Elektrikilbi seiklused

Üks õhtu, kui surfamast surmväsinuna taas koju jõudsin ning ühe käega süüa valmistasin, teise käega pilte arvutisse tõmbasin ning jumal teab millega veel pesu pesumasinasse toppisin, suutsin ma ära kaotada elektri ehk ilmselt suutsin korgid läbi lasta! Järsku oli elekter kadunud ning ma ei saanud ikka tükk aega aru, miks või kuidas! Mõtlesin siis, et ega midagi, lähen parem magama ning küll hommikuks see elekter tagasi on. Siinkohal sooviks mainida, et see pole mõni nendest minu blondidest hetkedest, kus ma siiralt mõtlen “elekter tule tagasi” ja et siis kohe tulebki! Meil on lihtsalt varemgi vahel elekter ära läinud ning alati hommikuks tagasi olnud. Sellepärast ei osanud ma ka kohe eeldada, et ma peaks elektrikilbi juurde tõttama!
Igatahes hommikuks polnud elektrist kippu ega kõppu. Mõtlesin, et pistan pea aknast välja ja vaatan, kas teistel on elekter, aga siin ju ei ärka keegi niivõrd vara. Sinna mu elekter ka jäi.
Peale tööd koju jõudes vaatasin, et ikka pole. Läksin küsisin naabritelt, kas neil on. Oli. Mõtlesin siis, et tore-tore. Ma nüüd pean tõesti hakkama seda elektrikilpi avastama. Lükkasin nuppe siia, nuppe sinna. Ei kippu ega kõppu. Istusin siis maha ja hakkasin raamatut lugema. Järsku tuli kui selgest taevast sähvatus, et ma ühtmoodi ju neid nuppe ei käppinud veel. Jooksin siis ruttu kappi juurde, lükkasin nupud asendisse, soovisin salamisi “Ja saagu valgus” ning valgus saigi! Ma võin nüüd ennast puha elektrikuks pidada. Polegi neid mehi enam selleks ka koju vaja....