Ma olen hommikust päeva pannud paralleelselt tööd kahe arvutiga. Üldse on need viimased päevad olnud täielik tohuvapohu ning hullumaja.
Nädala alguses võtsin omale eesmärgiks, et teen ära kõik asjad enne Strasbourgi minekut, kuna ma ei soovi, et mu telefon hakkaks helisema samal ajal, kui ma seal olen või siis, kui ma olen Portugalis ning siis mind rahule ei jäeta. Ning nagu ikka hispaanlastele kombeks (okei, ma nimetan seda rohkem nüüd nende avaliku sektori tööstiiliks, kuna olen aru saanud, et tegelikult on neil töökultuur päris tore), siis käib meil töö nagu ikka viimasel minutil ning stiilis “me ei tea mida me teeme või tahame”.
Olen viimased päevad kirjutanud oma sertifikaati Youthpass, mille saan siit minnes kaasa. Justkui tunnistus, et olen sellise asja läbinud, 9 kuud välismaal elanud-töötanud, mis ma siin täpsemalt tegin ja õppisin. Selle kirjutab iga vabatahtlik ise ja siis tuutor-organisatsioon vaatab üle. Escarlata siis hakkas juba eelmisel nädalal, et kiiresti-kiiresti tee ära. Hästi, lükkasin kõik muud asjad kõrvale ning hakkasin usinasti kirjutama. Otsustasin selle teha kahes keeles – hispaania ja inglise. Kokku tuleb kirjutada seitsme kompetensti kohta, üks kompetents maksimaalselt 500 sõna.
Kõik oli justkui tiptop, kui ma sain valmis inglise keelse osa. Aga oh siis seda higi, pisaraid ja vaeva, kui ma neid tõlkima hakkasin hispaania keelde. Absoluutselt ei osanud, kohe üldse mitte. Viskasin siis selle inglise keelse kus see ja teine, kritseldasin paberile märksõnad ja hakkasin uuesti hispaania keeles kirjutama. Olen siin olles aru saanud, et tõlkida ühest võõrkeelest teise võõrkeelde on ikka liiga liiga keeruline. Te ei kujuta ette, millised laused ning väljendid kokku tulevad.
Kui ma lõpuks aga valmis sain oma masterpiece kirjutistega ja need Escarlatale saatsin, siis mis te arvate mis välja tuli? Escarlata teatas, et tal ei ole aega seda sertifikaati mulle ära teha (see kõik käib muuseas internetis väljade täitmise näol) ja saadab mulle selle pärast postiga. Mina sel hetkel siis motlesin, et tere talv! Milleks siis sellega kiire oli.
Nüüd viimastel päevadel olen üritanud kõik otsad kokku tõmmata oma noorsoovahetusega. Lõppraport valmis, Escarlatale saadetud. Just sain presentatsiooni valmis projektist koos piltidega, mida kasutatakse minu Strasbourgis olemise ajal ühel koosolekul. Kõik justkui tundus olevat tibens tobens. Aga ei. Saaga stiilis “me ei tea, kuidas meil siin asjad käivad” jätkus. Jõudsime kaarega tagasi arveteni, mille kõikide kohta oli juba öeldud, et sobivad ja kõik on superluks. Aga ära hõiska enne õhtut! Leedukatel tuli saata üks uus arve koos muudatud summaga (30% omaosalust maha arvestada) ja siis Eesti arvetele oli vaja templit. Ma teatasin selle peale, et väga armas, kuid meil ei ole templit. Selle peale öeldi, et kui tahate raha saada, siis teete templi. Muuseas just selle sama päeva hommikul oli meile esimene ülekanne juba ära tulnud. Seega miks nad tagantjärgi veel mingeid muudatusi tahavad, sellest ma aru ei saa. Ja siis tuli järgmine asi. Hakata ähvardama kõiki neid, kes veel polnud arveid esitanud. Siiani puudu mõned. Ja loodetavasti nüüd hakkavad ka lille liigutama, kuna ma teatasin, et kui 10. detsember kõik minu käes pole, siis raha ei saa. Teate küll kuidas siin värk on. Aasta lõpp ja pille hakatakse kotti panema. Siis tahtsin hakata videosid laadima alla ja kokku panema, kuid kiiresti selgus, et ma ei saa seda teha, kuna kaamera on lihtsalt kadunud. Väga armas neist! Ma nüüd loodan, et järgmise nädala alguseks on ta üles leitud. Otherwise ma lihtsalt võtan need kassettid endaga kaasa.
Ja siis olen veel tegelenud YEUga. Siinkohal võiks märksõnaks tuua sõdimine YEU juhatusega – Marko ja mina ühel pool ning tobud teisel pool. Meie nägemused newsmailist lähevad kergelt öeldes lahku ning viimased kaks päeva olen ma olnud mõnusas kirjavahetuses presidendiga, kuna see inimene juhatusest, kes peaks olema vastutav kogu selle newsmaili asja kohapealt on lihtsalt kadunud ning pole mitte midagi edasi kommunikeerinud meie presidendile. Vähemalt on ta ülirahul minu praeguse töö ja professionaalsusega! Seda ainult rõõm kuulda. Kõige suuremaks mureks mul seoses sellega on hetkel meie IT mees Antonio (oh! neid itaallasi), kes on muide ka see juhatuse liige, kes kadunud. Ma olen üritanud teda kätte saada, Marko on teda üritanud kätte saada, kuid ei kippu ega kõppu. Õnneks siis ükspäev õnnestus ta juhuslikult tabada. Ja teate, mis ta siis kostis? Et tema poolest võime koosoleku teha ükskoik mis päeval, temal iga päev aega. Mina siis muidugi mõtlesin, et tere talv, mis kurat sa siis minu emailidele vastata ei või! No mul nüüd temaga täna koosolek, vaatame, mis sellest välja tuleb. Kui ta hakkab blokkima voi kummi venitama, siis on meil olemas plaan B.
Lisaks YEUga veel. Noorsoovahetus. Peame nüüd esimeseks detsembriks ära saatma oma kinnituslehed koos reisiplaanidega. Ma siin otsisin siis tublisti lennumarsruute. Mul ikka selles suhtes veab, et ma jään sinna ja tagasi tulema ei pea. Need piletite hinnad on liiga kallid. Aga vähemalt on hea, et saab Liisile Londonisse külla.
Eile õhtul teatas Anu, et ta ikka ei saa osaleda. Seega hakkasin nüüd kohe back up inimest pommitama oma kirjadega, et kas tahab osaleda. Seni pole veel kinnitust, kuid loodame, et kohe varsti saab. Ja siis veel mõned uued YEU projektid ja asjad, mis meil käsil on.
Ja siis minu isiklikud tegevused. Olen nüüd võtnud omale ikka nõuks kandideerida paari kohta. Seega vorbin taotlusi, avaldusi, motivatsioonikirju. Siis veel kirjutasin Äripäevale ühte lugu ning veendusin, et eestlased saavad olla ikka ehtsad tõrisejad. Siis lisaks sellele oli meil Viimsi Teataja noorterubriigi tähtaeg. Oh seda rõõmu!
Praeguse seisuga olen ma suht vee peale jõudnud isegi. Kuigi ega väga hõisata ei ole. Eile õhtul koju jõudes lõid silmad ikka juba sädemeid ning sellist peavalu pole juba ammu nähtud.
Mul ju siin tööl käia jäänud veel vaid 3 päeva, Alicantes üldse jäänud vaid 6 päeva.
Nädala alguses võtsin omale eesmärgiks, et teen ära kõik asjad enne Strasbourgi minekut, kuna ma ei soovi, et mu telefon hakkaks helisema samal ajal, kui ma seal olen või siis, kui ma olen Portugalis ning siis mind rahule ei jäeta. Ning nagu ikka hispaanlastele kombeks (okei, ma nimetan seda rohkem nüüd nende avaliku sektori tööstiiliks, kuna olen aru saanud, et tegelikult on neil töökultuur päris tore), siis käib meil töö nagu ikka viimasel minutil ning stiilis “me ei tea mida me teeme või tahame”.
Olen viimased päevad kirjutanud oma sertifikaati Youthpass, mille saan siit minnes kaasa. Justkui tunnistus, et olen sellise asja läbinud, 9 kuud välismaal elanud-töötanud, mis ma siin täpsemalt tegin ja õppisin. Selle kirjutab iga vabatahtlik ise ja siis tuutor-organisatsioon vaatab üle. Escarlata siis hakkas juba eelmisel nädalal, et kiiresti-kiiresti tee ära. Hästi, lükkasin kõik muud asjad kõrvale ning hakkasin usinasti kirjutama. Otsustasin selle teha kahes keeles – hispaania ja inglise. Kokku tuleb kirjutada seitsme kompetensti kohta, üks kompetents maksimaalselt 500 sõna.
Kõik oli justkui tiptop, kui ma sain valmis inglise keelse osa. Aga oh siis seda higi, pisaraid ja vaeva, kui ma neid tõlkima hakkasin hispaania keelde. Absoluutselt ei osanud, kohe üldse mitte. Viskasin siis selle inglise keelse kus see ja teine, kritseldasin paberile märksõnad ja hakkasin uuesti hispaania keeles kirjutama. Olen siin olles aru saanud, et tõlkida ühest võõrkeelest teise võõrkeelde on ikka liiga liiga keeruline. Te ei kujuta ette, millised laused ning väljendid kokku tulevad.
Kui ma lõpuks aga valmis sain oma masterpiece kirjutistega ja need Escarlatale saatsin, siis mis te arvate mis välja tuli? Escarlata teatas, et tal ei ole aega seda sertifikaati mulle ära teha (see kõik käib muuseas internetis väljade täitmise näol) ja saadab mulle selle pärast postiga. Mina sel hetkel siis motlesin, et tere talv! Milleks siis sellega kiire oli.
Nüüd viimastel päevadel olen üritanud kõik otsad kokku tõmmata oma noorsoovahetusega. Lõppraport valmis, Escarlatale saadetud. Just sain presentatsiooni valmis projektist koos piltidega, mida kasutatakse minu Strasbourgis olemise ajal ühel koosolekul. Kõik justkui tundus olevat tibens tobens. Aga ei. Saaga stiilis “me ei tea, kuidas meil siin asjad käivad” jätkus. Jõudsime kaarega tagasi arveteni, mille kõikide kohta oli juba öeldud, et sobivad ja kõik on superluks. Aga ära hõiska enne õhtut! Leedukatel tuli saata üks uus arve koos muudatud summaga (30% omaosalust maha arvestada) ja siis Eesti arvetele oli vaja templit. Ma teatasin selle peale, et väga armas, kuid meil ei ole templit. Selle peale öeldi, et kui tahate raha saada, siis teete templi. Muuseas just selle sama päeva hommikul oli meile esimene ülekanne juba ära tulnud. Seega miks nad tagantjärgi veel mingeid muudatusi tahavad, sellest ma aru ei saa. Ja siis tuli järgmine asi. Hakata ähvardama kõiki neid, kes veel polnud arveid esitanud. Siiani puudu mõned. Ja loodetavasti nüüd hakkavad ka lille liigutama, kuna ma teatasin, et kui 10. detsember kõik minu käes pole, siis raha ei saa. Teate küll kuidas siin värk on. Aasta lõpp ja pille hakatakse kotti panema. Siis tahtsin hakata videosid laadima alla ja kokku panema, kuid kiiresti selgus, et ma ei saa seda teha, kuna kaamera on lihtsalt kadunud. Väga armas neist! Ma nüüd loodan, et järgmise nädala alguseks on ta üles leitud. Otherwise ma lihtsalt võtan need kassettid endaga kaasa.
Ja siis olen veel tegelenud YEUga. Siinkohal võiks märksõnaks tuua sõdimine YEU juhatusega – Marko ja mina ühel pool ning tobud teisel pool. Meie nägemused newsmailist lähevad kergelt öeldes lahku ning viimased kaks päeva olen ma olnud mõnusas kirjavahetuses presidendiga, kuna see inimene juhatusest, kes peaks olema vastutav kogu selle newsmaili asja kohapealt on lihtsalt kadunud ning pole mitte midagi edasi kommunikeerinud meie presidendile. Vähemalt on ta ülirahul minu praeguse töö ja professionaalsusega! Seda ainult rõõm kuulda. Kõige suuremaks mureks mul seoses sellega on hetkel meie IT mees Antonio (oh! neid itaallasi), kes on muide ka see juhatuse liige, kes kadunud. Ma olen üritanud teda kätte saada, Marko on teda üritanud kätte saada, kuid ei kippu ega kõppu. Õnneks siis ükspäev õnnestus ta juhuslikult tabada. Ja teate, mis ta siis kostis? Et tema poolest võime koosoleku teha ükskoik mis päeval, temal iga päev aega. Mina siis muidugi mõtlesin, et tere talv, mis kurat sa siis minu emailidele vastata ei või! No mul nüüd temaga täna koosolek, vaatame, mis sellest välja tuleb. Kui ta hakkab blokkima voi kummi venitama, siis on meil olemas plaan B.
Lisaks YEUga veel. Noorsoovahetus. Peame nüüd esimeseks detsembriks ära saatma oma kinnituslehed koos reisiplaanidega. Ma siin otsisin siis tublisti lennumarsruute. Mul ikka selles suhtes veab, et ma jään sinna ja tagasi tulema ei pea. Need piletite hinnad on liiga kallid. Aga vähemalt on hea, et saab Liisile Londonisse külla.
Eile õhtul teatas Anu, et ta ikka ei saa osaleda. Seega hakkasin nüüd kohe back up inimest pommitama oma kirjadega, et kas tahab osaleda. Seni pole veel kinnitust, kuid loodame, et kohe varsti saab. Ja siis veel mõned uued YEU projektid ja asjad, mis meil käsil on.
Ja siis minu isiklikud tegevused. Olen nüüd võtnud omale ikka nõuks kandideerida paari kohta. Seega vorbin taotlusi, avaldusi, motivatsioonikirju. Siis veel kirjutasin Äripäevale ühte lugu ning veendusin, et eestlased saavad olla ikka ehtsad tõrisejad. Siis lisaks sellele oli meil Viimsi Teataja noorterubriigi tähtaeg. Oh seda rõõmu!
Praeguse seisuga olen ma suht vee peale jõudnud isegi. Kuigi ega väga hõisata ei ole. Eile õhtul koju jõudes lõid silmad ikka juba sädemeid ning sellist peavalu pole juba ammu nähtud.
Mul ju siin tööl käia jäänud veel vaid 3 päeva, Alicantes üldse jäänud vaid 6 päeva.
No comments:
Post a Comment