Eile oli minu eelviimane päev Alicantes ning see kujunes täielikuks hullumajaks. Hommikust saadiks möllasin kahe arvutiga paralleelselt. Ideeks oli mul kõik asjad üle anda, mis vähegi pooleli olid. Õnneks peale pikka pingutust ning seisu, kus ma enam ise ka aru ei saanud, mida teha ja mida enam mitte või millises järjekorras, sai õnneks siiski kõik asjad õhtupoole joonde. Käed puhtaks pühitud. Minu töö on nüüd tehtud Centro 14-s. Kriips all. Kõik. Ausalt öeldes oma asju õhtupoole ära visated ja kappe-sahtleid koristades tuli kohe kurb tunne. Mulle tõesti meeldib see keskes, selle funktsioon ning ülesehitus. Veel enam meeldib mulle see, kui tähtsaks peavad seda kohalikud noored (jälle ei saa mitte mainimata jätta, et noored siin on ikka kuni 35-aastased). Muuseas 10. detsembril on meil uue harukontori avamine San Vicentis ning järgmisel aastal investeeritakse 5 miljonit eurot meie keskuse laiendamisse-arendamisse.
Kui lõunal koju läksin, olin ma nii väsinud, pea valutas ning mul oli tunne, et pea lõhkeb. Panin veel viimase pesumasinatäie tööle ja mõtlesin, et vahet pole, las asjad ootavad, lähen panen silma parem kinni. Mis sellest sai? See, et 5 minuti pärast olin taas üleval nagu viis kopikat. Ma ei oska vahel oma aju välja lülitada ning minu kohusetundlikkus viib mind varsti hauda. Kirusin end ikka maa põhja, sest kellel unisest Triinust ikka kasu on, kuid näedsa, mitte ei saa pausi sisse panna.
Põhjus sellele on ilmselt lihtne. Mulle on hullult hakanud meeldima YEU – kogu see organisatsioon ning nende töömeetodid. See kuidagi vahetu, kuid asjalik, fun, kuid samas tõsine. Ma veel ei oskagi seda kirjeldada. Kui leian õiged mõtted ja sõnad panen kirja. Kuid siiani on mul ikka väga väga hea meel, et otsustasin Portugali võimaluse vastu võtta. Ma olen Portugali minekule üha rohkem mõtlema hakanud, vaikselt juba teeme plaane, mis seal korda hakkan saama. Minu praeguseks esimeseks ülesandeks on koordineerida 35 inimese reisimarsruute. Noorsoovahetuse jaoks pidid kõik ära täitma osalemiskinnituse lehed, kus kirjas nende reisimarsruudid, saabumis- ja lahkumisajad ning hinnad. Minu ülesandeks on tsekkida, et kõik ok ja jookseks. Kuid mis te arvate, et kõik läheb ladusalt? Ei! Inimesed saadavad oma saabumisaegu Lissaboni. Ma alguses ikka üldse ei mõistnud. Kui ma tean, et pean minema Farosse, siis ma ei pane oma saabumist ja lahkumist Lissaboni? Vahel on ikka üllatav, kuidas inimeste mõttemaailm töötab. Ja siis muudkui vasta neile toredikele, et ole nüüd kallis ja muuda ära. Mille peale hakkavad vinguma, kes tahtis transferbussi omale Lissaboni järgi, kes vingub, et piletid kallid ja ei mahu eelarvesse. Sellest hoolimata mulle meeldib see. Mulle on antud täielik vabadus. Vahel mõtlen, et Marko ja Gabi usaldavad mind liiga palju, kuid mulle meeldib. Pealegi kui on küsimusi, siis meil käib pool tööd läbi Skypei. Jumal tänatud, et keegi selle imevidina leiutas. Mis puudutab aga minu reisimarsruutide ajamist, siis ilmselt on mul emalt kaasa saadud see reisivärk.
Eile õhtul muidugi tahtsin paika panna ka eestlaste lennumarsruudid. Otsisin taas igasuguseid võimalusi, koperdasin igast X lennufirmade otsa. Lõpuks saime Mari, Lauri ja Reneega asjad ka paika, kuid Anella oli maa alla kadunud. Ja siis minu õhtu lõppes sellega, et sain Anellalt meili kell 1 öösel umbes, et tal on eksamid ringi tõstetud ja ei saa osaleda. Selle peale mõtlesin ma kohe, et see veel puudus! Jumal tänatud, et ei olnud veel emale broneerimismeili ära saatnud. Vahepeal juba mõtlesin, et broneerime piletid ära, kuna Anella oli andnud oma JAH sõna osalemiseks. Huh, läks seekord õnneks. Nüüd on meil neljal vähemalt piletid olemas ning üks inimene puudu. Kuid see on lahendamisel ning ilmselt homme-ülehomme on ka juba viies inimene meie kambas olemas.
Igatahes teine Portugali minek hakkab 25ndal detsembril. Ilmselt nüüd nii mõnigi arvab, et oleme poolearused, kuna kes siis jõulude ajal niiviisi ära läheb, kuid näed, meie lähme. Lendame Londonisse, peame seal maha ühe tõsise jõulude tähistamise Liisi ja Eddie juures ning siis 26nda varahommikul edasi Farosse. Kuna tegevused hakkavad pihta 27ndal, siis võime veeta küll ühe päeva poolearuliste zombidena (vihjates sellele magamata ööle, mis Londonis tuleb!). Londonisse minek on iseenesest vahva – Mari ja Renee pole kunagi käinud. Saab ka natukene linna peale neid viia ehk.
Muuseas järgmine aasta on plaanis korraldada aastavahetuse noorsoovahetus paralleelselt Albaanias ja Eestis. Minu ülesandeks jaanuaris on projekt kirjutada ning see veebruari tähtajaks esitada. Teema on seotud immigratsiooniga, täpsemalt sellest juba jaanuaris.
Lisaks sellele reisisebimisele on meil käimas Estonian Airi sünnipäev ning jumal tänatud, et saime odava hinnaga veel juurde suusatamispileteid. Kaks on juba ära tehtud, 2 broneeritud. Eks näis, kas need kaks müstilist meest meie seltskonda lisanduvad. Ükspäev vaatasime ilmateadet, kus näitas, kuidas Põhja-Hispaanias lund sajab ning suusakuurorte avatakse. Oi kuidas tahaks juba mäele! Lihtsalt vahelduse mõttes sellele üksluisele soojale ning päikesele. Minust on sujuvalt saanud see aasta lennupiletite sebija (õigemini minu emast). Et ma selle eest mäel ühe glückweini saaks!
Eilse päeva tipphetk saabus muidugi õhtul tööl olles. Töötame teisipäeviti Escarlataga kahekesi. Üle hulga aja oli meil kahekesi vahva. Kuulasime hoogsalt jõululaule ning alt uksepoisid hakkasid YouTubeist eesti keelseid laule otsima. Kõigepealt leidsin nad mingi loo, mida polnud ma elu sees varem kuulnud ning esitaja ka ei tundunud tuttav. Ütlesin, et see on küll eesti keeles, kuid mul pole õrna aimugi, mis paganama lugu see on. Seejärel nad natukene otsisid veel ning leidsid Leto sveti, mida siis umbes 10 korda korrati. Aga tipphetk saabus hoopiski 19.25 (5 minutit enne meie tööpäeva lõppu). Escarlata tuli minu juurde ja ütles, et ta näeb mind nüüd viimast korda, kuna võttis omale esmaspäeva vabaks päevaks. Olen surmkindlalt veendunud, et niivõrd üllatunud ja suu lahti kukkunud nägu pole mul enne ees olnud. Miks kurat ta ei võinud mulle öelda päeval? Miks kurat tuli ta seda 5 minutit enne tööpäeva lõppu ütlema? Ma ausalt öeldes imestan, et ta üldse mulle sõnumit ei saatnud, et bye bye, oli meeldiv.
Kuigi, kui ta mulle oma kõnet hakkas pidama, et ma ikka hoiaks teda kursis oma projektide ja eluga ning Portugaliga, et tal on ikka hirmus hea meel, et ma seal olin, kuna ta on õppinud selle aja jooksul väga palju ning keskusele oli minust ka oodatust rohkem kasu, siis mulle isegi korra tundus, et tal tuli pisar silma. Muuseas mina ei osanud mitte midagi öelda. Mul ei tulnud sõna ka suust välja. Ma polnud selleks ette valmistunud. Vihkan igasuguseid hüvastijätte ning asju. Need ajavad mul südame pahaks.
Mul isiklikult pole mitte midagi selle vastu, et ma Escarlatat enam rohkem ei näe. Kuid asi, mis mind selle juures närvi ajab on see, et ta ei lubanud mul esiteks otse Strasbourgist Portugali lennata, kuna pean 7ndal Alicantes olema. Lisaks ei lubanud ta mul 8ndal lendama hakata, vaid pidin ootama 9ndani. Jumal tänatud, et otsustasin salaja jalga lasta ning lasin osta piletid 8ndaks. Sest mida perset ma peaks nüüd 7ndal seal C14-s tegema? Kõik mu asjad on tehtud, kapuut, finiito. Kõigutan jalga? Teen ilusat nägu? Vaatan, kuidas kõik tulevad sel päeval mulle lehva lehva tegema? Ausalt öeldes ei aitäh! Rõhutan veelkord: mulle ei meeldi tsau tsau hetked! Sellest tulenevalt tahaks ma lihtsalt 7ndal teki üle pea tõmmata. Kõigile on juba tsau öeldud välja arvatud Maria ja kaksikud. Ja Kasia läheb ka vaikselt kodus juba lolliks.
Peale tööpäeva pidin veel Skype koosolekut pidama. Muidugi jäi see ära. Ja seekord pole süüdlaseks isegi mitte itaallased, vaid eestlane. Aga see selleks. Ega ma väga kuri pole, saingi rohkem asju enne Strasbourgi minemist ära tehtud, et saaksin seal olles rohkem koolitusele keskenduda. Ma juba täiega ootan seda. Saime ajakava ükspäev ning tundub fun! Eks ma hoian teid sellega kursis.
Ma igatahes jõhkralt toimetasin ja kui poest tagasi koju jõudsin, siis Kasia küsis, et kas ma pakkinud ka olen. Ütlesin, et täitsa null seis. Kell oli siis 10. Pakkimine on jällegi üks nendest tegevustest, mis mulle kuidagi ei meeldi. Seejärel hakkasid kõik Skypeis üksteise järel küsima, et kas kohver koos. Ütlesin, et pole mingit kohvrit. Ees ootas hoopis Burka (üks uus sari, millest ma siiani šokis olen ning millest teile ükspäev rohkem kirjutan). Siis saigi kella üheni öösel vaheldumisi veel viimaseid asju ära lõpetada ning Burkat vaadata. Kell üks avastasime Kasiaga mõlemad kui palju kell on. Mina läksin pakkima, Kasia magama. Kell kaks olid mul asjad koos ja tuli kustus. Takso tellitud 5.30 hommikul. Kaks ja pool tundi und ootas mind...
Kui lõunal koju läksin, olin ma nii väsinud, pea valutas ning mul oli tunne, et pea lõhkeb. Panin veel viimase pesumasinatäie tööle ja mõtlesin, et vahet pole, las asjad ootavad, lähen panen silma parem kinni. Mis sellest sai? See, et 5 minuti pärast olin taas üleval nagu viis kopikat. Ma ei oska vahel oma aju välja lülitada ning minu kohusetundlikkus viib mind varsti hauda. Kirusin end ikka maa põhja, sest kellel unisest Triinust ikka kasu on, kuid näedsa, mitte ei saa pausi sisse panna.
Põhjus sellele on ilmselt lihtne. Mulle on hullult hakanud meeldima YEU – kogu see organisatsioon ning nende töömeetodid. See kuidagi vahetu, kuid asjalik, fun, kuid samas tõsine. Ma veel ei oskagi seda kirjeldada. Kui leian õiged mõtted ja sõnad panen kirja. Kuid siiani on mul ikka väga väga hea meel, et otsustasin Portugali võimaluse vastu võtta. Ma olen Portugali minekule üha rohkem mõtlema hakanud, vaikselt juba teeme plaane, mis seal korda hakkan saama. Minu praeguseks esimeseks ülesandeks on koordineerida 35 inimese reisimarsruute. Noorsoovahetuse jaoks pidid kõik ära täitma osalemiskinnituse lehed, kus kirjas nende reisimarsruudid, saabumis- ja lahkumisajad ning hinnad. Minu ülesandeks on tsekkida, et kõik ok ja jookseks. Kuid mis te arvate, et kõik läheb ladusalt? Ei! Inimesed saadavad oma saabumisaegu Lissaboni. Ma alguses ikka üldse ei mõistnud. Kui ma tean, et pean minema Farosse, siis ma ei pane oma saabumist ja lahkumist Lissaboni? Vahel on ikka üllatav, kuidas inimeste mõttemaailm töötab. Ja siis muudkui vasta neile toredikele, et ole nüüd kallis ja muuda ära. Mille peale hakkavad vinguma, kes tahtis transferbussi omale Lissaboni järgi, kes vingub, et piletid kallid ja ei mahu eelarvesse. Sellest hoolimata mulle meeldib see. Mulle on antud täielik vabadus. Vahel mõtlen, et Marko ja Gabi usaldavad mind liiga palju, kuid mulle meeldib. Pealegi kui on küsimusi, siis meil käib pool tööd läbi Skypei. Jumal tänatud, et keegi selle imevidina leiutas. Mis puudutab aga minu reisimarsruutide ajamist, siis ilmselt on mul emalt kaasa saadud see reisivärk.
Eile õhtul muidugi tahtsin paika panna ka eestlaste lennumarsruudid. Otsisin taas igasuguseid võimalusi, koperdasin igast X lennufirmade otsa. Lõpuks saime Mari, Lauri ja Reneega asjad ka paika, kuid Anella oli maa alla kadunud. Ja siis minu õhtu lõppes sellega, et sain Anellalt meili kell 1 öösel umbes, et tal on eksamid ringi tõstetud ja ei saa osaleda. Selle peale mõtlesin ma kohe, et see veel puudus! Jumal tänatud, et ei olnud veel emale broneerimismeili ära saatnud. Vahepeal juba mõtlesin, et broneerime piletid ära, kuna Anella oli andnud oma JAH sõna osalemiseks. Huh, läks seekord õnneks. Nüüd on meil neljal vähemalt piletid olemas ning üks inimene puudu. Kuid see on lahendamisel ning ilmselt homme-ülehomme on ka juba viies inimene meie kambas olemas.
Igatahes teine Portugali minek hakkab 25ndal detsembril. Ilmselt nüüd nii mõnigi arvab, et oleme poolearused, kuna kes siis jõulude ajal niiviisi ära läheb, kuid näed, meie lähme. Lendame Londonisse, peame seal maha ühe tõsise jõulude tähistamise Liisi ja Eddie juures ning siis 26nda varahommikul edasi Farosse. Kuna tegevused hakkavad pihta 27ndal, siis võime veeta küll ühe päeva poolearuliste zombidena (vihjates sellele magamata ööle, mis Londonis tuleb!). Londonisse minek on iseenesest vahva – Mari ja Renee pole kunagi käinud. Saab ka natukene linna peale neid viia ehk.
Muuseas järgmine aasta on plaanis korraldada aastavahetuse noorsoovahetus paralleelselt Albaanias ja Eestis. Minu ülesandeks jaanuaris on projekt kirjutada ning see veebruari tähtajaks esitada. Teema on seotud immigratsiooniga, täpsemalt sellest juba jaanuaris.
Lisaks sellele reisisebimisele on meil käimas Estonian Airi sünnipäev ning jumal tänatud, et saime odava hinnaga veel juurde suusatamispileteid. Kaks on juba ära tehtud, 2 broneeritud. Eks näis, kas need kaks müstilist meest meie seltskonda lisanduvad. Ükspäev vaatasime ilmateadet, kus näitas, kuidas Põhja-Hispaanias lund sajab ning suusakuurorte avatakse. Oi kuidas tahaks juba mäele! Lihtsalt vahelduse mõttes sellele üksluisele soojale ning päikesele. Minust on sujuvalt saanud see aasta lennupiletite sebija (õigemini minu emast). Et ma selle eest mäel ühe glückweini saaks!
Eilse päeva tipphetk saabus muidugi õhtul tööl olles. Töötame teisipäeviti Escarlataga kahekesi. Üle hulga aja oli meil kahekesi vahva. Kuulasime hoogsalt jõululaule ning alt uksepoisid hakkasid YouTubeist eesti keelseid laule otsima. Kõigepealt leidsin nad mingi loo, mida polnud ma elu sees varem kuulnud ning esitaja ka ei tundunud tuttav. Ütlesin, et see on küll eesti keeles, kuid mul pole õrna aimugi, mis paganama lugu see on. Seejärel nad natukene otsisid veel ning leidsid Leto sveti, mida siis umbes 10 korda korrati. Aga tipphetk saabus hoopiski 19.25 (5 minutit enne meie tööpäeva lõppu). Escarlata tuli minu juurde ja ütles, et ta näeb mind nüüd viimast korda, kuna võttis omale esmaspäeva vabaks päevaks. Olen surmkindlalt veendunud, et niivõrd üllatunud ja suu lahti kukkunud nägu pole mul enne ees olnud. Miks kurat ta ei võinud mulle öelda päeval? Miks kurat tuli ta seda 5 minutit enne tööpäeva lõppu ütlema? Ma ausalt öeldes imestan, et ta üldse mulle sõnumit ei saatnud, et bye bye, oli meeldiv.
Kuigi, kui ta mulle oma kõnet hakkas pidama, et ma ikka hoiaks teda kursis oma projektide ja eluga ning Portugaliga, et tal on ikka hirmus hea meel, et ma seal olin, kuna ta on õppinud selle aja jooksul väga palju ning keskusele oli minust ka oodatust rohkem kasu, siis mulle isegi korra tundus, et tal tuli pisar silma. Muuseas mina ei osanud mitte midagi öelda. Mul ei tulnud sõna ka suust välja. Ma polnud selleks ette valmistunud. Vihkan igasuguseid hüvastijätte ning asju. Need ajavad mul südame pahaks.
Mul isiklikult pole mitte midagi selle vastu, et ma Escarlatat enam rohkem ei näe. Kuid asi, mis mind selle juures närvi ajab on see, et ta ei lubanud mul esiteks otse Strasbourgist Portugali lennata, kuna pean 7ndal Alicantes olema. Lisaks ei lubanud ta mul 8ndal lendama hakata, vaid pidin ootama 9ndani. Jumal tänatud, et otsustasin salaja jalga lasta ning lasin osta piletid 8ndaks. Sest mida perset ma peaks nüüd 7ndal seal C14-s tegema? Kõik mu asjad on tehtud, kapuut, finiito. Kõigutan jalga? Teen ilusat nägu? Vaatan, kuidas kõik tulevad sel päeval mulle lehva lehva tegema? Ausalt öeldes ei aitäh! Rõhutan veelkord: mulle ei meeldi tsau tsau hetked! Sellest tulenevalt tahaks ma lihtsalt 7ndal teki üle pea tõmmata. Kõigile on juba tsau öeldud välja arvatud Maria ja kaksikud. Ja Kasia läheb ka vaikselt kodus juba lolliks.
Peale tööpäeva pidin veel Skype koosolekut pidama. Muidugi jäi see ära. Ja seekord pole süüdlaseks isegi mitte itaallased, vaid eestlane. Aga see selleks. Ega ma väga kuri pole, saingi rohkem asju enne Strasbourgi minemist ära tehtud, et saaksin seal olles rohkem koolitusele keskenduda. Ma juba täiega ootan seda. Saime ajakava ükspäev ning tundub fun! Eks ma hoian teid sellega kursis.
Ma igatahes jõhkralt toimetasin ja kui poest tagasi koju jõudsin, siis Kasia küsis, et kas ma pakkinud ka olen. Ütlesin, et täitsa null seis. Kell oli siis 10. Pakkimine on jällegi üks nendest tegevustest, mis mulle kuidagi ei meeldi. Seejärel hakkasid kõik Skypeis üksteise järel küsima, et kas kohver koos. Ütlesin, et pole mingit kohvrit. Ees ootas hoopis Burka (üks uus sari, millest ma siiani šokis olen ning millest teile ükspäev rohkem kirjutan). Siis saigi kella üheni öösel vaheldumisi veel viimaseid asju ära lõpetada ning Burkat vaadata. Kell üks avastasime Kasiaga mõlemad kui palju kell on. Mina läksin pakkima, Kasia magama. Kell kaks olid mul asjad koos ja tuli kustus. Takso tellitud 5.30 hommikul. Kaks ja pool tundi und ootas mind...
No comments:
Post a Comment