitsi kõrist alla kummutas, olid teised juba oma nina ees pitsid uuesti täis kallanud ning ütlesid: Nestor, mis viga, järgmine ring nüüd! Mina selle peale muidugi lagistasin naerda. Ja siis küsis, et kas meil ka asjad nii käivad. Mina vastu, et absoluutselt. Nestor vastu, et kindlasti on meie viin ka sama hea kui liköör. Nüüd ma siis tellin järgmistelt eestlastelt, kes külla tulevad, ühe korraliku Eesti viina ja viin Nestorile.
Kui hommikused viinajutud räägitud, viis Dani mind poodi. Tal on mõnus väike surfipood ranna ääres. Andis mulle asjad ning randa harjutama minek. Ainult laud jäi veel poodi, kuna tal polnud aega seda kokku panna. Tal oli kaasas üks saksa kutt, kes juba 8 aastat Barcelonas elanud, kes töötas surfivarustuse firma heaks (sorri, ma ei mäleta nime, kuid kes minu varustuse igati heaks kiitis!) ning kes oli Alicantesse selleks lennanud, et Dani saaks järgmise hooaja lohesid proovida. Seega oli actionit meil rannas nende uute lohedega nii mis hirmus.
Kui nüüd juba Danile jutt läks, siis mina veel poolteist kuud tagasi arvasin, et ta on mingi suvaline tüüp, kellel on rannas surfikeskus. Otse loomulikult, kui hakkasin ta kodulehte uurima ning teda Googeldama, siis tuli välja, et ta on üks kõige paremaid Hispaania lohesurfareid (praeguseks juba tippsurfari karjääri maha jätnud) ning tema keskus pidavat olema üks parimaid Hispaanias. Algul pidi mul ikka suu lahti jääma, ta ei tundu üldse seda tüüpi! Igatahes mulle ta meeldib, mulle üldse meeldib see keskus. Ma olen alati seal nagu kuningakass ☺
Danist rääkides veel, siis ta on üks esimesi inimesi, kes suudab oma reisimiste ja kogemustega kadedaks teha. Ükspäev käisime ühes rannabaaris dringil ning jutt läks sujuvalt reisimisele ja Eestile jne. Tavaliselt saan ma ikka oma maailma avastamisega ning läbitud riikidega kõikidele ära teha, kuid Dani vastu mul polnud enam midagi panna. Ta oli justkui käinud kõikjal, kuhu ma minna tahaks. No kuulge, ta on elanud isegi Costa Rical! Oh, kurjaks ajab! Tahan ka! Ma siis muidugi suure huviga uurisin, et miks ta tagasi Hispaaniasse tuli. Seepeale ütles ta, et siin on kõik, mis tal vaja on. Ta võib küll reisida ja rännata ringi, kuid kodu on ikkagi siin.
Tagasi aga minu surfamise peale. Varustus koos, esimesed proovid tehtud ning seda lohet vaikselt lennutades mõtlesin, et selline see elu ongi! Seal rannas võiks end alati justkui ära unustada.
Üldse on see Parrese keskus üks põnev koht. Alati, kui ma sellele mõtlen, tuleb mul muie suule. Kõige rohkem teevad nalja sealsed treenerid. Käisime kolmapäeva õhtul ühes Santa Pola juures olevas xiringuitos (selline troopiline rannabaar) aega veetmas. Juhendajatel on kombeks nädala sees pidutseda, kuna nädalavahetused on täis kursusi ning siis lihtsalt ei jaksavat keegi enam välja minna, vaid magavad kodus hambad laiali. Muidugi on erandeid...
Igatahes seal xiringuitos olles sain ma taas targemaks, mis elu surfikeskuses elatakse, kes kellega käib, kes kelle peale kade on, kes keda armastab, kellel on naised-mehed, kuid kes pidevalt kõrvalt panevad ja nii edasi. Mina olin seal ka juba mingi segaduse tekitanud, sest kellelegi ei olevat meeldinud, et ma kusagil kellegagi juttu rääkisin või midagi. Igatahes saab järgmine kord sinna minnes meeletult palju nalja.
Üks asi mida kutid veel mulle rääkisid olid kohalikud naised. Nimelt peavad nad enamus hispaania naisi koledaks. Päris hispaanlased pidid olema ikka suhteliselt räpased ja labased, kuid need niiöelda segaverelised juba hoopis teist masti! Ja siis nad üllatusid, et kuidas mul üldse meiki peal pole. Ma vaatasin neile lolli näoga otsa, et kuulge-kuulge, ma olen surfamas, mis meigist me räägime. Ja siis nad rääkisid mulle vastu kõiksuguseid lugusid, kuidas naised on nende keskusesse tulnud üleni värvitult ja kontsakingades ning kuidas siis kõik juhendajad nende eest põgeneda üritavad. Ma siis viskasin neile nalja, et nüüd ma tean, kuidas ma järgmine kord tulema pean!
Lisaks sain ma targemaks narkootikumide vallas. Istusime rannas ning meie juurde tuli üks kutt küsima ega meil juhuslikult pole marihuaanat või midagi. Mina selle peale, et mis-mis, nii lihtsalt käibki? Kutid selle peale laia suuga, et kahjuks jah. Hispaanias pidavat viimasel ajal olema kombeks see, et ilma narkootikumideta keegi väga välja ei lähe. Alkoholist ei pidanud enam piisama ning vahel tunduvat neile justkui kõik tarbiks narkootikume! Minu suured silmad tegid neile hirmsasti nalja!
Seejärel rääkisid nad ka, et smuugeldamine on hakanud üha rohkem ka Santa Pola ja Cartagena piirkonda jõudma. Nimelt on kõigile juba ammu teada, et smuugeldamine käib läbi Marbella ja Malaga ning kuna seda enam nii vabalt teha ei saa, siis otsitakse üha uusi kohti. Üks hommik oligi olnud rannas üks paadike koos narkootikumide laadungiga, mis kohe muidugi politsei poolt kinni nabiti.
Alguses läksime xiringuitosse plaaniga vaid üks drink võtta ning seejärel sööma minna. Muidugi, et peale paari mojitot ei tahtnud keegi söögist enam midagi kuulda ning seega me jäimegi sinna rannale tähti vaatama ja juttu rääkima. Ja teate, esimest korda siin olles hakkas mul kella nelja paiku öösel külm! Oleks kohe kampsuni selga pannud. Sügis hakkab vist lähenema...
No comments:
Post a Comment