Minuga on elu aeg pidevalt midagi naljakat-imelikku juhtunud. Ja ikka ja jälle täpselt siis, kui hakkab natukene igavaks minema. Seekord siis minu täna hommikused seiklused.
Kõik oli tiptop, hommiku algus täies hoos, uni silmas nii mis hirmus ja paras zombie tunne. Lähen siis uksest välja, saadan ühe käega isale head nimepäeva sõnumit, teises käes kohvitops, millega üritasin samal ajal kapuutsi pähe ajada (meil on talv tulnud, mille peale teie ikka vee mu üle naeraks!) Kõik on normaalne, nagu iga hommik ikka, tuhat asja ühel ajal käsil. Sõnum saadetud, viskan telefoni kotti, kapuuts samal ajal kenasti pähe aetud. Ikka siuke tobe naeratus näol, mis mind hommikuti valdab. Hakkan seejärel taskust välja tirima oma iPodi. Minu kullakallis iPod, milleta elu ette ei kujutaks. Milleta ei kujutaks ette hommikul tööle minekut või trenni tegemist. Ma küll pole mingi friik, kuid julgen väita, et ilma muusikata mina elada ei saa ning kui ma millestki üldse siin elus sõltuvuses olen, siis see on mu iPod.
Nagu ikka olin ma oma iPodi ning kõrvaklapid haaranud kapi äärelt suure kiiruga, mille tagajärjeks olid sassis juhtmed ja üks suur sasipundar. Mina siis rõõmuga seda parandama. Ja järsku, järku oli minu iPod minu käest lahti, seejärel õhus, potsatas maha ning libises reklaamposti alla. Täpselt nagu kõige paremas Hollywoodi filmis, kõik minu jaoks aeg luubis. Kui ma nägin, kuhu minu iPod oli lennanud, tuli minu suust esimest korda välja tõelist ropendamist ning kirumist. Arvan, et kõik pahad väljendid, mida vähegi tean, mu suust ka välja lendasid. Miks? Sest see reklaampost polnud mingi naljaasi. Teate neid suuri ümmargusi reklaamposte, mis ringi tiirlevad ning mille sees plakateid vahetada saab? Vot selle alla minu iPod lendaski. Viskasin oma koti ja asjad kiiresti maha ning viskasin end praktiliselt kõhuli. Siinkohal ma veel märgiks ära, et olin taas tööle hiljaks jäämas ning iPodi kaotamine polnud just kõige parema ajastusega! Igatahes seal ma olin, põlvili ning üritades näha, kus kurat mu iPod on. Leidsin viimaks ta üles, polnudki väga kaugele libisenud. Jumal tänatud. Minu korval oli samal ajal mingi mees, kes muudkui küsis, et mis mul ikka kukkus. Ma ütlesin, et iPod ning äkki tal miskit autos, millega saaks aidata. Tüüp muudkui kehitab õlgu. Mina siis võtsin kotist välja oma vihiku, mis nüüdseks on kahjuks rohkem porikäkk kui vihik, ning hakkasin urkima. Mingit kasu polnud, vihik liiga väike ja ei ulatunud. Seejärel vaatasin ruttu ringi, märkasin lille isutajaid (jah, meil istutatakse detsembri esimesel nädalal uusi lilli-taimi) ning nende käes olevat pikka-pikka voolikut. Jooksin kohale, ütlesin, et mul vaja nende voolikut laenata. Ma kujutan ette, et pole veel nii kiiresti kunagi oma elus rääkinud. Palusin neil vee kinni keerata ja ütlesin, et see võtab maksimaalselt vaid minuti. Noh kutid olid nõus. Mul vist oli ikka jube meeleheitel nägu peas.
Lähen mina siis tagasi posti juurde, surgin ja surgin, viimaks iPodi nähtavale ka ilmub. Oh seda rõõmu! Mu kullakallis iPod. Üleni porine ja sitane, kuid seal ta oli. Lippasin tagasi voolikukuttide juurde, ütlesin kiiresti aitäh ning ilusat päeva jätku. Jooksin oma iPodi juure, haarasin pori peletamiseks kümme salvrätikut ja teise käega oma kohvitopsi ning kiiruga tööle.
Samal ajal hoidsin vaikselt hinge kinni. Üks asi on ju iPod kätte saada, hoopis teine asi ta tööle panna. Aga viimaks viimaks peale pori peletamist ja imetrikkide tegemist (mis te arvate, kus kõige rohkem soppa oli? Ikka seal, kus käib see laadimise juhe!) vajutasin ta käima ja oh imet – töötaski! Huh! Süda rahul.
Ma ütlen, sellele iPodile tuleks anda medal! Mida kõike see vigur üle pole pidanud elama. Pealegi see on siiani olnud minu esimene iPodi, mille mu ema kunagi Singapurist tõi. See on kõige kõige esimesem iPod nano mudel, seega juba suhteliselt vana mees. Ja nende aastate jooksul on ta palju ringi rännanud, kukkunud alla treppidest, niisama asfaldile, mäel lauatades ära kaotatud ja taas üles leitud, lennanud suure kaarega merevette ja nüüd siis ka veel pori sisse, kuid ikka töötab! Ikka veel töötab täies hoos! Uskumatu.
Siiani ülejäänud päevast rahulik, ootame uusi seiklusi.
Kõik oli tiptop, hommiku algus täies hoos, uni silmas nii mis hirmus ja paras zombie tunne. Lähen siis uksest välja, saadan ühe käega isale head nimepäeva sõnumit, teises käes kohvitops, millega üritasin samal ajal kapuutsi pähe ajada (meil on talv tulnud, mille peale teie ikka vee mu üle naeraks!) Kõik on normaalne, nagu iga hommik ikka, tuhat asja ühel ajal käsil. Sõnum saadetud, viskan telefoni kotti, kapuuts samal ajal kenasti pähe aetud. Ikka siuke tobe naeratus näol, mis mind hommikuti valdab. Hakkan seejärel taskust välja tirima oma iPodi. Minu kullakallis iPod, milleta elu ette ei kujutaks. Milleta ei kujutaks ette hommikul tööle minekut või trenni tegemist. Ma küll pole mingi friik, kuid julgen väita, et ilma muusikata mina elada ei saa ning kui ma millestki üldse siin elus sõltuvuses olen, siis see on mu iPod.
Nagu ikka olin ma oma iPodi ning kõrvaklapid haaranud kapi äärelt suure kiiruga, mille tagajärjeks olid sassis juhtmed ja üks suur sasipundar. Mina siis rõõmuga seda parandama. Ja järsku, järku oli minu iPod minu käest lahti, seejärel õhus, potsatas maha ning libises reklaamposti alla. Täpselt nagu kõige paremas Hollywoodi filmis, kõik minu jaoks aeg luubis. Kui ma nägin, kuhu minu iPod oli lennanud, tuli minu suust esimest korda välja tõelist ropendamist ning kirumist. Arvan, et kõik pahad väljendid, mida vähegi tean, mu suust ka välja lendasid. Miks? Sest see reklaampost polnud mingi naljaasi. Teate neid suuri ümmargusi reklaamposte, mis ringi tiirlevad ning mille sees plakateid vahetada saab? Vot selle alla minu iPod lendaski. Viskasin oma koti ja asjad kiiresti maha ning viskasin end praktiliselt kõhuli. Siinkohal ma veel märgiks ära, et olin taas tööle hiljaks jäämas ning iPodi kaotamine polnud just kõige parema ajastusega! Igatahes seal ma olin, põlvili ning üritades näha, kus kurat mu iPod on. Leidsin viimaks ta üles, polnudki väga kaugele libisenud. Jumal tänatud. Minu korval oli samal ajal mingi mees, kes muudkui küsis, et mis mul ikka kukkus. Ma ütlesin, et iPod ning äkki tal miskit autos, millega saaks aidata. Tüüp muudkui kehitab õlgu. Mina siis võtsin kotist välja oma vihiku, mis nüüdseks on kahjuks rohkem porikäkk kui vihik, ning hakkasin urkima. Mingit kasu polnud, vihik liiga väike ja ei ulatunud. Seejärel vaatasin ruttu ringi, märkasin lille isutajaid (jah, meil istutatakse detsembri esimesel nädalal uusi lilli-taimi) ning nende käes olevat pikka-pikka voolikut. Jooksin kohale, ütlesin, et mul vaja nende voolikut laenata. Ma kujutan ette, et pole veel nii kiiresti kunagi oma elus rääkinud. Palusin neil vee kinni keerata ja ütlesin, et see võtab maksimaalselt vaid minuti. Noh kutid olid nõus. Mul vist oli ikka jube meeleheitel nägu peas.
Lähen mina siis tagasi posti juurde, surgin ja surgin, viimaks iPodi nähtavale ka ilmub. Oh seda rõõmu! Mu kullakallis iPod. Üleni porine ja sitane, kuid seal ta oli. Lippasin tagasi voolikukuttide juurde, ütlesin kiiresti aitäh ning ilusat päeva jätku. Jooksin oma iPodi juure, haarasin pori peletamiseks kümme salvrätikut ja teise käega oma kohvitopsi ning kiiruga tööle.
Samal ajal hoidsin vaikselt hinge kinni. Üks asi on ju iPod kätte saada, hoopis teine asi ta tööle panna. Aga viimaks viimaks peale pori peletamist ja imetrikkide tegemist (mis te arvate, kus kõige rohkem soppa oli? Ikka seal, kus käib see laadimise juhe!) vajutasin ta käima ja oh imet – töötaski! Huh! Süda rahul.
Ma ütlen, sellele iPodile tuleks anda medal! Mida kõike see vigur üle pole pidanud elama. Pealegi see on siiani olnud minu esimene iPodi, mille mu ema kunagi Singapurist tõi. See on kõige kõige esimesem iPod nano mudel, seega juba suhteliselt vana mees. Ja nende aastate jooksul on ta palju ringi rännanud, kukkunud alla treppidest, niisama asfaldile, mäel lauatades ära kaotatud ja taas üles leitud, lennanud suure kaarega merevette ja nüüd siis ka veel pori sisse, kuid ikka töötab! Ikka veel töötab täies hoos! Uskumatu.
Siiani ülejäänud päevast rahulik, ootame uusi seiklusi.
No comments:
Post a Comment