Neljapäeva hommikul magasime kauem nagu tõsised puhkajad seda tegema peaksid. Kui ma ei eksi, siis kell hakkas juba pool üksteist saama, kui me ennast voodist üles saime. Maria ütles selle peale pärast, et vähe hästi beibed ei ela – istuvad õhtul kaua üleval, käivad jäätist söömas ja šoppamas ning siis põõnavad hommikul, kui tema tööle lippab! Selline see puhkus ongi!
Kell 13 oli minul taas inglise keele loeng. Kristen läks randa, leppisime taas oma kohtumispaiga kokku. Mina läksin tööle. Neljapäev oli see päev, kus Escarlata oma puhkuselt esimest korda tagasi oli. Peale kiiremate viisakuste vahetamise ja uurimise, kuidas elu läheb, tuli mulle järsku meelde, et ma küsin ruttu ära, kas ta ei tea midagi minu projektist, millele me ikka veel vastust ostisime. Ja seepeale Escarlata suskas kohe vastu, et tean, tean – su projekt SAI TOETUSE!!!! Te oleks mind sellel hetkel pidanud nägema – nagu väikene laps jõululaupäeval enne kinkide avamist! Nii ärevust täis, nii õnnelik! Oleksin tahtnud kohe kõigile helistada ja karjuda, et mu projekt sai toetuse!!! Aga pidin minema oma inglise keele tundi, eufooria ja rõõmusõnumite hõiskamine pidi jääma hilisemaks!
Muidugi ei tulnud sellest inglise keele loengust suurt midagi välja. Minu mõtted olid pidevalt kusagil mujal ning nõme irve näol. Noored isegi küsisid minult vahepeal, et mis mul viga on! Ütlesin neile siis ära, mis värk on! Nemad vastu, et ei usu, et üks projekt saab inimese rõõmsaks teha, küllap ma ikka olen armunud. Mina selle peale, et jajah, muidugi, muidugi!
Kohe, kui tund oli lõppenud ning majast välja sain, võtsin telefoni ja hakkasin helistama. Emale ja sõpradele. Ja siis rääkisin Kristenile! Keksisin tänaval ja ei osanudki kohe midagi ära teha.
Aga nüüd siis sellest projektist, millest ma pidevalt rääkinud olen. Aprillis kirjutasin ma ühe rahvusvahelise noorsoovahetuse projekti programmi “Youth in Action” raames. Pealkirjaks/teemaks “Street extreme” ning lühidalt kokkuvõttes on projekti eesmärgiks välja selgitada, kuidas mõjutavad tänavakultuur ning ekstreemsport tänapäeva noorte elu ning mõtlemist ja ühiskonda tervikuna.
Projekt leiab aset kahes faasis Alicantes ning selle lähiümbruses. Eelkohtumine on juba varsti-varsti 3-4. september, vahetus ise 25. september – 5.oktoober. Partnerriikideks on Eesti, Inglismaa, Läti, Itaalia ja Hispaania. Kokku 25 noort vanuses 19-25 ja 5 grupijuhti. Nädala vältel toimuvad erinevad töötoad ja tegevused. Kui mul on programm juba täpsemalt paika pandud, siis sellest juba ka lähemalt.
Mida see aga minu jaoks tähendab, et minu projekt sai toetuse? Otse loomulikult kahte asja. Esiteks seda, et mul on nüüd taas kõvasti tööd ja seotud sellega, millega mulle väga meeldib tegeleda ning teiseks seda, et mu sõbrad Eestist saavad hakata külla tulema. Siin aga kohe tekkis küsimus, et keda kutsuda, keda kutsuda...Tean, et ma saan oma valiku tegemisel nii mõnegi kurja pilgu ja pettumuse osaliseks, kuid mul on minu oma põhjused, miks ma mõne inimese kutsun ja mõne mitte. Sellest aga juba edaspidi.
Läksime Kristeniga koju, sain Mariale ka ära seletatud maad ja ilmad, kuidas mu projekt nüüd ikka toetuse sai. Tema superõnnelik ning lubas ikka tulla vaatama minu lõppesitlust sadamas! Sõime ja lebotasime, mäletan, et tegime miskit veel, kuid mis see oli, on meelest täiega läinud, ning siis läksime trenni. Kristen võttis kaasa minu arvuti, et wifi võlusid kasutada – oli Madisega kokku leppinud MSN date’i – ja mina oma tennisevarustuse!
Trennis oli nalja nabani. Esiteks oli meil see viimane kord vana pundiga koos trenni teha. Seetõttu küsis meie treener Gonzalo kohe, et noh naised, teeme trenni ka või tahate kohe dringile minna?! Meie ikka, et ei-ei, pekki peab põletama ning trenn vajab tegemist! Varsti saime aga kõik aru, et see trenn oli rohkem kõhulihastele tänu naermisele, sest me suutsime ikka igast lollustega hakkama saada. Gonzalo hoidis vahepeal kahe käega peast kinni! Vaeseke, millise naistekarja omale kaela sai! Asi oli lihtsalt selles, et minul olid peas minu mõtted, Rosario oli lihtsalt vähe purjakil peale oma puhkuse tähistamise lõunat, Maruza oli ka juba poolenisti oma puhkusega Cadizis ja vaesel Sarahl oli lihtsalt halb päev! Ja siis me naersime kordamööda, kuidas me lollusi tegime. Siis tuli Gonzalo vahepeal ise mängu ning hakkas meid jooksutama, öeldes, et ma teile alles näitan naermist! Meie vastu, et tee, mis tahad – me jookseme, kuid sama palju ka naerame! Ja nii see trenn meil läks...
Lõppedes läksin kohvikusse, Kristenil veel jutuajamine pooleli. Otsustasime, et lähme järgmise trammiga, las ta räägib Madisega. Igatsus hoolimata päikesele ja palmidele oli suur-suur!
Tagasi koju jõudes ootas mind teine üllatus. Mulle helistas minu portugali sõber Fabio, kellest ma polnud juba kuulnud mitu kuud. Alguses ei saanud ta midagi aru, ta oli ära kaotanud oma telefoni ning koos sellega ka minu hispaania numbri ja kui ma siis talle oma hispaania numbrilt olin talle vastamata kõne teinud, siis ta kohe pikalt juurdles, et kelle number see on ja kui mulle tagasi helistas, siis ei jaganud ta ikka pikka aega ära matsu, et kellega ta nüüd räägib. Asi oli selles, et tema rääkis hispaania keeles, mina vastu ka. Ja alles siis, kui ma küsisin, et kas sa tahad rääkida hispaania või inglise keeles, jagas ta lõpuks matsu lahti! Ja me rääkisime temaga vist ca tunnikese maast ja ilmast, elust ja olust! Maria kõrval naeris, kui ma kommenteerisin Fabiole, et ma elan kahe väga seksika hispaanlannaga ning Kristen läks vist vahepeal lihtsalt närvi, et ma oma rummikokteili ei rüübanud. Olime me ju võtnud nõuks, et lähme välja sel õhtul! Igatahes tunnike hiljem ning Fabio märkimisväärselt vaesemana oli meie vestlus lõppenud. Mis sellele järgnes? Ma pidin hakkama Mariale seletusi andma, kellele ma nüüd seda seksikuse juttu ajanud olin. Rääkisin loo ära, mille peale Maria ütles, et ma ikka väga huvitav inimene – mehi on igas ilmakaares! Mina selle peale naersin laginal, Kristen vaeseke ei saanud midagi aru, kuigi konteksti juba aimas ära!
Kokkuvõttes otsustas Maria, et peab ikka hakkama nüüd mulle Eesti külla tulema. Ütles, et näita nüüd kohe pildid kõikidest oma sõpradest ette. Mina tõin siis usinasti oma läpaka ning asusin näitama. Maria ütles, et pole paha ning ainukesena teeb talle muret see, et kõik on natuke noored. Ütlesin, et olgu mureta, küll me need vanemad ka üles leiame! Maria siiani arvab, et kui ta Eesti tuleb, siis peab ta ikka kohe pläsku kõik see kõige kangema kraamiga omale põue panema, sest nii me seal Eestis ju elame! Mina pole seda müüti rääkinud talle muuseas! Aga nüüd on ta tõesti niivõrd huvitatud Eestisse tulemisest ning loodetavasti seda ta ka teeb! Teresa jäi natukene kahtlevale seisukohale – eesti mehed ei pidavat ikkagi olema piisavalt tumedajuukselised! Sorry, kutid! Ahjaa, Teresa läks just alles oma kutist lahku ning nüüd on neil mõlemal eesmärk leida ikka üks korralik eesti mees, sest kui Triin ei suuda leida omale hispaanlast, siis peab ikka selles eesti mehes midagi erilist olema!
Seejärel vaatas Maria kuidas ma paljast Tera Timmu viilu söön. Seepeale astus juurde ja küsis, et kas see ongi see minu kaua oodatud ja ihaldatud must leib millest ma muudkui räägin. Mina vastu, et just-just! Pole just see kõige tüüpilisem must leib, kuid mulle meeldib see tera värk rohkem! Maria kohe, et anna, ma proovin! Võtab tüki, võtab kaks! Maitseb. Teeb imelikku nägu. Ütleb Teresale, proovi! Teresa põikleb alguses vastu, et ei taha. Maria ikka, et proovi-proovi! Ega see sind ära ei tapa. Teresa proovib, teeb veel hullemat nägu kui Maria. Ja siis küsin Marialt, et mis arvad? Tema selle peale, et tema ei mõista, miks eestlased sellist maitsetut asja armastavad süüa. Ütlesin, et hästi. Järgmine kord palun tuua selle kõige õigema ja ehtsama musta leiva. Proovime uuesti! Sest kui mina olen hakanud isegi oliive siin sööma, siis peab Maria ka musta leiba hakkama proovima!
Järgmisena ilmus välja külmikust Vana Tallinn. See ehtne värk, 40-kraadine! Otsisin välja shoti topsid, panin neli tükki laulae! Ütlesin, et proovime! Teresa vaatas mind kui kuutõbist ja ütles, et peab järgmine päev tööle minema. Mina vastu, et ega siis üks shot ei tapa. Maria oli aga kohe erksam, ütles, et muidugi-muidugi! Valasin shotid välja. Maria selle peale, et mismõttes, kas te nii siis seda jootegi? Mina ikka jah, et nii joomegi. Maria vastu: aga pealejook või teeks äkki kokteili sellest? Mina ikka, et ei-ei. Me nii joome. Selgitasin siis talle, et osad joovad veel ka apelsini mahlaga ning olin Kristenilt just kuulnud, et Tartus isegi Coca-Colaga, kuid et õige on ikka niisama shotina! Maria ütles, et hästi-hästi, näita ette! Mõeldud, tehtud! Üks, kaks, kolm ja tops tühi! Maria selle peale, et hull – shoti ikka võetakse mitme sõõmuga! Mina muigasin vastu, et ei, ikka korraga! Kristen oli samal ajal pool oma pitsist tühjendanud. Maria oli järgmine, Tere ikka veel kõhkles! Maria proovis, tegi hirmsat nägu ning kinnitas veelkord, et me pole normaalsed! Samas ütles, et väga halvasti ka ei maitse ning kui oleks ilmselgelt külmem, siis maitseks kohe ülihästi! Tere võttis topsi tühjaks, kuid ütles, et ei maitse! Mina ja Kristen jätkasime joomist, mispeale Maria arvas, et me oleme ikkagi segased....
Ja teate, mulle tõesti meeldib Vana Tallinn. Ma ei joo seda sellepärast, et see on midagi eestilikku, vaid sellepärast, et mulle see maitse meeldib. Kristenile see aga üldse ei istu. Pakkusin siis välja, et saa joo rahus rummi, mina Tallinnat. Kristen vastu, et ei-ei, joome siis ikka seda Tallinnat. Teised läksid magama, meie jäime diivanile juttu rääkima.
Mekksime oma joogikest edasi ja rääkisime jälle maailma asjadest (loe: meestest!). Mind ikkagi häirib see, kuidas Madise üks sõber, kellega ma koos trennis käisin, ei mäleta seda meie “romanssi”, mis meil Peraarul poiste magala all 12-aastaselt toimus. Kõik need tantsuõhtud ning salaja ringi luusimised! No vot, kuidas häirib! Ja lubasin, et kui ma nüüd Tallinna lähen, siis kohe lähen võtan selle kuti rajalt maha ja küsin, et misasja – kas ta tõesti ei mäleta!? Ja siis tekkis meil järsku idee ühte teist Madise sõpra üles otsida – Orkutist ja Facebookist muidugi! Jumal tänatud, et me teda ei tuvastanud. See-eest tekkis meil ilmselge vajadus sel hetkel selle kuti number saada ning saatsime Madisele sõnumi, et nüüd on vaja numbrit. Ilmselgelt olime kenasti vipsis! Seda numbrit me ei saanud lõpuks ning järgmisel päeval tuli üldse palju seletustööd teha Madisele, miks numbrit keset ööd vaja oli ning miks me üht või teist Orkutisse kirjutanud olime! Minul nalja nabani sellega, sest Kristen oli ju see, kes pidi seletustööd tegema, mina olin lihtsalt see hull, kelle juurde Kristen läks :)
Igatahes välja me lõppkokkuvõttes ei viitsinudki minna, sest meil endal läks niivõrd lõbusaks asi. Maria isegi naeris veel hommikul, et ilmselgelt oli meil ülilõbus, kui kell 4 hommikul naerukilked suurest toast kostusid!
Kell 13 oli minul taas inglise keele loeng. Kristen läks randa, leppisime taas oma kohtumispaiga kokku. Mina läksin tööle. Neljapäev oli see päev, kus Escarlata oma puhkuselt esimest korda tagasi oli. Peale kiiremate viisakuste vahetamise ja uurimise, kuidas elu läheb, tuli mulle järsku meelde, et ma küsin ruttu ära, kas ta ei tea midagi minu projektist, millele me ikka veel vastust ostisime. Ja seepeale Escarlata suskas kohe vastu, et tean, tean – su projekt SAI TOETUSE!!!! Te oleks mind sellel hetkel pidanud nägema – nagu väikene laps jõululaupäeval enne kinkide avamist! Nii ärevust täis, nii õnnelik! Oleksin tahtnud kohe kõigile helistada ja karjuda, et mu projekt sai toetuse!!! Aga pidin minema oma inglise keele tundi, eufooria ja rõõmusõnumite hõiskamine pidi jääma hilisemaks!
Muidugi ei tulnud sellest inglise keele loengust suurt midagi välja. Minu mõtted olid pidevalt kusagil mujal ning nõme irve näol. Noored isegi küsisid minult vahepeal, et mis mul viga on! Ütlesin neile siis ära, mis värk on! Nemad vastu, et ei usu, et üks projekt saab inimese rõõmsaks teha, küllap ma ikka olen armunud. Mina selle peale, et jajah, muidugi, muidugi!
Kohe, kui tund oli lõppenud ning majast välja sain, võtsin telefoni ja hakkasin helistama. Emale ja sõpradele. Ja siis rääkisin Kristenile! Keksisin tänaval ja ei osanudki kohe midagi ära teha.
Aga nüüd siis sellest projektist, millest ma pidevalt rääkinud olen. Aprillis kirjutasin ma ühe rahvusvahelise noorsoovahetuse projekti programmi “Youth in Action” raames. Pealkirjaks/teemaks “Street extreme” ning lühidalt kokkuvõttes on projekti eesmärgiks välja selgitada, kuidas mõjutavad tänavakultuur ning ekstreemsport tänapäeva noorte elu ning mõtlemist ja ühiskonda tervikuna.
Projekt leiab aset kahes faasis Alicantes ning selle lähiümbruses. Eelkohtumine on juba varsti-varsti 3-4. september, vahetus ise 25. september – 5.oktoober. Partnerriikideks on Eesti, Inglismaa, Läti, Itaalia ja Hispaania. Kokku 25 noort vanuses 19-25 ja 5 grupijuhti. Nädala vältel toimuvad erinevad töötoad ja tegevused. Kui mul on programm juba täpsemalt paika pandud, siis sellest juba ka lähemalt.
Mida see aga minu jaoks tähendab, et minu projekt sai toetuse? Otse loomulikult kahte asja. Esiteks seda, et mul on nüüd taas kõvasti tööd ja seotud sellega, millega mulle väga meeldib tegeleda ning teiseks seda, et mu sõbrad Eestist saavad hakata külla tulema. Siin aga kohe tekkis küsimus, et keda kutsuda, keda kutsuda...Tean, et ma saan oma valiku tegemisel nii mõnegi kurja pilgu ja pettumuse osaliseks, kuid mul on minu oma põhjused, miks ma mõne inimese kutsun ja mõne mitte. Sellest aga juba edaspidi.
Läksime Kristeniga koju, sain Mariale ka ära seletatud maad ja ilmad, kuidas mu projekt nüüd ikka toetuse sai. Tema superõnnelik ning lubas ikka tulla vaatama minu lõppesitlust sadamas! Sõime ja lebotasime, mäletan, et tegime miskit veel, kuid mis see oli, on meelest täiega läinud, ning siis läksime trenni. Kristen võttis kaasa minu arvuti, et wifi võlusid kasutada – oli Madisega kokku leppinud MSN date’i – ja mina oma tennisevarustuse!
Trennis oli nalja nabani. Esiteks oli meil see viimane kord vana pundiga koos trenni teha. Seetõttu küsis meie treener Gonzalo kohe, et noh naised, teeme trenni ka või tahate kohe dringile minna?! Meie ikka, et ei-ei, pekki peab põletama ning trenn vajab tegemist! Varsti saime aga kõik aru, et see trenn oli rohkem kõhulihastele tänu naermisele, sest me suutsime ikka igast lollustega hakkama saada. Gonzalo hoidis vahepeal kahe käega peast kinni! Vaeseke, millise naistekarja omale kaela sai! Asi oli lihtsalt selles, et minul olid peas minu mõtted, Rosario oli lihtsalt vähe purjakil peale oma puhkuse tähistamise lõunat, Maruza oli ka juba poolenisti oma puhkusega Cadizis ja vaesel Sarahl oli lihtsalt halb päev! Ja siis me naersime kordamööda, kuidas me lollusi tegime. Siis tuli Gonzalo vahepeal ise mängu ning hakkas meid jooksutama, öeldes, et ma teile alles näitan naermist! Meie vastu, et tee, mis tahad – me jookseme, kuid sama palju ka naerame! Ja nii see trenn meil läks...
Lõppedes läksin kohvikusse, Kristenil veel jutuajamine pooleli. Otsustasime, et lähme järgmise trammiga, las ta räägib Madisega. Igatsus hoolimata päikesele ja palmidele oli suur-suur!
Tagasi koju jõudes ootas mind teine üllatus. Mulle helistas minu portugali sõber Fabio, kellest ma polnud juba kuulnud mitu kuud. Alguses ei saanud ta midagi aru, ta oli ära kaotanud oma telefoni ning koos sellega ka minu hispaania numbri ja kui ma siis talle oma hispaania numbrilt olin talle vastamata kõne teinud, siis ta kohe pikalt juurdles, et kelle number see on ja kui mulle tagasi helistas, siis ei jaganud ta ikka pikka aega ära matsu, et kellega ta nüüd räägib. Asi oli selles, et tema rääkis hispaania keeles, mina vastu ka. Ja alles siis, kui ma küsisin, et kas sa tahad rääkida hispaania või inglise keeles, jagas ta lõpuks matsu lahti! Ja me rääkisime temaga vist ca tunnikese maast ja ilmast, elust ja olust! Maria kõrval naeris, kui ma kommenteerisin Fabiole, et ma elan kahe väga seksika hispaanlannaga ning Kristen läks vist vahepeal lihtsalt närvi, et ma oma rummikokteili ei rüübanud. Olime me ju võtnud nõuks, et lähme välja sel õhtul! Igatahes tunnike hiljem ning Fabio märkimisväärselt vaesemana oli meie vestlus lõppenud. Mis sellele järgnes? Ma pidin hakkama Mariale seletusi andma, kellele ma nüüd seda seksikuse juttu ajanud olin. Rääkisin loo ära, mille peale Maria ütles, et ma ikka väga huvitav inimene – mehi on igas ilmakaares! Mina selle peale naersin laginal, Kristen vaeseke ei saanud midagi aru, kuigi konteksti juba aimas ära!
Kokkuvõttes otsustas Maria, et peab ikka hakkama nüüd mulle Eesti külla tulema. Ütles, et näita nüüd kohe pildid kõikidest oma sõpradest ette. Mina tõin siis usinasti oma läpaka ning asusin näitama. Maria ütles, et pole paha ning ainukesena teeb talle muret see, et kõik on natuke noored. Ütlesin, et olgu mureta, küll me need vanemad ka üles leiame! Maria siiani arvab, et kui ta Eesti tuleb, siis peab ta ikka kohe pläsku kõik see kõige kangema kraamiga omale põue panema, sest nii me seal Eestis ju elame! Mina pole seda müüti rääkinud talle muuseas! Aga nüüd on ta tõesti niivõrd huvitatud Eestisse tulemisest ning loodetavasti seda ta ka teeb! Teresa jäi natukene kahtlevale seisukohale – eesti mehed ei pidavat ikkagi olema piisavalt tumedajuukselised! Sorry, kutid! Ahjaa, Teresa läks just alles oma kutist lahku ning nüüd on neil mõlemal eesmärk leida ikka üks korralik eesti mees, sest kui Triin ei suuda leida omale hispaanlast, siis peab ikka selles eesti mehes midagi erilist olema!
Seejärel vaatas Maria kuidas ma paljast Tera Timmu viilu söön. Seepeale astus juurde ja küsis, et kas see ongi see minu kaua oodatud ja ihaldatud must leib millest ma muudkui räägin. Mina vastu, et just-just! Pole just see kõige tüüpilisem must leib, kuid mulle meeldib see tera värk rohkem! Maria kohe, et anna, ma proovin! Võtab tüki, võtab kaks! Maitseb. Teeb imelikku nägu. Ütleb Teresale, proovi! Teresa põikleb alguses vastu, et ei taha. Maria ikka, et proovi-proovi! Ega see sind ära ei tapa. Teresa proovib, teeb veel hullemat nägu kui Maria. Ja siis küsin Marialt, et mis arvad? Tema selle peale, et tema ei mõista, miks eestlased sellist maitsetut asja armastavad süüa. Ütlesin, et hästi. Järgmine kord palun tuua selle kõige õigema ja ehtsama musta leiva. Proovime uuesti! Sest kui mina olen hakanud isegi oliive siin sööma, siis peab Maria ka musta leiba hakkama proovima!
Järgmisena ilmus välja külmikust Vana Tallinn. See ehtne värk, 40-kraadine! Otsisin välja shoti topsid, panin neli tükki laulae! Ütlesin, et proovime! Teresa vaatas mind kui kuutõbist ja ütles, et peab järgmine päev tööle minema. Mina vastu, et ega siis üks shot ei tapa. Maria oli aga kohe erksam, ütles, et muidugi-muidugi! Valasin shotid välja. Maria selle peale, et mismõttes, kas te nii siis seda jootegi? Mina ikka jah, et nii joomegi. Maria vastu: aga pealejook või teeks äkki kokteili sellest? Mina ikka, et ei-ei. Me nii joome. Selgitasin siis talle, et osad joovad veel ka apelsini mahlaga ning olin Kristenilt just kuulnud, et Tartus isegi Coca-Colaga, kuid et õige on ikka niisama shotina! Maria ütles, et hästi-hästi, näita ette! Mõeldud, tehtud! Üks, kaks, kolm ja tops tühi! Maria selle peale, et hull – shoti ikka võetakse mitme sõõmuga! Mina muigasin vastu, et ei, ikka korraga! Kristen oli samal ajal pool oma pitsist tühjendanud. Maria oli järgmine, Tere ikka veel kõhkles! Maria proovis, tegi hirmsat nägu ning kinnitas veelkord, et me pole normaalsed! Samas ütles, et väga halvasti ka ei maitse ning kui oleks ilmselgelt külmem, siis maitseks kohe ülihästi! Tere võttis topsi tühjaks, kuid ütles, et ei maitse! Mina ja Kristen jätkasime joomist, mispeale Maria arvas, et me oleme ikkagi segased....
Ja teate, mulle tõesti meeldib Vana Tallinn. Ma ei joo seda sellepärast, et see on midagi eestilikku, vaid sellepärast, et mulle see maitse meeldib. Kristenile see aga üldse ei istu. Pakkusin siis välja, et saa joo rahus rummi, mina Tallinnat. Kristen vastu, et ei-ei, joome siis ikka seda Tallinnat. Teised läksid magama, meie jäime diivanile juttu rääkima.
Mekksime oma joogikest edasi ja rääkisime jälle maailma asjadest (loe: meestest!). Mind ikkagi häirib see, kuidas Madise üks sõber, kellega ma koos trennis käisin, ei mäleta seda meie “romanssi”, mis meil Peraarul poiste magala all 12-aastaselt toimus. Kõik need tantsuõhtud ning salaja ringi luusimised! No vot, kuidas häirib! Ja lubasin, et kui ma nüüd Tallinna lähen, siis kohe lähen võtan selle kuti rajalt maha ja küsin, et misasja – kas ta tõesti ei mäleta!? Ja siis tekkis meil järsku idee ühte teist Madise sõpra üles otsida – Orkutist ja Facebookist muidugi! Jumal tänatud, et me teda ei tuvastanud. See-eest tekkis meil ilmselge vajadus sel hetkel selle kuti number saada ning saatsime Madisele sõnumi, et nüüd on vaja numbrit. Ilmselgelt olime kenasti vipsis! Seda numbrit me ei saanud lõpuks ning järgmisel päeval tuli üldse palju seletustööd teha Madisele, miks numbrit keset ööd vaja oli ning miks me üht või teist Orkutisse kirjutanud olime! Minul nalja nabani sellega, sest Kristen oli ju see, kes pidi seletustööd tegema, mina olin lihtsalt see hull, kelle juurde Kristen läks :)
Igatahes välja me lõppkokkuvõttes ei viitsinudki minna, sest meil endal läks niivõrd lõbusaks asi. Maria isegi naeris veel hommikul, et ilmselgelt oli meil ülilõbus, kui kell 4 hommikul naerukilked suurest toast kostusid!
No comments:
Post a Comment