Inglise keele ärasaatmispidu

Eile oli minu inglise keele kursuse ärasaatmispidu. Kuigi on veel kaks loengut, siis otsustasime, et neljapäeva pärastlõuna sobib selleks kõige paremini. Leppisime omavahel, kes mida toob ning et lähme veedame mõnusa pärastlõuna rannas. On ju meie linnarand siit kiviga visata ning mis võiks veel parem olla kui üks väike piknik rannas.
Kella ühe paiku saime kõik kokku meie keskuse ukse ees ning hakkasime kiiruga minema. Miks kiiruga? Sest meil oli jääkülm cava kotis ning oleks ju ilmselge raiskamine, kui see vahepeal soojaks jõuaks minna. Seetõttu pole ma vist veel kunagi niivõrd kiiresti ranna poole rutanud.
Kohale jõudes laotasime linad maha ning avasime pauguga pudeli. Ise kiiruga ümberringi vaatamas ega kusagilt politseinikud jooksma ei hakanud, sest avalikult joomine on siin keelatud ning kõik kohe kiirustavad sulle trahvi tegema. Ja 90 eurot pole just kuigi väike summa...
Kuna mulle cava ja champa üldiselt väga meeldivad, siis otse loomulikult oli minul esialgu esikohal jook. Selle peale naersid teised, et näe, põhjamaa joodik. Mina neile vastu, et vaatame tunni pärast, kes on joodik ja kes mitte. Ise salamisi muiates ning itsitades....
Piknikulaud oli rohke. Mina küpsetasin õunakoogi (jõudsin kolmapäeval koju ca 10 paiku ja hakkasin kokkama, mille peale minu korterikaaslased arvasid, et olen puhta arust ära läinud!) ning muidugi tirisin kaasa Vana Tallinna – oma viimase Vana Tallinna :( Onneks tulevad kohe uued külalised Eestist ning täidavad mu tagavarasid. Teised toid võikusid, chipse, cavat, puuvilju ja muud head ning paremat.
Esialgu oli kõik superkorras! Söök-jook, nali ja naps. Kuid kui tüdrukud said kätte Vana Tallinna, siis läks asi natukene keeruliseks. Sel ajal, kui mina olin kenasti vees suplemas, olid kaks tibi suutnud minu pudelikese kenasti ära tühjendada. Ütlesin neile siis, et noh noh, kes nüüd siin meil siis joodik on?! Ja kell oli alles 14. Muuseas, üks asi vastab küll toele. Mida rohkem nad alkoholi omale sisse said, seda paremaks nende inglise keel muutus. Nad lihtsalt julgesid kohe oma suu lahti teha ning rääkisid nii, mis hirmus!

Ja nii see algas - Micaela ja Aurora oma cavaga!Kui plikad avastasid Vana Tallinna...

Aurora leidis, et ma peaks hakkama Havana modelliks, kuna nende rumm on sama hele kui minu juuksed. Supersonks muuseas...Muidugi, et siis tuli neil mõte, et kuna veel jätkus Cokat, tuleb minna rummi järele. Kuid kes seda küll teha võiks? Micaela helistas ruttu kaksikutele – Veronica ja Rosario – kes veel tuleata olid. Nemad aga kurtsid, et pole nii palju raha kaasas. Muidugi, et plikad lähenesid seejärel maialt meie ainukesele meesooesindajale (üks väga veider kurt kutt, kes mitte kellelegi ei meeldi!). Aurora küsis kohe otse välja, et kas tal raha on ja kui on siis mingu aga lipaku poodi! Tüüp läkski ning naases ca 10 minuti pärast rummipudeliga. Loomulikult, et kõige odavama ja vastikumaga mis võimalik! Mina pole küll juba ammu midagi nii vastikud saanud (mõelge vaid – soe Coka ja soe rumm – öäk!), kuid teistel läks see päris ladusalt :) Ja oh seda müstikat, mis siis lahti läks....vette minek, kõik juba kaldal pikali, siis veest välja, korralik liivasõda maha peetud, väike õunakook vahepeal, mida võis juba selleks hetkeks rohkem nimetada liivakoogiks, siis nali ja naps käsikäes....

Ja nii see algas....
Ülemeelikud peale liivasoda...

Aurora ja Micaela oma imesirge sammuga...
Lopuks jõudsid kohale ka kaksikud ning nemad ei suutnud enam siis ära uskuda, mis toimub. Micaela ja Aurora seletasid kõva häälega üle ranna (seda muidugi inglise keeles) ning ma parem ei kirjuta teile, mida see jutt sisaldas.

Kui kaksikud kohale jõudsid, siis muidugi tuli maha pidada liivasõda vol. 2. Istusime seal siis tekipeal vahepeal, puhkasime jalga ning nautisime ilma, kuni sai otsa rumm. Onneks selleks hetkeks olid tüdrukud juba aru saanud, et praeguseks aitab küll. Ahjaa, vahepeal suutsime veel ära kaotada oma kurdi – no lihtsalt kadus ära! Me ei näinud teda mitte kusagil või äkki me ei tahtnud teda näha. Igatahes oli selleks hetkeks kõigil jõhker janu ning otsustasime, et lähme vaatame, kas McDonaldsis pakutakse midagi maitsvat...

Kui viimaks kaksikud kohale joudsid ja absoluutselt ei moistnud, mis toimub!

Sel hetkel, kui me McDonaldsist välja jõudsime ning Esplanadile maha istusime, tundsin ma tüdrukutele juba kenasti kaasa. Neil oli ikka päris nutune olukord. Istusime Esplanadil tunnikese, kuna mitte keegi lihtsalt ei viitsinud end liigutada. Absoluutselt mitte keegi. Seejärel läksime hipiturule kaksikutele kleiti ostma. Hipiturg oli sellest Esplanadist ca 100 meetri kaugusel, kuid enne sinna kohale jõudmist otsustasime veelkord puhata jalga jäätisekohvikus! Mõeldud, tehtud! Siis otsustasid Aurora ja Micaela, et kuna ma olen ikka kõige lahedam õpetaja, kes neil üldse olnud on, siis nad peavad nüüd välja mõtlema skeemi, kuidas ma ikka Hispaaniasse jääksin! Ja oh neid erinevaid versioone, mis sealt kõik valja ei tulnud...

Pärastlounane hullus Esplanadil. Nagu vanaemad enenmuiste pargis istumas...


Mida koike McDonaldsi topsist leida ei voi...

Peale hipiturul käiku, kui kell oli vaikselt juba kaheksa saanud, otsustasime, et nüüd aitab – koht oli tühi ning kõik unised ja jaks hakkas juba otsa saama. Otsustasime, et jätkame järgmine neljapäev, kui kari välismaallasi mulle külla tuleb....Kuid mul pole juba tükk aega nii naljakat ja lõbusat neljapäeva olnud, kui see!