Mulle õudselt meeldivad tänapäeva tehnikavidinad, millega saab lihtsalt kontaktis püsida. Sellest hoolimata on need vahel niivõrd tüütavad, et mine või lolliks.
Eile pärastlõunal oli mul kolm ja pool tundi Skype koosolekuid. Esimesena toimus meil Portugali aastavahetuse liidrite meeskkonna kohtumine, et jaotada ülesandeid ja teha väike ajurünnak seoses tegevustega. Kell neli olidki minu üllatuseks peaaegu kõik olemas kenasti – Portugali, Eesti, Rumeenia, Poola, Leedu, Kreeka, Küprose juhid pluss veel abistav personal YEU poolt. Ja oh seda nalja, mis siis lahti minema hakkas. Ma ei saa aru, mis ajast soovivad kõik noored hirmtõsised ja tähtsad olla? Pidime enda tutvustamiseks vastama mõningatele küsimustele. Ja kui ma eile neid vastuseid lugesin, siis jäi mul lausa suu lahti ja mõtlesin, et kas see on mingi nali? Või siis mõtlesin, et kas olen mina jälle oma iroonia ja sarkasmiga natukene rappa sõitnud? Toon teile näite. Küsimus oli: miks kuulud liidrite tiimi (too välja kolm ausat põhjust)? Enamuse vastus oli stiilis: sellepärast, et leian, et see on hea võimalus ja suurepärane kogemus, keegi oli pannud, et tahab tulevikus saada projektijuhiks või animaatoriks või jumal teab kelleks veel ning arvab, et see tuleb kasuks jne. Kõik olid kirjutanud niivõrd poliitiliselt korrektseid vastuseid, et mul ajas hirmu nahka. Nagu oleks end kirja pannud mingi partei töögruppi, kus kõik on surmtõsised ja asjalikud. Jumal hoidku, me korraldame ju noorsoovahetust! Minu vastus oli järgmine: Mina olen liidrite tiimis sellepärast, et 1) Marko palus mul selles olla; 2) olen Eesti grupi liider, seega olen mingil määral kohustatud seal olema ja 3) ma lihtsalt soovin asju korraldada ja ei viitsi kiruda, et üks või teine asi võiks olla nii või naa. Ja siis ma mõtlesin, et läksin äkki üle piiri. Aga mis seal siis ikka! Hakkasime edasi minema oma koosolekuga ja ma ei taha nüüd olla paha ega mingi hirmus bitch, kuid pool ajast ma lihtsalt naersin. Alguses olid ikka kõik hirmus tagasihoidlikud ning nagu ikka oli mul tunne, et pooled ei olnud teinud oma kodutööd. Ma küsisin ühe küsimuse ning siis enamus küsisid kust ma seda võtan (sealhulgas Marko ise, kes on projekti YEU poolt vastutav inimene). Kirjutasin siis kiiresti, et kuulge, see on teie enda projektitaotluses kirjas (hahaa! ma isegi lugesin selle läbi!). Nii mõnelgi jäi suu lahti ning mina võisin taas nina püsti ajada ja enda üle uhkust tunda! Lisaks sellele muidugi oh seda ühe ja sama teema järel jauramist. Ma vahepeal lihtsalt kõndisin eemale, panin pesu kuivama ja tuulutasin pead ning kui tagasi läksin, siis oli ikka sama teema käsil. Vahepeal ma juba kurjalt pahandasin, et kuulge, jagame ülesandeid, vastutavad inimesed mõtlevad asju läbi ja saadavad järgmiseks koosolekuks meile ettepanekud, mida siis juba saab konstruktiivsemalt edasi arendada. Aga ei, mida ma võitlen siis 10 inimesega, kellele obviously on üldse esimene kord ühel noorsoovahetusel osaleda. Ma läksin vahepeal ikka päris püha viha täis! Sest kui tuli koht, kus pidi vastutust võtma, oli nagu ikka vaikus! Ja peamine, mis kõiki huvitavat tundus oli: aastavahetuspidu ning et keegi jumala eest rahvusõhtu jaoks ei hakkaks palju süüa kaasa tooma, rõhk ikkagi olgu joogil! Peale poolteist tundi oli mul juhe koos, istusin kohati ekraani ees ja vaatasin tühja pilguga, kuidas kõik muudkui seletavad teemal mitu arvutit meil kasutada on. God selleks ei olnud nüüd meil vaja koosolekut.
Minu jaoks veel raskendavaks asjaoluks oli see, et kell 6 jooksis peale tiene koosolek, kus me Markoga pidime osalema. Vähemalt hea märk oli see, et Antonio oli seekord Skypeis online. Lükkasime Markoga algust sujuvalt edasi 15 minutit, et viimased sajad NYE koosolekul ära lõpetada. Küsisin siis ruttu Antoniolt, et teeks kiiremini ja räägiks, ei viitsi nagu rohkem kirjutada. Ja kui helistamiseks läks lõpuks, siis spagett ütles, et ta ikka tahaks kirjutada, kuna neil office'is liiga palju kära. No kuule, peksa inimesi välja, ütle, et olgu vait, mingu vaiksemaksse kohta. Ükskoik mis, mind ei huvita. Kuid ei, jätkasime vaikselt kirjutamist. Ja siis saabus see hetk, kus ma mõtlesin, et ma tahaks Itaaliasse sõita otsemat teed ja neid raputada. Marko oli mulle päeval natukene selgitanud Antonio ja meie presidendi Berto tausta (ei, nad pole geid ega ela koos, lihtsalt äripartnerid ja istuvad ühes kontoris päevast päeva) ning olin valmis igast jaburusteks. Ja oi kuidas neid ikka tulema hakkas.
Ma soovisin, et Antonio teeb meile template'i. Tema tegi esimese variandina mingi nõmeduse (ma isegi ei taha rohkem kommenteerida). Ütlesin, et pole rahul, Marko ka polnud. Palusime uue teha, saatsime näidiseid. Mis siis välja tuli? Mees pole lillegi liigutanud. Ütles, et tahab materjali ja siis hakkab selle ümber kesta ehitama. Mina teatasin, et see on jaburus, kuid kui soovib nii teha, siis palun väga, kuid peab arvestama, et siis tuleb see uudiskiri ka hiljem välja kui 6ndal. Tema selle peale, et miks. Mina vastu, et saa nüüd aru, et minu tähtajad lugudele olid pandud teadmisega, et mul on see template olemas, mitte ei pea seda hakkama alles välja töötama koos sinuga. Viimased lood peaksid mulle saabuma 5ndal. Ja kuna olen Strasbourgis 6ndani, jõuan tagasi Alicantesse kella 22 paiku, siis ma ilmselgelt ei saa seda teha. Ja 7ndal on mu viimane päev Alicantes ning ei kavatse seda veeta spagetiga vaieldes. Sest ma tean juba, et sellest tuleb suurematsorti tüli. Ta tahab teha mingit nõmedat ja odavat asja, mina korralikku, mis paneks tõesti inimesed lugema seda uudiskirja.
Järgmisena läks sõjaks linkimise peale. Kuna nad soovivad alustada uudiskirjaga, tähendab see seda, et lugusid tuleb hakata linkima kodulehega. Paneme täisformaadis lood koos lisamaterjaliga üles veebi ja ainult väiksed lõigud uudiskirja ning kui inimesi huvitab teema, siis loeb veebist edasi. Mulle see süsteem ei meeldi, kuid hea küll. Ja siis vaidle temaga. IT küsib, kuidas sa seda teha tahad Triin. Mina selle peale, et tere talv, ma ei tea midagi ITst, sinu asi on tehnilised lahendused välja mõelda, selleks sa ju oledki! Ja siis ütleb, et linkima hakkame olenevalt artiklist. Mina saatsin omapoolse template sisukujunduse (kui pikk lugu, mitu pilti jne) talle päeval koos küsimusega, kas neid asju saab linkima hakata. Ja mis ta siis ütleb mulle vastuseks mu küsimusele linkimise kohta? Olenevalt artiklist. Mina selle peale vastu, et no perse, kas neid artikleid saab hakata siis linkima, mis mina palusin-küsisin? Tsiisõs kuidas ma vihkan, kui inimesed üritavad keerutada.
Järgmiseks minu blogi kirjutamise soov. Soovin hakata pidama YEU veebis blogi nii uudiskirjade valmimisest kui lisamaterjalide avaldamiseks. Ja siis ta ei saa aru, millest ma räägin ja miks seda vaja. Oleks mul olnud sein kõrval, ma oleks lihtsalt peksnud oma pead vastu seina. Inimesed (eriti juhatuse liige!) peaks ju olema huvitatud sellest, et nende veeb tehakse interaktiivsemaks ja et seal keegi üldse tegutseb. Lõpuks ütlesin talle, et saadan näidiseid ja mõelgu välja lahendus, kuidas seda teha. Marko ütles ka vahepeal, et see hea idee ning olgu olla.
Lõpuks oli minu soolo ja bitchimine läbi. Kell näitas ainult pool kaheksa õhtul. Veel võttis sõna Marko, kes viisakalt sõimas Antoniot, et ta oma tööd ei tee. Mina ausalt öeldes armastasin seda osa.
Järgmine NYE koosolek Skypeis on meil neljapäeval. Ma ei tea, kas saan Strasbourgi seminari ajal sel osaleda, kuid igatahes üritan. Ja mis saab Antoniost – noh, eks seda näitab siis aeg.
Aga kolme ja poole tunnised koosolekud on nii armsad esmaspäeva pärastlõuna veetmiseks.
Eile pärastlõunal oli mul kolm ja pool tundi Skype koosolekuid. Esimesena toimus meil Portugali aastavahetuse liidrite meeskkonna kohtumine, et jaotada ülesandeid ja teha väike ajurünnak seoses tegevustega. Kell neli olidki minu üllatuseks peaaegu kõik olemas kenasti – Portugali, Eesti, Rumeenia, Poola, Leedu, Kreeka, Küprose juhid pluss veel abistav personal YEU poolt. Ja oh seda nalja, mis siis lahti minema hakkas. Ma ei saa aru, mis ajast soovivad kõik noored hirmtõsised ja tähtsad olla? Pidime enda tutvustamiseks vastama mõningatele küsimustele. Ja kui ma eile neid vastuseid lugesin, siis jäi mul lausa suu lahti ja mõtlesin, et kas see on mingi nali? Või siis mõtlesin, et kas olen mina jälle oma iroonia ja sarkasmiga natukene rappa sõitnud? Toon teile näite. Küsimus oli: miks kuulud liidrite tiimi (too välja kolm ausat põhjust)? Enamuse vastus oli stiilis: sellepärast, et leian, et see on hea võimalus ja suurepärane kogemus, keegi oli pannud, et tahab tulevikus saada projektijuhiks või animaatoriks või jumal teab kelleks veel ning arvab, et see tuleb kasuks jne. Kõik olid kirjutanud niivõrd poliitiliselt korrektseid vastuseid, et mul ajas hirmu nahka. Nagu oleks end kirja pannud mingi partei töögruppi, kus kõik on surmtõsised ja asjalikud. Jumal hoidku, me korraldame ju noorsoovahetust! Minu vastus oli järgmine: Mina olen liidrite tiimis sellepärast, et 1) Marko palus mul selles olla; 2) olen Eesti grupi liider, seega olen mingil määral kohustatud seal olema ja 3) ma lihtsalt soovin asju korraldada ja ei viitsi kiruda, et üks või teine asi võiks olla nii või naa. Ja siis ma mõtlesin, et läksin äkki üle piiri. Aga mis seal siis ikka! Hakkasime edasi minema oma koosolekuga ja ma ei taha nüüd olla paha ega mingi hirmus bitch, kuid pool ajast ma lihtsalt naersin. Alguses olid ikka kõik hirmus tagasihoidlikud ning nagu ikka oli mul tunne, et pooled ei olnud teinud oma kodutööd. Ma küsisin ühe küsimuse ning siis enamus küsisid kust ma seda võtan (sealhulgas Marko ise, kes on projekti YEU poolt vastutav inimene). Kirjutasin siis kiiresti, et kuulge, see on teie enda projektitaotluses kirjas (hahaa! ma isegi lugesin selle läbi!). Nii mõnelgi jäi suu lahti ning mina võisin taas nina püsti ajada ja enda üle uhkust tunda! Lisaks sellele muidugi oh seda ühe ja sama teema järel jauramist. Ma vahepeal lihtsalt kõndisin eemale, panin pesu kuivama ja tuulutasin pead ning kui tagasi läksin, siis oli ikka sama teema käsil. Vahepeal ma juba kurjalt pahandasin, et kuulge, jagame ülesandeid, vastutavad inimesed mõtlevad asju läbi ja saadavad järgmiseks koosolekuks meile ettepanekud, mida siis juba saab konstruktiivsemalt edasi arendada. Aga ei, mida ma võitlen siis 10 inimesega, kellele obviously on üldse esimene kord ühel noorsoovahetusel osaleda. Ma läksin vahepeal ikka päris püha viha täis! Sest kui tuli koht, kus pidi vastutust võtma, oli nagu ikka vaikus! Ja peamine, mis kõiki huvitavat tundus oli: aastavahetuspidu ning et keegi jumala eest rahvusõhtu jaoks ei hakkaks palju süüa kaasa tooma, rõhk ikkagi olgu joogil! Peale poolteist tundi oli mul juhe koos, istusin kohati ekraani ees ja vaatasin tühja pilguga, kuidas kõik muudkui seletavad teemal mitu arvutit meil kasutada on. God selleks ei olnud nüüd meil vaja koosolekut.
Minu jaoks veel raskendavaks asjaoluks oli see, et kell 6 jooksis peale tiene koosolek, kus me Markoga pidime osalema. Vähemalt hea märk oli see, et Antonio oli seekord Skypeis online. Lükkasime Markoga algust sujuvalt edasi 15 minutit, et viimased sajad NYE koosolekul ära lõpetada. Küsisin siis ruttu Antoniolt, et teeks kiiremini ja räägiks, ei viitsi nagu rohkem kirjutada. Ja kui helistamiseks läks lõpuks, siis spagett ütles, et ta ikka tahaks kirjutada, kuna neil office'is liiga palju kära. No kuule, peksa inimesi välja, ütle, et olgu vait, mingu vaiksemaksse kohta. Ükskoik mis, mind ei huvita. Kuid ei, jätkasime vaikselt kirjutamist. Ja siis saabus see hetk, kus ma mõtlesin, et ma tahaks Itaaliasse sõita otsemat teed ja neid raputada. Marko oli mulle päeval natukene selgitanud Antonio ja meie presidendi Berto tausta (ei, nad pole geid ega ela koos, lihtsalt äripartnerid ja istuvad ühes kontoris päevast päeva) ning olin valmis igast jaburusteks. Ja oi kuidas neid ikka tulema hakkas.
Ma soovisin, et Antonio teeb meile template'i. Tema tegi esimese variandina mingi nõmeduse (ma isegi ei taha rohkem kommenteerida). Ütlesin, et pole rahul, Marko ka polnud. Palusime uue teha, saatsime näidiseid. Mis siis välja tuli? Mees pole lillegi liigutanud. Ütles, et tahab materjali ja siis hakkab selle ümber kesta ehitama. Mina teatasin, et see on jaburus, kuid kui soovib nii teha, siis palun väga, kuid peab arvestama, et siis tuleb see uudiskiri ka hiljem välja kui 6ndal. Tema selle peale, et miks. Mina vastu, et saa nüüd aru, et minu tähtajad lugudele olid pandud teadmisega, et mul on see template olemas, mitte ei pea seda hakkama alles välja töötama koos sinuga. Viimased lood peaksid mulle saabuma 5ndal. Ja kuna olen Strasbourgis 6ndani, jõuan tagasi Alicantesse kella 22 paiku, siis ma ilmselgelt ei saa seda teha. Ja 7ndal on mu viimane päev Alicantes ning ei kavatse seda veeta spagetiga vaieldes. Sest ma tean juba, et sellest tuleb suurematsorti tüli. Ta tahab teha mingit nõmedat ja odavat asja, mina korralikku, mis paneks tõesti inimesed lugema seda uudiskirja.
Järgmisena läks sõjaks linkimise peale. Kuna nad soovivad alustada uudiskirjaga, tähendab see seda, et lugusid tuleb hakata linkima kodulehega. Paneme täisformaadis lood koos lisamaterjaliga üles veebi ja ainult väiksed lõigud uudiskirja ning kui inimesi huvitab teema, siis loeb veebist edasi. Mulle see süsteem ei meeldi, kuid hea küll. Ja siis vaidle temaga. IT küsib, kuidas sa seda teha tahad Triin. Mina selle peale, et tere talv, ma ei tea midagi ITst, sinu asi on tehnilised lahendused välja mõelda, selleks sa ju oledki! Ja siis ütleb, et linkima hakkame olenevalt artiklist. Mina saatsin omapoolse template sisukujunduse (kui pikk lugu, mitu pilti jne) talle päeval koos küsimusega, kas neid asju saab linkima hakata. Ja mis ta siis ütleb mulle vastuseks mu küsimusele linkimise kohta? Olenevalt artiklist. Mina selle peale vastu, et no perse, kas neid artikleid saab hakata siis linkima, mis mina palusin-küsisin? Tsiisõs kuidas ma vihkan, kui inimesed üritavad keerutada.
Järgmiseks minu blogi kirjutamise soov. Soovin hakata pidama YEU veebis blogi nii uudiskirjade valmimisest kui lisamaterjalide avaldamiseks. Ja siis ta ei saa aru, millest ma räägin ja miks seda vaja. Oleks mul olnud sein kõrval, ma oleks lihtsalt peksnud oma pead vastu seina. Inimesed (eriti juhatuse liige!) peaks ju olema huvitatud sellest, et nende veeb tehakse interaktiivsemaks ja et seal keegi üldse tegutseb. Lõpuks ütlesin talle, et saadan näidiseid ja mõelgu välja lahendus, kuidas seda teha. Marko ütles ka vahepeal, et see hea idee ning olgu olla.
Lõpuks oli minu soolo ja bitchimine läbi. Kell näitas ainult pool kaheksa õhtul. Veel võttis sõna Marko, kes viisakalt sõimas Antoniot, et ta oma tööd ei tee. Mina ausalt öeldes armastasin seda osa.
Järgmine NYE koosolek Skypeis on meil neljapäeval. Ma ei tea, kas saan Strasbourgi seminari ajal sel osaleda, kuid igatahes üritan. Ja mis saab Antoniost – noh, eks seda näitab siis aeg.
Aga kolme ja poole tunnised koosolekud on nii armsad esmaspäeva pärastlõuna veetmiseks.
No comments:
Post a Comment