Eile praadisime esimest korda kastaneid. No mitte neid, mis meil puu otsas on, vaid ikka neid söödavaid. Alguses muidugi proovisime niisama toorelt. Sellised krõmpsuvad ning mitte midagi ütlevad. Seejärel viskasime pannile. Ühelt poolt ja teiselt poolt. Ega meil Kasiaga polnud õrna aimugi, millised need valmilt välja peaksid nägema. Lõpuks kui jube päris pruunid ja toredad välja nägid, hakkasime koorima neid. Päris kuumad teised.
Ja siis see kastan ise. Muuseas meenutas uba. Mitte midagi erilist. Minule tuli ainult pähe, et teine kord võiks teha ka suhkruse karamellikaste ning oleks magustoit missugune. Aga siiski. Raha ma sellise asja eest ei maksaks. Ausalt, mitte midagi ütlev. Oad mulle nagunii ei istu ja ega see jahune kastan väga erinenud. See-eest selle tegemine ning meie mõnus pärastlõunane kastani siesta oli hoopis omaette asi. Muuseas Kasia juba räägib, et ta varastab mu passi ära, et ma ei saaks jalga lasta!
Meie söömine lõppes muidugi sellega, kui Kasia ühe seest ussi leidis. Hehee. Aga meil on neid kotitäis veel. Mõtlesime juba, et läheks tänavale müüma nagu meil siin mõned seda teevad. Viskaks oma gaasitünnipüsti ja voila!
Ja siis see kastan ise. Muuseas meenutas uba. Mitte midagi erilist. Minule tuli ainult pähe, et teine kord võiks teha ka suhkruse karamellikaste ning oleks magustoit missugune. Aga siiski. Raha ma sellise asja eest ei maksaks. Ausalt, mitte midagi ütlev. Oad mulle nagunii ei istu ja ega see jahune kastan väga erinenud. See-eest selle tegemine ning meie mõnus pärastlõunane kastani siesta oli hoopis omaette asi. Muuseas Kasia juba räägib, et ta varastab mu passi ära, et ma ei saaks jalga lasta!
Meie söömine lõppes muidugi sellega, kui Kasia ühe seest ussi leidis. Hehee. Aga meil on neid kotitäis veel. Mõtlesime juba, et läheks tänavale müüma nagu meil siin mõned seda teevad. Viskaks oma gaasitünnipüsti ja voila!
No comments:
Post a Comment