Minu nädalavahetus kulges surfamise taktis. Kolm päevakest Santa Polas ning te ei kujuta ette, kui raske on nüüd olla tagasi tööl ning asjalikke mõtteid mõelda.
Minu uus Belgia sõber Robbie saatis mulle neljapäeval sõnumi, et ta rendib auto ning kui ma aga soovin, siis korjab mind Alicantest peale lau päeva hommikul ja läheb Santa Pola poole ajamiseks. Mina tantsisin selle uudise peale toas ringi ja lõin käsi kokku stiilis super, super! Ei peagi seekord Mariat tüütama hakkama, et ega ta ei taha Arenales de Soli randa minna ning nii muuseas mind Santa Polasse visata. Nüüd aga oli mul olemas oma autojuht. Kuigi Alicante seletamine inimesele, kes pole sellesse linna kunagi jalga tõstnud oli ikka omaette naljakas. Mina pidevalt, et kas sa seda kohta tead või seda ja millist teed pidi sa ikka tuled, kas ranniku või maantee ja nii edasi. Aga näed sa, laupäeva hommikul leidis Robbie mind kenasti üles ning külmkappi meenutava autoga läks sõit lahti! Vahemärkus – meil on siin ikka kuumalaine, kuigi juba augusti lõpp ning kohalikud juba kardavad, et suvi ei lähegi see aasta minema. Keegi ei mäleta sellist suve...

Laupäeva hommikul Parresesse jõudes oli mul juba tunne, et olen mitu päeva surfanud. Mu tagumik tahtis reedesest tennisest sõna otseses mõttes otsast ära tulla! Kuid natukene nalja visata ning lolli juttu rääkida ja juba tuleb kohe elu sisse tagasi! Siis läksin võtsin Dani rajalt maha ja küsisin, et kus on mu laud ja kas sa oled selle kokku pannud. Dani muidugi-muidugi, see on poes. Ma ajan nüüd kõik järgneva seniilsuse ja liiga suure töökoormuse süüks, sest kui ma poodi jõudsin, siis ei olnud muidugi mu lauast seal halli haisugi! Kamandasin siis Dani kohale. Muidu mulle hullult meeldib ta pood, ma lähen sinna ükspäev sisseoste tegema, kuna meil endiselt ju allahindlused. Laud kätte saadud, läks veele minekuks.

Need on need paadid, kus käime siestat magamas ning vaikselt ootsumas...

Asju lahti pakkida ja täis pumbata on seal alati lõbus. Enne, kui saad veele minna, pead olema valmis tuhande inimesega juttu rääkima ning eluoluga kurssi viima. Ma olen nüüd ametlikult keskuses „see ranna ainuke blond beib“ ja kui kellelgi ei tule minu nimi meelde või tuleb mõnele võõrale seletada, kes ma olen, siis on alati fraas „see blond beib“ kasutusel. Mis muidugi hakkab juba ära tüütama ning mis paneb ikka jälle ja jälle mõtlema juuste värvimise peale. Tähelepanu on väga tore, kuid üleliigne tähelepanu on liiast. Pealegi on mul suurepärane oskus igal pool paras kaos tekitada....

Laua sisseonnistamise triip...

Laupäeval oli surfamiseks natukene keeruline päev. Tuult küll oli normaalselt, kuid keerutas. Korra puhus, korra vaibus, korra puhus, korra vaibus. Aga kuna vaikse tuulega õpibki rohkem, kuigi on sada korda keerulisem, siis keeldusin veest valja tulemast. Robbie juba vahepeal ütles, et ma ikka tuleks ja tõmbaks hinge vahepeal, sest muidu jätab mu süda varsti lööke vahele. Mina ikka vastu, et ei-ei, kõik on korras nagu Norras ja ma lähen tagasi vette. Lopuks sain ma veest välja alles kella viie paiku, kuna ma lihtsalt pidin siis nälja kätte ära surema. Aga mu puuviljasalat päästis mu elu...
Oma puuvilja salatit süües tuli minu juurde järgmine monitor (ma tõesti ei mäleta ta nime, homme küsin!) ning uuris, et kas ma olen nüüd omale viimaks varustuse ostnud ning et ta terve päeva muudkui mõtles, et kes nii ilusa rohelise lohega seal harjutab (oh neid hispaanlasi!). Ja siis hakkas ikka uurima, et kust ma pärit olen ja mis ma siin teen ja nii edasi. See vana lugu iga päev. Ja siis küsis, et kaua ma siin olen olnud. Mul on nüüd kombeks saanud, et ütlen kõigile, et nad arvaksid kaua ma siin olen olnud. See tüüp pakkus 10 aastat! Mina laginal siis naerma, et jajah, mida veel?! Vastasin, et pean nüüd teda kurvastama, kuid olen vaid viis ja pool kuud siin olnud. Sellepeale ei saanud ta aru, et kuidas ma suudan ilma selle tüüpilise välismaallase aktsendita hispaania keelt rääkida. Ütlesin siis, et näed, olen ilmselt vales kohas sündinud ja peaksin ilmselgelt lihtsalt Hispaanias elama. Seepeale kohe hakati uurima, et kas ikka kutti on (muuseas see on üllatav, kuidas nad kohe esimeste lausete seas selle küsimuse ära küsivad justkui oleks see samas stiilis mis: tere, kuidas läheb?“) ja mina vastu, et ei-ei, vaba ja vallaline. Ja siis sellele järgnes, et kui ta poleks abielus, siis võtaks kohe minu vallutamise ette. Mina pidin seepeale taas naerukrampidesse surema ja ütlesin, et jah, halb õnn või mis...

Puhkepaus 15 minutit

Paar sopra ka vees...

Õhtul sõitsime Robbiega tagasi Alicantesse. Kuna ta polnud kunagi siin käinud, siis otsustasime, et läheme teeme väikse dringi Nicis. Robbiel on peo korraldamise firma ning ütles, et ta pole siin veel leidnud ühtegi korralikku kokteilibaari (ta õde elab Benidormis ja seetõttu pole sealt ka väga kaugemale jõudnud). Mina siis ütlesin talle, et tean ühte head baari ning läksime Nici. Ma ise olin muidugi jube hirmu täis, et kurat seda teab, äkki polegi see miski hea koht, kuid kui Robbie baari sisse astus, siis esimesest hetkest peale kohe teatas, et siin talle meeldib – kõik nii professionaalne ning tiptop! Ja läks kokteilitamiseks – mina oma Gintonic Andaluziga ja Robbie Singapur Slingiga (mis pidavat olema keeruline kokteil ja ainult vähesed teevad seda õigesti). Ja juttu jätkuks kauemaks. Vähemalt on mul nüüd hea meel, et ka tema ei taha tagasi minna ning on hakanud mõtlema tõsiselt siia kolimise peale! Pärast läksime veel kenasti sööma, mispeale ta ütles, et polegi siin varem väljas söömas käinud ning ainult oma õe juures kokanud. Minul pidi selle peale suu lahti vajuma, kui ta ei teadnud isegi, mis on calamares a la romana. Ja siis väike tiir veel linnas ning kell oli juba üks öösel ja silm hakkas vaikselt kinni vajuma. Jumal tänatud, et minu kodu oli parklast vaid paarisaja meetri kaugusel ning tundsin tõesti kaasa Robbiele, kes pidi veel tunnikese Benidormi poole kimama. Igatahes leppisime kokku, et homme kusagil 10 paiku hommikul ta helistab, kui tulema hakkab. Koju jõudes ja peale asjade lahti pakkimist ning muid asjatoimetusi oli mul tunne, et kui ma vaid korra silma kinni panen, siis mitte miski mind enam ei ärata. Kuigi olin lubanud Mariale, et lähen välja temaga......ma siis helistasin Mariale, et tulge siit läbi enne, kui välja lähete, kuid mina enam majast välja minna ei suuda. Ja siis nad tulid, tegid veel paar kiiremat napsi, mina vegeteerisin sõna otseses mõttes diivanil ning võitlesin unega. Kell kolm sain neist lahti ja voodi tundus sel hetkel parima sõbrana.
Hommikul äratuskella kuuldes ei saanud ma esmapilgul üldse aru, mis toimub. Olin nii väsinud ja unine. Mõtlesin, et pikutan natukene, ainult natukene veel. Muidugi tuli sellest natukesest peaaegu tunnike ja kui ma ennast pool surnuks ehmatades viimaks püsti ajasin, oli mul nii kiire, et tuiskasin nagu tuulispask korteris ringi. Asjad lendasid ja lendasid ümberringi. Ja kui mul olid kõik asjad koos ning hakkasin mannaputru naost sisse ajama (ma nüüd naudin vabade päevade hommikuid mannapudruga!), saatis Robbie sõnumi, et magas sisse ja tal läheb veel üks tunnike. Ma ei oleks suutnud sel hetkel õnnelikum olla. Sain rahulikult süüa ja hinge tõmmata.

Pühapäev oli surfamiseks juba hoopis parem. Tuult nii mis hirmus ja rand surfareid täis. Mina jälle veest välja ei saanud kuniks.....kuniks üks tore prantslane otsustas mulle sisse soita oma lohega. Mina kenasti ootasin, et läheks mööda enne, kui ma startima hakkan, kuid tema muudkui tuli ja tuli. Mina olin seal kusagil tema lohe all poolenisti ja mässasin oma liinidega, ise jummala püha viha täis. Ega ma ei pannud väga tähele sel hetkel, et kes see oli, kuid alguses pidi ikka süda seisma jääma küll. Läksin kaldale. Pärast tuli mulle see kutt juurde, hakkas vabandama. Mina seepeale, et mis-mis, mis sa mulle tegid? Ja siis ütles, et ma olin see, kes su jalust maha niitis. Seepeale vaatasin talle otsa ning ütlesin, et noh, kuna sa oled tore, viisakas ja kole, siis saad andeks! Kutt oli selle peale ähmi täis, mina naersin ja võtsin päikest rahulikult edasi. Õhtul koju jõudes ei suutnud midagi teha, täielik zombi tunne oli. Tõmbasin pilte arvutisse – mõni mees suutis teha ca 450 pilti, kuna mu kaameraga pildistamine pidi olema lihtsalt niivõrd kift!

Enne seda, kui üks tore prantslane mulle sisse soitis.

Eile oli mul vaba päev ning käisin taas Santa Polas. Vees sain olla ca 2 tundi, kui mingi väikene millimallika sugulane otsustas mu liha maitsta ning mis seejärel hirmsasti kipitama hakkas. Need mereelukad ikka armastavad mind. Ja siis suutsin mingi kivi otsa astuda ning jala natukene katki teha. Kui ma kiiruga keskusesse lonkasin, siis Dani küsis mu käest, et kas mul on uus käimise stiil või miks ma naljakalt käin. Mina selle peale, et hahaa, väga naljakas, mingi vastik kivi jäi ette ja meduusid otsustasid ka mind maitsta. Kutid lappisid mu terveks ning olin nagu tuttuus! Aga pole hullu, see on see, mis kaasneb surfamisega.

Ja nii see käib.

Minul on üks nendest rohelistest lohedest.

Peale kosutavat päeva mindi minu fotoaparaadiga lolliks. Ja kuigi ma olin selleks hetkeks juba surmväsinud, tuli naeratus ikka veel näole

See on see nägu, kuid ma ütlesin, et lähen riideid vahetama ning kutid ütlesid, et milleks? Olen täpselt nii riides nagu peab! Ja minu pilk selle peale...

Seejärel rääkisin Dani ja Christianiga juttu ning mõlemad teatasid kui ühest suust, et nad on ausalt öeldes üllatunud, kui hästi mul välja tuleb ning et kolmapäeval votavad mind oma tiiva alla ja aitavad veel. Seejärel jooksis kusagilt kohale ka Miguel (veel üks monitor), kes teatas, et võib ka mind aidata kui vaja. Mina seejärel, et tore-tore, ma tunnen end nagu printsess :)
Ja nii minu kolm päeva möödusid. Homseks lubas taas head tuult, seega arvake ära, kust mind leida võib...