Tööl on mul viimasel ajal olnud kiire, mis kiire! Vahepeal oli isegi niipalju tegemist, et ei jõudnud sööma-jooma minna. Nüüd on juba kõik enamvähem korras.
Minu inglise keele tunnid hakkavad varsti lõppema. Neljapäeval teeme niiöelda ära saatmise tunni rannas. Igaüks toob kaasa midagi süüa-juua ning veedame mõnusa lõunapooliku rannas. Siinkohal tunnen kaasa Hakimile, kellel algas näljalaager – ramadan. Aga ütlesime talle, et ta võib vaadata, kuidas meie sööme ja siis õhtul peale päikeseloojangut vaadata pilte, mis tegime ning mõelda, et oleme taas jälle koos. Ja siis on veel ainult kaks inglise keele tundi jäänud ning selleks korraks läbi. Tahavad, et ma hakkaksin ikka ka oktoobris – novembris tunde andma. Ma nüüd lähen homme läbirääkimistele!
Projektiga tundub praegu kõik vinksvonks olema. Olen ajakava täielikult peal peale pööranud umbes kaks korda. Eelkohtumisega on praeguse seisuga korras. Homme teeme ära kindlustuse, kuna itaallased palusid ajapikendust, kuid pidid täna oma andmed ja inimesed viimaks korda ajama. Eks näis. Ja ma olen juba natukene ärevil, sest vaid üks nädal veel ning siis on juba esimesed eelkohtumiseks kohal. Eestlased maanduvad Alicantes kella 8 paiku õhtul, Liisi kella poole 12 paiku õhtul!
Mis puudutab põhiprojekti, siis mõned asjad on sellega veel lahtised. Kuna Escarlatat pole, siis ei ole saanud ma midagi ka teha. Helistasin talle paar päeva järjest, üritasin kätte saada, kuid ei midagi. Ükspäev siiski õnnestus ta kätte saada. Ja siis ta ütles mulle, et tal on puhkus ning ärgu ma enam helistagu. No perse, kui ta oma asjad oleks enne puhkusele minekut ära teinud, siis ma ka ei helistaks, kuid kuna tema taga praegu asi seisab, siis helistan nii palju kui vaja. Aga oi, kus ta alles selle eest saab, mis ta ütles, kui tagasi tuleb! Õeluseuss olen.
Tegelikult oli ükspäev asi selles, et mina helistasin Escarlatale ja ütlesin talle, millal ma vabad päevad võtan. See oli tema soov, pidi teistele ise edasi ütlema. Olgu, hästi! Ja siis kui mul vaba päev oli, mis siis lahti läks? Telefonid hakkasid hommikul helistama, et kus ma olen ning ega minuga midagi juhtunud pole?! Läksin siis tööle ning rääkisin Jesusiga, kes üritas väita, et Escarlata ei tea midagi. Mina selle peale, et kas on minu viga, kui Escarlata ei kuula, mis talle räägitakse ja pealegi ta üldse ütles mulle, et ma ei helistaks talle, kuna tal puhkus. Muidugi jäi tal selle peale suu lahti ja ütles, et kuidas ta saab nii öelda, kui ta mu tuutor on. Mina sellepeale, et tead, ausalt öeldes on mul ükskõik ka, mida Escarlata ütleb või teeb nii kaua, kuni see minu elu ei sega ning mulle mingit jama kaela ei too. Selle peale tahtis Jesus juba Escarlatale helistama hakata ja teist juhendajat otsida. Mina siis rahustasin neid maha ja ütlesin, et näete, ma olen okei ja küll ma helistan, kui peaksin haiglasse sattuma või midagi! Natuke intriige, intriige!
Muuseas eile veel tuli välja, et kõikidel vabatahtlikel, keda ma tean on olemas pilet Valenciasse koolitusele. Escarlata üritas mulle varem seletada, et Valencia büroo ostab ise selle pileti ja saadab meile, kuid ausalt öeldes mina seda juttu ei usu ning praeguse hetkega pole mul mingit piletit. Aga õnneks mul on sellest ka ükstaskõik, sest sellega tegeleb Escarlata, kui tagasi tuleb. Palju õnne talle oma jamade likvideerimisel! Täna ta tegi mulle näiteks vastamata kõne. Mina ei kavatse tagasi helistada. Kui soovib minust midagi, siis palun väga – helistagu ja rääkigu!
Ja mida tegid samal ajal meil teised, kui mina palehigis töötasin? Lugesid raamatuid, hommikust kuni koju minekuni. Ei mingit inimeste liikumist, päeval ainult paar inimest heal juhul külastas. See on see hispaanlaste augustikuu – kõik puhkavad ja puhkavad! Ja mida mina teen? Tööd, tööd, tööd! Kuigi ma olen seda hakanud suhteliselt kergelt võtma – kui ei jõua täna, siis on ka homme ja ülehomme!
Minu inglise keele tunnid hakkavad varsti lõppema. Neljapäeval teeme niiöelda ära saatmise tunni rannas. Igaüks toob kaasa midagi süüa-juua ning veedame mõnusa lõunapooliku rannas. Siinkohal tunnen kaasa Hakimile, kellel algas näljalaager – ramadan. Aga ütlesime talle, et ta võib vaadata, kuidas meie sööme ja siis õhtul peale päikeseloojangut vaadata pilte, mis tegime ning mõelda, et oleme taas jälle koos. Ja siis on veel ainult kaks inglise keele tundi jäänud ning selleks korraks läbi. Tahavad, et ma hakkaksin ikka ka oktoobris – novembris tunde andma. Ma nüüd lähen homme läbirääkimistele!
Projektiga tundub praegu kõik vinksvonks olema. Olen ajakava täielikult peal peale pööranud umbes kaks korda. Eelkohtumisega on praeguse seisuga korras. Homme teeme ära kindlustuse, kuna itaallased palusid ajapikendust, kuid pidid täna oma andmed ja inimesed viimaks korda ajama. Eks näis. Ja ma olen juba natukene ärevil, sest vaid üks nädal veel ning siis on juba esimesed eelkohtumiseks kohal. Eestlased maanduvad Alicantes kella 8 paiku õhtul, Liisi kella poole 12 paiku õhtul!
Mis puudutab põhiprojekti, siis mõned asjad on sellega veel lahtised. Kuna Escarlatat pole, siis ei ole saanud ma midagi ka teha. Helistasin talle paar päeva järjest, üritasin kätte saada, kuid ei midagi. Ükspäev siiski õnnestus ta kätte saada. Ja siis ta ütles mulle, et tal on puhkus ning ärgu ma enam helistagu. No perse, kui ta oma asjad oleks enne puhkusele minekut ära teinud, siis ma ka ei helistaks, kuid kuna tema taga praegu asi seisab, siis helistan nii palju kui vaja. Aga oi, kus ta alles selle eest saab, mis ta ütles, kui tagasi tuleb! Õeluseuss olen.
Tegelikult oli ükspäev asi selles, et mina helistasin Escarlatale ja ütlesin talle, millal ma vabad päevad võtan. See oli tema soov, pidi teistele ise edasi ütlema. Olgu, hästi! Ja siis kui mul vaba päev oli, mis siis lahti läks? Telefonid hakkasid hommikul helistama, et kus ma olen ning ega minuga midagi juhtunud pole?! Läksin siis tööle ning rääkisin Jesusiga, kes üritas väita, et Escarlata ei tea midagi. Mina selle peale, et kas on minu viga, kui Escarlata ei kuula, mis talle räägitakse ja pealegi ta üldse ütles mulle, et ma ei helistaks talle, kuna tal puhkus. Muidugi jäi tal selle peale suu lahti ja ütles, et kuidas ta saab nii öelda, kui ta mu tuutor on. Mina sellepeale, et tead, ausalt öeldes on mul ükskõik ka, mida Escarlata ütleb või teeb nii kaua, kuni see minu elu ei sega ning mulle mingit jama kaela ei too. Selle peale tahtis Jesus juba Escarlatale helistama hakata ja teist juhendajat otsida. Mina siis rahustasin neid maha ja ütlesin, et näete, ma olen okei ja küll ma helistan, kui peaksin haiglasse sattuma või midagi! Natuke intriige, intriige!
Muuseas eile veel tuli välja, et kõikidel vabatahtlikel, keda ma tean on olemas pilet Valenciasse koolitusele. Escarlata üritas mulle varem seletada, et Valencia büroo ostab ise selle pileti ja saadab meile, kuid ausalt öeldes mina seda juttu ei usu ning praeguse hetkega pole mul mingit piletit. Aga õnneks mul on sellest ka ükstaskõik, sest sellega tegeleb Escarlata, kui tagasi tuleb. Palju õnne talle oma jamade likvideerimisel! Täna ta tegi mulle näiteks vastamata kõne. Mina ei kavatse tagasi helistada. Kui soovib minust midagi, siis palun väga – helistagu ja rääkigu!
Ja mida tegid samal ajal meil teised, kui mina palehigis töötasin? Lugesid raamatuid, hommikust kuni koju minekuni. Ei mingit inimeste liikumist, päeval ainult paar inimest heal juhul külastas. See on see hispaanlaste augustikuu – kõik puhkavad ja puhkavad! Ja mida mina teen? Tööd, tööd, tööd! Kuigi ma olen seda hakanud suhteliselt kergelt võtma – kui ei jõua täna, siis on ka homme ja ülehomme!
No comments:
Post a Comment